07 detsember 2017

Vihula mõis


Talv siia hästi ju tulla ei tahtnud, seega oli paras hetk Vihulasse seda otsima minna. Leidsin küll. Maa valge ja talvetunne kohe südames. Üleüldse hakkab mingi muster vist tekkima. Spaa võrdub jõulud ja jõulud võrdub spaa. Kevadsuvisel ajal sinna tõesti mul asja pole olnud, siis on väljaski tore, milleks veel seinte vahele end peita. Sügis tuleb aga alati sellise kapakuga, et ei jõua veel plaane tegemagi hakata, ja siis ongi juba jõulud ukse ees. Nii et jõulupuu ja -muusikaga need spaad enamasti mällu sööbivadki.

Vihula plussiks (teistpidi ka miinuseks) on kogu mõisakompleksi suurus ja hoonete arvukus. Tekitab väga mõnusa ja privaatse olemise kui külastajad ei ole kõik ühte suurde kombinaati topitud. Kuigi ega talvisel hooajal ja nädala sees ei ole ülerahvastatust muidugi ka karta :) Samas tähendab seesugune killustatus ka logistilisi ebamugavusi, kui me mõtleme hoolitsuste, basseini, restorani vms peale. Minu jaoks uudne kogemus. Samas võimalus eksootiliseks õhtuseks läbi lume basseinist tuppa jooksmiseks :) Kõige tülikam ongi ehk see massaažist tulek. Hästi mugav on lihtsalt hommikumantlis mööda koridore tuppa kõmpida, nüüd aga pead vammused selga ajama (õlise ihu peale!) ja kuumaks muditud luud-kondid külma kätte vedama. 

Massöör oli aga võrratu. Kahjuks ei taibanud nime küsida. Igatahes Rakverest käib ja seal on tal vist ka mingi (oma?) salong olemas. Mõne päeva pärast on ta ise Taimaale puhkusele minemas. Kui keegi siinkäijatest juhtub pilti kokku panema, siis võiks meid kasvõi eesnimega kostitada, teaks siis vähemalt tööandjalegi teda kiita. 
Kogu spaamajandus oli seal üldse selline mõnusalt rahulik ja lõõgastav ja hubane. Ei lastud hoolitsuste ajal Elmari tümakat ega Kuku Raadio uudiseid, ei olnud massaaži ajal operatsioonisaali valgustust ega muud jama. Pisiasjad, ent hirmus tähtsad.

Üheöine spaapuhkus pole aga muidugi mingi puhkus. Tagasi koju jõudes vajusin jalapealt Okasroosikese unne. Ja hakkasin uut puhkust ootama.

P.S. Pärast eelmise hooaja lõpupoole kõrberuudulise tagumise kehaosaga Grand Rose´st lahkumist olen ma aurusaunade ja nende teiste pisikiviruuduliste soojade istmete osas maru paranoiline, ent Vihulas läks selles osas äpardusteta :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar