30 märts 2017

"Eesti veri" Anna-Maria Penu


Siin on raamat, mida ma nii kaua ootasin… ja siis ahmisin selle näljaselt sisse, kuigi sisimas tean, et see on kuritegu autori suhtes. Teisalt, ega vist ei saagi loota, et ühtegi raamatut loetaks sama kaua kui seda kirjutati.

Ent kirjutada on sellest raamatust keeruline. Ma ju tajun, et rohkem kui muud tahtis autor kirjutada teemadest, mis teda painasid. Kujutada naise vaatevinklist seda tulevikku, mille poole me teel oleme, millest on märgid õhus, kuid mida enamasti ei soovita näha. Me oleme kui kamp lapsi käes tulipunased õhupallid ja märksa meeldivam on tõsta pilk üles, sellele oma punasele õhupallile sini-sinises taevas, kui et vaadata, millises porimülkas me tammume. Otsapidi kõnetasid siinsed teemad muidugi ka mind, paljuski noogutasin innukalt kaasa, mõnes punktis vaidlesin mõttes vastu. Eesti verest ja selle hoidmisest, ühiskonna ja üksikisiku rollist selle hoidmises peab kahtlemata rääkima, ent minu jaoks ei olnud see paraku raamatu peamine rikkus.

Kõige suuremat naudingut pakkus eelkõige ikkagi naispeategelase tundeelu tonaalsus. See, kuidas Anna-Maria näeb ja tajub, aga mis peamine - kirjutab! - naisest, see on sõnulseletamatult võimas ja puudutav. Selles on mingi omamoodi võluv elegants! Kui niimoodi kirjutatakse, siis võiksin ma lugeda millest iganes. See on ka põhjus, miks hoolimata intrigeerivast teemast, nautisin mina hoopis peategelase Eeva mõtteid ja tundevirvendusi.

Frank ilmub käed ristis meie avara sinistes toonides magamistoa uksele ja uurib, mida ma õhtuks süüa soovin. Tema ja minu vahel lebab värviliste rombidega pehme vaip. Frank ostis selle koos eelmise elukaaslasega ja kui Frank teatas köögilaua taga naisele oma soovist lahku minna, andis naine talle vaiba lahkelt tagasi. Ta ei proovinud Franki sinna sisse keerata ja kuhugi järve visata, et vaadaku too ise, kuidas välja rabeleb. On imetlusväärne, kui küpsete inimeste seas me elame.
Kas sul on keegi teine,“ küsis naine hoopis rahulikult, nagu uuriks, kas Frank soovib oma kohvi sisse veel teelusikatäie suhkrut.
Frank raputas pead. Ei olnud kedagi teist. Vähemalt mitte kedagi nii suurt ja võimast, kelle pärast üheksa aastat ajalugu maha raputada.”

---

"Et see on tegelikult üsna tavaline, loomulik kiusatus astuda oma elust kõrvale, rongilt maha. Teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuttavast, omaks saanud värvidest, puudutustest, mürast – ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Seda tunnevad aeg-ajalt paljud, kui mitte me kõik.”

Ja see võrratu ja õhuline sarkasm, mis mitmelt poolt läbi kumab, see paneb teksti särama ja teeb lugeja õnnelikuks, kas pole?

“Täiuslikus maailmas õhtustaksime me praegu mõnes linna kallis restoranis, kus kelnerid sahisevad hääletult laudade vahel, teeseldes ükskõiksust sealt õhku lenduvate peene huumoriga vürtsitatud vestluste vastu. Mul oleks seljas uus must kleit, mis vaevu varjaks mu rindu ja mille ma juba järgmisel päeval heategevusele annetaksin. Järgmine uus must kleit, mis paljastab mu parema reie, ootaks kapis. Frank võtaks enne magustoitu põuetaskust hõbedase sigarikarbi, et oma täiuslike huultega vormida lae alla peeneid suitsurõngaid. Need haihtuvad rõngad ajaksid meid naerma. Meie rikkus ajaks meid naerma. Me oleksime rõõmsad, et inimesed, kelle kodule lähenedes on juba lõhnast tunda, et seal süüakse halba toitu, asuvad meist niivõrd kaugel.
Piinlikul kombel aga laiutavad meie köögi laualinal kaks ümmargust kohviplekki, mul on jalas väikeste pardipoegadega pidžaamapüksid ning lamp me peade kohal meenutab õdusa küünlavalguse asemel ülekuulamisruumi prožektorit.”

Ja nii aina edasi ja edasi, ma võiksin siit lõputult kuldseid lõike välja otsida.
Võrratu kaanekujundus on sel raamatul samuti, ikka Angelika Schneider on see, kelle kaaned mu südant sulatavad.
Ma armastan seda raamatut!


P.S. Mulle meeldib, küll vaid oma mälupagasile toetudes, jälgida, kuidas mingeid pisikesi detaile päriselust kantakse üle kirjandusse. Sedapuhku siin raamatus oli selleks 17. juuni lumesadu. Sellest päevast võiksin ma palju jutustada, eriti kuna see oli 2014. aastal.  

29 märts 2017

"Minu Küpros: põsemusid ja päike" Käty Gavriilidis


Mõeldes neile, kes siit blogist aeg-ajalt lugemissoovitusi leida loodavad, siis on paras hetk mainida üht raamatut, mida mina küll (puhtalt subjektiivsetel põhjustel) seekord raamatukokku püüdma ei tõtta, aga teile võiks see küll vahva lugemine olla.

Käty on ilmselgelt üks säravamaid ja positiivsemaid inimesi, keda ma tean. Ja täpselt sama päikeseline on ka kõnealune raamat, seda ma julgen lubada. Nii et meie tänavust enneolematult kuuma ja kuiva suve oodates (tuleb ju selline suvi, olete ikka kuulnud?) on just täpselt  õige aeg piiluda Küprosele. 

"Keeran ukse lukku ja viskan end meie uuele lillelisele diivanile pikali. Tõstan jalad seina najale püsti ning tunnen, kui tänulikud mu jalad selle asendi eest on. Otsustan teha väikese uinaku. Kuulan kõrvaklappidest telefoni tõmmatud vanu Terminaatori ja Smilersi laule, keeran hääle põhja ja sulen silmad. Kahjuks pole mul seda nautimist kauaks. Ärkan võpatades kellegi puudutuse peale õlal. Karjatan täiest kõrist. Olen kindel, et isegi koopaoravad seal kinosaalis ei oska nii kiledat häält teha.
„Härra Giorgos, mis te siin teete, kuidas te sisse saite? Ma oleks südamerabanduse saanud! Heldene aeg!“
„Oi, signomi, ma tõesti ei tahtnud ehmatada,“ vastab korteriomanik.
Ah et te ei tahtnud ehmatada, mõtlen endamisi. No seega juhtus see vastu teie tahtmist, igatahes ma ehmusin. Ja mitte vähe. Ma hakkan lausa luksuma.
„No vaadake, proua, ma koputasin neli korda ja ootasin ning keegi ei vastanud, ma mõtlesin, et midagi on juhtunud või äkki on teil paha olla, võib-olla peab kiirabi kutsuma või midagi."


Esitlused seekord Tallinnas, Tartus ja Jõgeval - hoidke end täpsema infoga kursis ja minge ise ka Päikesetüdrukust osa saama!




27 märts 2017

"Minu Tansaania" Maiki Udam



Põhimõtteliselt on nüüd lugu nii... et Aafrika pole minu jaoks. Ma võin rahumeeli kodus diivanil olles need Aafrika riigid Minu-sarja abiga läbi tudeerida ja mulle sellest täiesti piisab :) Jääb vererõhk normi ja on muidu ka hea olla. Samas ega ma vastu vaidle - teiste kogemustest on ikkagi tore lugeda.

"Elevandisõnnikust kougib Didi välja poole kookospähkli suuruse kõva seemne. „See on ühe palmipuu pähkel. See paljunebki ainult tänu elevantidele. Elevandid seedivad ära seemne ümber oleva pehme koe ja seeme tuleb koos väljaheitega välja. Sel viisil saab seeme idanema hakata.“ Selle peale räägib Didi meile ka õpetliku loo. „Kord elas üks paavian, kes tahtis olla sama suur ja tugev kui elevant. „Kui elevant suudab selle palmiseemne alla neelata, siis suudan mina ka,“ otsustas paavian. Teised paavianid keelitasid teda hullust mõttest loobuma, aga paavian jäi endale kindlaks ja üritaski seemne alla neelata. Seeme mahtus vaevalt suhu ja jäi kurku kinni, aga lõpuks sai ta selle ikkagi endale sisikonda surutud. Kuid nüüd algasid tõelised hädad – paavian ei saanud seemet enam teisest otsast välja. Küll ta punnitas ja pressis, aga ei midagi.“ Selle jutuosa juures punnitas ja pressis ka Didi väga tõetruult ning tegi hirmsaid hääli ja nägusid, nii et arvasime juba, et ju ta selle seemne isegi välja pigistab. 
...
Sellest ajast on ütlus, et ära pane suhu suuremat asja, kui tagumikust välja mahub."

No selle ütluse võiks elus nii mõnelegi nähtusele või asjale üle kanda. Nii ongi.

Üks ainumas asi oli siin raamatus, mis mind veidi häiris... See oli see kitsetapu-draama. Ja kuigi ma võisin viimaks isegi põhjendustest aru saada, siis mõjus häirivalt mõned peatükid hiljem raha eest lehmal verelaskmise "atraktsioon". 

Aga näiteks Kilimanjaro otsa ronimise lugu oli jällegi väga vahvalt kirjutatud. Kogu aeg hoidis mind põnevil, et no kas õnnestub või mitte. Korduvalt kaldus nagu sinnapoole, et jääb siiski pooleli see avantüür. Kui palju laipu, minestajaid ja tippu jõudjaid oli, seda lugege juba ise :)

P.S. Kas olete märganud, milline tähenduslik perekonnanimi on autoril, kui tagurpidi lugeda :) 

26 märts 2017

Hetked nädalavahetusest...

W.A. Mozarti "Figaro pulm" kujutab ühtainsat tormilist päeva, kus krahvi paaž flirdib aedniku tütre Barbarinaga, jumaldades samas krahvinnat, kes armastab krahvi, kes tahab Susannat, kes on kihlatud Figaroga, kes on lubanud abielluda doktor Bartolo naise Marcellinaga, kes on piisavalt vana, et olla Figaro ema… ja see kõik sünnib Figaro pulmapäeva eelõhtul! 
Väljend "seebiooper" on ükskord ometigi sõna-sõnalt tõene :)

Pikka juttu ei tee, ainult paar sõna
Minimalistlik lavakujundus mulle meeldis. Kaldlava kasutusest mina, lihtne inimene, aru ei saanud, milleks seda vaja oli? Kujutasin ette, kuidas lauljad pärast etendust ei saa oma tasakaalukeskust kohe ordnungisse ja koperdades koju kõnnivad. Lisaks olin ma pool etendust pinges, et kas midagi kukub/veereb ka orkestriauku mõnele orkestrandile pähe. Juuksenõela ja jalutuskepiga oli oht juba üsna reaalne.

Cherubino osas Juuli Lill-Köster oli enneolematult võrratu! Ainult selle pöördlaval (jah, kaldlava täiendas ka pöördlava :D) ukerdamise oleks võinud lavastaja teisiti lahendada.... see oli siiski leebelt väljendudes... no oli noh. Tarbetu ka veel lisaks muule.





Linnameri pole ikka päris meri. Ja mereta ei saa kohe mitte.

Nii et põhjarannik.

Eriti Neeme ja sealne kalarestoran Ruhe. Ma jumaldan restorane, mis hoolimata oma ilmselgest hooajalisusest üritavad ka väljaspool seda elus ja olemas olla. Ruhe ei olnud sugugi väljasurnud, vaid keegi oli kogu aeg tulemas või minemas. 

Ruhe menüüs on mereande kaugemalt ja lähemalt, värsked ja maitsvad. Natuke on mõeldud ka kala mittesööjatele. 














24 märts 2017

"Eesti suured armastuslood" Mart Laar


Raamat, mida asusin lugema pisukese eelarvamusega - kui huvitav saab ikka olla nappide elulugude lugemine? Igale abielupaarile on eraldatud vaid mõned leheküljed. Küllap kartsin kuiva ja tuima tutvustust, mis minus suuremat huvi ei suuda äratada.

Tegemist siiski äärmiselt huvitavate lugudega. Alates juba paaride valikust - on nii ootuspäraseid ärkamisaegseid aktiviste kui ka üllatuslikke tegelasi (Richard Saaliste, Karl Täht). Kõik paarid on Eesti ajaloos märgilisi tähendusega, lisaks ühise joonena on nad kõik ka juba manalateed läinud. See viimane on igati mõistetav valikukriteerium, sest eks elavatest ongi mitmel põhjusel keeruline kirjutada.  Pea enamus kajastatud tegelasi on sündinud üle-eelmisel sajandil.

Neid lühielulugusid lugedes tuli mulle esimese asjana pähe, et Mart Laar on tabanud teadlikult või alateadlikult üht olulist punkti, mida tulevastele giidihakatistelegi õpetatakse. Vabas sõnastuses oleks selle mõte umbes nii, et kuigi sina pead kõnealust teemat täielikult valdama, ei tohi sinu eesmärgiks kunagi olla kuulaja/lugeja kogu teadaoleva infoga üle valamine. Sina annad edasi olulise tuuma, pluss - ja see on kõige olulisem! - sa leiad mingi erilise kullatera, millega saavutad kuulaja tähelepanu ja annad talle mällu talletamiseks hea lähtekoha. See viimane, see eriline "uba", mis jääb inimesele hiljem meelde ja aitab teemaga seoseid luua, ongi kõige keerulisem pähkel, mida tegelikult jõuga tekitada ja õppida ei olegi võimalik. Ent Laaril siinsete lugude puhul oli see paljudel juhtudel olemas. Mõtlesin ja meenutasin korduvalt nende kaante vahel olevaid kirjandus-, poliitika- ja kultuuritegelasi ja kuidas neid kajastati kooliõpikutes. Kellest jäi midagi meelde ja kes kippusid ununema. Vaat sinna õpikute lehekülgedele oleks neid "ubasid" rohkem vaja olnud, küll oleks siis kergesti kõik raamatutarkus talletunud. 

 Faktiteadmised faktiteadmiseks, kuid lugude peamine eesmärk oli ikkagi näidata, kuidas ja mil määral on kõigi nende inimeste teekaaslased mõjutanud nende tegemisi ja valikuid. Ja eks selle teema käsitlemine räägib mõndagi autori enese kohta, ilmselt on elu ja juhtumised pannud tedagi rohkem enda kõrval seisvale inimesele tähelepanu pöörama.

Üks on selge, elu oli sama värvikas ja põnev ka siis. Skandaale ja kõmu oli samuti. Oli kirglikku armastust, intriige ja armukolmnurki, oli päästvat ja hukatuslikku armastust, ja nagu autorgi paaril korral nentis: oleks "Kroonika" tollal ilmunud, oleks nii mõnegi paari seiklused seal kajastamist leidnud. 

Lugemise väljakutse 2017
Nr 6, Väga ilusa kaanekujundusega raamat

23 märts 2017

Kakakohv

Kuigi Bali on imetore, kisub mind ikkagi vägisi ka ebameeldivate teemade juurde. Selle saarega seoses hõljub virtuaalses õhus nii palju ootusi-lootusi, kahetisi muljeid, mis viimaks kohapeal valusa laksuga vastu vahtimist lajatavad. Teisalt, ebameeldivad kogemused ju õpetavadki. Üks neist on kohv.

Turistilõksuna on luwaki kohv end jõudsalt üles töötanud. Ma ei ole kohviekspert ja kindlasti mitte ka õige inimene sõna võtma teemal, milline on siis see päris ehe luwaki kohv, aga seda ma küll ütlen, et see, mille otsa te suure tõenäosusega Balil satute seda küll ei ole.

Kui loom, on palmitsiibet muidugi armas, konkreetne puuris mossitav isend pigem siiski kurb vaatepilt :(

Tsiibet on mingit liiki kaslane, kellele maitsevad kohvimarjad, eriti hea nina on tal just kõige kvaliteetsemate marjade leidmiseks, et need seejärel manustada. Tsiibeti seedesüsteemi läbimise järel väljuvad marjad koos muude fekaalidega ja neid puhastades ja röstides peaks valmima hõrgu kohvijoogi oluline komponent. Kuna üks väike ja armas tsiibet neid marju just üleliia palju ei suuda korraga tarbida ja kuna (algselt ja tavapärastes tingimustes!!!) ta tõesti valib parimad ja kvaliteetsemad marjad, siis on luwaki kohv äärmiselt eksklusiivne toode. Loomulikult on eksklusiivne ka kallis eks ole :) Umbes nii see kõik kunagi oli. Kuni neid nõudluse kasvades hakati pidama juba oluliselt kehvemates tingimustes ja hakati leiutama nippe, kuidas neid üha rohkem ja vähem kvaliteetseid kohvimarju sööma panna.

Olgu selle eelnevaga kuidas on, aga reaalne pilt on selline, et... Igaks juhuks lisan siia vahele, et ma ei kahtle, et kusagil on olemas ka mõni korralik koht, kus näidatakse, kuidas päriselt need asjad käivad, aga kuna meie kogemus oli mõrunaljakas, siis ma lihtsalt tahan seda jagada, õpetuseks, teadmiseks või hoiatuseks, kuidas soovite.
Mõneski kohas näis maantee ääres laiutavat suvaline võpsik. Küll Bali moodi lopsakas, aga ikkagi - võpsik. Juures seisab suurelt silt "agriturismo" vms popp termin. Küllap enamus taksojuht/giide teid sellisesse kohta viivad. Kivi peal sündinud ja kasvanud turist "jalutatakse" mööda kitsast rada läbi võsa, kus tüüp vasemale ja paremale kätega vehkis, et siin kasvab ingver ja siin kasvab vanill, siin aga ylang ylang, siin jällegi sidrunhein ja samas tempos veel kümmekond taime. Mõne taime küljest rebis poiss ka lehe või oksakese, et saaksime seda mudida ja nuusutada. Nojah.

See on vist ingveriõis

Ja siis jõuab häbelikult naeratav teejuht selle va õnnetu puurikese juurde. Meie selles konkreetses "agriturismos"nägimegi üht puuri ühe tsiibetiga, kuid olen teiste reisimuljeid lugedes aru saanud, et ega neist keegi vist eriti mingitesse suurtesse farmidesse sattunud ole (kuigi needki vist on olemas). Minu jaoks oli see üks puur piisavalt kurb, nii et ega korraga kümne tsiibeti nägemine mind oluliselt rõõmsamaks poleks teinud. Puuduliku keeleoskuse tõttu ei saanudki aru, kas see üksik isend oligi nende ainuke või oli see lihtsalt kuskilt kaugemalt toodud näidiseksemplariks. Sealne asjatav tädi viipas küll ebamääraselt kuhugi kaugusse, aga ega see veel midagi tähenda. Ja arvestades, kui tihedalt neid luwaki´dega minibotaanikaaedu seal iga mõnekümne meetri järel oli, jääb üldse selgusetuks, et kuidas see ärisüsteem neil seal töötab. 

 Alloleval pildil on siis see kohvikakajunn, mille väljutamine tsiibei oluliste töökohustuste hulka kuulub. Kahtlustan, et see näidiseksemplar on neil juba liiga kaua kasutusel olnud, sest kui ma nüüd veidi guugeldan ja profipilte vaatan, siis on need junnid ikka hoopis teist tooni. See siin oleks nagu päikese käes ära pleekinud :) Samas, arvestades nende ubade kilohinda, siis ega mina ka luwaki-äri ajades ei lubaks neil iga päev uute ja värskete junnidega eputada turistide ees.



 Kui poiss on kõik vajalikud taimed ette vuristanud, õnnetu tsiibeti ära näidanud, lasknud junni näperdada, siis on tädil aeg etteasteks. Vaat minatõesti ei tea, kas neil astub sinna palju uudishimulikke sisse ja päev otsa on pada tulel või on neil mingi eriline märguandesüsteem, et kui auto raja alguses pargib, siis ootel kutt viskab kaks sõrme suhu ja vilistab ja tädi kraapsab siva tikust tuld, et meie sinna jõudes kohvioad kenasti röstimas oleks :)
/Bali tegi mind meeletult paranoiliseks - olen juba kõike neist valmis uskuma :)/


Igatahes teab see tädike oma ülesannet ning kutsub lahkesti ja naeratades (see sõna jätke meelde!) kõiki kulpi liigutama. Nägin minagi mõnd lolli valget turisti, kes tegi tarka nägu nagu teaks ta midagi ubade röstimisest.




Kui hariv ekskursioon läbi, surutakse turistid džunglilaadse vaatega terrassile istuma ja degusteerima. Kohvi- ja teejoogid said kahtlaselt ruttu valmis, nii et küllap neil on pajad ikka päev läbi tulel. Joogid olid maitsvad, seda peab ütlema, oli kangust ja head mekki (need omadussõnad jätke ka meelde!).

Edasi suunatakse külalised õrnalt, kuid kindlalt kauplusse. Poeputkasse sisenedes oli isegi paar eriti maitsenud jooki plaanis osta, kuid mõte muutus ruttu. Pakid ja pakendid mõjusid kuidagi eelmisest sajandist sinna unustatutena. Ei mõjunud kuigi usaldusväärselt ausalt öeldes. Niiskunud, vettinud, kopitanud.
Kui me poest väljusime, oli tädi naeratus kadunud ja ta pomises midagi omas keeles tõredalt.

Kookosemaitselist kohvi sai hiljem küll ühest teisest kohast ostetud, kenamas pakendis ja mõistlikuma hinnaga, ent seda koju jõudes avades võisime veenduda, et poole sellest lahustuvast pulbrist (lapsepõlv tuli meelde) moodustas piimapulber ja 100-grammisest pakist üle 2-3 tassi jooki ei saanud. Sedavõrd lahja kraam.

Nii et muidugi minge tsiibeteid vaatama, nad on armsad, ja eks ikka võib silma peale visata, kuidas see üleilma kuulus kohv valmib, ja kaasagi võiksite seda osta, aga tehke siis rohkem kodutööd ja veenduge, et te komejanti ei satu :))))) 

22 märts 2017

Langenud Ubud

Käputäis vapraid võtab vaevaks pikemale teekonnale Bali põhjarannikule minna, enamus jääb siiski kuhugi lõunaoblasti kanti tiirlema. Laias laastus öeldakse, et steriilselt klanitud Nusa Dua on argade pärusmaa, kaootiline Kuta unetute duracelli jänkude jaoks, Seminyak peoloomade ja Sanur rahumeelsetele. Aga Balist rääkides ei huvita need ju teid eriti :)

See Bali, mis inimestel esimesena silme ees, tähendab ikka Ubudit. Ubud, mille teine nimi on Oh Ma Olen Nii Vaimne. Aga seda Ubudit, millest sa kunagi lugesid või vaatasid filmi, kus see kõrvuni suuga naine taidles, seda Ubudit enam ei ole. Mandunud valge inimene arvab, et see tegi Balile head ja kõik need edasi-tagasi voorivad turistid on kui päästeinglid, aga... Vastu vaatab häving. Metsad on läinud, suured kolakad hotellid kerkivad, autopark on übermoodne - kõik on nii nagu... igalpool mujalgi. Mu kurvastus on seda suurem, sest mu virtuaalsel kirjutuslaual on hetkel käsikiri ühest teisest sama imelisest paigast, kus valge inimene püüab sama olukorda luua. Nii ma siin nukerdan... Võib-olla kui poleks Gilidel käinud, oleks ka Bali ja Ubudi vaimustus suurem. Nüüd tundub, et seda ehedust on Gili saartel märksa enam kui Balil, ja isegi seal on kadumas. Samas inimesed saartel on siiski veel vähem rikutud. Lihtlabast tüssamist ja valskust oli Balil üllatavalt palju. Samuti on seal räpasem, armas jalatsite ukse taha jätmine on hääbumas.

Aga kõik muu oli ikkagi tore :)
Balit tuntakse eelkõige templite järgi ja reisile minekuks eeltööd tehes võib tekkida petlik tunne, et neid peaks kümnete kaupa reisikavva lülitama. Kui su salakirg või professioon on templitega seotud, siis anna tuld! Vastasel juhul peab arvestama, et sa küllastud ja väsid. Iga tempel on loomulikult kohalike jaoks väga eriline ja isemoodi, kui keegi sulle kõik puust ja punaseks selgeks teeb, siis on erilised need sinugi jaoks. Tegelikkuses meie võhikule silmale muutuvad need ühel hetkel veidi ühekülgseteks.

Ja kui nende sügavaim tuum ongi erinev, siis "tuumani" jõudmiseks ja sealt pääsemiseks tuleb korralikult vaeva näha ja aega kulutada. Tegemist on enamasti rahvarohkete kohtadega ja seega algavad seiklused juba parklast. Ka siis, kui sul on auto koos juhiga võetud - pärast oleks vaja ju sarnaste autode ja esmapilgul sarnaste balilaste hulgast see üks ja õige taas ära tunda :)

Gunung Kawi Kaljutempel



Loomulikult ootab seejärel ees sarongi-kadalipp. Kui Gili kauplejad hoidsid ka kõige aktiivsema tehingu käigus sinust vähemalt meetri kaugusele, siis siinsed tüübid lähevad pea alati füüsilise kontaktini välja. Tahad või ei, see riideräbal maandub varem või hiljem su õlal või käevangus ja kuigi sa püüdsid igasugust suhtlust müüjaga vältida, siis (kui sul on mingigi lastetuba olemas) viimaks juhtub ikkagi see, et hoopis s i n a jooksed sarongi-tädile järgi ja püüad kaupa tagastada. Kui sa just ei taha seda tänavale maha visata.

Kuigi sarongi kandma peab, siis tegelikult ei pea seda muidugi ostma ega ka enda isiklikku kogu aeg kaasas kandma - sissepääsu juures on praktiliselt alati võimalik kasutada mõnda. Poisid aitavad koguni siduda-sõlmida selle. Hiljem võid, aga ei pea, vabatahtliku annetuse tegema.

Need kasutatud ja võidunud sarongid muutsid mu kuidagi... vallatuks :)


Nii, kuhu me jäimegi? Auto pargitud, sarong ümber, pilet lunastatud - aeg avastada templit. Nii mõnigi kord tungleb arvukalt kohalikke, kes tulnud andameid tooma ja oma tähtsaid toiminguid toimetama, lisaks muud kauplejad (tõsi, mitte päris templi territooriumil).

Banaanid sulle - raha mulle!

Ja siis sa käid ja vaatad ja uurid ja oled ja ühel hetkel üritad tagasi parklasse saada. Tee sinna ei ole sageli lihtne ja otse. Mida enam on kauplejaid, seda tõsisem labürint on ehitatud ja mõte ikka selles, et sa kõik letid ja putkad läbi jalutaksid, kauplejad jälle küljes kui takjad.
Tirta Empuli Püha Allika Tempel


Tempel on püha, aga nutifonis on ka alati midagi püha.

Kui lisada siia ka templite vahet liikumised ja söögipausid, siis no parima tahtmise juures ka ei suuda/taha üle kolme templi päevas läbi käia. Kindlasti ei tahaks aga mitut sellist päeva järjest. Seega, ei tasu heituda, et nii palju toredaid templeid on ja kõikjale ei jõua - ei jõuagi ja tore on ikkagi.

Siin kuskil ootavad oma lennutundi nahkhiired - Goa Lawah tempel
Nahkhiirte tempel oli üllatuslikult pea inimtühi, ootamatu luksus päikeseloojangu eel. Aga võib-olla teadsid nad ilmaprognoosi :)


Nahkhiirtel oli igatahes vihmast savi ja õhtusest hängimisest nad ei loobunud. Kaks üllatust seoses sellega: positiivse poolepealt võrratu sidin ja negatiivsena meeletu hais :)

Samas näeb templeid mujalgi kui vaid ekstra neid külastades. Ubudis olles juhtub ühel hetkel ikka Monkey Foresti juurde. Kui sisse ei lähe, siis näeb lähitänavatel neid niisama uitamas ja tähtsaid tegusid tegemas. Sisse minnes on sealgi mingi tempel.



Bali vihm saab su viimaks ikkagi kätte

Ja muidugi on enamusel kodused templid - väiksemates majutuskohtades peatudes saab neid igati uurida.






21 märts 2017

6 pöialpoissi


Kui ma oleksin pöialpoiss, siis ma mõistaks hoobilt, et Muhus on mu jaoks ideaalne maja. Ja mu viie kaaslase jaoks ka. Õhtuti lööks luugid valla ja lihtsalt tšilliks...


19 märts 2017

"Minu Iisrael: kuidas tõlkida sabatit" Margit Prantsus


Väga hea ja väga intrigeeriv raamat.
Hea selles mõttes, et autor otsesõnu ei laida ega kritiseeri, ta kirjeldab. Ja seda, mida kirjeldada, tal juba jagub. Erinevalt lühivisiidil olevast külalisest või napiks aastaks vahetustudengiks minemisest, on tema oma aja (mille täpne pikkus jääb küll selgusetuks) koos kõige täiega läbi ja üle elanud. Karta on, et kui elada pererahvaga külg külje kõrval, jagada katust ja argipäeva, siis kuulebki ja näebki rohkem. Endapoolne siiras huvi ja uudishimu aitab samuti kaasa. Lugeja saab aga raamatut sulgedes sisuka ja põneva pilguheite võrra rikkamaks.

Intrigeeriv aga selle poolest, et... Iisrael on nii lähedal, aga samas nii eksootiline ja võõristust tekitav. Mõni maakera kuklapoolel asuv riik ei suuda ka nii palju imestama panna. Juutidega on mul üldse keeruliselt raske suhe. Kaugelt suudan neid imetleda, lähedalt aga mõjuvad nad hirmutavalt. Küllap on siin oma osa nende äärmuslikul intensiivsusel ja kentsakatel kommetel. Viimaste osas valas raamat mõnuga õli tulle. Mu koduste unerahu sai nii mõnelgi korral häiritud, kui ma ahastades järjekordsetest tavadest lugesin ja tekkinud meeleheidet enesele hoida ei suutnud. 

Nii mõnigi asi ajas karva turri. Näiteks hingamispäeva pühitsemine, oma olemuselt kahtlemata õige ja hea, ent kohati siiski naeruväärseks muutuv - soojendusplaadi ja veekeetja töös hoidmine kogu sabatiaja on mitmes mõttes vastutustundetu või sabatiks spetsiaalse wc-paberi ostmine (paberiruudukese rebimine on ju töö), valgustite põlema jätmine selleks ajaks jms. Samas oma perega koosolemine, liikluse seiskumine  jms on igati tervitatav. 

Ultraortodokssed juudid on ka nähtus, mis vajab veidi põhjalikumat seedimist. Näiteks kas või naiste paruka kandmine. Võin mõista, et oma juuksed on liialt intiimsed, et neid väljaspool koduseinu teistele näidata, katmisest saan aru... aga katta neid omakorda parukaga (enamasti vist ju ikka päris inimjuustest tehtuga)?! See kisub juba veidi ekstreemseks.  Ma mõtlen, et see oleks umbes sama, kui tahta minna topless-päevitama, aga rindu ei taha näidata, mis iganes põhjusel eks ole, ja siis kasutaks mingit iseliimuvat rinna... mitte proteesi, aga ma ei teagi, kuidas seda asjandust nimetatakse. No on natuke absurdne ju.

Koššerist on mul  ka raske aru saada (kuigi ma püüan, ausalt). Kohati meenutab see nagu oleks inimestel igav ja siis nad püüavad välja mõelda keerukaid mänge, millega oma päevi sisustada ja elu komplitseeritumaks muuta (jah, ma tean, et see ei ole "mäng" ja kõik on kirjas tarkades pühakirjatekstides). Autor on muidugi tubli olnud, sest on suutnud kõik need peened "mängureeglid" selgeks õppida ja nende järgi joonduda. 

Kuigi minus on vist küll peidus väike mässaja, sest ma tahaks kas või korra ikka liha söömiseks tarvitatud nõusid pesta samas nõudepesumasinas piima omadega :P


P.S. Väga õnnestunud alapealkiri!

Lugemise väljakutse 2017
Nr 2, Raamat, mille tegevus toimub riigi, kus tahaksid kindlasti ära käia

17 märts 2017

"On nagu on" Jaak Jõerüüt


Lauristinile lisaks veel üks nn elulooraamat, samuti omamoodi suguvõsalugu, mis annab aimu eestlastest ja eestlusest. Jõerüüt ja tema looming on mulle alati sümpaatne olnud. Kui tuli uudis, et tegemist on presidendikandidaadiga, oli minu soosik teada (mitte et sellest midagi sõltunuks). Korraks oli rõõm, et on lootus ehk saada arukas president. No see lootus luhtus sama äkitsi, kui oli tärganudki, ent veidi elevust tõi ometi.

Kui ma nüüd kõnealust raamatut lugesin, mõtlesin möödunud kevadele korduvalt tagasi... kas, millal ja milline oleks siis see raamat saanud. On isegi tore, et läks nagu läks. Jõerüüt sai neil lehekülgedel olla üsnagi vahe, kuigi ikka väljapeetult ja diplomaadiliselt.

Jutuks tuleb nii mõndagi. Pärast lugemist meeltesse ekslema jääb aga näiteks tema suhe(stumine) oma vanematega. Selles on püüd mõista ja austus, ent samavõrd ka pettumus ja leebed etteheited. Rääkimata jätmine. Või laste kuuldeulatuses saksa keele kasutamine (ilmselt küll põhjusega, aga siiski...). Teatavat laadi tõrjumine, näiteks isapoolne autode maailmast välja tõrjumine. Jne.

"Mina ei pääse tagasi möödunud sajandi kolmekümnendate algusse, et uurida, miks mu kuuekümneaastane vanavanaisa paistab fotodel nagu praeguse aja saja-aastane rauk. Mina ei pääse Kivimäe korteri kööki viiekümne kolmandal aastal, kuulama, kui kaua ning miks ema ja isa saksa keeles vaidlevad. Mina ei pääse õigel hetkel äraandja Johannes Vares-Barbaruse vannituppa, kust ta laip leiti, nii et mis seal targutada, kes tegi ja miks tegi, me ei saa seda kunagi teada.
Meil kellelgi ei ole vahendeid minevikku minekuks."

"Ma juba mainisin, er olen vahel tahtnud tagantjärele emale ja isale mõnd asja ette heita, näiteks seda, et nad ei rääkinud mulle põhjalikumalt kummagi suguvõsast ega sellest, mis neil kodus täpsemalt juhtus, kui venelane Eestisse sisse marssis. Midagi mokaotsast ju räägiti, aga lood jäid lünklikeks. Sellest on väga kahju. Lugusid katkestas alati argielu a la "Jumal, kui palju kell juba on, viimane aeg salatikartulid keema panna, muidu ei jahtu ära".
...
Iidsed tavad nagu väljaütlematus ja vihjetega piirdumine on võluvad, kui neid vaadata Inglise seriaalis, mille tegevus toimub vanas lossis, milles elab krahviperekond ning mille ustest sisenevad külalistena lordid ning kus õhtusöögiks pannakse selga vähemalt smoking kui mitte frakk, seda muidugi mitte ise, vaid teenri abiga. Aga 20. sajandi okupeeritud  Eestis olid need vanad tavad vahel ainult risuks jalus. Nagu tolmunud kardinad akende ees.
Ometi, neil oli vaikimiseks nende õigus."

Jõerüüdi valusa näite varal leiame meie endale ehk olulise mõttekoha. Kui leiame. Aga ka teisi olulisi teemasid puudutatakse põgusalt: multikultistumine (kole sõna, ma tean), võim ("võim on inimlikkuse eksam"), tsivilisatsiooni arengu tupiktee  jms. Väga aktuaalsed teemad kõik. 
Vahemärkus. Olin just mõni tund varem sattunud "Radari" erisaadet Rootsist nägema, kus politseiametnik praktiliselt naeratuse saatel kinnitas, et nad ei saa väita nagu oleksid vägistamised, autode süütamised jt taolised kuritööd toime pandud sisserännanute poolt (minu vaba sõnastus, täpset tsitaati ei hakka otsima). Me kõik ju teame ja näeme, mis Rootsis toimub, kõrged riigiisad ainult jätkavad võltsvaga maski taha varjumist. Seda värskendavam oli lugeda siinsest raamatust: 
"Rootsi õpetas, kuidas poliitkorrektne  mõtlemine tapab vaimse teravuse, mõjub kogu eluviisile, kõigile elualadele lamestavalt, muudab inimesed materiaalseteks idiootideks, õpetab inimesi naerulsui valetama. Õpetas, et heaoluühiskond ei pruugi, aga võib nüristada inimese vaimuteravuse."

Oh, nii paljustki tahaks veel selle raamatu juures kõnelda, aga te peate ise lugema. Tõeline maiuspala, olgu öeldud, on JJ kirjeldused kohvikutest ja kohvikuelust, meil ja mujal. See on nii minu teetassike ja on ülim rõõm, et keegi veel sel moel vaimustub ja märkab ja naudib. Nii et kõik teie, kes te samuti kohvikute lummuses olete - siit raamatust leiate ka sedasorti kergemat rõõmu.

Viimase asjana mainiksin veel ära ka usutleja Aita Kivi esmapilgul tagasihoidliku rolli. Kuna juhuse tahtel sattus mulle nüüd kaks elulooraamatut järjepanu kätte, lisaks on neil ühine nö intervjuu vormis ülesehitus, siis on siinkohal väga selgelt näha, mis on hea ja mis on halb. Kivi ei trügi esile ega püüa enda jaoks olulisemate küsimuste formuleerimisega läbi halli kivi minna (see viimane jäi mind Hioni-Lauristini puhul väga häirima). Ta jääb märkamatuks, andes samas vastajale piisava vabaduse. Nii näib see lugejale, ma ei tea ju, kuidas kogu tööprotsessis tegelikult need vaekausid oma asendit muutsid. 

NB! Jaak Jõerüüt kohtub lugejate ja huvilistega 18.aprillil Viimsi raamatukogus.


Lugemise väljakutse 2017
Nr 25, Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole.


16 märts 2017

"Marjustini sajand: kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast"


Raamatul abiks kaks autorit/küsitlejat - Ene Hion ja Margot Visnap. Ausalt öeldes oleksin eelistanud vist, et asjaosaline ise oleks selle mahuka looga hakkama saanud, võimeid selleks ju enam kui küll. Hioni kaasamine oli minu arvates viga. Mitmes mõttes. Vale häälestus alustuseks, seda kindlasti. Teiseks kippus ta kohati peaosalist ennast varjutama. 

Ma ei hakka kordama juba mitmel pool kõlanud uhkeid loosungeid, et tegemist on ühe suguvõsa looga, läbi mille ühtlasi jutustatakse ka Eesti ajalugu. Olen nõus.

Ent üks mõte väärib siinkohal tsiteerimist siiski, sest see pani mõtlema. Õigupoolest juba enne, kui sellest lugesin, see on ühe või teise nurga alt meil jutuks olnud. Seejärel jõudsin selle tähelepanekuni kõnealuses raamatus. I-le täpi pani sama tsitaat aga mu järgmises lugemisvaras.

"Paremäärmuslased kasutavad  ära hirmu maailma muutumise ees ja püüavad ajaloo kella kõigest jõust seisata. Vasakäärmuslaste jaoks on aga tänane Euroopa ja maailm tervikuna oma aja ära elanud, nad räägivad kapitalismi lõpust ja vajadusest ehitada selle asemel uus, parem, ausam maailm. Nii rääkisid seda vasakpoolsed aatenoored ka sada aastat tagasi. Vasakäärmuslased on enamasti noored inimesed, kõige rohkem muidugi Lõuna-Euroopast - Kreekast, Hispaaniast, isegi Skandinaaviast. Vasakäärmuslaste jaoks on aga tänane Euroopa ja maailm tervikuna oma aja ära elanud, nad räägivad kapitalismi  lõpust ja vajadusest ehitada selle asemel uus, parem, ausam maailm. Nii nagu viiskümmend aastat tagasi, näevad nad ka täna peamist kolli Ameerika imperialismis. Seetõttu on nende põhienergia europarlamendis suunatud võitlusele TTIP, Euroopa Liidu ja USA vahelise vabakaubanduslepingu vastu. Nende hoiak ja kõnepruuk on lähedane sellele, kuidas rääkisid vasakpoolsed aatenoored ka sada aastat tagasi.
Nende palged hõõguvad, nende silmad säravad, nende juuksed on sassis peas, kui nad vaimustunult hüüavad oma loosungeid üle saali. Ma vaatan neid ja mul hakkab õudne ja kurb. Jälle algab otsast peale! Ma tahaksin neile öelda, et te lõpetate vangis või teid tapetakse laagrites. See, mida te tahate, lõpeb nii. Meil on kogemus!"

See väheldane lõik kätkeb endas paljut, millega ma nõustun... kuigi ka paljut, millele tahaksin vastu vaielda. Mis on tõde?


Lugemise väljakutse 2017
Nr 17, Raamat, mille pealkirjas on rohkemkui 5 sõna

15 märts 2017

Triigi

Orissaare mast paistab meile Sarvele ära nagu nalja, Triigi filharmoonia nõuab juba head fantaasiat - nii et vaatasime kohapeal oma silmaga üle. Hakkab looma...



14 märts 2017

"Kitsas tee sisemaale" Richard Flanagan



Kas teie jaoks on ka raamatud ja lugemine kuidagi intiimne tegevus?
Minu jaoks on. Avalikes kohtades lugejaid märgates tahan ma kangesti teada, mis raamat tal parajasti käes on. Samasugust huvi ei tunne ma telefonide, käekottide, mantlite vms suhtes, ainult raamatute. Niimoodi kohatud inimene on mu jaoks võõras ja selleks ka jääb, ma ei näe teda enam kunagi, ent see, mis tal hetkel lugemisel, on nii põnev ja erutav. Seevastu ma ise varjan kiivalt käsilolevat lektüüri :) Ja seepärast mulle meeldivad Moodsa aja raamatud, millel saab need lahtised kaaned ümbert rebida ja koju jätta. Nii võin rongis või praamil või hotellifuajees rahumeeli lehvitada raamatut, millel neutraalselt kreemikat tooni kaaned ja hallil raamatuseljal vaevumärgatav hõbehall vihje pealkirja ja autori kohta. Täiuslik :)

Aga raamatust. Kui ma loen südamega, siis see meeldib mulle, see mässib mu enese sisse kogu oma ilus ja inetuses. Enamasti küll viimases. Kui ma loen mõistusega, siis näib see raamat mulle ebaharilikult julm ja... midagi veel, mida ma ei oska sõnadesse panna. Ent käest panna ka ei taha ega suuda.

Nagu sõjalugudes ikka, kulgeb ka siin kaks paralleelset liini, ja kuigi tinglikult võiks neid klišeelikult tõepoolest jagada sõja- ja armatuslooks, siis ei maksa loota/karta siit midagi traditsioonilist. Elu vangilaagris on siin sootuks teise nurga alt edasi antud ja see armastuslugu, see on ka tõsiselt kõverpeeglis.

"Ja Darky Gardiner tajus end ümbritsevas elus esimest korda oma surma. Ta mõistis, et kõik see läheb edasi ja temast ei jää midagi järele, et isegi ta mälestus, kuigi perekond ja sõbrad seda mõne aasta, vahest aastakümne alles hoiavad, ununeb viimaks ega tähenda rohkemat kui mahalangenud bambus ja vältimatu muda. Kui Darky Gardiner piki rada ette- ja tahapoole vaatas, kui ta mõtles alasti orjadest, kes vaevalt miili kaugusel tööd rügasid, valdas teda sõge vihahoog. Kõik see läheb üha edasi, ja ainult tema kaob. Kõikjal, kuhu ta vaatas, nägi ta kõige erksamat elu täis maailma, mis ei vaja teda, mis hetkekski ei märka, kui ta kaob, ega mäleta teda. Maailm läheb ilma temata edasi."


"Kannatused, hukkunud, lein, nii paljude inimeste tohutute kannatuste armetu ja haletsusväärne mõttetus; võib-olla on see olemas ainult nendel lehekülgedel ja mõnes raamatus veel. Õudused saab kirja panna raamatusse, kus neil on kuju ja tähendus. Kuid elus ei ole õudusel ei kuju ega tähendust. Õudus lihtsalt on. Ja kuni ta valitseb, on nõnda, nagu polekski terves ilmas midagi muud."

"Voorus on uhketes rõivastes edevus, kes ootab aplausi."

"Sel moel, mõtles Nakamura, on jaapani vaim raudtee ise ja raudtee on jaapani vaim, meie kitsas tee sisemaale, mis aitab Bashō ilu ja tarkust laia maailma viia."

Ma mõtlen, et... huvitav, kas peategelane Dorrigo mõnele lugejale ka sümpaatselt mõjub...


Lugemise väljakutse 2017
Nr 24, Raamat, mida väga tahad lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla

12 märts 2017

Gili Meno





Minu jaoks on Gili Meno pildikesed sellised puhkeolekus paradiisisaare omad, kus pooled majutuskohad näisid mahajäetud ja mehitamata. Ülejäänud olid küll jah mehitatud, ent see tähendas üldiselt ühte ja äärmiselt magavas olekus mehehakatist iga asutuse kohta. Sellist, kes isegi ei viitsinud suvalisi tüüpe oma territooriumi lebolast hakata ära ajama. Kahtlustan, et hooaja edenedes nad nii tuimad enam ei ole :)

Menole minek oli nagu unelm, sealt tagasitulek aga eht põrgutee. Ma ei saa siiani aru, kuidas ma oma kere sinna rinnakõrgusesse paati sain vinnatud. Paduvihmas. Sellise lainega.

Taamal paistab Gili Trawangan. Muezzini-hüüd kajas üle veel päris hästi.

Kui see ei ole hygge, mis siis veel?!


Hütikesed, armsad külatanumad, no umbes nagu Hiiumaal :))))) Kadakate asemel ääristavad külateid kergelt taltsutatud suvalised "lepad", mis on samas päris hea mõte "aia" tekitamiseks.




 Järvetiirul olles sattusime kohta, kus suvalise võsa vahel mehed laia voodit meisterdasid. Ei mingit liinitööd, puhas käsitöö. Voodi on silmanähtavalt suurem kui nende endi kodud, eks ikka valgele inimesele küljealuseks kuhugi hotelli. Aga ilus töö igatahes.
Jah, isegi järv on Menol olemas. Soolajärv ühes mangroovidega. Ei midagi nii erilist nagu välja reklaamitakse, aga jalutuskäigu sihtpunktiks ikka sobiv. Järvele on ehitatud väike jalutussillake, mis lõppeb ei kusagil ühegi piirdeta ja ega muidu ka need piirded kuigi turvalised ei tundunud. Mulle tundus see järg kohe alguses kahtlane, selline, kus sa ei või iial teada, kes või mis seal põhjas on. No ja mõni hetk hiljem silkaski sinna suplema kroku mõõtudes varaan või midagi sellesarnast. 
Seda hirmsam oli mõnisada meetrit hiljem jõuda kohta, kus järv oli teeraja üle ujutanud. Mustendav, põhi nähtamatu ja astu siis seal.... alles see oli, kui ühel mehel lihasööjabakteri tõttu jalga otsast naksati - kas tõesti sama saatus ootab ka meid, oli õigustatud küsimus :))))






Ja need roigasonnikesed, milline romaaantika! Ma ei tea, keegi võiks mulle kadakaroigastest ka selliseid paviljone ehitada. Kuigi jah, ämblikud hõivaksid need kiiresti, sinna vahele on ju ideaalne omi võrke projekteerida.



Soolajärve juures oli selline... ütleme maakeeli - peldik.

 Kõik kole jõuab otsaga siiski ka siia. Hello Kitty ja taaramäed (hea veel, kui mäed, et nagu veidikenegi organiseeritult, enamasti siis kõikjal ja kaootiliselt). 


 Rannad kubisevad plätudest, käekottidest, pakenditest jms. Alloleval pildil on vähemalt mingit sorti taies neist plätudest moodustatud.


Üks juutuubist kaaperdatud suvaline video isutekitajaks... sest noh, tegelikult on Meno ikka pigem ilus.