16 juuli 2018

182

Käisin üks õhtu külas. Ei julge väita, et just täpselt vana kooli visiit ja õhtusöök, aga ütleme siis, et selline teatavate skandinaavialike tunnustega külaskäik:) 
Maja ise viimse sentimeetrini klanitud, pererahvas välja timmitud outfitiga, sekundipealt uksemademel ootamas. Kõik need tervitusjoogid ja sinna juurde kuuluvad tšipsid (mis mind alati ka Taanis imestama panid, meil ju pigem õllelaua juurde kuuluvad ja ükski endast lugupidav inimene neid külalistele ei paku). Pererahva omavaheline suhtlus andis tunnistust ajaga paika loksunud suhtemustritest, heast huumorist ja teravamapoolsest sarkasmist. Kõik see, kuidas kombatakse sind, ja kuidas sina võid neid kombata. Paika pandud aeg külaliste tervitustoostiks ja samamoodi pererahva tervitustoostiks. Millal on söömine ja millal vestlus, millal jalutuskäik ja millal magusroog.
Ja kõik need vestlused teemadel, millal mindi ja millal tuldi, omavahelised arutelud, mis aastal koliti sinna ja mis aastal tänna. Millal mindi, oli paremini meeles. Päevapealt täpselt. Kui vaja, ka tund-tunnilt. Millal tuldi, veidi segasem, vajas teineteise mälule toetumist, leebelt ja uurivalt. Õhtu edendes ja kellaosutite liikudes muutus sõnavara piiratumaks, sekka lipsas veidi sagedamini võõraid keeli ja sõnu. Peamiselt rootsi, aga ka inglise keelt. 

Kas ma juba mainisin, et paari vanus kahepeale kokku on 182? Kusjuures nad on ühevanused. Ja elu on tänini kahel kontinendil? Mis ei tähenda ometigi ainult kahte elukohta, vaid suisa kolme. Ja kõigis neis orienteeruvad nad peensusteni hästi.


Proua Kulla viis mu mõttlele, et peaks Soonleppa ka panema proua Mae näolapi posti otsa. Vanuse ja kaalu osas olen veel veidi kahtleval seisukohal :)


13 juuli 2018

"Vanaduse võlud"

Viimati, sattunud Tondi raamatukokku, otsisin suvaliselt uudiskirjanduse riiulilt lugemist, sest m i d  a g i oli ju vaja saarele leida, kui jäi see raamat ette. Ohkasin siis seal riiuli ees raamatut peos keerutades, et eks olegi aeg juba vaikselt vanaduseks valmistuma hakata, kui teisest riiulivahest üks proua elutargalt nentis, et selleks nüüd küll spetsiaalselt valmistuda pole tarvis, see tuleb ise.

Ilmselt nii ongi.

Toredad lühikesed mõttelaastud. Hirmus vähe ainult oli teisi. Üldiselt olin paljude asjadega nõus. Eriti sellega, et vaja oleks mingit katastroofi (mitte et keegi meist sõda vms jama ihkaks), aga et kõik need nupust nikastanud tüübid taas tagasi maa peale tuua. Et ohjata tarbimishullust. Et õpiks taas kasutama oma tervet mõistust. 

12 juuli 2018

Laena mulle elektrit, küünetehnik!

Eilsest päevast vajaksin ma küll korraliku fotoreportaaži, seega kui keegi sooviks meie ihufotograafiks hakata - riskides ühtlasi teravate elamuste üledoosiga -, siis oled teretulnud.
Õhtu algas väga viisakalt (nagu enamasti), perekondlik konsiilium otsustas asuda oma meelistegevuse manu, ehk minna plakateid krõpsutama saare peale. Sedapuhku Kassari saarele. Perekondlik konsiilium otsustas ühtlasi, et milleks minna lihtsamalt, kui saab ka keerulisemalt. Ehk siis Urrile hääled sisse ja teele.
Sinitaevas paistis kõige üle, linnuke siristas puuladvas, tuju oli hea.


 Küla vahel promeneerisid mu kõige lemmikumad ja ägedamad härrad, lille löödud ja puha. Minu meelest tulid nad pruudirannast, aga võib-olla ka mitte. Ilmselt siiski mitte. Vasakul on meie oma küla kunstnik Enn Johannes (kelle ühe näituse rivistame ka raamatuesitlusel 03.08 üles). Unustasin muidugi suures erutuses Ennule öelda, et olin just eelmisel päeval saanud kingiks ühe tema õpilase töö, aga ju siis järgmisel korral. Teine herra on Tõnu Otsason, kes tegeleb nii paljude asjadega, et ma neid siinkohal üles loetlema ei hakkaks, ent keda te kaudselt kohtate saabudes-lahkudes ka Heltermaa sadamas. Ja vististi ka natuke selle raamatu kaante vahel, mis trükiliinidel praegusel hetkel tantsu lööb.

 Enn Johannes, kes on meie maanteede hirm oma kolmerattalise elektrikaga, mainis möödaminnes üht ammuteada tarkust. Tema kolmerattalisele lubati kirjade järgi ühe soojaga läbisõitu 40 km, reaalsuses olevat see aga 20 km. Meie Urri kestvuseks lubati paberites 80 km, tegelikkuses... No seda me Kassari peale proovima läksimegi, eks ole.


Meeleolu oli ülev kuni tagasiteel selle hirmpika ja igava Käina-Suuremõisa sirge peale jõudsime. Näha oli, et kiirus väheneb sama jõudsalt, kui päike metsa taha kukub ja varbad külmast siniseks tõmbusid.

Abikaas hoiatas mind juba mitme kilomeetri jagu, et aeg on hakata otsima küünetehniku numbrit ja elektrit laenuks paluda. Ma muidugi proovisin esmalt siiski tahtejõuga Urri akusid täita, aga pidin viimaks alla vanduma. Hirmus piinlik, ent ka naljakas ju oli, vastu ööd teisele sisse sadada, aga nujah...Napp pooltunnikest hiljem asusime võrdlemisi uljalt koduteele, sest no mis see siis ära ole! Tee tasane ja hea, tuulgi pooleldi soodne...
Suuremõisa jõudes vaatasid memmed akendel kaelad õieli seda ilmaimet, mis nõnna aeglaselt alleel "kihutas". Järsku oli teel, mis na tasane, iga pisimgi tõus masinale ränkraske, see-eest muidugi oli ka iga langus kohe tablool kenasti näha. Mingid jalgrattapoisid kihutasid lauluga mööda, autodest rääkimata, meie tiksusime ikka veel kui teod. Kirikust mööda saades kobisin Urrilt mahaja lükkasin veidi tagant. Tütarlaps valges hõlstis, peaaegu püksata, küüned tulipunased, lükkamas Urri... Ma arvan, et teleriski polnud sel õhtul miskit lõbusamat vaadata. 
Heltermaa-Kärdla teele jõudes oli selge, et sel moel me isegi Sarve teeni välja ei vea ja otsustasime vahetust teha. Mina rooli (khm-hm) ja abikaas lükkama. Lükata aga eriti polnudki tarvis, sest no meil on siiski veike kaaluvahe ja see näis Urrile koguni sümpaatne olevat. Nagu Hiiumaal ikka, siis kõige nörritavamad seigad juhtuvad alati just täpselt praamiajal, nii ka eile. Õnneks sai segaste odüsseiat piielda siiski vaid praamile kihutavate autode rodu (mis jaotub alati siiski ühtlasemalt, kui praamilt saabuvate rivi). Hilleste kabeli tagusel - ülimalt auklikul! - metsateel loksusin siiski Sarve teeni ära. Õnneks suurelt maanteelt autokolonnist ühtegi masinat minu teele ei keeranud ja ma sain ühe soojaga edasi lasta. Mitte küll kaugele, sest seal tuleb kohe üks tõus. Tõus on selline, et muidu seda ei näe ega tunnegi, aga viimseid surmakorinaid tegeva Urri jaoks oli see siiski tõsine mäetipp. 

Ülejäänud teekonna vallutasin akusid viimse piirini vägistades, seejärel natukeseks seistes ja neil koguda lastes, ja jälle edasi punnitades. Nagu Murphy seadus, sattus see akude kogumine alati pimedates kurvides olema. 
Vastu tuli palju rõõmsaid naabreid, kes uljalt lehvitasid ja ohtu ei aimanud. Seda ohtu, et ma võin ootamatult kesk teed lõpetada. Või siis pressisid mu rõõmsalt kraavipervele, mis oli ilmselgelt mõttetu energiaraisk mu Urri jaoks.
Viimase kilomeetri pakkusin ma taas mahlakat vaatepilti, kui roolis üritasin hoogu juurde jõnksutada. Aga muide, müürideni vedasin välja :) Mis sest, et kohale jõudsime samaaegselt - mõni mees omal jalal, mõni tüdruk Urri selgas. 
Tjah, kõige ägedamad hetked ei saa kunagi pildile...

Mis tõestab, et Ennul oligi õigus... hiinlased on oma masinaid testinud küllap pisikeste hiinlastega, mäest alla ja allatuult :) Ja kõik lubatud numbrid tuleb jagada kahega :)

11 juuli 2018

Sünnipäevalaps tervitab

Sünnipäeva puhul peab ikka tolmuteel sõitma

Ainult kõige julgemad tulevad Sarvele

Ma ei kavatse teid toidupiltidega koormata, sest te teate ju nagunii, et Ungru on Hiiumaal parim, aga ma lihstalt tahtsin juhtida tähelepanu, et brüleekreemil ei ole seekord ei mustikad, rabarber ega mingi muu traditsiooniline kraam, vaid... kurk, just nimelt kurk, sidruniga marineeritud. I-me-li-ne!


Kuigi tursitid sindrinahad olid Ungru Rabarbrast tilgatumaks joonud, jäin siiski ellu.

Killuke Viljandit jõudis õhtul üllatusvisiidile :)

10 juuli 2018

"Mu saatuse maa" Aino Kallas

Kuigi see raamat on kindlasti kõigil juba ammuilma loetud, ent siiski - minu raudne soovitus. Imeline keel, terav pilk, hea portreteerimisoskus ja aegadeülesed tähelepanekud. Siit tuleb mannetu ilukõne, aga mulle tõesti sedavõrd meeldis siinne kooslus. Tuttavad paigad, tuttavad nimed, tuttavad tunded. Ja kõike mõõdetud kogustes. Sa ei jõua veel tüdineda kõnealustest paikadest ega inimestest, kui juba ongi teemavahetus. 
Eriti nauditavad olid muidugi killud Suuremõisast, Kassarist ja Reigist, kuid ka Saaremaa, Tallinn, Tartu ja... Viljandi :) Kahetsusväärselt vähe muidugi. Viljandi, küll imelühikese, killukese tegi mu jaoks põnevaks, et kohtasin taas kord veidrat perenime Sangernebo. Mõni aeg tagasi veel isegi esines seda nime seal, kuis praegu, ei tea. Kallas jutustas aga ühest eelmise sajandi alguse Sangernebost, kes küll Viljandisse abiellus, ent vist siiski mehe perekonnanime ju sai... ei tea, kuidas see kummaline nimi siis tänasesse päeva kandunud on.

Kuulge, ja päriselt, kui te midagi sama head oskate soovitada, siis ma olen südamest tänulik :)

09 juuli 2018

Viisin Aino jalutama, vol 2


Vormsi katkes võrdlemisi äkitsi, sõber Yrno lubas meeletut vihma ja järgmiseks päevaks planeeritud järjekordne rattaretk (Meretuule lubamist mööda see kõikse ilusam ja ägedam tiir) tundus kahtlane. Lisaks ei soosinud meid tuul ja naabrusesse siginenud teised jahid, mistõttu tundus sadamast välja manööverdamine enam kui tricky. Oli kah. Need uutesse sadamatesse suure vaevaga ehitatud suurtest kividest kaldad ja ääred näevad ülikenad välja, ent on ühtlasi ka tõsiseks hädaoruks liiklemisel. Päris ilus vaatepilt muidugi paadiga kividesse panna :) Mulle hullult teravad elamused meeldivad muide.
Igatahes tundus ühtäkki Vormsi nii ebasõbralik, et ei tahtnud seal enam sekunditki kauem olla. 



Niisiis, viisin Aino Haapsalu peale laiama. Aino on muide võrratu teekaaslane ja seltsiline ja pildil nähtav raamat on ilmselgelt mu selle lugemisaasta (seni) vaieldamatu lemmik number üks. Kes midagi samast ajastust ja sama head oskab soovitada, saab minult pika pai.

Grand Holm Marinas on suvel alati elu ja melu, igav ei hakka, kurb ka ei ole.

Kärme Küülik oli otsustanud end mingil imelikul hilisel kellaajal avada ja pettunud potentsiaalseid kliente piidles laual vaid üks edev poosekass. Ristisin kohviku Kärmeks Kassiks ja läksin vaatasin, mida põnevat naabrid pakuvad.
Vist kandis nime Rootsituru kohvik, aga võib-olla, et ka mitte. Selline vinks-vonks kohake, vegan-veiniga (whatever!). 








Kuna ma põhiliselt lugesin, sõin ja jõin, siis ega mul Haapsalust muud ei olegi kirjutada.
Järgmisel päeval koduteele asudes juhtus poolel teel esimest korda see, et ma andsin rooli pihust. Aga sellest ma vist juba kirjutasin eelmises postituses. Allolev pilt siiski eriti hästi ei illustreeri toimunut, sest selle kõige hullema laine aegu ma otseloomulikult ei kavatsenudki mingit mobiili näppu haarata, mul oli raskusi kinni hoidmisega :) Lisaks ei ole siin pildil ka aru saada k u i märg see esiklaas oli, eriti juhipoolne, kust suunast avamere lainetus ju tulebki.Ma sain aru, et praam peab praegu seal kuskil juba olema, aga ma e i näinud seda. Päriselt. 

Heltermaale jõudes kohtasime oma kainaabreid, kes asutasid suurema seltskonnaga Heinlaiule minema. Aga mitte see pole tähtis, nad nimelt laadisid oma grillid ja külmakastid ja muu suurema tavaari mingile parvelaadsele asjandusele... Et noh, ma oleksin tahtnud näha, kuidas nad sellest lainest läbi sellega läksid. Ilmselt ikka läksid, sest nad ei tundunud säärast trikki esimest korda tegevat :)

Aga kodulaudas oli mul selline MUNA. Ei saa ju õnnetu olla, kui sul on nii suur muna :) Mulle nii hirmsasti meeldib see, tahaks endale ka sellist. 


Aga olgu nii, ma nüüd naudin viimaseid tunde oma praeguse verstaposti juures, homme kukub juba uus number ette ja siis on uus elu :) Ma juba, muide, valmistun - mu lugemislaual on täna õhtul Tiia Toometi "Vanaduse võlud" :)))))

06 juuli 2018

Viisin Aino jalutama, vol 1

Tripi Heltermaa-Sviby-Haapsalu-Heltermaa koondnimetus on "Viisin Aino jalutama". Ainole meeldis küll, kuigi Hiiumaast paremat paika ta ei tea.

Tähelepanekuid retkelt.

- Esmalt merejuttu. Kehv on see, et ükskõik, kuhu minna tahad, peab alati roomama pool teed sedasama Heltermaa-Rohuküla praamiteed. See on lihtsalt nii haige. Vahelduse pärast ma ju sinna paati roningi üldse. Teiseks ajab mind hullult närvi, et ma pean merel sõites ka mingeid maha märgitud laevateid jälgima. Vähemalt sain ma täna tagasi tulles juhtida paati päris korraliku lainega, sellisega, mis pillutab sind peadpidi lakke, jalad maast lahti, nii et põhimõtteliselt rippud kramplikult rooli küljes. Esiklaas ka suurem osa ajast nii märg, et ega põhimõtteliselt välja ei näinudki. Igatahes oli mul nina vahepeal puhta Saaremaa poole.

- Vormsi ise oli päris toredake. Alul ehmatas küll ära, et jube palju inimesi seal, turistid küll põhiliselt. Paha üllatus muidugi see, et paat tuli panna poi peale, lisaks oli raskendatud paadilt maha saamine. Mis tähendas, et pärast esimese veini avamist enam maale ei tikkunud.

- Sviby uus sadamahoone näeb nunnu välja. Aga üks rasvane etteheide siiski: kes k....jätab duširuumi juurde WC ehitamata?! Esimesest viimase praami väljumiseni on jah I korruse WC avatud, aga õhtuks/ööseks pannakse see korrus lukku ja siis pead kuskil plastkempsus käima ja siis alles II korrusele pesema minema. Sul on nagu kanalisatsioonitoru ju olemas, lisaks võrdlemisi kohakuti, asi see siis II korrusele duširuumi juurde kemps ehitada ära pole. Ma jälgisin täpselt, kuidas ühe sommide jahi pealt üks mees käis õhtu otsa joonelt sinna II  korruse pesemisruumi, raudselt väljutas kõik oma õlleliitrid sinna. Varsti on see duširuum täielik pervourgas, ma ütlen.

- Saareline elu mulle meeldib, kõige täpsem info liigub suust suhu, eeltöömaniakid võivad arvuti ees klahve tühja klõbistada :) Üldiselt on kohe sadama juures rattalaenutus ja mingi snäki-joogimajake, sealt saab infi kätte, mis tarvis. Rattalaenutus oli vist mingi 10 eur/päev, kellaaegade pärast muretsema ei pea, nad elavad vist sealsamas üle tee. Nii et lippab kohale, kui miskit on. Rolleri rent oli 30 eur, aga no mina sinna rolleri peale küll ei roni :) Ennemini väntan, kuigi sport on endiselt saatanast :) Triinu tegi feissaris õige tähelepaneku - ma sain viimaks varakevadel (õilsal eesmärgil!!!!) soetatud trenniriietel viimaks hinnasildid küljest lõigatud. 

- Kui muidu on Murphy seadus, et rattaga sõites on tuul ALATI vastu ja tee ÜLESmäge, siis Vormsi üllatas. Tee läks kogu aeg mäest alla, uskumatu ime. Sõida palju tahad. 

- Maastik on Vormsil totaalselt teine kui Hiiumaal! Seal on pinnavormid mõnuga näha, Ja millised metsad! Kuna me laekusime Vormsile alles õhtul kl 18 paiku ja ilm ka pigem pilves oli, siis nende paksude metsade vahel oli ikka päris pime ja kummituslik. 

- Lõhn on Vormsil samuti sootuks teine. Ma ei tea, seal on vist niiskem, igatahes olid lõhnad kuidagi rõsked ja tummised.

- Jeerum, kuidas Vormsil linnud laulavad! Nagu mõnes lõunamaa vihmametsas, kõvasti ja erksalt. Täitsa võõras laul oli ja mõned linnud olid ka väljanägemiselt võõrad, eriti seal Püha Olavi kiriku juures. Täielik eksootika.

- Lisaks jääb Vormsist mulle eriti kirkalt meelde: kaunid majad ja aiad (kodukaunistamise meistriklass), prügimajad, bussipeatused, paargud, Diby valgusfoor...

Pildid juhtusid sedapuhku väga hallides toonides, aga mõelge ise värvid siis juurde :)





Vormsilased on hullult neid infostende paigaldanud. Muidu hirmus tore, aga kohati oli neid nii sagedasti, et no ei jaksanud end kogu aeg rattalt maha ajada :)

Saareelu :)

Poleks ju õige Vormsi-retk, kui rõngasristist klõpsu ei teeks

Talaar ootab


Random tütarlaps puu otsas, seltsiks sipelgad





See foor oli siis vist Diby oma

Raamatukogu, ei koorma KOV eelarvet ega midagist :)



Prügimajandus

Sviby sadama päikeseloojang


Vaade magamistoaaknast


"Oxfordi romaan" Javier Marias


Kummaline raamat. Sisu pole õigupoolest ollagi, aga midagi selles jutustusstiilis oli sellist, mis köitis. Õigupoolest meeldivad mulle üldse piikad-piikad laused ja siin ma seda ka sain. On puhas nauding, kui lause voolab ja voogab ja jätkub ja kirjavahemärkidega antakse sellele oma dünaamika ja ei olegi vajadust pidevalt punkti toppida ja otsast alata. Mõnus.
Veidi realistlikematel teemadel kõneldes... Oxfordi eluga kursis pole - aga kas seal see hierarhia ongi sedamoodi paigas? On see ka tänasel päeval veel nii? Siinse autori isiklik kogemus jäi ju vist sinna 80ndate kanti. 
Kellele soovitada julgeksin...? Ausalt vastates - ei julgegi :) Mu teekaaslane näituseks higistas mõnikümmend lehekülge ära ja otsustas siis, et enese piinamiseks on ka meeldivamaid mooduseid.