22 september 2018

"Suur maailmateater"/ Theatrum (21.09.2018)

Hakkan toibuma eilsest teatriõhtust, mis teadupärast venis poole kuueni hommikul. Teatrist sain siiski oluliselt varem tulema muidugi. 
Ma ütlen, punkt üks, et mulle need Theatrumi ruumid meeldivad, liigagi kodune tunne (hm, kas on äkki põhjuseks need paksud kiviseinad?) Teist õhtut järjest seal majas ja läheks või tänagi veel. Ainult istudes ja jalga üle teise pannes, peab jälgima, et kui eesolevas reas keegi istuma tuleb, siis tema seljatugi nihkub ju tahapoole ja et siis kogemata kinganinaga ribidesse ei müksa. No ma püüan ikka viisakalt käituda :)

Aga et siis Calderóni "Suur maailmateater", mis, punkt kaks, mulle samuti vägagi meeldis ja kus elu ongi üks suur teater ja meil kõigil on elulaval üks väeti viiv. Ei kõla lootusrikkalt, nagu ka see, et patused oleme ühtviisi me kõik. Hoolimata masendavast tõdemusest oli see lavastus siiski helgena mõjuv. Vastan ka kõige levinumale küsimusele, kui juttu tuleb mõnest etendusest - kas nalja saab? - jah, saab. Ei pea sedagi kartma, et kahte tundi (ja ühte vaatusesse!) pressitud inimkonna lugu igavaks muutuks. Mina vaatasin esimest korda kella kuskil veerandtunnike enne lõppu. Sedagi proosalistel põhjustel, nimelt hakkab mul vanadus ligi pressima ja suure varba liiges (see o n oluline detail teatrietendusest rääkides!) valutas nii hullusti, et ma lihtsalt pidin kella vaatama, et millal valuvaigisti või veinipokaalini on lootust jõuda. 

Kõige lahjemalt mõjus mulle Autor/Jumal, kas pidigi see nii olema või lihtsalt kujunes sedasi, ei tea. Ja võib-olla mõjutas mu hinnangut teksti maha lugemine. See nagu ei sobinud sinna, isegi kui see oli taotluslik. Ma ei saa siiani aru, see ajab mind veel tänagi mõeldes segadusse. Nii see otseselt maha lugemine kui ka - vähemalt saali tundus nii - varjatult maha lugemine. Võib-olla on see mu fantaasiavili ja tegelikult oli kõik kõige paremas korras.

Mu lemmikstseen oli see Indrek Sammuli kehastatud Maailma monoloog, suhteliselt alguses, mil ta kirjeldas maailma ja selles leiduva loomist, kui nii võib öelda. Mul on tunne, et see oli hetk, mil tal oli sõna otseses mõttes saal ja publik peos. Ta võis rääkida valjult, ta võis rääkida sosinal, seda monoloogi oleks võinud venitada kolm korda nii pikaks, ent ometi oli saal hiirvaikne (mis on septembris muidugi võimatu, sest kõigil teatrikülastajatel on õnnestunud endale külge pookida köha-nohu-kare kurk... või valutav varvas, tõsi, viimane ei sõltu sugugi kalendrikuust, aga õnneks ei tekita see ka oluliselt häirivaid helisid) ja kõik jälgisid teda hinge kinni pidades.
Ja tegelikult veel üks stseen oli eriliselt hea, siis kui rolle alles hakati jagama ja kõik olid ühesugused "tumeained". Ma ei tundnud päriselt neist kedagi ära, kusjuures teadmatus jätkus veel isegi siis, kui nad küll juba midagi rääkisid, aga see kummargil olles ja kanga alt kostuv hääl moonutas siiski piisavalt... nii et siit tuli suurepäraselt välja kõik see ühetaolisus, anonüümsus, hetk "enne rollide jagamist". Võrratu.  
Ah, üldse oli armas nii paljusid suvest tuttavaid nägusid ühekorraga laval näha. Ja neid, keda ei näinud eile õhtul laval, neid võis õhtu varem "Isa Guy" esilinastusel samas saalis publiku hulgas näha. Peaaegu kõik said kahe õhtu jooksul nähtud. Andri Kuningana oli nii oma tegelikust elemendist väljas, aga sai sellega suurepäraselt hakkama. 
Keerake mu lobisemine nüüd kinni, see läheb kahtlaselt pikaks juba :)

P.S. Veel üks asjasse puutumatu detail. Teispool vahekäiku istus üks Eesti teatri grand old lady, kellele mu pilk etenduse viimasel veerandtunnil kippus korduvalt minema. Noh, esmalt seetõttu, et ta vist nosis midagi nii armsalt, aga eriti siis, kui ta (oli üks hetk seal lõpuminuteil, mil tundus, et nüüd kohe on etendus läbi ja vist läheb aplodeerimiseks, siiski naases üks või mitu tegelast) südamest õhkas: "Tulevad veel tagasi!". Ei saanudki päris täpselt aru, oli see rõõm või ahastus :)

"Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris" Kärt Hellerma ja "Suur võidujooks" Jüri Kolk


Tegelikult mulle ei meeldi, kui ma pean koju jõudes ja kapil uut erutavat raamatuvirna nähes hakkama päevi tagasi loetud raamatutest kirjutama :) See on kuidagi nii... eilne päev :)
Seega lühidalt.
Midagi siin oli ja midagi... jäi kuhugi varjule. Natuke nagu Õnne13, kuigi see võib mõnele veidi solvav tunduda, kui ma niimoodi võrdlen, ent taevas hoidku, kui ma siin solvama hakkan. Tegelased olid põnevad ja kohati ehk liigagi detailselt lahti harutatud, aga see seletamatu miski, mis nad lugeja jaoks kokku oleks sidunud, jäi just nagu puudu. Küllap nii pidigi jääma. 
Pensionäride klubi mälestuste kastikese projekt jäi mind kõige pikemalt painama, ju siis miski puudutas :)

Jüri viisin heas seltskonnas ilusasse kohta. Parajad lühikesed lookesed reisil lugeda. Mõni muidugi eriti lühike. Oli kõike. Väga häid ja mitte nii häid. Kohati häid mõtteid, kohati pisuke absurdi. 

21 september 2018

Kontrastid elus ja muidu

"Isa Guy" esilinastus Theatrumi uuenenud saalis. Vaikne ja mõtlemapanev. Mu lemmikkaader oli, kui Isa Guy kõneles Halles või Dachaus toimuvast, sealsest elust, samal ajal esiplaanil kaader Kodasema ühest kõrvalhoonest, sügistalviselt hallist ja lagunenust... Tekkis kummaline ristpilt.

/Käeraudadega poiss saalis oli kui osa performance´ist, kuigi see ilmselgelt polnud nii mõeldud :)/

Ja siis sõidad kodu poole... massid, massid, massid. Tulevad ja lähevad. Kodupood ummistatud napilt täisealiseks saanutest, kes värisevad kassalindi veerel oma õllepurkidega.
Ma olen põhimõtteliselt kolm aastat valguse kõndimisest Kadriorus ilma jäänud. Ühel aastal küll sattusin just Hiiumaalt tulema, kui oli raskusi koduni jõudmisega. Eelmisel aastal olime vist parajasti Portugalis. Seekord siis teise päeva lõpuks, täpselt "Time to say goodbye" ajaks jõudsime. Muusika ja valgus võisid ju ilusad olla, aga tühjad pudelid puude najal ja jauravad noortekambad kanaliserval vist mitte nii väga. "La Forza" ajaks vingerdasime end tuppa ja aknast piiluma. 

09 september 2018

Tagasikaja

Minu äraolekuajaks teile paar tagasikaja lugeda. Ikka "Minu Hiiumaa" järellaines.

Eveliis viis Hiiumaa Pranglile (mina viiks "Minu Prangli" jällegi heameelega Hiiumaale):

https://estonianwithabackpack.com/2018/09/08/ahk-laheb-tarvis/

Ja ma juhin teie tähelepanu vahvale muljetamisele Eveliisi eelmise suve Hiiumaal käigust, millele on tekstis link olemas.

Sepikojas on ka raamat loetud, juba mõnda aega tagasi tegelikult. Sealse blogi autor viis raamatu Haapsallu. Küll sellel va "Minu Hiiumaal" ikka veab, muudkui saab reisida ja rännata. Hirmsasti tahaks muidugi teada, mis on kaugeim geograafiline punkt siin maakeral, kuhu ta rändab :) Andke ikka teada, eks ju ;)

https://sepikoja-sepistused.blogspot.com/2018/08/minu-hiiumaa.html

08 september 2018

"Minu kuninglikud kaelkirjakud" Eeva Park


Sõbranna saatis öösel pildi, et leidis Kroonikas tervelt leheküljelise reklaami sellele raamatusarjale. Esimese hooga ma pahvatasin, et leidis kirjastus ka ajakirja, kus sarja reklaamida :) Ent veidike järele mõeldes, siis ega neist raamatutes kajabki vastu korralik seep. Mõnes on see lihtsalt otsesemalt lugejale näkku lajatatud (Sauter, Märka), mõni kompab neid piire delikaatsemalt (Urmet, Park).

Eeva Park on mulle alati meeldinud, sest mu nägemust mööda on ta kõige Naisem Naine üldse meie kirjandusmaastikul. Nii elus kui kirjanduses. Ja samas, milline elusaatus! Seda kõnealust raamatut lugedes toimusid mu koduses hommikukohvilauas elavad arutelud... autorist endast, tema emast (Minni Nurme), isast (Aadu Hint), isa eelmisest naisest (Debora Vaarandi), vend Päärnast jpt. Ühel hetkel jõudsin isegi mainida, et kuidas on see võimalik, et Eeva Pargi kogu elu on olnud täis nii dramaatilisi käänakuid ja kirkaid värve, et kuidas mõnele ikka on "antud", või kui palju mõjutab seesugust tunnet autori oskus sulega ümber käia. Mõni aeg hiljem, ühes kirjakohas aga imestas autor umbes samamoodi oma emast kõneldes. Ikkagi, käbi ei kuku kännust kaugele.

Minni Nurmega meenub mulle eelkõige tema hävinud kodutalu asemel olev mälestusmärk. Ma ei ole enam päris kindel, kas see konkreetne kord oligi mälestusmärgi avamine või lihtsalt mingil ümmargusel aastapäeval organiseeritud õpilaste kohaleviimine. Ma ei leia praegu põgusal otsingul kahjuks ka selle mälestusmärgi avamise aastat... igatahes käisin ma sel ajal Kõpus koolis ja kuhugi süngesse metsa meid viidi :) Pärast seda jäin Minni Nurme nime aastateks kartma :) Nüüd näen siit raamatust väga kauneid ja õrnu luulenäiteid - millised vastuolud! Piirojast ja selle mõjust Nurmele ja tema loomingule on siin palju juttu. Ilusat juttu, ma toonitan. 
Kui Päärn mõneks ajaks Kõpu kanti kolis, siis ei seostanud ma vist teda kuidagi Minni Nurmega. Nende perekond oli üks hoopis teistsugune "valguskera" Kõpu kogukonnas. 

Šokeerivat oli siin raamatus samuti üksjagu, kõige enam vist see, mis puudutab Tuglaseid... Selles valguses tahaksin suisa Elo Tuglase päevikud üle lugeda, kuigi teeksin seda nüüd ilmselt sootuks teise pilguga... Pidi vast ikka jõletu inimene ta olema. Kuigi jah, sageli on tõde kusagil seal vahepeal. Ja ma saan aru, et Aadu Hindist kõneldes ongi pidevalt pildis vaid äärmused. 

Igatahes, hetkeseisuga on "Minu kuninglikud kaelkirjakud" minu lemmik selles sarjas ja ma ei usu, et seda enam teised troonilt tõugata suudavad. Lugemist ootavad küll veel Valton, Kiin ja Berg.

06 september 2018

"Minu Hiiumaa" kurioosumid jätkuvad.


Jätkuvad jah. Meenutagem, et esimene oli see, kui suurem osa "Minu Hiiumaa" esitlusest oli müügil hoopis "Minu Muhumaa". No sellele oli seletus olemas ja asi klaara.

Järgmine Hiiumaa raamatuga seotud kurioosum on aga päriselt seletamatu ja ma talletan selle siia tuleviku tarbeks (aeg annab arutust ja kõik see muu jutt, eks ole:)) Ühes populaarses lugemissõprade FB grupis, kuhu ma isegi kõik oma loetud raamatud postitan, ilmus "Minu Hiiumaale" tagasiside, kus muuhulgas järgmine lõik:

"Aga kohutavalt häiris, et autor kasutas kohanimede puhul l-lõppu, nagu näiteks Ristnal, Kalanal, sest hiidlased ütlevad Ristnas, Kalanas ja see on meie jaoks nii iseenesest mõistetav, et millegi muu kuulmine või lugemine on kõrva kriipiv(sama kehtib näiteks parvlaev Leigri kohta-meie kääname Leiger, Leigri, mitte Leiger, Leigeri)."

 Uustulnuka ja sisserändajana olen ma muidugi suhteliselt muretu kõigi oma fopaade suhtes, sest... ma olengi uustulnukas :) Ent mu kõrva/silma siiski riivas, sest isegi kõnekeeles ei kasuta ma KalanaL, RistnaL jms, niisamuti ei ole mulle suupärane öelda Leigeri, ikka Leigri vupsab esimesena suust. 
Kontrollisin üle nii trükifaili kui ka kodus leiduvad 178 raamatut (see oli nali, ma igaks juhuks ütlen!), aga neis kõigis on RistnaS, kusjuures kohanime Kalana ei olegi terve raamatu jooksul käänatud-väänatud. Ja Leiger on niisamuti Leigri, mitte Leigeri... 
Täielik müstika. Alguses mõtlesin, et äkki kommentaator luges mingit muud raamatut, aga ei, pilt oli juures ja puha, vist ikka "Minu Hiiumaast" oli jutt.

05 september 2018

"Diskursus" Jaak Urmet


Seda raamatut oli raamatukogust kõige lihtsam kätte saada, sest halloo, kes see ikka nii väga julgeb säherduse pealkirjaga raamatut riiulist haarata (teine hea pealkiri raamatule, millele lugejaid ei soovita oleks "Paradigma" - ebapopulaarsus oleks kohe garanteeritud).

Raamat ise oli rohkem kui hea, eriti esimene pool, mida lugedes ma suisa oigasin mõnust diivaninurgas. Sest Wimberg, ptüi, Urmet on põhjalik ja nauditava lauseehitusega. Mis aga peamine, ta on fenomenaalne koguja. Pean silmas siis peamiselt ikka mälestusi, mitte autograafe, kuigi ta kogub neidki. Kergitan oma nähtamatut kaabut mehe ees, kes juba nii noorena tabas ära, mida oleks mõistlik tallele panna (mitte lugeda siit roppusi välja, palun!) ja mida mitte. Nüüd oli tal raamatut kirjutama asudes oma isiklikust mälupagasist välja tõmmata üliväärtuslikke mälukilde. Minu lugupidamine! Mõned, kaasaegsemad, teemad muidugi kergelt kattuvad varasemate kirjutajatega, eriti Märkaga, nt NAKlaste tegevus. Mõnele isikule lisandus täiendust vastaspoolelt, nt Sauteri raamatu Jürgen Rooste ja Urmeti raamatu Rooste. Ja nagu ma ka juba üks päev siin ühe eelmise raamatu juures hakkasin rääkima, siis mõni lugu on leidnud kajastamist mõlemas raamatus, nt Ehini lugu ühe Venemaa ja Tšehhoslovakkia mängu kohta. Nüüd on meil võimalus võrrelda kahe kirjaniku edasi rääkimise oskust. Kuigi-kuigi, mina tabasin end mõttelt, et konkreetselt see lugu ei olnudki eriti huvitav, ent tõsiasi, et see jättis sedavõrd kustumatu mulje (vähemalt!) kahele teisele tegelasele, räägib nii mõndagi enda eest.

See eelnev puudutas nüüd lähiminevikust kirjanduselu muljeid, aga nagu ma juba mainisin, siis minu jaoks olid kõige väärtuslikumad ikka need kaugemad tüübid, eelkõige Ralf Parve, Toomas Liiv, Enn Vetemaa jt. Nendest oleks veelgi lugenud, kuid pole hullu, juba ma vedisin omal koju raamatud "Mees nagu saksofon" ja "Vintpüss kõrval". Parvest koostatud raamatu "Minu aeg" jätsin järgmiseks korraks. 
Kui üldse millegi üle veidi nuriseda, siis vaat neid päevikukatkeid, mis peegeldasid peamiselt TNT (Tallinna Noored Tegijad) kogunemisi, esinemisi, jauramisi, trükikõlbulikuks saamisi, neid oleks veidi kärpinud. Algaja autorina neid ehk isegi on tore lugeda, ikkagi hea lohutus, kuidas sinu eelkäijad on samuti pead valutanud, pingutanud ja unistanud, aga eega laiemale auditooriumile see vist nii põnev olegi. 

P.S. Urmet mainis, et oma kooliajast ta kirjanikega kohtumisi ei mäleta (kuigi tema käis vist mingis Tallinna koolis, ikkagi suur linn, võimalusi rohkem jne), jäin mõtlema, et ega minagi mäleta (pean silmas praegu Kõput). Huvitav, kas neid korraldatigi sel ajal vähem, ikkagi muutuste tuulte aegu oli ju see... Või milliseid koolis korraldatud luuletajate-kirjanikega kohtumisi teie mäletate oma kooliajast?

03 september 2018

"Põrsa paremad päevad" Peeter Sauter


Ma olen siia blogisse lisamisega natuke oma tegelikust lugemisest maha jäänud, seetõttu valitseb mu peas kogu sellest kirjanduselu rägastikust tõeline tohuvabohu juba. Siiski on huvitav jälgida, kuidas selle sarja autorid oma mälestustele lähenevad ja neid kaante vahele suruvad. Sauter on oma stiilile loomulikult truuks jäänud, puistab, nagu parajasti juhtub tulema. Selles osas veidi Märka moodi. Mõlemad mehed elavad niivõrd kirjanduses sees, et nad võinuks siia sarja kirjutada lihtsalt oma suvalisest päevast... ja juba olekski materjal koos.

Eriti nauditav on aga see, kuis need raamatud omavahel hakkavad koos toimima, üksteist (hetkel loen juba Urmeti oma, tema haakub samuti siia seltskonda, sellest ka sõna "üksteist" kasutus... ma niisama igaks juhuks mainin tähenärijatele:)) täiendama, vahel vastu vaidlema, moonutama... või lihtsalt naljakaid seoseid tekitama. Suvaline näide. Märka jõudis kirjutada Kivirähki nime väänamisest ja et kuidas asjaosaline ise õigeks peab ja mis ta neist teistmoodi käänajatest arvab, ja nüüd Sauter samuti Kivirähkist kirjutab ja just nimelt väänab järjepidevalt kolmat moodi. Pisiasi, aga paneb teksti elama. Või siis mõni kirjanduselu keskne sündmus, loed seda sarja ja mõistad kohe, mis on lähiminevikus kõige olulisem olnud. Hetkel loetud nelja raamatu põhjal julgen selleks pidada kirjanike Riia-Tartu retke. Kas te, mehed ja naised, ise ka aru saate, kui oluline see oli?  Mitte vaid see, et avaldati austust K. J. Petersonile või et mõnes järgnevas kirjatükis seda matka kajastati, aga just teiste teekaaslaste lugude edasi elamine. Kõige enam, tundub mulle, läksid edasi elama Andres Ehini vested. Üks Ehini kõneldud lugu... ei, tegelikult ei ole see lugu nüüd küll Sauteri raamatuga seotud, vaid juba Urmeti (ja Märka) raamatutega, nii et sellest homme.

Sauteri raamat pani muidki mõtteid liikuma. Mitte et ma poleks seda varem teadnud, aga Sauter kõneleb kohe eriti otse, kuidas kõik kõigiga seotud on. Tegelikult ei ole see ju midagi erakordset, sest sama on muusikutel, näitlejatel, teistelgi.

Eredamad pildid - sest jah, just nimelt pildid suutis Sauter mu silme ette luua -, mis mind saatma jäävad siit raamatust... Eeva Park Müürivahes Peetrile vastu tulemas, see naeratus ja ridikül ja sulepea. Või kõlekülm tänav, kus Sauter ja Maimu Berg (kes samuti siia sarja kirjutanud) juhuslikult vastamisi sattusid ja Peetril kaasas olnud toolidel istet võtsid. Või kui Peeter laekus sõbraga ekstra Võrru Kertu Rakket "üle vaatama", tuttavad nad vist veel polnud siis, Rakke pani aga mehed imikuvalvesse ja kadus sõbrannaga linna peale. Ja samas vaimus edasi. 

02 september 2018

"Ükskord oli üks mees" Hando Runnel


Runnelit lugesin ma põhiliselt selle kolme tunni jooksul, mil EMO-s passisin, sekka ka mujal viibitud hetki. EMO kohapealne huumorinurk haaras mind, tõsi küll, pidevalt endaga kaasa, nii et Runnel kuidagi lahjaks jäi...

"Täna on üldse pahasti. Igale poole on pikad järjekorrad, peale trauma," lohutab üks EMOtsionaalne töötaja üht patsienti. /ilmselt oleks pidanud mõni meist oma lihtsale hädakesele ka korraliku trauma külge pookima, oleks paar tundi ehk säästnud/

EMO registratuurileti ääres seletab noormees üksipulgi, kuidas ta üle aia ronis... ja siis tagasi kukkus. Selle tagasi kukkumise käigus vist midagi siis juhtuski. Mis trauma tal oli, ei paistnud välja. Aga ta muudkui seletas ja seletas seda eelmisel ööl aset leidnud ronimist... ja siis kukkumist. Registratuuris töötav daam rääkis liiga vaikselt, et kuulda oleks olnud, aga tema (oletatavalt ronimise impulsi või põhjuse kohta esitatud) küsimuse peale vastas süvaronija stoiliselt: "Oli tarvis välja pääseda." 

Mind vist ei tohiks sellistesse kohtadesse lasta, ma ammutan sealt liiga palju kulda :) Näiteks jälgides pikema perioodi jooksul uksel silti "Triaažiõde", hakkas mind kummitama mõte, et mul võiks olla tiraažiõde. Ma küll veel ei tea päris täpselt, mis ta ülesanne oleks, aga polegi tähtis.

Pärast Märkat ei ole Runnel muidugi õige asi lugeda. Paljudel põhjustel. Nalja see mees ei tee, on vastuoksa surmtõsine. Surmtõsine kirjamees on aga hingele topeltraske kanda. Lisaks oli Runnel läinud kergema vastupanu teed ja kogunud kimpu aegadetagused lood. See on muidugi selline nii ja naa tõik. Eks ta ju käsitleski neid kirjandustegelasi, keda selle sarja noored ilmselgelt ei käsitle. Teisalt, austusest oleks võinud ju siiski töö põhjalikumalt ette võtta.
Üleüldse olid need siinsed tekstid natuke ... igava- ja kuivavõitu. Meenusid kohe ühe teise ajastu kirjandusõpikud, mida aegu tagasi kuskil näppu sattus. Sealseid kirjanike elulugusid ja loometöö kokkuvõtteid lugedes, eriti tehes seda õrnas eas, oleks minust päris kindlasti lugemisvaenulik kodanik saanud. Ma muidugi ei taha väita, et teine äärmus parem oleks, kirjandusõpikutes siis, ehk et ma pean silmas nüüd samast sarjast Veiko Märkat ja Peeter Sauterit, ent igatahes on nad haaravamad ja meeldejäävamad. Rohkem elus, ütleme siis nii. Mulle meeldib niimoodi märksa enam. Lihtsalt.

P.S. Kuna Runnel on minu lähikondsete seas juba vana siseringinali, siis ma igaks juhuks kinnitan, et siinne, veidi kibedavõitu, tagasikaja ei ole kuidagi mõjutet tema tookordsest sõnavõtust. See oli päriselt ka igav raamat.



Elu

Oo, minumoodi kokkajaid on laias ilmas veelgi :)

01 september 2018

"Elu on sõna" Veiko Märka


Kogu kevade ja suve olen ma kui koti sees seal Hiiumaa kadakate vahel olnud ja pole teadnudki (halb, väga halb müügitöö), et selline väike ja vahva sari nagu Kirjanikud omavahel on üllitatud. Ja kuigi ma olen aktivist kuubis jälgima erinevaid lugemisentusiastide pesasid sotsiaalmeedias ja teistes netikeskkondades, siis isegi seal ei ole neist raamatutest suurt midagi kuulda olnud - mis toimub? Isegi Goodreads.com keskkonda olid enamuse kohta (ilmunud on vist umbestäpselt 8/10) neist kirjed tegemata (see on, muide, äärmiselt frustreeriv, kui ma hakkan mingit raamatut lugema ja ei saa seda Goodreadsi lehel ära märkida, sest siis pean ma vähemalt kümmekond minutit oma väärtuslikust lugemisajast kulutama ise sinna kirje tegemisele, mistõttu raamatule antav hinnang lõpuks kannatab - olgu, see viimane oli nali!).
Igatahes niipea, kui ma selle sarja avastasin, tormasin ma ummisjalu Tallinna läbi, et kõigi haruraamatukogude peale see sari kokku kraapida. Võib öelda, et ma olin selles taas kord väga edukas :)

Nii, aga nüüd siis Märka, kellel on au olla - vähemasti minu jaoks - selle sarja avapauk. Märka on see tüüp, kelle nime ja nägu ma tean, aga kellelt midagi lugenud ei olnud. Ta ise, kusjuures, lahkab kõnealuses raamatus samuti selliseid tüüpe, tal on siin tohutud kategooriad. Kirjanikud, kelle teosed on head, aga päris elus on nad igavad ja need, kes on reaalis hirmus ägedad, aga kirjutavad nirult ja need, keda ta küll kirjanikuna teab, aga lugenud pole kunagi (lisaks veel need tüübid, keda ta surnuks peab, aga kes kirjandusüritustel talle esireast vastu jõllitavad ja need, kes on Kirjanike Liidus, aga ei peaks seal olema, ja vastupidi). 

Mulle raamat meeldis, kuigi kindlasti pole see mingi kirjanduslik šedööver - see on lihtsalt... no teate küll, nagu istuks tüüp oma õllega su köögilaua taga, näpiks vakstuserva... ja siis pajataks ja pajataks ja pajataks... ja kell on juba kolm öösel, aga tema toru pole veel ikka tühi. Pole välistatud, et midagi sellist ta ka augustis Soonlepas vana maja laua ääres tegi (jesver, seal on ju koguni vakstuga laud olemas), ent kui see nii oligi, siis olid need ilmselt tookord ikka teatrijutud. Muide, Märka suvalistes kohtades magamised pole sugugi harvad ja erakordsed, sest raamatust saame nii mõnegi koha teada, kus ta lühemat või pikemat aega on magamas käinud (hea, et ma tema magamisest meie vanas majas ja ka sellest raamatust alles nüüd teada sain :D).

Tähendab, et siis selline lobe lugemine. Põhimõtteliselt vuristab ta ette kõik kirjandusalatüübid, kellega ta tee senise elu jooksul ristunud on. Kõige enam saab lugeda NAKlaste tegevusest (teate küll seda karvaste ja suleliste kampa, kes põhiliselt joovad, lällavad, katustel ronivad, ja mõned neist ka midagi toodavad - nali! ma nii igaks juhuks ütlen...).
Häid tsitaate saaks siit palju, aga nagu teada, ma ei viitsi neid ümber toksida (küüned on ka praegu liiga pikad, üldse on raske trükkida), aga kaks isiklikumalt mõjunud tähelepanekut, mis meelde jäid, puudutasid üks Berk Vaherit, seda "külma ja kurja karjeristi. Inimest, kelle silmades on vähem inimlikkust kui pooleldi rapitud haugil", kes on mulle kunagi kauges minevikus mingeid loenguid andnud (nüüd te teate, miks mul kooliajast nii kõledad mälestused on :D, ja teine on Janika Kronberg, kellest jäi raamatut lugedes mulje kui ühest igavesest tujurikkujast, sest ta segas NAKlaste joomingutele alailma vahele. Minu lemmiklause neist vahelesegamistest on: "Kas see jooming siin on kuidagi motiveeritud?" Tegelikult on Kronberg minu mälestustes täitsa tore mees (jah, ta on mees, vähemasti välise vaatluse põhjal), aga kui tore ta tujurikkujana on, seda ma muidugi ei tea.

Kuulge, ma paneks selle raamatu mõne kirjandusõpiku asemel juba sel õppeaastal töösse. Sest kuigi Märka väidab, et õpilastele kirjandusest rääkides toovad sära silmadesse ainult rikkad kirjanikud (Kõomägi, Kender, Taska), siis tegelikult selle raamatu lugemine peaks neil ka südame kiiremini põksuma panema. Sest lisaks kõigele muule on see äärmiselt muhe ja humoorikas.

P.S. Mul käis täna öösel mingi sähvatus (nagu tavaliselt). Et kas Märka oli see tüüp, kes ühes Ööülikooli saates kambaga metsa vahel sammudes esines äkitselt mingi eriti ajuvaba steitmendiga, mille peale ülejäänud seltskond mitmeks sekundiks vakatas ja siis korraliku kajaka maha pani...? See oli üks nii hea kaader, et ma mäletan, et me kerisime korduvalt tagasi, et seda uuesti üle vaadata. Nüüd on ainult küsimus, et kas see oli ikka Märka, kes selle kino korraldas...

31 august 2018

Kusti ärasaatmine

August läks nagu sõrmenips... ainult et pika kajaga :)

Esmalt rõõmusõnum - uus laadung trükikuuma raamatut laotub ka tilgatumaks ostetud kauplustesse neil hetkil, nii et kellel raamat lugemata, siis on veel võimalik rabada. Kellel on pühenduste ja autogrammide osas erisoove, võib julgesti minuga otse ühendust võtta.

Väike meeldetuletus sisu kohta kõlas eile (vist) ka Raadio Elmari eetris (ja ma pole teadnudki, et säherdune hea saade olemas on):

http://podcast.elmar.postimees.ee/podcast/apollo-minutid-30082018-mae-lender-minu-hiiumaa-ahk-laheb-tarvis/

Pildikollaaži sattusid põhiliselt hüvastijätupildid, neist üks eriti ränk. Ja muidugi uued kodurannad :) Mereõhk kohe tõmbab enda poole.

30 august 2018

Tudengid on linna vallutanud



Andres Kõpperi lokkisjuukseline teisik
laulab õndsa naeratusega ja ennastunustavalt
klappides kostvale muusikale kaasa.
Kadrioru trammis.
Inimesed ei tea, kuhu vaadata.
Tahaksid naerda, aga ei julge.

Üksik tütarlaps pakib trammis kesk inimesi
oma mururohelist kohvrit
lahti ja kokku.
Hüppab istuli sumadani peal
ja vedib siis paari sentimeetri haaval lukku kinni.
Inimesed ei tea, kuhu vaadata.
Tahaksid naerda, aga ei julge.
Kaob kuhugi Koidulasse, see tüdruk.


Õblukesed tütarlapsed tassivad õlgadel
rullikeeratud madratsit
tiheda liiklusega tänaval
manööverdades autode vahel.
Inimesed julgevad vaadata
autoklaas kilbina maailma eest kaitsmas.


29 august 2018

"Prospero saar" Lawrence Durrell


Imeline Larry, võrratult parem kui Gerry, kes aina oma lülijalgsete ja muude mutukatega mässas :) Ja kuigi ma Gerry asju pole suurt lugenud, olen ma juba ette veendunud (ma tean, et mu raudne usk vanemasse veljesse teeb mulle au), et Larry ka kirjutab kordades paremini. Algusots ehk takerdub väheke aja- ja kultuurilukku, aga see on ka mõistetav. Heldene aeg, see on ju ikkagi Kreeka, kuis siis teisiti! Enim nautisin ma paari perekonna sõprusringi kuuluvat värvikat tegelast, kes tuttavad raamatust "Durrellid Korful", nt Theodores, kes oli vist selle putukasõbra suur eeskuju ja teejuht, Spiro, kes oli just selline taksojuht nagu sealpool oblastis võibki oodata ja siis see salapärane krahv. Oo, tema oli mu lemmik! Võib-olla ka seepärast, et neid tema aias veedetud õhtuid ja öid, nahkhiirte lendu, külluslikke söömaaegu ja viimast viinamarjakorjamist kirjeldas vana Durrell nii... maaliliselt. See kõlas juba umbes nagu Soonlepa, väljaarvatud ehk see, et viinapuid me (veel!) ei kasvata. Küll jõuab.

Ja tegelikult on need raamatusse raiutud katked ju kirja pandud kahe suure tragöödia vahel. Durrellite perekond ei saabunud saarele hetketuju ajel, nagu va luiskaja Gerry on vististi väitnud, vaid pärast isa surma Indias, mille järel oli ema parajalt liimist lahti ja... no juhtus igasuguseid asju. Teisalt aga sõja eelõhtul, peamiselt 1937-38, natuke ka hiljem, ent seda teemat puudutatakse alles viimastel lehekülgedel ja sedagi põgusalt.

Mul on hea meel, et kuigi aega läks, aga asja sai ja Eesti Raamat on ka viimaks haistnud, mis lugejat paelub, sest ma saan aru, et nad on üritanud tekitada midagi sarjalaadset... Saareraamatu nime see kannab ja ka sama autori "Küprose kibedad sidrunid" kuulub sinna (lisaks veel mõned raamatud, mis moodustavad võrdlemisi kaootilise koosluse). Lisaks veel, Eesti Raamat, ma kiidan Sind - seekord ei kavatse ma tõlkija ega toimetaja kapsaaeda ühtegi kivi heita (näpukad ei lähe arvesse, see on juba omamoodi must be). 

P.S. Sellele, miks üks Korfu-raamat kannab nime "Prospero saar", saab, muide, raamatust samuti vastuse :) 

28 august 2018

"Aldimängija Danilov" Vladimir Orlov

Venelaste hoogsalt lai sulekaar on puhas nauding, samas müstiline realism jällegi pole minu rida - ma ikka rohkem seal realismuse poolel müttan :) Nii et võitlesin lõpuni sooviga pooleli jätta, puhtalt isikliku maitse piiratusest siis eks ole. Inimeste sekka kupatatud deemonitest räägib nii mõnigi klassikaks kujunenud tekst, seega olen juba küllastunud. Aga ehk mõni eriti suur Bulgakovi "M&M" austaja leiabki siitki oma. Teisalt, kui mõelda ajastukontekstile (vene keeles ilmus 1980. aastal), siis oli see vägev küll. 

20 august 2018

"Pärand ja keskkond" Vigdis Hjorth


Uhhhh, ütlen ma hakatuseks, olles alles veerandtunnike tagasi selle raamatu käest pannud. Ma olen juba mõnda aega oodanud, et millal siin sarjas jälle mõni võimas norrakas üles astub, Wassmo on ikka väga kaugele minevikku ju jäänud. Nüüd on ta kohal, see uus tegija.
Tunnistan, esimeste lehekülgede järel kaalusin pooleli jätmist. Kogu stiil näis jõhkralt labane lakooniline kirjeldamine. Ma kiristasin hambaid ja leidsin lugemisele asendustegevusi. Ent siis läks käima ja ma mõistsin, et säherduse loo jutustamiseks on valitud ainuõige lähenemisnurk. Komad, ohtralt komasid, puhas nauding, mida liigsete mõttekriipsude, semikoolonite ja jutumärkidega ei ahistata. 
Romaanina võrratu. Siis nägin siia pilti otsides kusagil tutvustuses mingit võrdlust Karl Ove Knausgaardiga. No tere talv! Karl Ove on Vigdise kõrval pehmomees kuubis (kuigi ma saan aru, et pehmomehed ongi nüüd moes). Ma ei raisanud liigselt oma aega norrakeelses ajakirjanduses ringi kolistamisele, lisaks on sealgi pooled artiklid lukus ja tasulised, ent ma saan aru, et siin on üsna kõvasti ainest päris elust... Ja saan ka aru, et üks õdedest on jõudnud ilmutada oma nö vasturomaani (otsetõlkes"Vaba tahe" võiks see olla). Ma eeldan, et Eesti Raamatu usinad tõlkijad juba töötavad selle kallal. Tõsi, ega õekse stiili kohta see veel mingit garantiid ei annaks, siin võiks lihtsalt arutleda vastandumise üle. Vigdis Hjorthi ennast loodan ma maakeeli õige pea veel kohata, "Pärand ja keskkond" alles esimene eesti keelde tõlgitud teos temalt. 

15 august 2018

"Minu Viin" Triinu Viilukas

Hommikuseks keeleharjutuseks passib hästi öelda palju kordi ja kiiresti Triinu Viilukas "Minu Viin" - ajab ikka sõlme küll, aga samas äratab ka üles. 

Viin ei ole minu linn ega Austria minu maa, tegelikult see keeleruum üleüldse ei ole minu jaoks. Lihtsalt isiklik kiiks, nagu elus ikka :) Aga võib-olla on selle antipaatia kaugem tagamaa ikka see `97 või `98 märts, kui Schönbrunni lossiaed võttis meid lumega vastu, hektarite kaupa värvilisi võõrasemasid piilus õrnvalge lumevaiba alt välja :) Leebelt väljendudes, oli ikka natuke külm küll. Oot, aga ma jäin praegu mõtlema, et Triinu kirjutas vist ikka sellest, milline defka on Viinis lumi...? No ei tea ja ei saa ka üle kontrollida, aga igatahes mina mäletan Viini ja lund. 

Aga raamat on hea, päris hea isegi. Kontrollisin goodreads.com-i lehelt, et ma pole õige ammu ühelegi Minukale vist viite tärni andnud, viimati Okeaania ja Iisrael ongi saanud. Nüüd tuli Viinile ka ära. Autor on leidnud mu meelest hea tasakaalu isikliku ja informatiivse vahel, poliitikasse (see paelub mind reisikirjades kõige vähem, ausalt öeldes) ja ajalukku ei tungi, viskab nalja nii enda kui kohalike üle, ja on üldse kuidagi... päris ja inimlik. Mulle tegi üksjagu nalja ka suhete/sümpaatiate vaheldumine ja siis kogu see muusikaga seonduv. Ilmselt oli mu enda aju ka vahepeal lühises, aga võib-olla juhtusid need ka tekstis kuidagi lähestikku, aga mingil hetkel tekkis mõnus virvarr, et mis asja, jälle uus suhe, jälle uus tüüp?! Ja sama nende muusikakollektiivide ja basside ja baritonidega, et kes kellega ja kus ja mis häälerühmas laulab jms. 
Imetlusväärne on seegi, et tal pärast 17 aastat veel värsket pilku jagub.
Kentsakad on need viinlased, seda ma pean pärast lugemist tunnistama küll...

P.S. Ma ei saa midagi parata, aga kujutan selgelt ette raamatu valmimise lõpuperioodi, mil Triinu kirjutab, Mari toimetab, Triinu-Mari teeb keelt ja lisaks peab vahepeal veel ka Mariliisiga organisatoorseid küsimusi arutama - üks korralik Triinude ja Maride tohuvabohu :)

P.P.S. "Minu Viini" peamine ebaõnn seisneb aga vist selles, et  see sattus kahe hullu Minuka vahel ilmuma, raamat vajanuks rahulikumat aega :)

14 august 2018

Omlett, munavõi, praemuna, keedumuna...

Mida toovad "Muna" etendusele tulijad kõige sagedamini?
Õige vastus: muna, olgem täpsed, mune. Neid saavad nii trupp kui ka korraldajad. Õnneks me armastame munatoite ja aasta lõpuni pole meie varud veel täidetud, nii et tooge aga edasi.
Foto: Tuuli Tammla

Muna on meie pead muidugi segamini ajanud. Hetk kohalikust poest. Kassas. Müüjaproua küsib T-lt, et kas tal muna juba on.
T. silmist peegeldusid muidugi ainult küsimärgid vastu, sest ta mõtles pingsalt, mitu muna on kodus veel külmikus ja miks kassaproua selles osas äkki huvi ilmutab. Ja kas tõesti peaks juurde ostma.
Otse loomulikult ei huvita kedagi meie külmkapis leiduvate munade bilanss, vaid ikka see lauda oma.
Neljal päeval on teil seda veel võimalus ise kaeda. Seda neljandat ma ei soovita, sest see on juba üsna punnis täis. Tulge parem homme, so kolmabal. Ma olen ka olemas ja uusi raamatuid lubati samuti. Kui ma juba siin ei oleks, siis ma vist küll tuleksin.

"Maailma lõpus on kohvik" Lauri Räpp


Räpi  Kuuba-raamat jääb mu vaieldamatuks lemmikuks temalt. See siin oli ka hea, isegi väga, aga Kuuba puhul oli ilmselt ajastus lugemiseks sobivam. Siinses raamatus oli mingi... sügav nukrus. Ja see ääretu kurbus lihtsalt ei klappinud minu augustikuu meeleoludega. Muus osas armsad lood. Kindlasti mitte reisikirjad, need ei avanud lugejale kohalikku eluolu, vaid pigem ikka autorit ja tema  teel kohatud inimesi. 

13 august 2018

Pildikesi

Ole tervitatud blond lühikest kasvu tütarlaps kirgassinises kleidis, kes Sa lippasid pühapäeval mööda Heltermaa sadamat ringi! Ma esiti märkasin Sind vaid kleidi pärast, hiljem, juba sadamast tagasi kodu poole sõites, märkasin Sind taas - nüüd väljusid Sa Heltermaa Käsitöömajast sära silmis, ja jõudnud järjekorras seisvate autode juurde, tõstsid võidukalt üles pihku surutud "Minu Hiiumaa" eksemplari. Kahjuks olen minagi blondiin ja äärmiselt pikkade juhtmetega - oleksin pidanud auto kinni pidama ja Sind veel autogrammiga premeerima. Vähemasti olen mõtteis Sinuga :)

12 august 2018

Emotsionaalne laetus

Ma särisen eilsest päevast veel siiani. Ajalookroonika tarbeks panen oma küllusliku rõõmu võimalikult napilt kirja (esinemis-, mitte tähtsuse järjekorras):

1. Sadamas paadi peal käies nägin kai ääres võõrast paati, mis kandis praktiliselt sama nime, mu elu õiski ja kuna tal on eriline kirg sellise nimega paatide vastu, siis klõpsisin loomulikult pildi. Hästi salaja ja kaugelt, et paadil einestajaid mitte häirida. 

2. Samal ajal sildunud praamilt tõi üks Volli meile külla väga erilise külalise. Esmalt on tegemist blogimaailmas õrnalt juurduva kombega, kus blogikaaslased ka päris elus kohtuvad. Teiseks, nagu juba mõnedki kuud tagasi selgus, siis nimetet tütarlapse kadunud vanaema on meie tares teemaks pea iga päev ja lisaks olin ma ta möödunud sügistalvel rõõmsasti ka "Minu Hiiumaa" käsikirja sisse kirjutanud. See kõik rokib nii sajaga, et ma ei tahagi sellest pikemalt kirjutada, siinkohal võib vaid tõdeda, et kui sa teed seda, mida armastad ja teed seda nii nagu südamest õigemaks pead, siis kõik juhtub varem või hiljem ja otsad jooksevad iseenesest kokku.

3. Hiiumaa raamatudefitsiit on samuti lõppemas. Coopi asjalik esidaam haaras ise härjal, st raamatul, sarvist ja nüüd on see päris mitme poe letil üle Hiiumaa. Lisaks on kõigil Theatrumi "Muna" õhtutel see ka siin hoovil müügis (muidugi, kuniks see jälle otsa saab). "Muna" mängitakse veel kuuel õhtul, 13.-18.08, nii et olete oodatud. Hetkeseisuga tundub, et pea kõigil õhtutel olen ka ise õuel olemas, seega saab nii pühendust kui autogrammi (neid ma olen andnud juba mitu kilogrammi).

4. Eile, enne etenduse algust, palus üks paar minult ka autogrammi... ja mainisid nagu muuseas, et tulid Haapsalust kohale. Paadiga. Ma nägin seina najal kokkupandavaid rattaid (nagu vaid paadirahvas neid kasutab) ja uurisin siis ettevaatlikult, et kas siis Heltermaale. Ikka. Kas juba varem tulid? Ikka. Et mis küll selle paadi nimi on? No tuligi see vastus, mida ootasin :) Et siis paat, mida hommikul silmanurgast piidlesin ja salaja pildistasin. Igatahes vahva kokkusattumus.

5. Ja siis juba "Muna" ise. Mida meid kontrolletendustele vaatama ei lubatud :)))) Nillisime ümber lauda, ronisime redelilt lakaluugist piiluma, aga kõik avaused olid ju kinni kaetud, midagi ei näinud.  Õige kah, muidu poleks esikal üldse põnev olnud. Lavastus on nii-nii äge, hoopis midagi muud, mida ette kujutasin (ja no ma natuke ikka kujutasin, sest olin seda teksti ju Egiptimaal basseiniveerel mobiiliekraanilt detsembris lugenud). Ei ole labane koomusk ega hirmus tõsine draama, selline ühte ja teist ja täiesti parajalt. Oli kohati naljakas ja ennekõike eluline. Ja kellel Helena Pruuli lõpumonoloog pisaraid välja ei kisu, see on lihtsalt tuim tükk ja seda ei suuda enam miski päästa. Eriline kiusatus oli muidugi Uuspõldu naerma ajada, no et ei saa ju olla, et ta kogu etenduse jooksul ühtegi sõna ei lausu ja isegi naeratusevirvet ei tule näole.

Foto: Tuuli Tammla

Foto: Tuuli Tammla

Tegelikult ma lubasin lühidalt teha, ma tean. Ei, ma tahan veel seda ütelda, et ma esiotsa seda 1 tund ja 45 minutit kestvat vaheajaTA asja ikka pelgasin, väike väss ju ka peal, et äkki jään tukkuma. Või hakkan nihelema. Või lihtsalt kella vahtima. Omi mõtteid mõlgutama. Aga ei kordagi. Kõik jäi mõtlemata.
Öösel voodis lebades kippus mul nutt aga vägisi kurku, kui mõtlesin, et nädala pärast on nad siit õuelt kõik läinud. Keegi ei korda enam kiiges teksti, keegi ei jookse alleel hommikujooksu, ei SUPita laidude vahel, ei lebota õuevooditel rändavaid pilvi vaadates....

6. Õhtu lõpetas, lisaks langevatele tähtedele ja nahkhiirte hoogsale lennule, taas üks armas privaatne tagasikaja raamatule. Ma ise küll kommenteerin blogis pea kõiki oma loetud raamatuid, kuid saan väga hästi aru, et suur osa lugejaist seda ei tee ja kui siis viitsitakse oma väärtuslikku aega ja energiat sellele kulutada, et jagada oma mõtteid, siis see on lihtsalt nii liigutav! 
Ega rohkem emotsioone poleks sellesse päeva ka mahtunud, seda ma ütlen.

Täna on uus päev ja uued meeleolud, sellised saarelisargised. Teater küll puhkab, aga seevastu teatripuhvet läks lendama. Tuulte tallermaa.


11 august 2018

"Peeter I ja Katariina I Tallinnas" Jüri Kuuskemaa


Järgmine kord Kadrioru parki jalutama minnes paras näppu võtta. Kuuskemaale kui ajaloost läbi imbunud tegelasele omaselt on see detailirohke kirjeldus pargi kujundamisest, lossi ehitamisest ja Paldiski sõjasadama rajamisest, ent samavõrd leidub siin ka mahlakaid kõrvalepõikeid ja naljalugusid. Viimased muidugi oluliselt intrigeerivamad.  
Seda poolt, mis mind Katariina I puhul paelub, oli siin aga kahetsusväärselt vähe :)

09 august 2018

Oli see vast päev, see kolmas kohvikutepäev...

Kõik kordub, võin ma järjekordselt nentida :) Triikimata laudlinade virnad, mitme maja vahet segamini potid-pannid, romantiline perseiididesadu, saagivad ritsikad... Ma oleks nagu sellest juba kirjutanud... kas tõesti on see muster juba sedavõrd kivisse raiutud...

Kotletiteoga on nüüd mõneks ajaks klaara. Need üksikud, mis sügavkülmikust vastu kargasid, tekitavad minus ühe teatava refleksi. Küpsetamine ei tule ilmselt järgmise aasta jooksulgi enam kõne alla. Faktisõbrad ootavad kindlaid numbreid, aga neid ma öelda ei oskagi. Et mitu kilogrammi kotletitainast või kotlette lõppeks kokku sai. Midagi ikka sai. Viimane praadimine toimus igatahes nõks alla +40kraadises keramajas. 
Lisaks kotletipraadimisele jään sellest nädalast põhiliselt mäletama muidugi tunnet, et raamatuid, andke mulle raamatuid! Jälle üks koht, kus mandri- ja saareelu erinevus teravalt välja tuleb. Mandril on olemas raamatupoed ja kui neid ka pole just kõrvaltänavas, siis keegi naabritest ikka liigub mõnda suuremasse asulasse, kust vajalik lektüür hankida. Hiiumaal raamatupoode ei ole, tagasihoidlik valik on müügil Kärdlas Selveris ja Coopis. Viimaste varustusahel on aga kas kole pikk või aeglane, igatahes "Minu Hiiumaa" sinna veel jõudnud ei ole. Väiksemad müügikohad ja huvilised kirjutavad-helistavad-joonistavad mulle. Kogu see suhtlus võtab päris korralikult aega, rääkimata sellest, et häid uudiseid on mul harva ja vähestele. Ütle veel, et inimesed ei loe enam tänapäeval raamatuid :)

 Aga kohviku juurde tagasi tulles. Tee seda kohvikut mitmendat korda tahes, muutumatu on see, et kõik saab tehtud viimasel minutil. Meie moto - töö  efektiivsus kasvab pöördvõrdeliselt alles jäänud ajaga - kehtis ka seekord. Kohvikutepäeva üks korraldajaist ehmatas omal hääle kurku kinni, kui paar päeva enne tähtsat päeva hommikul kell 9 helistades mind magamast eest leidis :) Aga ega siin midagi pikalt ette valmistada ju olegi, sest telki ei saa püsti panna - tuul viib ära. Laudu-toole ei saa välja tuua ja paika sättida - osad ei kannata vihma, osad jäävad läbisõiduteele ette ja linnud lasevad ka need mõnuga täis. Filmi näitamiseks vajalikku tehnikat ei saa paika panna ja katsetada, sest projektor tuleb alles õigel päeval küla pealt laenutada. Avatavat ühepäevanäitust ei saa kohale tuua ja paika panna - loe eespool laudade-toolide kohta käivat juttu. Lava ja esinejate tarbeks tehnikat ei saa samuti mitu päeva varem õuele tuua. Ja samas vaimus edasi. Seega on targem end mõnuga välja magada ja õigel päeval kell 7 ärgata.




Ütlen ausalt, peale kotlettide ma toidu osas muud ei teinudki. Koogid kandsid õuele kokku head haldjalt saarelt ja mandrilt, kotletikõrvasega tegelesid samuti mandriabilised. Kui üks aasta laekusid leivapätsid Viljandist, siis seekord tuli koguni pool abitiimist Viljandist. Mu meelest võib varsti üldse teha Soonlepa õuel mulkide ühepäevakohviku :) 
Tegelikult ei olnud mitte ainult pool meeskonnast sealt pärit, vaid mitmed külalisedki tulid otse sealt. 
Otse paadiga. Nüüd on siin mõttekoht, et kuidas see võimalik on.

 Kohvikutiim koosnes põhimõtteliselt kolmest perekonnast ja nagu näha, siis järeltulevad põlved koolitatakse juba varakult välja, et nad tulevikus kohvikupidamise oma õlule võtaks ja vanakesed võiksid puievilus kogu üritust pealt vaadata :)





Tegelikult ma ei uskunud, et keegi eriti neid kotlette viitsib kuumaga süüa, aga järjekord oli igatahes permanentne. Nagu ka raamatu- ja autogrammiletis.

Nagu juba tavaks on saanud, siis kipuvad Soonlepa omad vastuvoolu ujuma. Küll sõdivad nad ühel aastal kohvikutepäeva kohvisponsori osas, küll tahavad ühel aastal mingit imelikku õhtusööki korraldada. Tänavu ei sobinud neile sisse juurdunud avamiskellaajad. Soonlepa Pegasus läks käima kell 15, aga eks me ju teadsime, et kell 12 hakatakse väravaist sisse murdma. Hullu polnud, inimesed olid mõistvad, pealegi saime nad naaberkülla veelgi ägedamasse Sarvenaiste kohvikusse saata ja hiljem tagasi kutsuda. Viimasega oli meil, muide, avatud paaditaksoliin, kapteniks Hiiumaa kõikse vahvam mere- ja jutumees Endel. 

Vaadake, siiamaani oli selline mõnus virvarr. Jalatallad lõid küll tuld, kuumarabandus oli käeulatuses, käsi oli pühenduste kirjutamisest krampis, ent siiski... võrdlemisi chill olemine. Tuurid hakkasid üle käte minema alles kuskil enne kl 16, mil pidi saabuma õuele Hiiumaa au ja uhkus - 101aastane Liidia (temast on kirjutet raamat "Vanaema mesipuu otsas"). See oli selline austusavaldus mu jaoks, et mu päikesepraetud näost valgus ühes verega ka päevitus. 
Ma olen aru saanud, et Liidia avaldas ise soovi esitlusest osa võtta pildilolevad Pühalepa osavallavanem ja Hiiumaa vallavanem teda vägisi kaasa ei meelitanud :)
Kui Liidia enam-vähem õnnestunult vaba tooli ja istumiskoha viludas (jah, kastelliõuel oli sel päeval päikeseketas halastamatu) sai, oli vaja end Aktuaalse Kaamera jaoks häälestada. Tegelikkuses muidugi mingit häälestust ei toimunud, sest sellist momentigi ei olnud. Kui ma kuhugi korraks seisatasingi, olid autogrammikütid jaol. Oma lahkuses tahtsin mõnele sellisele ilusasti palujale vastu tulla, ent ma ei arvestanud, et kui kirjutad ühele erandkorras, siis moodustub tema taha kohe uus järjekord. 



Lavalemineku hetkeks olin mina omadega juba küpse, igas mõttes, ega sellest olegi midagi kõnelda. Põneva faktina võib vaid ära mainida, et esitluse algushetkeks ja enda lavale astudes võisin vaid nentida, et raamatulaual ilutsesid "Minu Muhumaa" kaks viimast eksemplari. Tõeline kurioosum, ma leian.

 Nagu kõigest eelnevast veel vähe oleks  olnud, saabus ka Alavainu "Leegitsev kõne"- mis tema enda soovil tuli publikulegi ette kanda -, alles loetud minutid enne traali-vaali algust. Tuul ja muu ümbritsev on oma teinud, aga midagi aimdub ehk allolevast videost siiski. Kõne, avelikult leegitsevalt, kõlab tütar Kata-Riina Luide esituses.







Puhkemaja pidamise lisahüvede hulka kuulub seegi, et kohvikutepäevaks on alati mõni lebokušett vabanenud

Mamma-poiss Margus Tabor räägib sauna ehitamisest ja oma kirjutamata raamatutest


Vanuserekord jäi hr Sergol seekord löömata, 10 aastat jäi puudu...
Ma olen muidugi siiani hämmingus, et teid nii palju kohale tuli! Mitte ainult korraks läbi astuma, vaid päris mitmeks tunniks meiega aega veetma. Otse loomulikult on mul hirmus kahju, et teiega pikalt ja mõnuga aega veeta ei saanud :( Teid tuli päris kaugelt, teie hulgas oli neid, kes tulid mandrilt ekstra esitlusele, oli mitmeid väga armsaid üllatuskülalisi, oli neid, kellega kohtusin silmast silma esimest korda alles esitlusel, oli neidki, kelle kohaolust olen saanud teada tagantjärele blogidest ja näoraamatust, oli kõiki ja kõike! Ja ma sain esimest korda aru, et kes tahtis tulla, see ka selle võimaluse leidis, Eestimaal pole ükski vahemaa üleliia pikk. Ja kui ma juba kõnelesin esimest korda kohtumisest, siis ka mu armas keeletoimetaja tuli mandrilt kohale - jalgrattal, kujutate ette?!  Mina sõidan linnas oma toimetatud raamatute esikatele trammiga - kui igav!
Igatahes, minu pika ja segase jutu mõte on see, et ma olen tänaseni ikka veel hingepõhjani liigutatud ja õnnelik ja tänulik teie üle :)!


Raamatussegi raiutud leedrihaldja looming

Enn Johannese ühepäevanäitus "Olid õed, olid vennad..."

Öö on saabumas...
P.S. Tuhat tänu kõigile klõpsutegijatele, teieta ma ei teakski, mis sel päeval toimus :) Kahjuks ei suuda ma teie kõigi loomingut siinkohal teie isikuga kokku viia, see olge te lihtsalt tänatud :)

07 august 2018

"Minu Hiiumaa" sünnist, tagasi- ja vastukajamisest



Mõtteid on peas nii palju, nii palju ja need kõik on alles sedavõrd läbisegi, et hirmus raske on selget lugu kokku kirjutada. Kuna minu sõnavõtt esitluspäeval oli aga napimast napim (arusaadavatel põhjustel, eks ole, sest kas ma näen välja kui tüdruk, kes end laval hästi tunneb?! Vastus on - ei näe :), siis küllap ma ühe ülevaate raamatu tekkeloost siiski teile võlgnen. Lisaks olete te juba ainuüksi seetõttu seda lugu väärt, et te olete olnud nii armsad, heasüdamlikud ja siiralt positiivsed selle raamatulapsukese vastu, kuigi müügil on see olnud vist alles vaevalt kümmekond päeva. Lisaks on mul ka meeletud süümepiinad, et raamat esitluse algusminutiteks lootusetult otsa sai :( Leidis aset harukordne juhtum, mil kogu esitluse aja oli letil vaid "Minu Muhumaa" :) Hiiumaal tegelikult juhtubki eriskummalisi asju.

Kõigepealt, nagu blogilugejad ehk juba ka teavad, olen ma üldse üks suur reisikirjandusefänn. Olgu lähedalt või kaugelt, nii- või naasugune, kui on eesti keeles, siis ma loen igatahes. Kõigi nende aastate jooksul olen veidi ka kade olnud kõigi nende klišeelike tüüpide peale, kes soetavad majakese kuhugi Vahemere äärde ja hakkavad end uues ümbruskonnas sisse seadma. Nad avastavad täiesti uue maailma, ühes keele, kultuuri, ajaloo, köögi ja folklooriga. Ja mul oli iga jumala kord seda lugedes kahju, et minul see võimalus puudub. Mõnikord ma muidugi mõtlesin, et kas peabki kuhugi kauele minema, kirjutada võib ka oma kodukohast. Olin paaril korral väga lähedal, et midagi sarnast kirjutada Viljandi(maa) kohta, millega olin kogu oma elu seotud olnud. Ent ma mõistsin, et uusvõõra pilku mul ei ole ega tule. Mõtteks see jäigi, ühegi kirjastusega teemat ei arutanud.


Kui saatuse keerdkäikude tulemusel otsapidi Hiiumaale jõudsin, juhtus olema parajasti aktuaalne pagulaste ja Vaoga seonduv. Epp viskas tõsimeeli õhku mõtte, et keegi võiks minna Vaosse vabatahtlikuks ja kõigi muude "hüvede" kõrval kirjutada ka "Minu Vao". Mõte, mille peale ma nentisin, et ma ei saa oma elugagi hakkama trajektooril Viljandi-Tallinn-Hiiumaa, mis siin veel mingist Vaost rääkida (mille kohta mul polnud ühtlasi ka aimu, kus Kapa-Kohilas see koht ülepea asub). Ja et ennemini võin ma kirjutada "Minu Hiiumaa". Kunagi. Ühel päeval. Kauges tulevikus. Sest selleks hetkeks olin ma ainult loetud korrad Hiiumaal käinud :) 

Kuid juba see koht ise inspireeris mind. Koht, kus iga päikeseloojang on isesugune maal. Koht, kus iga tee ja rada mõjub kutsuvalt. Koht, kus meri näitab iga päev uut palet. Ja siinsed inimesed. Visad, tahtejõulised, naljalembesed, nutikad. Tuntavalt isemoodi. Aga ka ringi liikuvad lood, ennekõike just lood. 


Lugudega on veel see isevärki asi - milleks ma kohe üldse valmis ei olnud -, et kui ma kirjutama asusin, hakkasid lood veel eriti hoogsalt minuni jõudma. Nii et ühelt poolt just nagu äärmiselt kinnine kogukond, samas teisalt on inimestel ometigi kas mingi paine või siis arusaam ägedatest seikadest, mis peaksid endast maha raputatud või levitatud saama. Ja need ei ole sellised... kärukeeramise jutud, et vaat nüüd ma lähen ja räägin talle, äkki paneb raamatu sisse. Ei, see on selline ehe elu, millest on hea kirjutada ja mida hea lugeda ja mul on ka hea meel, et mõne raamatutegelase lähikondne on asjast just sedamoodi aru saanud:


Seda viimast kinnitavad - taas asi, milleks ma absoluutselt valmis ei olnud - paljud kiidu- ja tänusõnad, privaatselt ja avalikult. Ka inimestelt, kellelt ma ootasin ausalt öeldes suisa vastupidist. Kes aga otsesõnu kiita pole söandanud, see on avaldanud ühemõtteliselt soovi peatselt teist osa enda käes hoida. Vähe sellest, selle tarbeks koguni lugusid juurde pakkudes. Järjekordne tõestus, et hiidlased, nii päris kui isehakand, oskavad ikka üllatada ja jalust rabada. 

Külakogukonnast rääkides, siis Epp postitas hiljuti "Minu..."-sarja Eesti lugude kohta toreda ja põhjaliku postituse:

Siin on küllaga mõtteainet, kuigi märksa enam ammutasin ma seda selle sama postitusega seoses tekkinud näoraamatu arutelust. Jäin mõtlema neist mõnest läägelt lipitsevast ja läbi roosade prillide nähtud paigaraamatust, ja mõtlesin, et...mida annab ja talletab selline kirjatükk tuleviku tarbeks? Mis ei tähenda, et selle vastand, maatasa materdamine, kuidagi targem oleks, kuid rääkida tuleb siiski nii ühest kui ka teisest, sest see uba, mida me otsime ja mille põhjal saame aimu asja või inimese olemusest, see selgub siiski nende kahe äärmuse vahel tasakaalu otsides. Lugesin hiljuti Aino Kallase "Mu saatuse maad" ja nii mõneski kohas tabasin end mõttelt, et täna on need lood ja kirjeldused nii kõnekad ja meil on rõõm neid lugeda, aga kuidas tal julges neid ridu omas ajas kirjutada? Ta pidi ju teadma võimalikke tagajärgi...

Külafolkloori teemadel jätkates peab tunnistama, et see on palju värvikam ja teravam ja seda ei saa kinni keerata, ära kustutada ega hävitada - seda eredamalt põleb see edasi, kogudes uut kihti peale. Raamatusse raiumine võib tunduda hirmus, kuid kõik need, keda see isiklikult ei puuduta, loevadki seda kui lihtsalt üht raamatut selliste tegelaste ja lugudega. Asjaosalised muretsevad aga raamatus olemise pärast küll asjata, sest kui nad päriselt nende lugude pärast muretseksid, siis ei saaks nad koduuksestki enam väljuda. 

Ja ega siin õigupoolest midagi hullu polnudki, selles raamatus, ma pean silmas. Kirjutasin ikka neist ja sellest, mis mind puudutas ja kõnetas, vähemasti mingil ajahetkel ja mõne konkreetse juhtumiga seoses. Minu austus nende inimeste vastu ja rõõm nende olemistest ja tegemistest on ikka endine. Kes tahab, see leiab intriigi nii ehk naa, näiteks võib solvuda ka selle üle, kui sinust ei kirjutatudki :)))) Kah hull lugu, eks ole :)

Läheb juba pikale, ma vaatan. Lisan siia veel ühe Epu ülevaatliku postituse:

Rõõm on üüratu, et inimesed loevad ja et meie väike ja armas Hiiumaa nii paljude südamesse jõuab.