04 detsember 2017

"Väike inimene" Jelizaveta Aleksandrova-Zorina


Ma ei saa seda raamatut kergekäeliselt igaühele soovitada, ent ma olen veendunud, et leidub inimesi, keda see võiks kõnetada. Vene elu oma ilus ja valus, polaarjoone tagune keset taigat laiutav hall-hall tehaselinnake, kus kehtivad taigaseadused. Tõeline perifeeria. Nii mõneski mõttes väikese inimmutrikese masendavalt veniv elu, mis igal sammul põrkub kuritegeliku süsteemi ja korruptantidega... ent millises mahlases keeles! Ma ei julge mõeldagi, kui hea see tekst veel vene keeles olla võib, kuid ka hiljuti lahkunud Jüri Ojamaa tõlge pani mind nii mõndagi kuldset mõttetera või tabavat kirjeldust uuesti üle lugema.
Kusjuures tegemist on väga noore autoriga, mis teksti lugedes ei meenu aga kordagi.

Mõned suvalised nopped:

"Provintsis on üksindus vaikne nagu sosin selja taga, aga pealinnas virutab vastu pead nagu röövel kaikaga ja karjub kõrva tuhande häälega; naiste üksindus on külm nagu tühi voodi ja meeste oma on külm nagu vanapoisi õhtusöök. Üksildusel justkui inimeselgi on oma iga: nooruses on ta nutune nagu seinale kriibitud armastusluule ning vanaduses torisev ja põdur."

---
"Väikese linna ühetaolises elurütmis tardub inimene nagu kärbes merevaigus. Siin armastatakse habemega anekdoote, mis jäävad hammaste külge kinni nagu mullune moos, riided kantakse auklikuks ning aastast aastasse loetakse ühtesid ja samu raamatuid, rõõmustades, et süžee ei muutu ja finaal on ette teada. Provintsis ei vanane ajalehed nagu naisedki, siin ei lähe miski moest ära, sest keegi ei järgi moodi, ja iga homne päev sarnaneb eilsega nagu kaks tilka vett. "
---

"Ta vaatas seda vastu valgust, mudis ja nuusutas, otsekui oleks võinud trükivärvi ja postiteekonna lõhna järgi teada saada, mis sinna kirjutatud oli, ning mõtles, et inimene ongi kiri, mille on kirjutanud teadmata kes ja saatnud juhuslikule aadressile. Veab, kui keegi selle lahti teeb ja läbi loeb, kuid enamik kirju jääb lebama roostes postkastidesse, mis on tuubil täis ajalehti ja reklaami, ja nii ei saadagi teada, kellele kirjad olid määratud."
Tabavamalt annab alles öelda...

2 kommentaari: