21 november 2018

"Salaelud" Kai Aareleid


Õrn, naiselik, eluline.
Peaaegu sama hõrk kui "Vene veri", lihtsalt miniatuurid ja novellid ei ava ehk kogu sügavust, mida mõnest loost ootaks. Meeldis siiski hullult, sest Aareleidi Naise lahti muukimine passib mulle.
Ja see pealkiri ise, see loob nii palju mõtteid, harutab lahti teid ja radu... naistest ja naiseks olemisest. Väga nagu ei tahagi midagi öelda ja rääkida. 

Mae tuleb taas

Selle aasta viimane vestlusõhtu leiab aset Tallinnas, nii nad räägivad🙂 Juba täna, see on 21.11, kell 18.
Kaasa võtan mõned raamatud ( à 10 EUR) ja pihuga autogramme, hea tuju on minuga nagunii!
Kohtumiseni!

20 november 2018

Kord käisin Kosel, 15.11.18

Kosel käisin ma küll vist päris esimest korda. Ja ometi on see ju see asula, mis kenasti alati Tallinn-Tartu maantele ära paistab, vähemasti kirikutornile viskan küll alati pilgu peale. Aga näed, sisse ei ole kunagi keeranud. 
Ja jälle ma mõtlesin, et küll on tore, et ma ise autoga ei sõida. Autojuhti mul seekord ei olnud (vt eelmist postitust, keegi pidi ju järgmiseks päevaks keramajas mööbeldama) ja seega sain mõnusa bussisõidu kogemuse võrra rikkamaks. No hakkame kasvõi sealt peale, et ma võin kulgeda siin linnaliinibussidega ja kaugliinibussidega, aga kustkohast väljuvad maakonnabussid...? :) Kui ma olin endale kõige sobilikumana tuvastanud mingi Keskturu peatuse ja õnnelikult bussile roninud, siis peagi sain aru, et see on üks tõeline tunne-oma-kodumaakonda-buss :) Mu mäletamist mööda kolistas see läbi kõik Orud ja Tuhalad ja Vaidad ja ma ei tea, mis kõik veel. Aga mitte see ei olnud peamine, vaid hoopis see, et selle tarbeks tiirutas buss muudkui ühele ja teisele poole Tartu maanteed ja mina, kes ma enamasti orienteerun võrdlemisi hästi, olin õige pea juba kaotaud järje, et kummal pool maanteed ma nüüd asun :) Rääkimata kõigist neist peale- ja mahasõitudest ja ringteedest, mis mul kergelt südame läikima panid :) Kui ma olin juba peaaegu tund aega sõitnud, tekkis mul juba mure, et kas ma äkki Koselt juba läbi ei ole, nii ma siis näppisin seal telefoni gepsu ja positsioneerisin ennast. E taeva pärast kelleltki küsima ei peaks - see viimane oli tegelikult nali, sest lähimatelt naabritelt oleksin ma küsinud küll, aga üks paarmu ees rääkis vene keelt ja kõrvalpingil tütarlapsel olid klapid kõrvas, tundus tobe teda ribidesse nügima hakata :)

Pikale läks nüüd see jutt, aga teekond on ju tähtis, eks ole :)
Aga oi, kuis ma armastan raamatukogusid ja raamaukogutüdrukuid! Iga kord ise ka üllatun üha uuesti ja uuesti. Seekord oli tegemist ikka päris suuuuure majaga. Umbes sellisega, millel õige sissepääsu otsimine eeldab vähemalt kolme tiiru ümber hoone ja iga tiir võtab aega pool tundi. Mulle meeldis see mõnus oaas, mis oli selles suures majamonstrumis raamatukogu näol tekitatud. Kuna majas on veel ka kultuurimaja, muusikakool, algkool vist isegi... ilmselt veel midagi, mida ma ei mäleta, siis liigub majas kogu aeg noori ja vanu, suuri ja väikeseid ja loomulikult teevad nad aega parajaks ja astuvad meelsasti sisse raamatukokku. Selline mõnus siblimine ja toimetamine. 

Fotod: Kose Raamatukogu 


Nii mugavas lugemisnurgas olen ma nõus miga iganes lugema :)

Publikust ka kaks sõna. Esiteks, ma hakkan mõistma, et igas Eestimaa nurgas on olemas mõni hiidlane. Ja nad on nii mõnusad, nagu oleks koju sattunud! 
Teiseks, ma hakkan end vaikselt juba Alavainu saadikuna tundma, sest kõikjal, no absoluutselt kõikjal!, on keegi, kes tunneb huvi Ave tervise ja tegemiste kohta, jagab mingeid mälestusi ja saadab tervitusi. Ma lähen loodetavasti õige pea neid ka isiklikult üle andma. 
Kolmandaks, oli seekord publik ka muidu väga hästi ette valmistunud, sest ma saan aru, et alles eelmisel suvel oli Koselt ekskursioonigrupp Hiiumaal käinud. Väga kihvt oli kuulda, kuidas ja mida kohalikud giidid Hiiumaal siis ka räägivad :) 
Ja ka info liikumine on huvitav, mõtled küll, et pisikese Hiiumaa tegemised... Kohtumisel oli kohal proua, kellel käib Hiiu Leht ja oli täpselt teada, et järgmisel päeval on keramajas kontsert ja kes juba kahtles, kas Mae ikka mandrile ja Kosele jõuab. Samas järgmisel hommikul praamil kohtasin prouat, kes oli teele saarele ja ka õhtul kontserdile tulemas ja kes vastupidi jällegi muretses, et kui Mae on eelmisel õhtul mandril raamatukogukohtumisel, kas siis ikka kontserdikorraldusega reede õhtuks valmis jõutakse. Te olete lihtsalt nii armsad!


Aitäh veelkord Kose vahvatele tüdrukutele!

P.S. Eraldi tooksin välja lisaks veel ägedad bussijuhid, need Kose omad, kes olid muhedad naljavennad. Järgmisel varahommikul Hiiumaa poole teele asudes võttis mind vastu märksa tõsisem tegelane.

P.P.S. Koselt tuli eraldi kiitus ka Petrone Printi Minu-sarja raamatutele, mis pidavat kenasti lugejahordidele vastu pidama ja ei lagunevat nii hullusti nagu mõned teised populaarsed pehmekaanelised raamatud.

17 november 2018

Keramaja ajaloo esimene

Ajalugu on tehtud ja seda päris esimest korda me enam tagasi ei saa :) Keramaja ajaloo esimene kodukontsert sündis 16.11.2018 ja seda suuresti ühe hullu inimese veel hullema idee ja natuke ka kahe teise veidi segase inimese kaasabil ja võrratu Puuluubi etteaste ja veel ägedama publiku koostöö tulemusena. Segane lause, aga võtab siiski kõik emotsioonid kenasti kokku :)

Laudakontsert on meil vist juba käpas. Kõlab suurustamisena, aga tegelikult ka. Kodu jääb koduks, kõik toimub kastelliõuel, valgust jagub, ruumi on, suvel on saarel siseturisti piisavalt... Väga fine kõik.
Väljaspool hooaega on kõik teisiti. Kes üldse viitsib pimedal ja porisel sügisõhtul, ränkraske töönädala lõpus end kodust välja ajada? Lisaks ei olnud olukord meeldiv - nimed kirja ja piletitaha ära maksta tuli juba nädal-paar varemgi. Me ise, kusjuures, ei tee seda naljalt kunagi. Aga valikut meil polnud, sest jääda ootama, kas ja kes tuleb ja äkki me ise neljakesi moosekantidega seal istume, seda me ka ei saanud. Või et keegi peab jääma nina vastu akent väljaspool maja muusikat kuulama. Nii asus kõne- ja kirjakeskus tööle, et tuvastada huvilised ja koguda selgema pildi saamiseks piletiraha. Algus oli õige nutune. Aga siis järsku läks meili- ja sõnumisadu lahti.

Ühel hetkel jõudsime muidugi teise äärmusesse - tuli hakata ära ütlema. Ka hirmus halb tunne, seda ei tahaks nagu enam ka kogeda. Kõik need jutud, et kellele mis seos bändiga on. Kes on sugulane, kelle pulmas mänginud, kelle laste lemmikbänd... No kedagi ei jätaks ukse taha ju. Nii me siis mõõtsime ja arvutasime ja lohistasime oma toole, et kui mitu ikka mahub.
Mahub päris palju, see oli selge.
Läbuhetk

Mingi kord hakkab tekkima...

Kontserdikorraldaja glamuurne argipäev... hommikuse praami peal kabanossiga leppinud tütarlaps järab rambivalguses seksikalt,otse noaga ja latist suitsuvorsti

Hiidlased pole ju Sarvel käinud, teeots tuli märgistada...

Kõige ägedamad kontserdile saabujad... taevakarva kutsu matkabussiga. Olen südamepõhjani liigutatud :)


Helimees on kohal, kus on bänd?

Kui publikunumber paigas, oli suurim murekoht... aga kuhu panna üleriided ja jalatsid? Tõsiasi, millega suveüritustel kunagi kokku ei pea puutuma :) Või kuidas rahvas kohale juhatada? Pime on ju. Vedasime välja nii prožektorid kui ka tõrvikud, laternad ja küünlad. Saatsime meilitsi juhiseid. Lisasime silte olemasolevatele. Lubasime kontserdiga hilisemat alustamist, et nimekirjas olijad ikka jõuaksid kohale. Olime valmis, et lähme külalisi Sarve peale otsima :)
Nii hulluks siiski ei läinud. Telefonikõnesid vahetult enne kontserti saimegi vist vaid ühe, kõik teised jõudsid ise kohale ja ühtegi publikuliiget ei pidanud kättpidi kohale vedima. 





Riidestanged pidasid vastu, kokku ei kukkunud ükski neist. Jalatsid mahtusid vaevu ära, kuigi vist mõned viimased vist jätsid ettevaatlikult jalatsid õueterrassile. Loodan, et keegi kopsupõletikku ei saanud... Minu esialgne plaan kohvi-teed pakkuda, taandus kitsaks muutunud ruumi ees. Kes tuli, see pidi kohe oma väliriietest-jalatsitest loobuma, ruttu küpsiku või kommi haarama, ja koha otsima. Kahju muidugi...


Meie 26 kruvivaia pidasid vastu, paljud muud asjad pidasid ka vastu...aga niiskus läks vahepeal küll üüratuks ruumis. Hiiu kandled tahtsid streikida, nõrgemad pealtvaatajad niisamuti. Siiski, kõik jäid püsti. Mahtus nii tantsima kui ka istuma. Lubame, et järgmistel kordadel laseme vähem inimesi tuppa. Siis peaks ka mõnusam olemine olema.






Foto:Sirje Mürk

Tegelikult oli väga vinge kontsert ja sama äge publik. Mida nii ägedale publikule järgmiseks pakkuda - me tõesti ei tea. Me tegeleme sellega, ma luban. Ma saan aru, et on palju inimesi, kes ootavad konkreetset nime ja kuupäeva, aga hetkel me veel tõepoolest ei tea.

P.S.Minu lemmiklooks oli, on ja jääb ikkagi "Puhja tuulik", sest... ma olen selles Viljandi bussis ju olnud, olen näinud, olen tundnud...

15 november 2018

Kas alati kehtib, et heal lapsel on mitu nime...?


Jekaterina kirjutas nimedest ja minu süda hakkas kohe kiiremini põksuma, sest nimedega olen ma alailma kimpus. Nagu temagi, kuigi tal on sama teekonna kohta neid perenimesid kõigest (!) kaks olnud. No olgu peale, üks neist õige tavaline, teine jällegi kentsakaid eksimisvõimalusi pakkuv. Btw minu esimene perenimi oli sellele väga sarnane ja oleks koolipõlves topskitele norimiseks ainest andnud, aga nimi vahetus sobilikul hetkel. Endas pulbitseva suure rõõmu märgiks tähistasin nimemuutust sellega, et vastaval nädalal täitsin õpilaspäeviku lapsevanema allkirjalahtri isiklikult (see oli I või II klassis, ei mäleta nii täpselt, sest mingi segadus oli tollal ka nende 0-klasside ja 8-klassilise põhikooli muutmisega 9-klassiliseks). Suures eufoorias tegin seda hariliku pliiatsi ja trükitähtedega.

Tänasel päeval nimest kõneldes ei tekita minus niivõrd segadust mu esimene ja teine perenimi, ma ei ole kindel, kas kolmaski... Ütleme nii, et kolmanda ja neljanda perenime osas võin eksida vaid siis, kui on mingi sissejuurdunud olukord. Tundub, et enim esineb seda telefonitsi. Kui ma broneerin kuhugi mingit aega või reserveerin raamatukogus teavikut, siis olen toru otsas (hea väljend!) keskendunud muule ja see nimi on selline teisejärguline ja automaatselt tulev. Reaalselt ma pole veel vist eksinud selle viimase, napp aasta jooksul, aga selline sekundiline mõttekoht või segadushetk on küll :)

Nagu te juba aru saite, on mul mu lühikese elu jooksul hetkel neljas perenimi. Kes teeb, see jõuab, ütleb vanasõna. Kõige hullem on lugu minu jaoks hoopis allkirjadega. Allkirja osas on juurdunud kõige enam kolmas perenimi, sest sel ajal töötasin kohas, kus päevas tuli allkirju vorpida sadade kaupa. Seega harjusin selle allkirjaga mõne päevaga ja see muutus juba nagu refleksiks. Tänasel päeval pole aga allkirja viskamiseks enam kuigi palju põhjust - millal te ise füüsiliselt kuhugi alla kirjutasite? Digiallkirjad ja veebipõhised iseteenindused on allkirjastamise olemust kõvasti muutnud.  Tähelepanelik blogilugeja muidugi teab, et neljas perenimi pole mul ka just üleliia kaua aega olnud, sekeldusi oli sellega juba esimestest hetkedest alates :) Nii ongi juhtunud, et reaalselt olen seda allkirja kirjutanud vaid loetud korrad ja hiljuti ühe raamatukogukohtumise lõpetuseks kuluhüvitise avaldusele allkirja küsimise peale ahastasin tõsimeeli, et ma ei oskagi seda allkirja ju kirjutada.

Asja ei tee kergemaks ka see, et need neli perenime pole ju veel ka kõik (juba nagu Teleturus) - juba ligi kümme aastat on minuga veel viieski nimi :)))) Ma opereerin igapäevaselt nii tegeliku kui ka varjunimega (kuigi mingit varjamist pole siin enam ammu, eks ole) ja on juba päris palju inimesi, kes teavad küll mõlemat nime, kuid on mu ellu tulnud just Mae kaudu ja on palunud luba mind ka edaspidi selle nimega kutsuda. Julgen kindlalt väita, et Mae kirjakastis toimub tihedam liiklus kui Reelika omas. On olemas blogi-Mae, Goodreadsi-Mae, instagramis olen siiski kahe-kolmepaikne ja ka aastate jooksul blogist laia ilma seiklema läinud tsitaadid kannavad autorina Mae nime... Ja ma arvan, et Mae nimi on ka üks neist põhjustest (eelpool nimetatutele lisaks), miks neljas allkiri kuidagi käe sisse ei saa - viimase nelja kuu jooksul olen Maena signeerinud oma kaks-kolmsada raamatut küll kindlasti. See allkiri/autogramm tuleks ka unepealt. 

Huvitav oleks selle Selgeltnägijate tuleproovi osaliste ette mind visata, millise nimega nemad mind tajuksid :)

Loomulikult ei eksle Mae ainult virtuaalilmas, näiteks tänagi ilmutab end lihast ja luust kujul Kosel. Nii et kes täna õhtul Kose kandis igavleb, astugu aga ligi - alustame kell 18!






14 november 2018

"Minu võitlus. 4. raamat. Tants pimeduses" Karl Ove Knausgård

Ma hakkan neist muusikaedetabelite hittidest juba aru saama - ja seda kõike kirjanduse näitel, konkreetsemalt Karl Ove näitel. Kui midagi söögi alla ja söögi peale pakutakse, siis viimaks võtad selle omaks. Kuigi jah, Karl Ovega harjumiseks kuluski palju aega... või olen mina lihtsalt pika vinnaga :) Te saate veel näha, et kuuenda raamatu lõpus trambin ma juba jalgu ja löön käsi pea kohal heleda plaksuga kokku, kiljudes, et tahan veel!

Seekord keskendus Knausgaard väga lühikesele ajavahemikule oma... khm-hm... sisetormilisest elust; põhimõtteliselt 16.-18. eluaastad, liikudes ajateljel kahes spetsiifilisemas vahemikus - enda gümnaasiumiaastad ja vahetult pärast selle lõpetamist aasta põhjas õpetajana. Jah, lugesite õigesti :) See tüüp, kes kõikus pidevalt äärmuste vahel, olles kord ülbe maailmaparandaja ja siis jälle äbarik pehmoklutt, kes suutis sülitada valitsevale süsteemile, rikkuda kõiki reegleid, juua end pidevalt pildituks, ilmselgelt oma ema hauaäärele ajada... läks aastaks õpetajaks. Nagu raamatust loeme, siis (vähemalt tollal, see on siis millalgi kaheksakümnendate keskpaigas või nii) oli selline tegevus Norras täiesti levinud ja aktsepteeritav, et saadetigi ilma igasuguse erihariduseta tegelased hariduspõllule. Kusjuures läksid ka need, kel polnudki mingit kavatsust oma tulevikku pedagoogikaga siduda, mindi peaasjalikult raha ja kogemuse pärast.

Põhimõtteliselt lahkaski autor siin kolme olulist ja ausalt öeldes huvitavat teemat. Esmalt tema enda seesmised heitlused, eneseotsing ja kujunemine (no mida muud me temalt ootakski eks ole!), poisipõlve seksuaalsed otsingud muutuvad üha meeleheitlikumaks ja hoogsalt kaela veerevad aastad ei tee olukorda kergemaks. 
Teiseks, koolielu, õpetaja-õpilase suhted. See oli karm, aga reaalne, küllap mõlemalt suunalt. Kaheksateistkümneaastane testosteroonimöllus ja samas veel süütuse kaotamise meeleheites Karl Ove ja teisalt kõik need puberteedineiud, kellel kõik kõikjalt  välja pressib ja pungitab ja kellele nii harva värsket verd sinna jumalast hüljatud maanurka tuuakse. Varem või hiljem magasid seal kõik kõigiga.
Kolmandaks, Norra väikeküla, kaugel põhjas, isoleeritud, ummuksis. Tunnistan pattu, kukkusin ka ise seda asulat guugeldama - pole olemas. Ma muidugi ei imesta ka :) Muidu nii otse ja lapiti lajatav Karl Ove mõtles välja fiktiivse nime, tegelik asula on siis Fjordgård ja te võite lugedes taustaks sealsest eluolust ja loodusest pilte imetella. 

Ja nüüd kujutlege end sinna mere ja mägede vahele pressitud paarisaja elanikuga külasse 18aastase kesta sisse, kus nädala tipphetkeks teiselepoole mäeahelikku viinapoodi või nn kõrtsu minek. Viimast juhtus harva,  enamasti istuti reedel lihtsalt kellegi juurde ümber laua jooma. 
Omamoodi oli ka suhtumine privaatsusesse. Nimelt astusid suvalisel ajahetkel igasugused tüübid sisse, no vahel koputasid muidugi ka. Piisavalt tihti olid tulijateks Karl Ove enda igavlevad õpilased.  Koolimaja- ja koduseinte vahelt välja minna polnud ka nagu kusagile, küla vahel jalutamine oli lisaks joomisele ainus arvestatav meelelahutus (loomulikult jälgisid kõikjal akendest silmad). Vastassugupoolega toimetamine oli loetud tundidega kogu külale teada ja järgmisel koolipäeval klassi ette minnes aasiti õpetajahakatis mõnuga läbi. Väga sürr elu :)

Unistamist Karl Ove siiski ei unustanud:
"Oh, selleks ajaks olen ma debüteerinud! Siis elan ma mõnes suurlinnas, kirjutan, joon ja elan lustilist elu. Siis on mul ilus sale kallim, nõtke kui osi, kel on tumedad silmad ja suured rinnad." 

12 november 2018

"John" / Linnateater

Hobuveski intiimselt väike saal mulle meeldib, kuigi vaheaeg seal on tõeline piinakamber, ent ega kultuuritarbija elu peagi alati lihtne ja mugav olema.

Noore lavastaja (Mehis Pihla) üksilduse lahti muukimine on põnev kõrvalt vaadata. Kas ta suutis sellega kõigi osaliste liinis piisavalt süvitsi minna, jääb iga vaataja enda otsustada. Igatahes kolm liini, igaüks isemoodi. Kolm aastat koos olnud  Elias ja Jenny (Märt Pius ja Liis Lass) on jõudnud paarisuhtes nii sageli ettetuleva üksilduseni ilmselt juba mõnda aga tagasi, selle tulemusel on juhtunud asju, mida nüüd väikesel väljasõidul lappida üritatakse. Selline äärmiselt stereotüüpne juhtum  ja palju tuttavaid pisidetaile, mis seesugustes situatsioonides ikka juhtuvad. Kusjuures siinkohal ma tahaksin kiita - on see teksti autori või lavastaja aadressil, ma ei tea - just selle ebameeldiva vahejuhtumi publikule välja mängimist. Publik oli juba turvaliselt letargilises olekus, esimene vaatus piisavalt kaua kulgenud, mingi muster tundus juba selge ja teada olevat... ja siis, prauhti!, avati veel üks kaart. Väike asi, aga tekitas üllatusmomendi. Aga ka muidu, selline argine paar. Esiotsa oli ehk isegi kergelt pettumus näitlemisvõlu puudumise üle, kuid hiljem näis mulle, et sellele paarile just niimoodi passiski hästi.

Võõrastemaja perenaist kehastanud Anu Lamp üllatas mind seekord positiivselt. Ta on meister ülemängimises, , aga seekordne roll just seda eeldaski ja siia ta sobis kui rusikas silmaauku - suhtlusnäljas üksildane hing. Kusjuures mulle jäi lõpuni selgusetuks, kas tal seal kusagil tagatoas üldse mingit abikaasat oli :) Ilmselt mitte. Tema päevade kõrghetkeks olidki vähesed külastajad ja ekstsentriline pime sõbranna (Helene Vannari). Oli too hull või mitte, sedagi me ei tea, ehk sündisid noodki veidrad mõtted ja hääled ta peas ennekõike üksiolemisest ja pimedusest...?

Seda lavastust julgeks ka harvale teatris käijale soovitada - ei ole üleliia keeruline ja mitmetähenduslik, üsna arusaadavalt serveeritud, ja no kõige levinumale küsimusele - kas nalja ka saab? - võib vastata, et saab ikka. Turvaliselt tuttavat huumorit jagus piisavalt.

P.S. Aga see niinimetatud inglikarussell seal lõpustseenis, vat see jäi mind küll vaevama. Teate küll, selline jõuluaegne lauakaunistus, kuhu süütad neli küünalt ja siis seal leekide kohal hakkab soojusenergia jõul ümmargune inglitega ketas pöörlema ja helisema-tilisema-kulisema (jeerum, milline kirjeldus! Kas keegi teist sai üldse aru, millest jutt?). Seal nad istusid ja just kui ootasid seda tilisema hakkamist, ja see oli päris pikk ja veniv stseen, aga mida ei tulnud, see oli tilin. Mu meelest see makist kõlama pandud muusikapala oli ka just sellise võimsa lõpuosaga, mis oleks pidanud karusselli tilinaga sünkroonis võimsa efekti andma... 
Nii et kui keegi on juba jõudnud seda vaatamas käia või on varsti minemas, siis andke mulle ikka teada, kuidas teie etendusel see lõpp lahendatud oli - kas inglipasunad ikka hüüdsid või jäi küünaldel rammu väheks, et need hüüdma panna :) Muidu läheks kasvõi ise uuesti etendust vaatama, aga sinna ei saa ju pileteid.

07 november 2018

"Sneguri armastus oli õuna nägu" Eduard Tüür

Nii väike, hüüdis Mae kohkunult, kui raamatu näppu sai. Siiski, põhjuseta, nagu hiljem selgus, sest vormilt väike, sisult suur, seda see oli. Viimase aja raamatud tahavad just nimelt vastupidi olla ja nii olen ma pidevalt püstihädas (eriti valusalt lajatab see näkku reisilektüüri puhul - tarin sumadanitäie raamatuid kaasa, ent ikka ei jagu reisi lõpuni). See siin oleks küll igati paslik kohvrisse pista, väike, kaalultki mõnusalt kerge, kuid sisult mahukas. Mul on natuke isegi kahju, et lugesin selle niisama kodus olles läbi :( Tõsi küll, ega autor lubanudki seda basseiniveerel lugeda.

Nojah, alapealkiri - "Jõulujutt küpsele inimesele - vihjab juba ise sellele, et selle lugemiseks peaks küps olema... hea, et mitte küpse :) Kuna mina kõige küpsem tegelane ei ole, siis võttis minul selle lugemine üksjagu aega. Või oli tegemist siiski pigem naudingu pikendamisega? Sest nn tühja teksti siin raamatus praktiliselt ei olegi. Pea iga lause kannab tähendust ja sisu, lisaks ohtrad sõna-, keele- ja mõttemängud, mistõttu liigväsinult või veinipokaali kõrval seda lugeda ei maksa (ses osas oli oktoober jällegi hea valik). Või oleneb muidugi ka sellest, kellel mis mõttesõlmed lahti jooksma paneb.
Lugedes oli pidevalt tunne nagu roniks autoriga sama redeli eri külgedel ülespoole, saatjaks autori pingpongitatud infokillud ja mõttekonstruktsioonid kõikvõimalikel teemadel: ajaloost, maailmapoliitikast, kirjandusest, filmist kuni argiste, ent eluliselt tähtsate tähelepanekuteni. Näiteks:
"Lihaletti troonis hispaanlaste singikäntsakas Jamón Ibérico. Roland neelatas ning juurdles pahuralt, kas vegan, kes ilmselt ignoreerib toomapäeva, ja nii ka rahvakalendrit, täie põlgusega, on... õige eestlane? Laulva revolutsiooni refrään kartulikoorte söömisest võiski olla taimetoitlaste õel provokatsioon!"
Kahekesi samal redelil ronimine on iseenesestmõistagi väga komplitseeritud tegevus, takerdub mõttelõng viivuks ja juba ta ronibki eest ära ja astub sulle sõrmedele. Lugedes ei tohtinud samuti hetkekski valvsust kaotada.

Tegevus toimub toomapäeval ja on seetõttu suuresti kantud jõulumeeleoludest (õuna nägu armastustki kohtab sagedamini just jõulude eel...), õnneks siiski mitte ainult punavalgest ja piparkoogilõhnalisest ninnu-nännust. Teed ja rajad, täpsemalt eskalaatorid ja kesklinna tänavajupid, millel peategelane Roland oma mentaalses deliiriumis toomapäeval kulgeb, on tuttavad mullegi ja pean tunnistama, et seal tõepoolest juhtub mitmesuguseid asju... nii et ma üldse ei imestaks, kui kõik seal ka päriselt nii oli, või siis vähemasti pool kõigest on tõestisündinud :)

Kuigi muidu võrdlemisi mehine raamat meestele, siis tsitaat tagakaanel annab lootust ka naislugejatele:

"Talviti, iseäranis jõuluajal, tuleb lillemüüjalt küsida sireleid. Alati, kui tahad nautida üllatust, mis on sama siiras nagu armastus..."

Siiski-siiski, jään ma seda meelt, et meesterahva kingikotti sobib see kõige paremini. Kas nii mehist jõulujuttu ongi üldse varem kirjutatud... ei meenu hetkel küll.

P.S. Ja jälle, oma kolmat korda, olen lummatud kaanekujundusest. Illustreeritud tegelased on kõik äärmiselt äratuntavad.
P.P.S. Raamatus esineb ka vormimänge, seda lugeja tähelepanelikkust proovile panevat tõika ei avastanud ma - kahjuks! - ise, aga tulevastel lugejatel soovitan küll silmad lahti hoida.
P.P.P.S. Raamatust sain uue, küll venekeelse, sõnalemmiku - snegurod. Ai, kuidas see meeldib mulle.



06 november 2018

Freddie ja kurgiribad

Pühapäeval läks sügismasendus eriti hulluks ja ma läksin päikest otsima. Esmalt Kumusse kohvikusse, mis oli muidugi kummaline valik, sest seal on mul harva õnne olnud. Tavaliselt satun ma sinna oblastisse enne mõnd kontserti ja kitsuke söögisaal on siis pilgeni täis. Seekord kontsertikut ei olnud, aga ikka nagu sõda oleks üle käinud. Võib-olla on neil tööjõunappus. Mingi segadus juhtus ka meie tellimusega.
Räimefilee võinuks olla hea, kui seal kübekegi soola või pipart või mi-da-gi-gi oleks maitseks pandud. Üks märkus veel: ribastatud kurk näeb ülivinge välja, aga seda on neetult keeruline süüa. Päriselt. Umbes nagu spagettegi kahvliga süüa oleks, vaid selle vahega, et spagette kannatab ümber kahvli keerutada, ent jäika kurgiriba mitte. Põhimõtteliselt nägin ma seda kurki süües välja nagu äpardunud mr. Bean, kes esmalt songib kurgiribasid kuidagi ühte asendisse korrastada, et siis neid lühemaks lõikama hakata. Kui ribad on ühtepidi, on vaja kuidagi kahvel neisse haakida, mis on juba paras pähkel. Siis saad kurgiriida lühemaks lõigatud, ent ega see sellepärast veel kahvli peal ega otsas paremini seisa. 

Pilt on illustratiivne
Päike kukkus juba sellise kolinaga, et me lippasime siva autot võtma ja siis mere äärde päikest otsima. Saare peale pole ma samuti ammu saanud, seega kavatsesin ühtlasi ka Hiiumaale aseainet otsida. Tundub, et lähim saar asub ehk Püünsis, nimeks Pandju. Vaese mehe Hiiumaa, ma ütlen.




Kui saarele/laiule minek oli veel kuiva jalaga, siis tagasitulek mitte nii väga. Pikemale piknikule minnes tuleb seega vesiseks tagasiteeks valmis olla.

Edasi ühiskinokülastus. Oma algatusel ma ilmselt "Bohemian Rhapsody" filmi poleks vaatama läinud, aga kui ma juba saalis istusin ja korralikult bassi kuulsin, siis sain aru, kui õige tegu see ikka oli. Ja ma igaks juhuks mainin ära, et pole kunagi olnud mingi Queeni fänn või muud sellesarnast. Loomulikult tean neid lugusid ja eks need aastatega üha enam panevad ka kaasa elama. See on nagu ABBAgagi. Küllap on nende muusika meist juba sedavõrd läbi imbunud, et kuidagi alateadlikult  ümised kaasa laulda või toksid kontsaga rütmi kaasa, kuigi lindistanud neid pole ja postreid seinale samuti mitte kleepinud.

Tunnistan, et peategelane oli mulle alguses absoluutselt ebasümpaatne, aga kuidagi iga minutiga selles filmis mängis end sümpaatsemaks. Ja kuigi siin oli ohtralt klišeelikke episoode - aga äkki need klišeed ongi staaride puhul juba nii tavalised? -, siis ikkagi puges kogu see lugu lõpuks naha vahele. Tempo oli samuti paras ja mõned vaimukad repliigid lendasid ka. Loomulikult ootasin põnevusega, kuidas on lahendatud tema ekstravagantsed, ja ilmselt ka saatuslikuks saanud, suhted, haigus ja surm. Nende kolme najal oleks nii mõnelgi filmitegijal kiusatus odavat populaarsust koguda, sest siin juba intriigi ja pisarakiskujat jaguks. Labaseks pornoks õnneks siiski ei läinud, haigus sai paraja osa oma tähelepanust, ent ei mingit liigset melodramaatilisust ja surm... Lõpplahendus oli ideaalne mu meelest, helge lõppnoot.
Minu jaoks kõige hingekriipivam ja ehk ka üllatavam oli kogu see tema suhe esimese naisega. Tunnistan, et see oli mulle uudne moment, sest ega ma end tema elulooga pole kurssi viinud, kuid lisaks veel ka kõik see... klammerdumine ja... ma ei teagi, naise poolt vaadatuna võis see periooditi tegelikult ikka paras põrgu olla, kuigi filmis liiga süvitsi selle liiniga ei mindud. 

Aga siiski on see film, mida ma igatahes soovitan, kui just Queeni muusika vastu mingit eriti suurt tõrget ei ole. 

05 november 2018

Mõtle ise pealkiri, ehk laupäev

Laupäeval oli Linnateatri Taevalaval "Mineku eel", kus Florian Zeller kostitab meid järjekordselt mõttemängudega lahkumise teemadel. Meenutagem, et sama tegi ta ka "Isas" (Theatrum). Siin võiks ju paralleele tuua, aga ma ei taha, need kaks ei ole siiski võrreldavad mu meelest. Ei, ma ikka ei saa vist :) Kui ma nüüd paar päeva hiljem sellele mõtlema hakkan, siis... "Isa" meeldis mulle tookord vägagi, aga nüüd, pärast "Mineku eel" vaatamist, meeldib veel kordades rohkem :)
"Isa" oli mu jaoks sügavam, ehk ka nukram, sealne kild-killult kogunev lugu terviklikum ja... ütleme siis, et loogilisem, kuigi publiku tajudel mängiti tublisti ja pinget pakkus seegi. Ometi, etenduse lõppedes sain ma aru. Vaatasin hetk tagasi üle, mis "Isast" tookord arvasin... nutunaerune, jah, kindlasti. Naer läbi pisarate sobis sinna.

"Mineku eel" oli segu jandist ja ähmasusest. Ja see jantlikkus pani publiku naerma hoopis teisiti, see naer ei sobinud mulle. Ma ei tea, kas lugu oligi püütud hästi diibilt segaseks teha, aga mina igatahes ei saanud kõigist "mängudest" seal aru. Võib-olla ei pidanudki saama. Tütred ja nende suhe vanematega ei joonistunud teravalt välja. Nad olid kui statistid, kuigi nende kaudu või läbi nende oleks võinud kontrastsemalt ühe perekonna anatoomia välja tuua. Ma ei tea, segadus.
Tõsi, lavastuse kiituseks peab ütlema, et näitlejad, kes mulle seni ei olnud sümpaatsed, näitasid end üllatavast küljest ja vaat et isegi meeldisid. 
Lõpustseen "O mio babbino caro" helide saatel päästis aga paljugi - kõige kandvam osa lavastusest, ma ütlen. 

Florian Zeller

Lavastaja: Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
Tõlkija: Kadi Herkül
Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Osades: Anne Reemann, Andrus Vaarik, Elisabet Reinsalu, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Priit Pius



Võib-olla see oligi aga üks segane õhtupoolik? Igatahes kiskus juba enne teatrit söömaminekuga kõik untsu. Ei, ebaõnnestumised algasid siiski varem, juba 01.10 Linnateatrisse novembrikuu piletite ostmine oli paras adrenaliinilaks. Sest tavapärase esimese laine aegu ei saanud me kumbki ühelegi etendusele pihta, mingi segadus saaliplaanil ja nimekirjas piletite valimise järjekorras läks ajas protsessi lühisesse. Teise laine ajal sain ühele soovitud etenduse kaks ja teisele soovitud etendusel ühe pileti. Kolmandale lainele ei ole ma seni pidanud kunagi lootma jääma, ent seekord olin sunnitud. Mistõttu istusimegi seekord teine teises saaliotsas. Mina kobisin vabatahtlikult 13. ritta, herra istus esimeses (pileteid ostes oli meil kindel kavatsus vaheajal väike rotatsioon korraldada), ent ühevaatuselisel etendusel on seda raske korraldada :) 

Nali ei lõppenud aga sellega, vaid selgus, et... herra kõrval jäigi iste tühjaks. Kui see ei ole ebaõnn, mis siis veel, ma küsin :)?! Lisaks ei ole ma siiani julgenud üle kontrollida, et ega juhuslikult ma ise see topakas olnud, kes ikkagi ostis esimesse ritta kaks kõrvutist kohta :) Mis võis täiesti vabalt juhtuda, sest Piletilevis maksmine ja piletite meilile tulek käis tookord ikka väga mitmes osas.

Ah jaa, aga see söömine. Lauba õdakul ei ole vist hea mõte niisama Viru tänavale marssida ja sööklate uksi lahti rebida. Ikka kõik kohad broneeritud. Ja vististi oli ka käimas järjekordne restode nädal, mis on üle mõistuse tobedaks muutunud, just nende naljakate kloonimiste tõttu. Ma pole viitsinudki süveneda, mitu erinevat restode nädalat siis sel sügisel juba toimunud on. Mahakäind teema.
Igatahes pressis teater peale ja me maandusime elu pervomas kohas. Või ei, ega see ju niivõrd pervo ei olnudki, lihtsalt kodunt oli väljutud teistsuguste ootustega, lisaks oli see kui tagasilend 90ndatesse. Interjöör pubilik, klientuuriks venelased ja soomlased, menüü arusaadavatel põhjustel lihale keskendunud. Aga see ei olnud lihtsalt liha pärast, ma ju olen kõva lihasöödik, aga... ilmselt see Austraalia ja Uus-Meremaa päritolu liha oligi kõige-kõigem ja küllap nad seda ka valmistada oskasid, kuid sinna kõrvale tuli lisandid, kastmed-kartulid jms ise kokku orgunnida. Ühelt poolt on see ju hea mõte, sest siis saadki süüa seda, mida päriselt tahad, aga kui ma lähen juba välja sööma, siis ma tahan, et kogu komplekt mu taldrikul kokku mängiks. Ise kõike kokku miksides seda ju ei juhtu? 
Suurest pettumusest võtsin küslased krevetid hoopis, mille ohtra veiniga alla loputasin. Krevette olen ma kaks nädalat juba niigi palju tarbinud (mul on Lasnaka Maximani juba radagi sisse tallatud), nii et jah... Õnneks ei olnud see alla loputamise osa kuigi keeruline, sest krevetikesi oli mu taldrikul ei rohkem ega vähem kui täpselt üheksa tükki. Kaks kümpsi üheksa krevetiku eest - pole pahaaaa! Lisaks mitte ühtegi lisandit - samuti pole pahaaa! 

/Hüpates nüüd tagasi postituse algusesse...ehk tuleks kahvatus teatrielamuses hoopiski üht toiduasutust süüdistada?:)/

04 november 2018

"Vagabund" Colette

Ainest tundus mõnuga olevat, ent pean kurbusega nentima, et siinne stiil ei olnud, vähemasti sedapuhku, minu jaoks. Selline heljutav-äiutav ja nagu ei viinud mind kohale. Saan aru, et äge naine ja elas põnevat ja ennekuulmatut elu, mida keskmisest avameelsemalt lahkas, aga no ei suutnud mind kaasa meelitada.
Seekord pean kinnitama, et see mannetu film oli isegi sutsu haaravam.

03 november 2018

Kontsert kolib keramajja


Esmakordselt keramaja ajaloos pannakse kontsert püsti kupli all. Nii et hiidlastest blogikiikajad, aga miks mitte ka sügisese Hiiumaa järele õhkav mandrirahvas, võivad kalendrisse piiluda, et mis teil seal 16. novembril vastu vaatab. Meie majas igatahes vaatab vastu PUULUUP, loe kuidapidi tahad, asja ssisu see ei muuda.


Puuluup pärjati tänavu oktoobris kolme etnokulbiga. Kas nad etnokulbid ka Hiiumaale kaasa võtavad, ei ole mul teada, aga hiidlastele hiiu kandleid toovad kuulata küll.
Puuluup koosneb kahest muusikust: Ramo Teder (sooloartistina Pastacas) ja Marko Veisson (antropoloog ja õppejõud, kes omal ajal noorele Maelegi Viljandis loengut pidanud). Olgugi, et stuudios plaadi salvestamiseni jõudsid nad alles tänavu, on nad laivkoossseisuna andnud kontserte juba üle 4 aasta. Lisaks arvukatele esinemistele Eestis on nad üles astunud Saksamaal, Soomes, Tšehhis, Ungaris, Poolas, Leedus ja Lätis.

Hiiu kandleid elektroonikaga ristav Puuluup kõigub pärimuse ja kaasaegsete muusikastiilide piiril, flirtides maailmamuusika, undergroundi ja popiga.

Pääse 15 eurot, osalemiseks vajalik eelregistreerimine! 
Eelregistreerimine ja andmed pääsme eest tasumiseks: soonlepakeskus@gmail.com või sõnumiga Soonlepa karjamõisa Facebooki lehel.
Kohtade arv on piiratud ja sissepääs vaid eelnevalt registreerunutele.


02 november 2018

Õige soolane tüdruk

kingitus.ee lehelt endale kingitust valima asudes võtsin kohe nõuks, et ei mingit mugavat ja lollikindlat toidu-, spaa- või iluelamust, mille järele näpud muidugi kõige enam sügelesid. Ei, mugavustsoonist peab välja astuma ja kaalukausile jäid kaks kingitust (kolmas oli ka, "Sita teeninduse õhtusöök", aga kui sind on ette hoiatatud, et saad viletsa teeninduse, siis pole pärast ju üldse huvitav vinguma hakata :). Lisaks oli mul hirm, et peale teeninduse on äkki vilets ka söök ise :)

Niisiis, sõelale jäid kaks asja: rullmassaaž ja floating. Normaalsete inimeste jaoks ei oleks kumbki ilmselt eriline väljakutse, ent... kes on öelnud, et ma normaalne olen? Rullmassaaž vist tegelikult ei ole, aga mina siiski liigitaksin selle spordi alla ja spordi osas on Mae teadupärast väga järjekindel olnud ja püüdnud elada oma elu, eksimata "sport on saatanast" moto vastu. Seni edukalt.

Floatingu omakorda teeb minu puhul väljakutseks suutmatus veepinnal püsida. Ja ma pean siinkohal üle kinnitama, et ma ei ütle seda võltshäbelikkusest ega ka mitte seetõttu, et ma bassurajal Phelpsist paar murdosasekundikest aeglasem oleksin - ma ei oska päriselt-päriselt ujuda ja ei püsi ma ka pinnal, päriselt noh. Ja ärge tulge mulle ütlema, et ma peaksin proovima, sest halloo, ma olen ikka kunagi ka noor olnud ja neid õpetama tikkuvaid enesekindlus-on-mu-teine-nimi-noormehi on leidunud üksjagu. Nad kõik on pidanud saba jalge vahel veest minema löntsima, sest pärast minuga jändamist pole neil endilgi olnud enam tuju uljalt kroolida.

Et siis floating ehk hõljumine 33%-lises soolalahuses, pimedas ja täielikus vaikuses. Kõlab kui tagasiminek emaüska või midagi sellesarnast. Esoteeriline puru ei taha minu silma eriti sattuda, seega ma ei saa väita, et oleksin nüüd kosmoses hõljunud või sisemise Maega silmast silma kohtunud. Samas mõistsin ma äkki üle pika aja, milliseks luksuseks tõepoolest on täielik pimedus ja vaikus muutunud tänapäeval. Olukorra tegi eriti veidraks, et tegelikult asub see hõljumist pakkuv ruum Tallinnas ühes liiklustihedama paiga keskmes - Süda tänaval -, kust Liivalaia ja Pärnu mnt on kiviga visata. 

Foto: kodulehelt
Vabatahtlikult sammusin sellesse pildil nähtavasse valgesse kirstu, enne kosmoselendu kustutasin tuledki vapralt ise ära. Klaustrofoobia mind õnneks ei kimbuta, seega polnud mingit probleemi kinnises kambrikeses üks mõnus tunnike veeta. Kellel suletud kitsa ruumi osas umbusk, siis vajadusel võib vist luugikese ka lahti jätta. Lisaks on sees hämar valgus, mis mõeldud küll ära kustutada, aga kui tõesti on mingi jama, siis võib ju ka põlema jätta. Lüliti, muide, on seespoolt käsitsetav.
Mitu nädalat varem olin juba teenusepakkujale sõnad peale lugenud, et nad kõik oma täispuhutavad kaelapadjad välja otsiksid, sest vastasel korral leiavad nad luuki avades võluvalt koolenud Mae. Ega kaelapadigi mind veel uppumissurmast päästa, selleks olin valmis ja kodus jätsin pikalt ja põhjalikult hüvasti, vannutasin abikaasat pikalt mitte lesepõlve pidama ja kõik muu seesugune tavapärane teabeedastus. 
Kaelapadi kaenlasse ja vupsti sisse!

Olla oli äärmiselt mõnus. Ruum oli nagunii soe, aga kapslis oli temperatuur kuskil +35 või veidi enam, see tähendab nii vesi kui ka õhk. Nii et esimene elamus oli juba see, et ükskõik kui soojas vannis või spaaruumis ma ka ei ole viibinud, siis vee- ja õhutemperatuuri erinevus on ometi olnud piisavalt suur, et keha kogeb mingit ehmatus-efekt. Siinne ühtlane soojus kaotab täielikult su kehal piiri vees sees ja veest väljas oleva osas, mistõttu on kogu üldine tunnetus, kogu aistimine nii ühesugune, et kaob teadmine oma füüsisest. Võib-olla karastunud ja sagedased ujujad suudavad midagi sellist kogeda ka looduslikes veekogudes, ma ei tea ju seda. Lõunamaal on temperatuuriga küll lihtsam, ent hääled, valgus ja kasvõi lainetus teevad oma töö ja nõuavad igal ajahetkel osa su tähelepanust. Või siis see hai, kes sind nurgatagant kelmikalt piilub.

Alguses oli mul küll kindel plaan siiski kaelapadjata proovida, ent sisse astudes avastasin üllatusega, et ega seal kuskilt suurt kinni hoida ole, ainult luugi juures kitsuke rant (ole nüüd, Mae, ega emaüsas kah sangasid ole ju!). Olgu öeldud, et kapsli sisemus on väga sile ja libe, üllatavalt avar on seal ka. Seega pidi sõber padi mu abimeheks jääma. Esiotsa olin selle üle natuke õnnetugi, sest olin lugenud, et täieliselt meelelise kogemuse saavutamiseks ja sisemiste roheliste mehikesteni jõudmiseks on oluline, et kõrvadki vees oleksid. 

Ent asjata, Mae, as-ja-ta! Ma panen edasi nüüd oma mõtted veidi lühemalt ja tekkimise järjekorras kirja, sest see postitus kisub juba jõgiromaaniks kätte:

"Hmmm, kaelapadjaga on päris mõnus hulpida."

"Lõppeks see vali muusika ja gongilöögid juba ära, ma tahan nüüd chillima hakata."

"Ma olen õngekork, ainult et... miks mul on tunne, et pea vajub põhja ja jalad vupsavad üles?! Ma võin vabalt õngekorki mängida, aga paluks teistpidi!" /see oli esimene kergelt ehmatav hetk, sest ülepea uperpallitamise tunne oli äärmiselt tõetruu, kuigi mõistusega võttes sain muidugi aru, et see ei ole 30cm sügavuses vees võimalik/

"Miks ma just täna, marssides raamatuvirnaga Kadrioru rmtk (teist kuud järjest unustan ära, et kuu viimasel päeval on see kinni) kriipisin Valtoniga oma rannet - äkki see oli mingi enne...? Et muidu upuksin siin hõljudes ära, aga see soolane kipitus aitab mul teadvusel püsida....daah!"

"Huvitav, kas Mart Juur kannab aastaringselt seda kollakasoranži kampsikut, mis tal täna Vesiväravas seljas oli, või see on tema mingitmoodi protest sügiskaamose vastu...Et vot panen rsk päikese selga ja katsugu siis see november siin ennast lehvitama hakata."

"Kõhukorinaga saab lainetuse tekitada..."

"Päris hea vaikus, nüüd läheb küll riläksimiseks."

"Oot, mis see langeb pahinal kui Niagara kosk mu kõrvadele???"
/tuletan meelde, et see on esimene kord mu teadlikus täiskasvanuelus, mil mu kõrvad on vees, et nagu päriselt vees/

"Vau! Kõrvad on vees, aga ninast ei purskugi fontään!"

"Mul on süda! Ma kuulen oma südametukseid. Küll lööb ikka ilusasti see mu südameke."

"Aga kuidas saab vesi nüüd äkki mu kõrvadesse ulatuda, kui nii kaua aega ei ulatanud?! Äkki see padi jookseb vaikselt õhust tühjaks. Ega see tüüp, kes mu sisse lasi, oli küll kahtlase näoga... täpselt selline nägu, et andis pooltühja padja ja lisaks pani selle ventiili lõdvalt. Miks ma küll patja võttes üle ei kontrollinud - meelespea tulevikuks, kontrolli alati üle!"

"Ei tunne enam käsi ega jalgu, prooviks neid liigutada - ei viitsi."

Siit edasi tuli pikk ja tühi aeg, mil ma ei teinud midagi, ei mõelnud ka midagi. Kui ma jälle midagi mõtlema hakkasin, tuli mul kange kihk lumeingli asemel soolaveeinglit teha. Sain seda napilt paar korda teha, kui hakkas muusikat kostuma. Mis tähendab, et seanss hakkab lõppema ja kobi oma sisekosmoserännult tagasi reaalsusesse.


Kas ma sain elamuse? Jah, ma sain elamuse. Eelkõige eespool mainitet põhjustel, ent ka niisama mõnusa olemise. Selgemalt sõnastatava meelerännuni ma ei jõudnud ja ma kahtlustan, et esimesel korral ongi see veidi keeruline - uudne olukord, teadmatus ja põnevus hoiavad mingi piirini hõljuja tajud ikkagi teravad. Korduvalt käies lõdvestuks ilmselt märksa kiiremini ja siis tuuseldaks oma teadvuse mõnuga läbi.

P.S. Magusaks tüdrukuks tagasisaamisega läheb jupike aega :) Pese pärast seanssi kuidas tahad, aga seda va soola ilmub ikka veel kõikjalt välja. Koduteel poest läbi astudes imestasin, miks kassapidaja mind õudus silmis vaatas, aga kodupeegel andis loomulikult vastuse :) Lisaks, kibeledes hõljuma, unustasin kõrvarõngad-sõrmused küljest korjata, nende soolakihist vabastamine on peris piinarikas. 


01 november 2018

"Vanad meistrid. Komöödia" Thomas Bernhard

Taas üks raamat, mis jõudnud minuni soovitusena, kuigi antud see soovitus sai veidi kohkunud ilmel... Ja ma mõistan seda ilmet nii hästi, sest olen ise hetkel samas seisus. Raamat sai minult küll goodreadsis maksimumhinde, ent on sedavõrd omanäoline, et kellele seda soovitada söandaks... ma ei teagi. Ühtegi nime ja nägu ei taha esile kerkida. Üks küll ujus vahepeal pinnale, aga see nimi tuli pigem sellepärast, et kui Thomas Bernhard elaks täna ja oleks oluliselt noorem, siis ta oleks ilmselt oma olemuselt just seesama noormees. Aga lugemise mõttes ei julgeks ma talle seda raamatut küll pihku torgata :)

Enne, kui lugeja üldse sisu kallale lasta, peab lugejale sobima selle raamatu stiil, sest siin ei ole mitte ühtegi taandrida, lõiku ega, hoidku jumal selle eest, peatükki. Kõik on ühes jorus, mistõttu jätkamine pärast pausi on ääretult keeruline. Tunnistan, et minul ei olnudki võimalik niiöelda järjepealt jätkata, vaid ma pidin tavaliselt ikka oma lehekülg või paar tagasi minema. Sest mõtted ja arutluskäigud lähevad väga-väga sujuvalt ühest teiseks üle, konkreetsed ja selged üleminekud puuduvad. Ja kuna ta kasutab ka sama mõtte erinevas sõnastuses üle kordamist, siis ajab see veel omakorda kõik keerulisemaks. Nii et pause teha ei ole mõistlik, teisalt on see sisult siiski sedavõrd väsitav, et just nimelt tahaks väikeste ampsude kaupa lugeda :) Võta siis kinni, kuidas targem teha on. 

Igaks juhuks panen ka siia stiilinäite, rõhutan, et see lõik ei ole erand, vaid reegel :):

"Riik sundis mind nagu ka kõiki teisi endasse sisse ja tegi mind enda, riigi jaoks kuulekaks ja tegi minust riigiinimese, reglementeeritud ja registreeritud ja treenitud ja diplomeeritud ja perverteeritud ja deprimeeritud riigiinimese nagu kõik teisedki. Inimesi nähes näeme ainult riigiinimesi, riigiteenreid, nagu täiesti õigesti öeldakse, me ei näe loomulikke inimesi, vaid läbi ja lõhki ebaloomulikuks muutunud riigiinimesi riigiteenritena, kes kogu elu teenivad riiki ja niisiis kogu elu teenivad loomuvastasust. Inimesi nähes näeme ainult riigiinimesi kui ebaloomulikke inimesi, kes on langenud riiginüriduse osaks. Inimesi nähes näeme ainult riigi kätte jäänud ja riiki teenivaid inimesi, kes on riigi ohvriks langenud. Inimesed, keda näeme, on riigiohvrid, ja inimkond, mida näeme, pole muud kui riigisööt, millega toidetakse ikka aplamaks muutuvat riiki. Inimkond on üksnes veel ebainimkond, mis on riik, mõtlen ma. Praegune inimkond on üksnes veel ebainimkond, mis on riik, mõtlen ma. Praegu on inimene veel vaid riigiinimene ja järelikult on ta veel üksnes hävitatud inimene ja riigiinimene kui ainus inimvõimalik inimene, mõtlen ma. Loomulik inimene pole üldse enam võimalik, mõtlen ma. Suurlinnadesse kokku pitsitatud miljoneid riigiinimesi nähes hakkab meil sees pöörama, sest meil läheb süda pahaks ka riiki nähes. Iga päev üles ärgates ajab see meie riik meil südame pahaks, ja tänavale minnes hakkab meil süda pööritama riigiinimestest, kes selles riigis elavad."

Aga muidu. Siit võib välja lugeda korraliku annuse viha ja vihkamist, Austria vastu tervikuna, ent loomulikult võtab ta sealse ühiskonna ja kultuuriruumi väiksemateks osadeks lahti - oma koosa saavad nii kunst kui muusika, poliitikud, kooliõpetajad, muuseumigiidid, avalikud käimlad, kasvõi kohvikud ja restoranid... need meenusid mulle nüüd esimese hooga, küllap oli midagi veel. Ja ometi ei saa ma parata, et kogu selle raevu juures jääb mu jaoks kõlama ikkagi mingisugune huumorielement. Seda kõike lugedes pole ka ime, et Bernhardit antipatriotismis süüdistati ja leidus küllalt inimesi, kes oleksid tahtnud ta Austriast välja kupatada. Ometi, rohkelt tunnustatud ja auhinnatud mees, kelle "Minu auhinnad" üksjagu vahtu üles peksis ja kellele võime tänu võlgneda, et Maarja Kangro nii toreda raamatu võttis vaevaks kirjutada.  

Veel sedagi pean selguse huvides raamatu kohta mainima, et mingit mitmete liinidega ja enneolematut süžeed siit samuti ei leia - lihtsustatult võib öelda, et see on ühe vanamehe, kes juba 30 aastat käib ülepäeviti Kunstiajaloo Muuseumis Tintoretto maali ees istumas ja ühte konkreetset maali vaatamas, ühes jorus heietus või vihakõne, mis oleks kui edasi antud ühe teise vanamehe suu läbi. Õige kergelt on pildis ka muuseumivalvur, aga see on ka praktiliselt kõik.

Mul küll lähedasem suhe Austriaga puudub ja ka Austria kirjanikud ei ole mind seni suutnud võluda, kuid näib, et Bernhard päris niisama ei ole oma kriitikaga lahminud, sest mitmelgi korral meenus mulle paari kuu eest loetud "Minu Viin", kus minu mäletamist mööda oli samuti värvikas kirjeldus Viini kelneritest. Mingi ühine nimetaja oli veel, aga olen selle unustanud. Kusjuures ärgem unustagem, et nende kahe raamatu vahe on umbkaudu 35 aastat - mõni asi on ilmselt muutumatu.

(kui ma praegu seda kõike üle loen, mis siia kokku kirjutasin, siis tundub endale ka imekspandav, et see raamat mulle meeldida sai - süžeed netu, tekst voolab ühes jorus, tegelasi õieti pole, vihakõne, tühjad kordused... ja ometi...:))))

31 oktoober 2018

Kaks ideed õhku



Oktoobris-ei-joo on praktiliselt läbi ja peaaegu ka õnnestunud (libastusin ühe korra, Viljandimaa pika päeva lõpus koju jõudes :)). Aga see päev oli seda ka väärt, lepime kokku. Sest... see päev oli pikk ja emotsionaalne, igatahes :)
Esmalt hommikune Vana-Võidu. Saabudes oli ehmatus suur, sest meil tekkis korraks tunne, kas pole äkki sinna üleöö raudtee tekkinud ja nüüd ülesõidukohal pikk autode rodu. Aga ei, see oli kõigest rehvivahetuse järjekord. Meie peres rehvivahetust ei toimu ja seega on need järjekorrad ja kogu poleemika nii harjumatu.
Vana-Võidu Raamatukogu asub kooliga samas hoones ja see maja on no nii vahva, mõnus maakivi ja klaasi kombo. Koridoride puhul on kasutatud nii palju klaasi ja need paiknevad majas sedasi, et neid mööda astudes on tunne kui jalutaks õues. Ja tegelikult, koolimaja on küll ju vist see koht, kus päevas päris suur osa ajast veedetakse koridorides, või ma eksin? Ühest kohast teise kõndimist on ju palju, ilmselt nii õpilastel kui ka õpetajatel, lisaks (ennevanasti vähemalt) veedavad õpilased klassiukse taga vist ka märkimisväärselt palju aega.

Foto: E.L. 

Foto: E.L.

Edasi läks teekond linnaraamatukokku, mis on jälle teistmoodi tore koht. Olles õpitud erialalt see tegelane, kes pidanuks ka selles majas majas töötama, samas olemata raamatukogus päevagi töötanud (aga praktikal seal siiski olnud (selline lause sai nüüd... veel topeltsulgudega)), ent selles majas olen ometigi mitu head aastat oma elust töötanud - nimelt asub esimesel korrusel endiselt pangakontor -, on mul selle majaga muidugi oma mälestused. Tüdrukud seal majas enamuses tuttavad. Maja võib vananeda, aga raamatukogutüdrukud mitte kunagi! Igatahes jääb mulle sellest päevast mälestuseks hulk vahvaid kohtumisi ja viimsel minutil bussile jooksmisi.

Foto: Maaardž

Nii palju siis tollest mälestusväärsest esmabast. See, nagu te isegi ehk aru saate, oli alles eellugu.

Uudne seisund on tekitanud palju mõtteid, ma panen paar tükki kirja, sest ähk läheb tarvis kunagi.

Esimene mõte on suunatud mõnele produktsioonifirmale (ja nüüd räägib minus tõeline autopede) - vaadates Eesti teedel ringi vuravaid autosid, hakkas mulle meeldima mõte, et tõsielusarju armastavale publikule võiks teha Autovahetuse saate. Aga äkki on seda juba kuskil tehtud ka, ega ma ka kõike ju ei tea...? 
Kui üldiselt on selle plaani juures kõik igati teostatav, siis ainuke murekoht mu jaoks on autode tuunimine ja tõsisemate kahjude likvideerimine. Sest asi ei saaks ju piirduda vaid lihtlabase autovahetuse ja sellega seonduvate võimalike äpardustega, a la äpardused vahetatud autoga tankides, kaubanduskeskuse parklas pärast ostlemispäeva "oma" auto otsimine  jms pehmo värk. Minu meelest oleks hädasti vaja, et uus ajutine omanik võiks auto juures ka midagi ägedamat korda saata. Kuigi ma pole kindel, kui palju siis sarja osalejaid saaks üldse :) 
Aga võib-olla annaks nende pehmoasjadega ka omajagu intriigi punuda. Näiteks, et pead eelmise autoomaniku lemmikmuusikat sõites kuulma. Sama helitugevusega, millega temagi tavaliselt oma mussi kuulab. Klassikasõbrale väike Homentšiku-poiss. Doltsegabaanaga patustajatele laseks mõnuga Wagnerit, las oigavad siis. Ja vahel Lasnamäel ringi liikudes olen ma märganud, et lõhnakuused on uuesti au sisse tõusnud, vot esimestel päevadel ei tohi lõhnakuuske ka välja visata. 
Mis teha aga koniga kärsatatud aukudega, koerakarvadega, väikelaste kunstikatsetustega valgel istmenahal... seda ma ei tea. Vaadata ekraanilt oleks küll lõbus, seda ma usun :)

Teine mõte tekkis mul mõni päev tagasi lugemisgrupis raamatupoemüüjatega seoses. Nad on kõik nii viksid, viisakad ja kenad, aga sädeinimestest on just kui puudu. Ma muidugi mõistan neid, eks neil tööd on palju ja targematki teha, kui kangesti suhelda ja soovitada ja raamatute üle arutleda. Lisaks on võib-olla nii mõnigi neist suur lugemisentusiast ja ajab ikka hinge jämmeks küll, kui pead päev otsa raamatute keskel olema, aga lugeda neid vaat ei saa. Aga selleks puhuks võiks raamatupoed ju  kasutada vabatahtlikke. Või siis nimetagem neid külalismüüjateks, rõhuasetusega lektüüri soovitamisel ja valikuga abistamisel :)  Hetkel ma muidugi ei kujuta ette, kas idee kannaks, kui need nn külalismüüjad oleksid suvalised tundmatud  marid või jürid. Seda tööd võiksid aga näituseks teha luuletajad-kirjanikud ka ise.  
Kuigi see idee vist siiski ei kanna, sest raamatupood ise, ent ka kirjastused hakkaksid neid oma reklaamipikendusena ära kasutama. Nii et sa võid küll minna sel päeval raamatupoodi, kui seal asjatab Mutt või Kangro või Traat, ent lõpuks piidled nende soovitatud raamatuid ikkagi umbusklikult. 
Ja äkki peaks üldse kuidagi kitsendama seda mõtet, teeks hoopis mingid teemapäevad. Lemberomaanide päev ja. Keegi rännumees võiks reisikirjanduse päeval olla. Lasteraamatute päeval võiks Kairi olla, ma oleks kohe platsis. Kui on Põhjamaade krimi päev, siis viskaks Rohelennu või Pautsi poodi passima. Ei, tegelikult, kui Pauts on, siis ei tule keegi poodi ju, inimesed kardavad teda. Kokaraamatute päevale muidugi mingit kirjanikku ei valiks, siis võiks ikka korralik köögivõlur olla. Ja koogita hommikul tööle ei lubaks :)

30 oktoober 2018

"Eesti matus" / Draamateater

Foto: Draamateater


Autor Andrus Kivirähk

Lavastaja Priit Pedajas

Kunstnik Pille Jänes

Valguskunstnik Airi Eras

Osades Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Kersti Kreismann, Aleksander Eelmaa, Martin Veinmann, Merle Palmiste, Tõnu Oja, Tõnu Kark, Ester Pajusoo. 


Ma olin siis see viimane inimene, kes veel ei olnud "Eesti matust" näinud. Saan aru, et see on nii hea etendus, et mõni on seda suisa mitu korda vaatamas käinud. Nomaitia... Ma läksin pühabal suht eksprompt seda vaatama, noh et tuttavad läksid ka (üks neist sõitis selleks koguni ekstra Viljandimaalt kohale, heldene aeg, ma ütlen!) ja just täpselt parajalt oli neljandas reas ka kaks vaba kohta müüki pandud. Draamateatris meeldib mulle kõige enam sellepärast, et seal on totaalselt teistsugune publik kui teistes teatrites ja mulle kui paadunud inimeste vaatlejale meeldib selline ekstreemsus hullupööra. Tõsi, saalis on istumine hirmkitsas ja alati on kellegi küünarnukk ribide vahel, selle kaitseks panen sinna saali minnes alati jäigema ja tugevama korseti, siis ei ole pärast külg sinikaid täis.

Tõeline veteranlavastus, esietendus oli 2002. aastal, vahepeal küll vist ka pausil olnud, trupp osaliselt uuenenud. Kivirähki uba on lihtne, selge ja arusaadav, ega ma vastu kipugi vaidlema. Ja ma pigem ei arva, et ta kuidagi naeruvääristab või pilab eestlast - sellised me ju oleme, võta või jäta. Aga laval kogu see kompott, ma ei tea, jättis kuidagi liiga jantliku üldmulje. Samas, ma mõistan, rahvale see kohutavalt meeldis, naeris kui pöörane ja aplaus oli tormiline. Piisas sellest, kui Kark kobas puuriidas viinapudeli järele ja juba oli nalja kui palju. 

Kuigi seegi oli labane, aga puhttehniliselt meeldis mulle kõikse enam, kui Kark joobnud mehena oma pika ja... mahlase (sõna otseses mõttes) monoloogi pidas. Ta tegi seda targu tumeda kardina taustal. Ja ma luban, see oli fe-no-me-naal-ne kui palju sealt tuli, kui kaugele lendas ja kui pikalt see kestis! Ausalt! Selline tatipritsimine ei ole naljakas, aga selle tehniline pool vaevab mind veel tänagi, mil etendusest on juba kaks päeva möödas. Olgu, ma mõistan, et siin on mingi seos tema viinale peale haugatud värske kurgiga, mille juppe tal päris ohtralt kulus vaatuse jooksul. Samas ta nagu ei saanud seda kurgiputru ju endale suhu koguda, sest tal oli aeg-ajalt varemgi mingeid repliike öelda... Tjah, äkki oli neid repliike siiski vähe ja kuna ta võis joobnuna endale lubada ka halba diktsiooni ja suunurgast pobisemist, siis ikkagi oli võimalik kurgiputru ladustada. No aga nii palju?! Lisaks oli see monoloog ju pikk, aga putru ei lendanud suust mitte aiult alguses, vaid ikka lõpuni välja... Teater ongi üks salapärane koht, ma ütlen :) 
Tegelikult oli üks "müsteerium" veel, kuigi jah, see nüüd nii hullusti mu pead vaevama ei jäänud, lihtsalt meil tekkis peresisene segadus. Nimelt Merle Palmiste tagumendiga seoses. Mina jäin seisukohale, et tal oli sinna lisatud kunstlikult väheke polstrit, teinepool oli kindlas veendumuses, et kõik see materjal oli ehe ja loomulik. 
/ma igaks juhuks mainin siinkohal tundlikele blogilugejatele, kes ise ei ole etendust näinud, et Palmiste tagumiku üle arutlemine ei ole antud kontekstis sugugi meiepoolne seksistlikult inetu käik, sest Palmiste roll eeldaski rõhutatult rinnakat ja punnpepulist olemist ja seega ma leian, et mul on õigus sel teemal siin arutleda. Tänan tähelepanu eest!/ 
Aga muide see stseen, kus Palmiste peab, (punn)tagumik rahva poole, eriti peenikese puuhalu otsa istuma, oli siiski väheke pervo. Ja see ei ole ainult minu kui naisterahva kommentaar. 

29 oktoober 2018

"Ole ise" Heli Laaksonen


Täielik luulehitihoiatus teile! Ma saan aru, et Heli Laaksoneni etteasted on midagi überägedat, ent mul pole siiani õnnestunud neile Hiiumaal peale sattuda, kuigi seda on juhtunud vist rohkem kui üks kord. Raamat ise ei tahtnud ka kuidagi minuni jõuda, kuigi-kuigi meie imetoredas Sarve kaubamajas olid Laaksonen ja Lender riiulis vaat et naabrid suisa. Siis vahepeal ei tulnud mulle endale jällegi meelde seda raamatukogust krabada ja siis ükskord jõudis Kairi selle mu eest näpata. Kairi oli muidugi viisakas ja lahke ja jagas hilisõhtuses luuletuhinas paremaid palasid mullegi.
Ja mina pupsusin kodus voodis naerda, nii et vats käis taevani. Tänaseks olen juba nii paljusid enda ümber, nii vanu kui ka noori, piinanud nende luuletustega ja mul on tunne, et ma jätkan :) /täna sain seda kahel korral lausa avalikult ja raamatukogudes teha, elagu hiiu keel! /

Kuna nimi Heli Laaksonen võib teid viia eksiteele päritolu osas, siis ütlen igaks juhuks ära, et ta on siiski soomlane. Tema luuletab Edela-Soome murdes ja ka eesti keelde on tema read pandud murdekeeles, siin raamatus täpsemalt hiiu keeles (jee, pöial püsti siinkohal!), aga Rahmanid on vist ka võru keelt katsetanud. Ilma murdekeeleta aga tõepoolest ei kujuta neid luuletusi ette. Kellele mahlakas murdekeel passib, selle jaoks on pool mõnu juba olemas. Ent ka sisu on enam kui fantastiline, kõik see argihurm meie ümber ja sees. 
Tõlkijaks on Järvi Kokla... või ei tohiks teda tõlkijaks tituleerida? Mugandaja? Kohandaja? Sest see ei ole üks ühele tõlge, vaid pigem nagu jah mugandus. Me leiame nende kaante vahelt ikka mõnuga Hiiumaad ja julgen arvata, et hiidlasigi. 
No kas see siis ei käi hiidlaste kohta:

RABARBERMAHL

Ma´p või!
Ma´p või!
Teise hing aa hellik
kut kümme muna paberkottis.

Ee vöta naist mei saareld!

Mei naiste sammud aa pitkad kut meestel.

Meitel lüiakse höbe läikima liivapaberiga.

Meitel aa padja sees sibulad.

Meitel pestakse hambad mereveega.

Meitel antakse väimihele rabarbermahla
ja sukkur aa jüst otsa löppen.

Ah, ma pean ühe tarkusetera veel siia lisama, sedapuhku meesterahvastele (naistele on ka olemas, aga naised on tublid ja lähevad loevad ise raamatust, eks ole) :

NÖKSUD ÜKSIGUDELE MEESTRAVASTELE

Äi ole sugugid raske plikasid völuda.

Paar söna tsehhi keeld, riidest tatitopp,
omatehet rahakott, natust vehe katkin villan kampsun,
oma esimese klassi pilt ka.

Kui nendega önneks äi lehe, aa vale naine.
Teise lauast uus.


28 oktoober 2018

Mis see veel oli?


Viimane kord raamatukogus käies leidsin riiulilt nii mitmeidki enese jaoks võõraid kodumaiseid autoreid, enne jõulu on kõik vähid kiva alt välja vupsanud, mulle näib. Otsustasin siis, et ühele neist annan võimaluse.
Sa juudas, seda ma poleks pidanud tegema :))))) Ma muidugi sain ise ka aru, et kui juba keegi paneb oma raamatule sellise pealkirja, et ega siis head loota ole, aga no et kohe nii hullusti....Tüübil oli ilmselt kindel plaan kõik peas keerlevad mälukatked ritta laduda ja vilistada sellele, et sealt ka mingi koos püsiv lugu  peaks sündima. 
Aga nagu veel sellest vähe oleks, otsustas Aivar Lembit lisaks veel, et toimetajad, keeleinimesed ja korrektorid on saatanast ja ei hakanud nendega jantima. Ja ma luban, seda on kaugele näha. Eriti meeldib mulle kohanimi Schwerin, mida on päris mitmes variandis lugejale serveeritud, esimese hooga leian siit kohe Svhwerin/Scwerin ja sisukorda juhtus küll kogemata õige kirjapilt, aga no suur algustäht ongi ju ülehinnatud:)

See kõik oli nii põnev, et ma tundsin vastupandamatut kiusatust autorit guugeldada. Kujutasin ette võsast välja karanud esmakordset kirjanikuhakatist, varjunimega ja puha, aga kus sa sellega. Mormoonist prokurör läks pinsile ja kukkus kirjutama nii et tuline jutt taga. Ja eks vahel olegi kirjutamisrõõm suurem kui lugemisrõõm... Esteri kataloogis näikse oma 12-13 raamatut koguni olevat.

P.S. See raamat on iga punase pliiatsiga lugeja märg unenägu.