27 detsember 2017

Sharmist Litsmetsani

Olin seekord puhkusele minnes enam kui rahul. Mitte ühtegi pooleliolevat töökohustust. Ka ei olnud plaani ühtegi reisilugu kirjutada, seega ei mingit märkmete tegemise vajadust. Lisaks olime mõlemad käinud juba Egiptimaal, seega ei olnud ka vajadust ahnitseda kokku erinevaid ekskursioone ja kõike vaadata, vaadata, vaadata... Jube rahulik. Arvutit kaasas ei olnud, telefoni puhul olime valmis, et wifi pigem olematu kui olemas, seega päriselt puhkus. Tõsi, egiptlased kuramused arenevad liiga hoogsalt, wifi oli liigagi olemas, õnneks siiski mitte kõikjal. 
Täielik rahu.


Nii oligi plaanis puhata. Päriselt. Magad, kaua torust tuleb - üldiselt 06:30ni, sest siis läks valgeks.  Siis süüa, kuniks jaksu on. Eriti kaua ei olnud, kell 09:30 olime ikkagi juba basseini veerel. Tugevamad võimlesid, nõrgemad limpsisid veini ja lugesid raamatuid. Kell 13 lähed sööma, sööd, kaua jaksad. No kaua sa ikka jaksad. Siis väike siesta, teed silmad lahti, juba pime. Baaris dringid, õhtusöök, jälle baar ja õhtune programm. Magama. Ja nii seitse päeva ühtepanu. Ammu ei ole olnud sellist reisi, et lähed ja kõik on paigas. Öömaja otsima ei pea, väljasõite samuti mitte, söögimuret ei ole. Täielik spagetistumine lollidemaal.


Hotell tundus lihtne ja normaljok. Tagasiteel lennukil kuulsime pealt 4tärni tüüpide jutte oma peldikhotellidest (just nii nad nimetasidki), jotsi kerjamistest, rättide pihta panemistest, siis saime aru, et meil oli siiski kõik okei. Egipti minnes pead vaimu valmis panema hullemaks. Parimat ei saa kunagi, natuke midagi ehk siiski. Võrreldes minu eelmise sealkäiguga oli muutunud nii mõndagi. Vene keel on nüüd kõikjal. Ka sind peetakse suure tõenäosusega venelaseks, veidi harvem leedukaks. Teenindajatest mõned olid päris häpid, kui said aru, et ma eelistan suhelda inglise keeles.

Eelmisest korrast mäletasin pidevat jootraha teemat. No see oli nagu aamen kirikus, jube tüütu kogu aeg meeles pidada ja parajat raha kaasas kanda. Seekord ei tahtnud keegi ja paaril esimesel korral, kui nagu endale tundus, et tekkis olukord, kus ehk peaks raha välja otsima, siis oli teenindaja see, kes juba eos taolise mõtte peletas ja vehkat tegi.

Minu suurim hirm enne minekut, venelased, andis õrnalt tunda vaid lennujaamas, ent pärast oli kõik suhteliselt rahulik ja viisakas. Hotellis olid jah valdavalt venelased ja ukrainlased, ent joomist, räuskamist, tuusamist ei olnud. Ja milline rahu, ei mingit ülerahvastatust, mis veel viimati tundus olevat Sharmi kõige paremini iseloomustav omadussõna. Mine või varsti jälle.



Küll lumevaeses, ent siiski jäises ja hilisöises Tallinnas koju laekumine päädis teadagi millega. Tõbise staatust rahumeeli "nautida" kaua ei saanud - pühadeaegseis autovoorides tuli teele asuda lõunaosariikide poole. Selle teekonna nael oli auto, millest möödusime - selle tagumine iste oli, ma ei liialda!, laeni kingipakke täis laotud.

Viljandi oli veidi märg ja lopane, aga ikkagi valge maaga. Kassisaba kenasti valgustatud. Fellin kui soe ja keskne oaas pilgeni rahvast täis.


Teine rõõm oli meie väikese armsa Eestimaa ilmaolude kontrast. Mustast Tallinnast asusime teele, kuid pühad lõpetasime Lõuna-Eesti kirgasvalgete kuplite vahel ja -14 kraadiga. Kuna minu üks lemmikutest kohanimedest oli kiviviske kaugusel, siis loomulikult võtsin oma viimsed terviseriismed kokku ja pidin ikka seal ka ära käima :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar