28 veebruar 2017

Bali rütmiga kohanemine

Balile jõudes olin ma leebelt väljendudes ebaadekvaatne - esmaba pärastlõunal Kadriorust alanud teekond oli end õige pikaks venitanud, nimelt kolmaba hommikusse ja Denpasari lennujaama välja. Esimene balilik fiiling oli küllap viimasel varahommikusel lennul jagatud kahtlase välimusega pirukas. 
Seene-vetikapirukas (sisu on tuvastatud nelja eestlase elukogemusele toetudes ja ei pretendeeri lõplikule tõele). Tegelikult ma võin siin nina ju kirtsutada, aga viimatine lennujaamas veedetud öö, (ajutine) isutus ja loppis olemine tipnesid sellega, et viimasele lennule ronides lõi kõht korralikult pilli. Kohalik odavlennufirma JetStar ei tõotanud samuti erilisi toidukandikuid välja jagada. Nii et kui siis kohalikud ilueedid järsku me pinkide juures seisid ja midagi susisesid, meile otsa vaatasid, meie neile, jälle arusaamatu susin, kuni viimaks keegi meist ühe tuttava ja ilusa eesti poiss- või tüdruklapse nime tuvastas ja siis meile, üksikutele väljavalitutele!, tulised pirukad näppu pisteti, tundsime end kui tõelised tuusad :) See oli huvitav mäluvärskendus, kui aus olla, sest kes meist ei mäletaks Eesti Õhu viimaseid päevi, mil toitlustamisega lood juba nadid olid ja poolitatud kukli vahelt luubiga singiviilu ja paprikalõiku sai taga otsitud. Singapuri ja Denpasari vahel oli umbes sama tunne, vaid selle vahega, et vürtsikat seenemassi oli oluliselt enam kui saia ennast. Seened, muide, on ühe teise saare teema, mis siiski Balilt väga kaugel ei ole.

Jah, kes oleks võinud arvata, et üks pirukas nii palju tähelepanu pälvib.

Need, kes Balile minemas, tahavad kindlasti teada ka mingeid rahanumbreid. Denpasari lennujaamas kinnises tsoonis oli esimene pakkumine taksole 400 000 ruupiat. Järgmises, samuti ametlikus letis, oli hinnaks juba 200 000 ruupiat. Ja nagu ma aru saan, siis lennujaamast välja marssides oleks ilmselt 100 000 ruupiaga saanud. Sellised suurusjärgud tingimise puhuks jäid laias laastus paika kogu reisiks. Kui me seda arvestust ei järginud, oli see lihtsalt meie endi laiskus või minnalaskmine.

Denpasar ja Sanur võtsid meid vastu umbes nii:

Sellest, mis nägudega meie taolise vihmasaju vastu võtsime, kahjuks pilti ei ole :)

See, kusjuures, on ühel leebemal hetkel tehtud pilt, sest noh.... enamus aega lihtsalt ei kannatanud ühtegi elektroonilist seadet kotist välja võtta. Ka kotti ennast ei kannatanud toast välja viia. Põhimõtteliselt tekkis uus mäng, et "otsi kehal kuiva kohta" ja "võidab see, kellel on õuest tulles rohkem kuiva kehapinda". /keegi ei võitnud kunagi seda mängu/.



Ma ei tahaks nii palju söögist rääkida, aga  esimene söögikord Balil jääb mulle samuti meelde. Klassika, ehk nasi goreng, millest kunagi edaspidi pikemalt. Lihtsalt et kui see toit mu ette asetati ja ma kahvliga rünnakule asusin... plahvatas mu silm. Õnneks küll mitte füüsiliselt, kuid tunne oli küll selline. Tänaseni jääb mõistatuseks, kuidas see tšilline kaste mulle silma jõudis. Suht rõve tunne, kui kohviku väliterrassi ümber paugub pikne ja kallab kui oavarrest, lisaks ei pea Balil pooled katused vett ja iga meetri järel tilgub katusest vihmavesi ning samal ajal pead sina endale klaasist veel vett silma uhama. 
Sel päeval kaotasin ma kuiva koha otsimise mängu väga varakult.

Ma saan aru, et siinsete piltide põhjal seda muljet ei teki, aga Sanur on siiski võrdlemisi armas ja rahulik ja kena kohake. Kui ilma on, eks ole. Kauplejad olid enamasti valvsuse kaotanud ja ei lennanudki peale, võib-olla oli katusel ühtlaselt trummeldav vihm nende valvsuse uinutanud... T.-l õnnestus turul ühes kaupluses pikalt ja mõnuga väljapanekuga tutvuda, enne kui naaberputka tüüp tuli poepõrandal norskavat selli üles peksma. 
Bali on esimene koht, kus mulle tingimine isegi meeldima hakkab. See ei ole siin selline raevukas nagu näiteks Egiptuses või Kreekas, vaid leebelt mänguline ja kohati kergemat sorti tragikomöödiat meenutav. Teisalt on see muidugi ka ohtlikult kaval nüke nende poolt, sest kuigi alguses hakkad pooleldi naljaviluks utoopilist hinda pakkuma ja kui see hind siis langebki nii alla, siis 1) pika protsessi lõpuks oleks nagu näotu jätta asi ostmata, 2) asi tundub viimaks nii odav, et tundub narr mitte osta, kuigi sul tegelikult seda asja vaja ei ole.

Rannas kohtame kaht eestlannat (tuletan meelde, et me oleme alles ühe öö Balil olnud!), kes ilma osas lootust ei anna ja esinevad sama väitega, millega sõber internetki - saartel on ilm parem. 

Veel positiivset. Kui muidu on tüütu kohustus reisil igasuguseid põnevaid menüüsid üles kirjutada, siis Bali oli mu peale mõelnud ja elu lihtsaks teinud. Läänelikud ja suuremad hotellid ehk väljaarvata, on hommikusöögimenüü kõikjal sarnane. 
Hooajaline puuviljavalik, vahel ka värskelt pressitud mahl, aga mitte alati. 
Pannkook, enamasti banaaniga, vahel ka millegi muuga, nt ananassiga.
Ja siis muna. Muna. Ja veel kord muna. Keedetud, praetud, härjasilm, munapuder, omlett - milline väljakutse igal hommikul uus valmistusviis valida :)))) Muna juurde otseloomulikult ka röstsai.

Karm. Muna on nüüdsest uus sõimusõna meil kodus:
"Kui sa minuga palju vaidled, teen sulle hommikuks muuu-neee!" :)))))))) 
Selles rannas pidada mürgised ussid vees ringi kakerdama - ei näinud ühtegi, olid nemadki vist sooja päikest läinud otsima

26 veebruar 2017

"Taevakirju" Argo Kasela


Nüüd tuleb kõigi lennusõprade hitihoiatus! 

Ma hullult ootasin selle raamatu jõudmist raamatukokku enne kõigile 7 lennule minekut, aga juhtus nii, et lugema sain asuda siiski vahetult pärast naasmist. Mõnes mõttes siit ju palju uut ei lisandunudki - tähelepanelik lendaja on paljut kirjeldatust isegi märganud, kröömike on lisandunud kindlasti "Mile High" seriaalist, ja nii see teadmistepagas kokku saabki. Mõned teemalõigud on mul siiski lünklikud, eriti (ja häbenen siinkohal silmad peast!) mis puudutab ohutusdemosid. Selles osas mõjus siinne raamat ilmselt oluliselt harivamalt kui vastavad näidistaidlused lennukis kohapeal. 

Ent tore lugeda ikkagi. Parajalt humoorikalt ja ladnalt kirjedatud nagunii. Kunagi, aastaid tagasi, mõtlesin ma, et midagi sarnast võikski erinevate ametipostide kohta ilmuda. Iga amet on võimalik põnevaks või igavaks kirjutada, kuis vaja on parajasti. Ühe ameti kohta kirjutasin endalegi midagi sarnast sahtlisse, aga sinna see jäänud ongi. Olin unustanud, aga nüüd seda stjuuardilugu lugedes tundsin käekirja ilmeksimatult ära.

Mõned kordused ja hoiakud ehk muutusid viimaks kergelt tüütuks, aga ei midagi hullu. 
Eriti tegi mulle aga nalja käsipagasi paigutus. Raamatust tuleb välja, et kõik reisijad tahavad pagasi kangesti üles riiulitele paigutada, mul aga on just nimelt vastupidi. Mul on haiglaslik vajadus see istme alla panna, sest noh.... esiteks olen ma piisavalt lühike inimene, kelle jaoks need upitamised kohe üldse seksikad ei ole (selg paljas, kõht paljas, kuskilt miskit paistab jms). Teiseks on mul permanentne mure, et äkki on mul lennu jooksul midagi tarvis kotist ja siis pean ma muudkui tõusma ja teisi tüütama ja upitama ja koti kallal sahmerdama ja poolt elamist laiali laotama. Jube mugav on istmelt tõusmata kotis sobrada ja asju korraldada. Ja mina, lollike, kartsin palju aastaid, et lennusaatjad võiksid mulle seepärast turja karata ja nägin ulmevaeva, et istme alla paremini oma kompse ära peita :))))))))))))))) Nüüd tuleb siit raamatust välja, et ma olen hoopis personali unelm, sest paljude lendajate jaoks on just oma käsipagasi istme alla sättimine häbiväärne tegevus. 

Seda ma aga ütlen küll, et ärge mõistke koheselt hukka neid, kes lennukis WC-d valest kohast otsivad või õigel hetkel tere ja tsaupakaa ei suuda öelda. Need astmed ja pöörded ja nurgad ja käänud, mis personalile kümneid või sadu kordi tuttavad, on mõnele lendajale esmakordsed või igatahes täiesti võõrad. Nii et nii sa kohmitsed mingeid asju kotti ära toppida, lisaks midagi vajalikku välja võtta, siis pardakaardi pealt istekohta vaadata, siis keegi koperdab su ees, keegi mässerdab sul kannul, vahel oled ise unine ja sassis omadega, ja seda kõike hoogsal kõnnakul. Mõnikord jääb niimoodi tõesti purser´i tervitus märkamata ja eks nii mõnigi kord on ka tervitusbrigaad ise millegi muuga hõivatud ja ei tee sind märkamagi. 
Ja no need tualetid. Mina, kes ma lendasin nii paljudki aastad oma elust ära sedamoodi, et ei käinudki lennu jooksul vetsus ja jooksin maandumise järel hoopis paarishüpete ja ristis jalgadega lennujaama poole, pole nende asukohaga eriti kunagi kursis olnud. Kord on need ees, kord taga, ja siis hoopis keskel, kord üht kätt ja siis hoopis mõlemat kätt ja no kust pagan peaks nende asukohta siis nii unepealt teadma. Ikka otsid ja vaatad ja kompad ja uurid.  Kuhugi kappi ma veel, õnneks!, ei ole asjale ronima hakanud, aga ma ei imestaks, kui mõni ka seda teeb :)   

P.S. Lugemise väljakutse kategooria valik taas äärmiselt meelevaldne, ma tean, aga mingisugust ulmet on mind tohutult raske lugema saada. Seega leian, et kõik, mis toimub juba 11 kilomeetri kõrgusel, ongi minu jaoks piisavalt kosmos ja ärge minult enamat nõudke :)))))


Lugemise väljakutse 2017
Nr 23, Raamat, mille tegevus toimub kosmoses

A kus sinu kastid on?



 Nr. 1. Neljapäeva õhtul Linnateatris "Melujanu", mis suuresti üles ehitatud näitlejate füüsisele ja liikumisele ning muidugi kastidele. Poolteist tundi mängu karpidega ja lugu koos. Väga hea, kusjuures. Sõna ongi kohati ülehinnatud. Kuna näitlejaid laval korraga palju, siis kõigi peensuste märkamiseks/jälgimiseks oleks vaja korduvalt vaadata.  Väga tabavaid kujundeid püüdis silm kinni. Noored olid ootuspäraselt ägedad, aga Anu Lamp üllatas meeldivalt. 



Nr. 2. Siia ma pilti ei pane, sest nagunii te vaatasite reede õhtul EV99 aastapäeva kontsert-aktust. Jälle jutustati lugu läbi kastide, kasutati samu võtteidki (ehitame, lammutame, silitame). Äärmiselt masendav lavastus oli - me nagu püüaks iseennast oma kätega lämmatada. Kui me ajast aega jaurame "must lagi on meie toal", siis pagan võtaks, see ongi lõpuks must. Kogu lavastuse päästis mu jaoks "Ukuaru valsi" motiiv, kuigi seda ekspluateeriti veidi siiski üle. Mind igatahes õnnestus sellega ära osta, sest vastasel juhul oleks siin neli lehekülge lavastuse ja kõne lahkamist ja mul on karvane tunne, et see ei saaks kuigi kiitev hinnang olema. 
Ühel aastal võiks kodumaa sünnipäev ikkagi rõõmu- ja pidupäev olla, kui mitte EV 100 aegu, siis millal veel?

Nr. 3. Soonlepa kastid. Vanajumal ise lavastas ja orgunnis, täitsa niisama, heast südamest. Ta teadis küll, et mul kastidest limiit täis, aga iga teema tuleb ju siiski positiivse noodiga lõpetada. 

25 veebruar 2017

"Veneetsia ämmaemand" Roberta Rich


Vahepeal veel natuke reisil loetust. Minu jaoks ehk liiga lihtsakoeline lähenemine, lugejale tuuakse kõik püüdlikult kandikul ette, mõtlemiseks ruumi ei jäeta. Samas - kenasti korrektne romaan, seda tõesti. Nii et klassikaliselt tüüpilise ja mõõdukalt haarava loo austajatele ideaalne ajaviide.

Aga. Head oli samuti ohtralt. Esmalt muidugi teema. Peategelane Hanna, juuditarist ämmaemand. Novaator, kes on praktilisest vajadusest tingituna leiutanud sünnitustangid, tõhusa abivahendi. Järgmiseks muidugi ajastu - pime keskaeg. Keskaegseid romaane, mis tänasel päeval kirjutatud, pole just teab kui palju. Ja siis veel tegevuskohad - kaks väga head ja minu jaoks lemmikut. Veneetsia ja natuke Maltat. Siis ühel hetkel on kõnealust abivahendit vaja aga kristlasel ja sellest hargnevadki lahti sündmused, millest moodustub parajalt terviklik romaan.

Ja ma ei saa märkimata jätta, et mulle hullult meeldib selle sarja kujundus. No lihtsalt meeldib. Natuke on seda vist lihtsustatud (raamatud on linnas, ise saarel, aga meenub vist "Avantüür", kus oli keerukam lahendus esikaanel). Lemmikuks jääb endiselt "Ka see läheb mööda" - nii head romaani leian oma laualt harva, kahjuks. Ees ootab "Raudne Tatjana" - käis see raamat küll Balil ära, aga paraku lugemiseni ei jõudnud. 


Lugemise väljakutse 2017
Nr 38, autori debüütromaan

23 veebruar 2017

Me peame rääkima Singapurist

On aeg, eks ole. Vaadata tagasi, võtta kokku, mõtiskleda, pilte vaadata... Ühest küljest tore, teisalt ka tiba tüütu. Mõtted on taas argised, olme pressib peale, kui üldse millestki mõelda, siis suvest või uuest reisist. 

Paraku tahan ma enne Balile jõudmist veidi ka Singapurist rääkida, sest... Singapur on sedavõrd äge ja samas totaalselt friiki. Suurushullustust ma muidu ei põe, aga sinna kohta see tõepoolest sobib. Oot, aga ma ruttasin nüüd sündmustest ette, sest tegelikult algas lugu nii...

... et lõputute tundide sisustamiseks Singapuri Changi lennujaamas on mõeldud välja selline tore võimalus nagu tasuta paaritunnine giidiga bussiekskursioon kesklinna. Ajee! Kui tasuta, siis topelt, palun :) Nimelt on ekskursioone kaks varianti ja meil teada, et Changis passimist on nii minnes kui tulles. Kõlab nagu plaan, või mis?! Kõik tundub lihtne ja loogiline. Maandumine kell see ja see ühes terminalis, skytrainiga hopsti teise terminali, suunised tuurile möllimise letini täpselt olemas... aika alka nyt! Reaalselt kõik nii lihtne ei ole. Kui kõik eksirännakud viimaks õige letini viivadki, siis tekib esimene tõrge järgmise lennu pardakaartidega (nendeta meid eriti registreerida ei taheta ja kui lõpuks nõustutakse, siis rõhutatakse, et samasse terminali öösel meid enam tagasi sisse ei lasta, jäetakse õue - koll-koll-koll!ja enne kella 5 midagi ei hakka toimuma). Viimasele ja otsustavale lennule nimelt ei olnud võimalik online registreerida ja seega neid pardakaarte meil ei ole. Olgu, sprindime tagasi eelmisesse terminali, et need hankida, igaks juhuks laseme end tuurile ikka kirja panna. Kaardid me saame, tagasi ka jõuame, immigratsiooni väljumise rivis saame seistud ja siis hakkab mingi tädi meid peedistama. Peedistab seni, kuni meie tulise vaidlemise peale peab meid rivist eemale juhib ja "targemate" ninade juurde uude letti juhatab. Sealne kisa ei taha kuidagi edeneda, viimne lootus kaob aga, kui leti ette imbub keegi pealtnäha ilmetu herra oma kaaskondsetega - järsku hüppavad leti tagant pikast rivist püsti kõik ametnik-mutrikesed, koogutavad ja naeratavad ja meid ei märka enam keegi. Selge, see lahing on kaotatud.
Järeldus: city tour on midagi väga-väga paha ja immigratsiooni järtsis seistes ei tohi sellest kõssatagi. Kleepsud rinnast tuleks esimesel minutil jõhkral rebida ja selja taha peita.

Balilt tagasi tulles ootasid meid taas igavikuna näivad tunnid Singapuris, mille veetmiseks - üllatus-üllatus - tundus taas ideaalselt sobivat ekskursioonike linnas. Oo, kui targad me nüüd oleme, mõtlesime tiba ülbelt ja maandumisest registreerimise lõpuni jäävad poolteist tundi tundusid rohkem kui piisavalt pikad olevat. 

Lollakad!

Jälle jama pardakaartidega, tänu erinevatele lennufirmadele ja sellele, et me ka ajaliselt ei saanud veel Balil check ini ära teha, meil neid pole. Samas, me oleme ju nüüd targemad ja tuurionule letis kinnitame silmad rukkilillesiniselt säramas, et meil pole sellest mingit vahet ja me võime ka niisama ju lennujaamast välja jalutada, viisat vajamata ja muret tundmata. 
Esimene takistusrada läbitud.
Aga me teame, et tõeline kadalipp ootab alles allkorrusel immigratsioonis. Muidugi on meil teadmised ja kogemused olemas. Kleepse rinda ei pane. Tuuribrošüüre ei lehvita. Jne. Õilis ja ilus ju.

Bürokraaditädi puurib mind pilguga. "Mis lennult te tulete, teil on siin mingi vale number märgitud?" Saame selle selgeks, hingan juba üsna sügavalt ja rõõmsalt. 
"Kas te lähete linnatuurile?"
Vaatan nõutult mahajäänute poole mõnikümmend meetrit eemal - nemad on kohe oma etteasteteni jõudmas, mida räägivad nemad, kuidas vastavad ...? Püüan aega võita, teesklen mittemõistmist, lasen küsimust korrata ja siis manan ette oma kõige ausama pioneerinäo ja teesklen mõistmatust, et mis see city tour veel on? Maadam usub mind, kuid pärib, et miks ma siis olen terminali vahetanud ja üldse siia tulnud. Ikka selleks, et metrooga linna minna, selgitan totakalt. 
"Metroo läheb ju teie terminalist ka...?" jätkab ta veendunult.
Mine metsa, mine metsa, mine metsa, karjun oma peas. Ma lähen linna just sellest terminalist ja selle metrooga, millega tahan, mis vahet seal on. 

Immigratsioonist läbi, on aeg asuda otsima tuuribussi, mille leidmiseks oleme juhiseid saanud juba eelmisel korral. Kui buss nähtaval kohal, julgeme kleepsud rinda panna. On vast süsteem. Ekskursioon on huvitav, infot palju, Singapuri elu meie jaoks liialt ahistav ja reglementeeritud, ei midagi ihaldamisväärset.

Kuivikute bürokraatia pole aga oma kombitsaid veel kokku korjanud. Igas vaatamisväärses kohas meid bussist välja lubades rõhutab giiditädi, et keegi meie järele ei oota ja kui hiljaks jääme, siis bussist maha ja omapäi ka jääme. Okei, understood.  K u i me aga viimaks soovimegi bussist lahkuda ja oma teed minna, muutub tädi kurjaks ja teatab, et maha ta meid küll ei lase. Et tema on meid lennujaama juurest kaasa võtnud ja sinna tema meid ka tagasi viib. Nii me loksumegi tagasi lennujaama, et sealt tagasi metroosse liikuda ja siis uuesti linna sõita. Normaljok, ütleks ma seepeale. 

See eelnev jutt, see oli lihtsalt infoks. Teid, kes te peate Changi lennukas tunde veetma, võib päris palju olla ja teist nii mõnelgi võib tekkida geniaalne mõte minna linnaekskursioonile. Good for you, ütlen ma, aga ma tahan, et te ka teaksite, et kohe kõiki kaarte lauale panna ei tohi ja vahepeal tuleb papreid ja kleepse ikka sügavale kotipõhja peita :) Ja kui te mängida ei viitsi nendega seda imelikku mängu, siis minge niisama linna. Metroo on sealsamas, lihtne ja loogiline, kellegi taktikepi järgi tantsima ei pea ning totakaid formaalsusi samuti mitte täitma. Ah jaa, tuurist veel nii palju, et kui muidu kipuvad kõik asjad pigem hilinema, siis Singapuris tuleb arvestada, et kellaajad nihutatakse rõõmsalt varasemaks. Internetis ja trükistes märgitud väljumisajad on mõeldud tont teab kellele, tegelikkuses on need pooltunnike varasemad. Põhjendust pole.


Superpuud, 18 tükki, lisaks päikesevalgusele koguvad ka vett, vertikaalsed botaanikaaiad, kui nii võib öelda.





Kukeaasta, minu aasta, loomulikult ei jäänud ükski kukk minust märkamata :)




Marina Bay Sands - ööbima just ei kutsu, aga seal üleval bassus võiks küll ära käia.

Ooperimaja - mida meenutab? Muidugi durianit :)

Ilmselgelt üritan ma pildistajale koll-koll teha :)

Saba. Enamus neist tüüpidest siin soovib osta durianijäätist. Pidavat maitsema nagu sööks maasikajätsi peldikus. No, thanks!

Jäin mangole truuks - väga broo, ma ütlen.




22 veebruar 2017

"Eelmisel suvel" Niels Fredrik Dahl


Väga harva võin ma lõpuni nõus ja rahul olla raamatu lühitutvustusega. Täna on see kord, seepärast rikun ka kirjutamata reeglit siia tutvustust kopeerides (minu arvates enamasti äärmiselt mõttelage tegevus, sest kogu interneedus on neid tutvustusi ju täis).

"Romaan mehest, naisest ja koerast ning ennasthävitavast armastusest ja armukadedusest kuumas suves, hullutaval mädakuul, mida Norras ja Rootsis nimetatakse „koerapäevadeks“. Romaan annab igaühele oma tõlgendamis- ja hindamisvõimalusi – kus lõpeb armastus ja kus algab hullus."


Just nii ongi.
Napp. Valus. Hea. Dahl jätkab norrakate lipu kõrgel hoidmist ja mina ei väsi nende loomingu nautimisest. Need, kellele meeldivad puust ja punaseks tehtud lood, need ilmselt pettuvad kõnealuses kirjatükis. Mina, kes ma armastan loomingus pigem õhku, ridade vahele jäetut, mina vaimustusin. Dahl ei loobi sõnu ja ei ütle just kuigi palju, ent ta annab lugejale mõned valusteravad lähtepunktid, millest siis viimane ise võib loo kokku panna. Kuradi hea. Loob ohtralt tõlgendusvõimalusi. 

"Seisime restorani ees, tema ja mina, ja ma olin üsna tujust ära, sest mõtlesin ilmselt, et muud võimalust mul ei avane ja see naine kaob mu elust, enne kui mul on mingitki väljavaadet teda enda külge haakida. Minu külge haakida, mu elu külge haakida. Oli vihmamärg õhtu linnas, linna märjad tänavad ja värvilised tuled sirasid ja see oli üpris ilus ning üpris väärtusetu, kuni tundsin, et Siri mul käest kinni võttis. Pöörasin näo tema poole.
„Mis sa arvad, kui läheks kuhugi, kus ma saaksin ühe vorsti,” ütles ta, ja korraga me suudlesime, kuni sadu lõppes."

"Ilma temata olen abitu, olen eikeegi ja eimiski, olen üksainus suur auk, kust tuul läbi tuhiseb, aga koos temaga olen ma suur ja tugev ja pöörane ja pisi-pisikene. Jalutame kõrvuti läbi metsa, võtan tal käest kinni ja ta jätab selle mu pihku vaid hetkeks, kuni käe ära tõmbab ja Lokit hüüab. Ta hõikab ja vilistab, kuigi me mõlemad teame, et koer tuleb, millal heaks arvab."


Kahju, et läbi sai.
Hea, et öökapil ootab järgmine norrakas - Fosse.

P.S. Dahl on, nagu selgub, minu teise lemmiku Ullmanni abikaasa. Loomingut kõrvutades tekib mõtteainet...


Lugemise väljakutse 2017
Nr 7, Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik

21 veebruar 2017

Narkarid ja ärakargajad

Tulemised ja minemised ja need kahe maailma vahel olemised on alati keerulised. Praegu on mul tunne, et enne praamile astumist peab mingit kultuurilist kiirsööki sisse vohmima. Mitte et ma isegi veel päris täpselt aru saan, millal sinna praamile minek on, aga no valmisolek peab ju olema :)

Linnateatri "Inimesed, kohad ja asjad" muidugi kergeks meelelahutuseks paslik polnud. Aga Linnateatri piletid tuleb ju kella kukkudes lihtsalt tuimalt ära võtta ja mitte filosofeerida, et kas paduväsinuna koju laekudes on mõistlik minna pealt kolme tunni kestvat uimasti- ja alkoholisõltlase karme katsumusi jälgima. Sisu on igatahes karm ja ... häiriv. Jah, häiriv on vast kõige täpsem määratlus. Mõne naeruturtsatuse kuuleb siiski etenduse jooksul ka saalist ära.

Muide, eriliselt tahaks välja tuua heli- ja visuaalsed efektid. Teatri kodulehel hoiatatud suitsu vist ei olnudki, küll aga oli mängitud heli ja valgusega. Ja muidugi liikumine. Hallutsinatsioonid, teispoolsuses käimised jms ei ole kahtlemata kerge pähkel teatrilavastuses lahendada. Siin oli aga õige mitu vau-hetke.

Ja kui teil igav on, siis mõelge korraks etenduse pealkirjale ja sõltuvusahelat käivitavatele teguritele... üllatavad seosed. Vähemasti ma ise ei olnud nende peale sel moel tulnud. 


Ja nüüd lõbusamate teemade juurde :) Isegi kinno läksin ma seekord omal soovil ja täitsa vabatahtlikult. Kuigi vist suuresti silmade puhkamiseks (ma tean, et selles lauses on üüratu vastuolu :) Praegu on kuidagi eriti palju arvutis nahistamist-sahistamist ja silmad kisuvad pahupidi juba pähe. Raamatuvirnadest rääkimata. Et siis kino ja soovitavalt eestikeelse heliga. Eesti film ei ole juba mõnda aega sõimusõna ja selles vallas tehakse tõepoolest ägedaid tegusid. Nii ägedaid, et oli tõsine dilemma, kas valida "November" või "Sangarid".  Ausalt öeldes ma kartsin, et "Sangarid" on täielik pläust, selline allapoole vööd naljadega naerutamine. Küllap tekitasid seesuguseid hirme õhku visatud hüüatused, et tegijad on samad, kes "Klassikokkutulekul".


Isiklikult meeldis tänane film oluliselt rohkem. Ikkagi oma ju, mitte teiste pealt maha vehitud. Ja kuigi komöödia, siis ... päris oluliste ja tõsiste mõttekohtadega. Oli päris ehedalt tabatud ja kujutatud, kuidas nii mõnigi omaaegne ärahüppamine tuli ootamatult, millised emotsioonid ja kõhklused valdasid asjaosalisi mineku eel, mis tunne oli võõrsil olles võtta vastu paremaid või halvemaid teateid kodustelt või ihaldatud maal eesootavate sugulaste "soe" vastuvõtt jne, jne.  Võimsa nostalgialaksuga  oli film muidugi ka.

Ärme unusta ka minu sportlikku huvi Alguse suhtes, kelle äkksööstud stsenaristipingilt kaamerate ette üksjagu stiilselt mõjuvad.

Tore oli, nii võiks teinekordki kinno minna :)))))

P.S. "November" tundub treileri põhjal ka päris paljulubav. 

20 veebruar 2017

"Kirju kodust" Siim Maaten, Kaisa Roover


Raamatu autorite kodu on, praegusel ajal vähemasti, teel. Suurest solidaarsusest lugesin mina ka seda raamatut teel olles. Mis muidugi ajas aju lühisesse. Sest kui sa loed ühte raamatut sutike Tallinna lennujaamas ja teise sutikese Istanbuli öös ja kolmanda sutikese Singapuri (järjekordses!) öös ja lõpuks natuke ka Balil ja päris lõpuks koguni Gili Trawanganil, siis kui see ei aja segadusse, mis siis veel?! Lisaks, olgu siinkohal öeldud, on see võrdlemisi eklektiline raamat. See ei ole muide sugugi laitus, vaid tõene iseloomustus siia kaante vahele kokku kogutud kirjatükkidele. Nimelt on kirjutajaid kaks ja kirjutatakse päris mitmest erinevast kohast ja asjast ja inimesest. Kirjutatakse oma lähedastest, töödest-tegemistest (sukeldumine oli eriti põnev), natuke Taist, Indoneesiast, Belize´st, Helsingist jt. Igas kirjutises omakorda tooni andmas ka koht, kus kirjutamise hetkel viibitakse. Mis kokku panebki pea meeldivalt ringi käima.  

Muidugi meeldisid mulle enim lood Viljandist ja Balist, neid oli laiduväärselt vähe kusjuures! Ah üldse oli tore lugemine, selline valuslõikavalt ehe, lihtne ja... päris. Inimesed elavad ja teevad asju, mis neile meeldivad. Mängivad pidevalt oma positsioone ümber, olgu selleks mõne järjekordse ajutise peatuspaiga või tööposti otsimine vms. Samas ei tee nad sellega kellelegi haiget, nii et lasku käia. 


Rääkides Lugemise väljakutse liigutusest, siis üldistasin ja laiendasin mõnuga :) Ma usun, et meesosapoole kodupaigaks (või siis sünnikohaks) võib ikka Viljandimaa teatavat punkti nimetada.

Lugemise väljakutse 2017
20. Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik