24 mai 2018

"Elagu skandaalid ja kollased sandaalid"


Kõik teevad maha, aga mulle täitsa meeldis. No mis te siis ootasite? Et luuakse temast kaine, karske, tsölibaadis elav, ideaalne kodanik?  Ei oodanud ju, ärge valetage. Kas oleks ausam dokk, kui oleks püütud kinni üks Lapini vähestest kainetest hetkedest? 

Natuke kurb oli ka. Kunstnik, kes tunneb, et teda piisavalt ei tunnustata, toetata, hinnata. Meie poolt vaadates tundub, et seda kõike ju tehakse, aga Lapini poolt vaadates valitsevad kunstiilma noored ja küll nood juba omavahel kõik roosamanna ära jagavad, talle ei anna midagi. Kunstnike übersuur ego tuli siit muidugi ka kenasti välja. Eriti meeldisid mulle need dialoogid Raul Meelega...ei, tegelikult need ei olnud dialoogid, need olid siiski monoloogid, sellised paralleelsed. Meel kurtis oma rasket elu, tunnustamatust, Lapin sama siis enda poolt. 

23 mai 2018

Ilus elu saare peal

Käes on päevad, mil ma kõnnin sametisel vaibal ja kõik on kollane, nii kollane. Natuke muinasjutuline on see aeg, mil kadakad õitsevad. Pisemgi tuulehoog paneb kollased tolmupilved liikuma, on kuidagi müstiline ja eriline. See, et elamises on kõik ühtlase kihiga kaetud, enam nii tore ei ole :)

Laekudes mandrilt eile õhtul, ei ole ma end veel olukorraga jõudnud kurssi viia, ent  kõige olulisem muutus kostus videvikuaegu tuppagi ära - mu näljased linnupojukesed tegid end täiel häälel (loe: piiksul) kuuldavaks. Hääle järgi tundub, et eelmisel aastal Soonlepa visiidi vahele jätnud kõrvukräts on tagasi! Eks ma siis täna uurin, kas nad on hõivanud ikka selle sama pesa terrassi kohal männi otsas või leidnud uue kodu. 


Jah, mulle ei meeldi vanu pilte siia riputada, aga no ta on ju nii armas, et ma lihtsalt pean teile meenutuseks ta siia panema :) Loodetavasti annavad nad end ka sel aastal näole ja saab uued klõpsud teha. Kui saabub aeg lennutunde võtma hakata, siis juhtub see kindlasti.

On ju puha põrutavad uudised :) Aga mitte ainult.
Paadisild on samuti vees (eelmisel aastal ei olnud näituseks).


Ühed käpalised (need on mul kõik loomulikult segamini) juba õitsevad.


Kaunis kuldking on samuti ootamatult õide puhkenud. Mullu tegi ta seda alles 07.06 ja tunamullu (kui oli erakordselt soe maikuu, ent paraku ka hirmus kuiv) 30.05. Hetkel on lahti küll umbes pooled õied, aga ma vaatasin ka võrdlemisi hommikul. Mulle tundub, et puhmas on tänavu natuke "lahjavõitu", lisaks on üks õis kahtlaselt poolik, mida ma pole varem täheldanud... Kas keegi on otsustanud kimbutada teda...? Sest näiteks üks käpaline oli küll kärsaga mullast lahti kangutatud ja õnnetult surema jäetud.


Pääsusilmad õitsevad ikka veel (!!!), kuslapuu õitses aga seekord nii ruttu, et leian veel vaid mõne üksiku kena õie, muidu kõik pudenenud juba, nõiahambad on samuti täies hoos ja barbariss on kohe-kohe õide puhkemas.




Mändide "tuletikud" on samuti kasvuhoogu kogumas:


Kiviaia võsast puhastamine edeneb visalt, ent siiski :)


21 mai 2018

"Córdoba valge tuvi" Dina Rubina


Hullult hea raamat. Olen selle otsas vist oma kaks või kolm nädalat istunud, ikka kevadiste toimetuste takistava mõju tõttu, ent iga kiirem liigutus päeval on seda magusam, mida lähemale tuleb õhtune hetk meeldiva punaselgse kaaslase seltsis. 

Ma võin selle raamatu juures ülistada kõike. Alustuseks haarav ja mitmekihiline lugu muidugi. Rändab ajas, kultuurides, geograafias. Otsapidi ulatub 16. sajandissegi. Tegevus toimub hõrgult eksootilistes paikades: Jeruusalemmas, Córdobas, kübeke Roomas, teine kübe Canale külas Itaalias ja imevähe paaris tülgastavamas kohas. Juba need kohaliku elu olmelisema poole kirjeldused on tõelised maiuspalad, näiteks: 

"Ei, jumala eest, roolikeerajal peab siin olema raudne kannatus! Ees roomanud Audi peatus kõnniteel oleva jalakäija kõrval ning allalastud klaasi kohalhakkasid käed vehklema. Käsi on siin vaja isegi lühikeseks ahhetuseks. Aastates isand trotuaaril asus põhjalikult teed juhatama, lastes mõistagi samuti käiku nii käed kui ka näo. Naljakas, tema žestide järgi võis aru saada Audi edasise marsruudi: bussijaam. Käelaba lauge kaardumine käänas tee vasakule... siis sündis kahe püsti aetud küünarvarre vahel veetorn, lõpetades liikumise ümmargustes kerkinud kulmudes; sööstis üles "Jakobi trepp" - mälestusmärk, ei kuhugi viiv viltune trepp: käeselg luges üle kõik astmed... ja siis juba mõlema käe õnnistava lehvitusega: otse edasi, muudkui otse ja otse...
Ilan tema kõrval jälgis seda stseeni melanhoolse mõnuga.
"Kas sa ei leia," tähendas ta, "et sündida siin kurttummaks on palju halastavam saatus kui mõnes põhjapoolses riigis?""

See eelnev lõik tuletab mulle koheselt "Minu Jeruusalemma" meelde, sealt jäi mind eredalt kummitama ka just see tänavakaoses toimuv omavaheline suhtlus, tee küsimine, liikluse seiskamie stoilise rahuga jms. 

Järgmiseks, põnev temaatika. Peategelane Zahhar Kordovin elab professionaalses plaanis kaksikelu: ühelt poolt hinnatud kunstiekspert, teisalt filigraanne võltsija. Teema saab lahatud üpris põhjalikult, ent ei maksa peljata - ka kunstikaugel inimesel on põnev lugeda ja detailidesse süüvida, erinevad nähtused ja mõisted, tööspetsiifika seletatakse arusaadavalt lahti. Puhas nauding!

Oo, ja mis veel kõnelda keelest! See sulnis ja mahlakas slaavlaste temperament kiirgub igast lausest, ma sulan selle sees. Ja kuna ajastu ja temaatika lasevad kaunil keelel täies ilus õilmitseda, siis mis saaks veel paremat lugejale osaks saada?! Suurepärane tõlge Veronika Einbergilt, olen tema tõlkest vist varemgi vaimustunud.
Mulle meeldivad need pisukesed verbaalsed torked, vaid üks näide paljudest:
""Ta sõitis muudkui ringi, võistles... vehkis floretiga, suskis seal kedagist... aga hoopis talle susati ära, vaat mis...""

Kaasaja ühiskonna valupunkte puudutati harva, praktiliselt üldse mitte. Üks koht jäi siiski meelde ja suutsin selle üles leida:

"Võiks arvata, et kristlastel tasuks see ajaloo õppetund omandada. Kuid... võta näpust, kahekümnenda sajandi keskel kutsub lühikese mäluga Euroopa ikka neidsamu maure oma rohelistele aasadele ja šampooniga pestud sillutatud tänavatele: tule, kiisu-tädikene, meile lapsehoidjaks sa... Ja siis möödub mõni aastakümme - viiv, kahekümnenda sajandi lault langenud ripsmekarv - ning uhke Euroopa lööb araks uute humanitaarsete hordide ees, komistab, taganeb, vabandab kõigi tekitatud ebamugavuste pärast, maksab hüvitisi, toetusi, stipendiume ja grante, kuid hilja juba: rohelised aasad on täis situtud, sillutatud tänavatel hulguvad mustadesse hõlstidesse ja rättidesse silmini kinni pakitud preilnad, legendaarsete nimedega keskväljakutel avaldavad raevukalt protesti juba segapäritolu kuulsad näitlejannad, šahiidivööd ümber... Hüvasti, Euroopa! Arrivederci, Rooma! Allahu Akbar, München... Euroopa küsimuse lõplik lahendamine pole enam mägede taga."

Kuld, puhas kuld, ma ütlen.

20 mai 2018

Muuseumiöö

See öö, mis kaugelt vaadates ilus, nii ilus paistab. See ongi ilus. Ideena paberil ja töötajate peades. Jälle üks mõte, mis on alanud õilsalt ja teoorias võimsalt, mis ongi alguses kaunis olnud. Siis aga tulevad rahvamassid, kes trambivad tuimalt sisse, vaatavad sõjakalt töötajatele näkku (noh, kus on tsirkus ja leib? Kus? Mida ägedat te nüüd meiega teete? Mul on imik. Aga mul on paras väike jõnglane. A mul on pubekas. Tehke midagi!) Neid ettevõtmisi ja üritusi, mis on alanud lahedalt, aga kasvanud üle piiride, võib nimetada mitmeid. Vana viljandlasena meenub esimesena muidugi Viljandi Folk. Sellest on saanud massiüritus, mida tulebki tänasel päeval nii võtta. Muidu on kööga. Isehakand hiidlasena saab nimetada kohvikutepäeva, mis ühel päeval kaotas järje käest. Aga see on juba pikem jutt. 

Ma ei ole muuseumiööga päris hästi kursis, et kui kaua juba ja mis numbritega alustanud, ent kujutada võib, et see oli muuseumide populariseerimiseks mõeldud, et tasuta sissepääsu ja vähekese lisaaktiviteedi abiga meelitada rahvast sisse astuma. Võib-olla ma eksin, siis vabandan.

Mõnes mõttes on muidugi kihvt astuda laupäeva õhtul uksest ja näha, et tänavad on seltskondadest pungil, trammipeatused on pungil. Veidi kehvemaks läheb siis, kui üritad muuseumi siseneda. Pressing, puhas pressing. Lisaks on kõik nii omas mullis, et elementaarne viisakus on kadunud. Kõik trügivad sisse, keegi ei mõtle, et kui esmalt välja lasta, et äkki siis saab sivamini sisse ka :) Ja samas vaimus edasi. 
Ma tunnistan, et olen ebaoriginaalne ja käin juba mitmendat korda ühtedes ja samades kohtades. Mugavus. Laiskus. Uksest väljudes on põhimõtteliselt seitse-kaheksa muuseumi vahetus läheduses. Aga süda kisub ikka oma lemmikute Tammsaare ja Vilde juurde, natuke ka Kadrioru kunstimuuseumi ja Mikkelisse ja...
Sul on valida, kas kimada kõik läbi või mitte kimada ja jääda ühte-kahte paika, istuda, süüa, nautida.

Tammsaare köök

Tammsaare teenijakamber


Vilde söögituba

Vilde kuldsete tammetõrudega ahi :)

Vilde köök
Ülemisel pildil pliit ühes soojakapiga ja alumisel vee soojendamiseks paak, vaskse kaanega ja puha, nagu Iseloomuga Majas Viljandiski. Ma muidugi ei arva, et see igavene hoorapurikas oleks üldse mõne õhtusöögi ära teeninud ja sooja vee kasutamise luksust pidanud nautima.



Vilde moodi kirjutamist sai harjutada
Sulega kirjutamist oli tõesti äge proovida, kuigi suht... kriipi ka, kui päris lõpuni aus olla. Nagu oleks eelajalooline dinosaurus või midagi sellist. Enne meid oli üks vanaproua lapselapsega, kes sattus sulest täielikku eufooriasse ja kriiskas vaimustunult. Ma selles valguses ei julgenud oma lapsele rääkima hakata, et ma ka olen, mitte just sulega, aga sulepeaga jõudnud koolis omal ajal natuke aega kirjatehnikat harjutada. Ma siis pärast ukse taga sosinal, kui kedagi kuulmas ei olnud, ikka muljetasin oma kogemustest. Jõle vanuri tunne tuli küll peale.
Miia-Malla oli higine, kuum ja niiske, seega ainus detail, mida haarata suutsin, oli naiste ilunurk :)

Ja nüüd õkva koju.

19 mai 2018

Sul vahel Hiiumaal igav ei hakka vä?

Üks päev, vist neljapäeval, viskas mul see kuumus ja sääsed ja kihulased üle. Nähes välja nagu oleks mind jalust niitnud kolmekordne puberteet ühes intensiivse muhkkatkuga (milline iganes see täpsemalt välja näeb), hüppasin ma rattale ja läksin minema.

Põikasin sisse Kummistu kalmistule, mis kannab vaieldamatult kõige ägedamat nime üldse, mida ma eales ühel kalmistul olen kuulnud olevat. Midagi neis rohtu kasvanud hauatähistes on... Paraku ma, pooleldi paljasjalgne, ei hakanud seal liiga põhjalikult ringi jalutama, sest ussid mõnnavad surnuaedades sajaga. Puugimagnet olen ma niigi, ussidega ei viitsi enam jännata.
Kummistu kalmistule lõpetati matmine juba kuskil 1920ndatel aastatel.



 Seejärel põikasin mööda Pühalepa (osa)vallamajast ja võtsin suuna Huusi mäele.

Värav/uks kuhugi...


Kui mulle juba ei meeldiks Soonlepa, siis võiks Hellamaa mu lemmikpaik Hiiumaal olla. Seal on avarust, seal on vaadet, seal on ilusad talukohad...


Hellamaa kiigeplatsi juures on väga kenasti ümbrus korda tehtud ja selline korralik laululava isegi.
Hellamaa kiigeplats jääb mulle edaspidiseks meelde sellega, et siin panin ma "Minu Hiiumaa" tagakaanetekstile punkti. Ühes käes vana kooli õlis küpsetatud lihapirukad, teises nutitelefon tekstiga, nii ta sündis.
Hellamaa kiigeplats


Kohe edasi Hagaste poole sõtkudes on tee ääres Ühismeele kivi. No Hiiumaal on muidugi igal teepervel mõni kivi või kivikuhjatis.

Pärast Hagastet tuleb tõeline rist ja viletsus, suurte munajate kividega teelõik, mis kõik sääsekublad kihelema väristab. Oh, sügelevad kublad on tegelikult kõige väiksem mure sel teelõigu - kui korraks end unustad mujale vaatama või ühe käe lahti lased, võid kindel olla, et kraavi sa lendad. Kuskil sellel lõigul juhatab viit Marie Underi mälestuskivi juurde, kuhu ma siiski minema ei hakanud. Päike põletas juba mõnuga ja ma tundsin, kui mu palged lõõmasid.


Kummistu kalmistu järelkäija on Pühalepa kalmistu. Üks helge ja päikeseline koht, kasutuses ja hooldatud.

Järjekordne teeäärne kiva, sedakorda Vanapagana oma. Vahetus läheduses on veel Põlise leppe kivid, aga neid kivipilte läheb juba paljuks, ma leian.




Kui ma koju tagasi jõudsin, siis...oli meeletu hirm, et võiks igav hakata :)))  Ja lisaks ei olnud me ammu taaskasutust teinud. Seega oli paras aeg hakata triibumustreid vorpima. Vana raamatukoi Mae otsis oma Pühalepa mustriga järjehoidja välja, T. otsis kõik vanad ja oma pika ajalooga värvid välja. Loomulikult ei olnud värvide hulgas peaaegu ühtegi täpselt õiget tooni, väljaarvatud ehk see kärtspunane (nõukaaegne värv kogunisti, kõige vanem selles värvide plejaadis).

Nii et sai tööle pandud tõsine värvilaboratoorium :) Loomulikult viskas taoline segamine ja katsetamine varsti üle (eriti sellises kuumas) ja me otsustasime olla "loomingulised" :) Ma saan aru küll, et Pühalepa originaaltriibud hoiavad praegu oiates ja valukrampides keskkohast kinni, sest see on jäme vägivald nende suhtes, aga no olge ometi mõistlikud - miks ma peaksin mingi kümme uut värvi ostma, lisaks eelmisele kahekümnele potsikule!?





 Musta ja valgega on veel tegemata, sest ma vihastasin ikka lõplikult nende mutukate peale ja kobisin hoopis mandrile ära :)

Mandrile tulekuga seoses. Kuna ma siin viimastel nädalavahetustel olude sunnil katsetan aktiivselt erinevaid transpordivahendeid Hiiumaalt ja Hiiumaale liikumiseks, siis seekord jõudis järg selle otsebussini. No see, mis kaks korda päevas vist käib. Ma olen seda bussi kui tuld seni kartnud, sest see süsteem on võhikule omamoodi segane, lisaks on need bussijuhid sellised järsu ütlemisega vennad, et õrna naesterahva löövad ikka lapiti maha. Olles Heltermaa sadamale nii lähedal, siis ei ole mul vist nagu vajadust juba Hiiumaal peale minna, vaid lähen ise sadamasse, ostan ise praamipileti, sõidan üle ja siis Rohuküla sadamas kobin peatusesse ja peale. Busse on kaks (üks alustab teekonda vist Käina suunalt kuskil, teine Kärdlast), mõlemad tulevad praamiga üle, aga nagu selgub, siis üks lõpetab teekonna Haapsalus, Tallinnasse vurab neist üks. Loomulikult sattusin ma "vale" bussi peale, minu ees üks noormees niisamuti (jee, ma pole ainus ohmu!). Bussijuht käratas muidugi nii mõnuga ja napilt seda infot, et ega esimese hooga muhvigi aru saa, et mis nüüd valesti on, miks mulle piletit ei müüda ja miks mind just nüüdsama bussist välja visati :)
Õige buss õnneks peatus ka kohe sealsamas, aga nagu ma aru saan, siis oli mul napilt õnne, et peale sain. Jutt siis reede hommikust. Oleks vast hea ja habemega nali küll olnud, kui mul oleksid Rohukülas taas segased seiklused olnud ja ma sinna passima oleks jäänud.
Ainult et ma ei saagi nüüd aru, kuidas oleks mõistlik toimida... Internetis pole ma leidnud keskkonda, kus sellele bussile eelmüügist saaks piletit osta. Äkki Kärdla bussijaamast siis saab? Kuigi mul on ju sinna ostma minna suht... pointless, või mis. Arumaisaa, aga ju ei peagi saama ja mõned teekonnad peavadki jääma seiklusrikkaks :)

14 mai 2018

Lennujaama säravad hetked






Ma istusin lennujaamas kohvikus, nautisin jäälattet ja kama cottat (on jah kole sõna, aga paremat ei tea) ja kaevusin raamatusse (õudhea, muide), kui ma kuulsin mingit suplsatust, seejärel mulksu ja siis... siis vulises nagu purskkaevus. Ise jõudsin veel mõelda, et ju on nad lennujaamas siis mingi vesisema atraktsiooni teinud, rahustab närve ja on silmale ka ilus vaadata.

Aga naised ju teadupärast näevad ka siis, kui nad ei vaata. Ma pole erand :) Minu läheduses seisis parajalt suur kamp puhtaid ja pestud vanainimesi, nii oma 10-15, kes tegid sünkroonseid liigutusi, nagu elaks kaasa millelegi. Pikad ja läbilõikavad oooooooehid ja aaaaahid kõlasid veel sinna juurde. 

Selgus, et mulksujaks oli üks proua, kes piki koridori oli teel küll tualeti poole, aga no mis sa teed, kui fontään töötab kiiremini kui jalad. Hoidis pihkusid küll all, aga ühtlasi oli ka segaduses, et kas tormata vajalikus suunas edasi või minna tagasi (?). Kadus siis mulksukann areenilt, penskarite grupp seisis endises paigas, pilgud kõigil naelutatud oksest ujuvale põrandale, vahepeal isekeskis midagi sosistades, silmis õud ja õõv. 

Penskarite õuele tuli aga õnn. Sest okseloik asus täpselt käänu peal - tuled piki poodide-kohvikutega palistatud pikka koridori ja viimase poe (mingid rahvusmustritega sukad-sokid jms) ja siis keerad tugevalt paremale. Nüüd hakkas tulema inimesi, kelle pilk ei olnud teps mitte põrandale naelutatud, vaid kaaslasega vestlemise ajal viimasele silma vaatamisele, nutitelefoni või siis rukkilillemotiividega sukkadele. Mis tähendab, et läbi okseloigu marssisid kaptenid-piloodid-stjuardessid, hoogsalt veeretades ratastel kohvreid. Marssisid peened prouad ja lipsustatud herrad. Okseloigus kükitades uuris üks näitsik sokkide valikut. Koguni terve iluvõimlejate naiskond marssis sealt läbi. Ja kõiki neid saatis (ilmselt poolakeelsete, võin ka eksida) vanurite oeh ja aah. Keegi neist ei tõtanud õnnetuspaigale marssijaid verbaalselt või kehakeelega takistama. Keegi neist ei hüüdnud mõnes rahvusvaheliselt mõistetavas keeles midagi hoiatavat. Nad olid jalust kui paigale naelutatud, kuigi ülakeha liikus kõigil aktiivselt kaasa (ma kujutan ette, et vormeli ringraja ääres võiks sedasi kaasa elada) ja häälitsused olid ekstraklass. 

Nüüd hakkas mind vaevama, et ma ise ei jooksnud... aga see oli kuidagi selline hetk, mil sa oled veendunud, et kuna need teised on lähemal, nad on juba püsti, neil on paar sammu astuda ja neist keegi ju ometi kohe-kohe teeb midagi, siis... Lõpuks oled suurest uskmatusest tardunud oma kama cotta taha.



Suvi on käes




Sellist segadust pole karjateel varem nähtud :)
Muidu on meil siin elu ikka hirmus. Öösel ei saa magada, sest ööbikud karjuvad kõrva. Hingata ei saa, sest küüslaugulõhn on nii tihke, et lõika või noaga. Toidu sees ma seda armastan ja tunnikese võin aroomipilve sees mõnuleda, aga nii, et see saadab sind päeval ja ööl, +30kraadises lõõsas - see on väheke pervo küll.

13 mai 2018

"Põhjas" / Linnateater


Ma peaksin Gorkiga sinasõpruse üles soojendama. Varapubekana teda esimest korda proovida oli ilmselgelt vale. Ristsõnade lahendamise aktiivsel perioodil ajasid mul vererõhu lakke nii Gorki kui ka Gaidar (küsitav siis vastavalt "Ema" või "RSN", ilgelt tüütu lõpuks, teate küll, nagu ka kometäheline maletaja jms). Mingil hetkel muutus Gorki juba sõimusõnaks mu jaoks :)

Kuigi see o l i  hea lavastus ja siin oli võrratu plejaad näitlejaid ning kõik lood hargnesid mõnusa tempoga lahti, siis... sellisel, peamiselt unevõlas möödunud nädalal, oli see kolm ja pool tundi siiski ränk katsumus. No ega seesugune ühiskonna põhjamudas seiklemine helgesse maikuusse sobigi (märtsi lõpu asendusetendus, seega sunnitud olukord). 

12 mai 2018

Ma ei osanud eluga midagi peale hakata ja istusin teleri ette


1. Ukraina - ma küll ei saa aru, kas see ühesilmne kutt tuli välja kirstust või pillikastist, aga laulab ta täitsa Harju, ptüi!, Ukraina keskmiselt. Üldiselt puue müüb sellisel võistlusel.

2. Hispaania - kas ma seda suudlust peangi nüüd terve loo ootama? Rahvas saalis näib juba tukkuvat igatahes. Kui nad samas vaimus jätkavad, siis pole isegi vahet, kas nad viimaks suudlevad. Mage! Ei tulnud midagi.

3. Sloveenia - ma olen mitu päeva pidanud loengut teemal "roosad juuksed on täielik out". Õnneks teeb slovenka selle, mis mul ebaõnnestus, nüüd kolme mintsaga ära. Ja püksid on ta ka koju unustanud.

4. Leedu - igal oma müüginipp, leedukas lüpsab nüüd Adamkust (või muud toredat tüüpi), nagu teada, lauluga pole siin midagi pistmist. Tegelikult on see tüüpiline ilus ballaad, aga alatud müügivõtted mulle ei meeldi. 

5. Austria - see oli vist see kutt, kes mängis mingis politseiseriaalis koera või muud sellist. Tüüp on "nii sügaval sees", et pakub Mangile tugevalt konkurentsi. Kui ta vaid teaks, et Eestis selle jutuga enam ei müü :)

6. Eestis - no see on läbi aegade selle riigi kauneim eurolaul, nii et mul pole midagi öelda.

7. Norra - see mees võttis vähemalt püksid kaasa, aga unustas pillid maha. Üks aasta oli tüüp mingi kujuteldava kaaslase Milkoga, tundub, et see võte hakkab popiks muutuma. Aga see Rybak on muidugi enesekindel, kui nii julgelt annab nippe eurolaulu kirjutamise kohta.

8. Portugal - aga kuidas ma nüüd räägin, et roosa on out?!?! Pole veel poole pealgi võistlus - palju neid roosinupukesi veel välja kargab... Ja mina esitaks Getteri asemel ka plagiaadisüüdistuse, sest roosapea hakkab vist vanaks jääma.

Vahepaus: sellele ühele saatejuhitibile võiks keegi lisaks "make some noise"-ile midagi muud ka õpetada. Aga ma annan talle andeks, sest tema omakorda andis võimaluse Elinale.

9. Suurbritannia - ma olen tegelikult veidi väsinud sellest popisüldist ja vikerkaartest laulmisest (mille taustal tuleb hästi originaalselt käega kerge poolkaar õhus joonistada). Aga ma saan aru, et see meloodia on meeldejääv. Mõnikord see loeb. Ja toob võidu.

10. Serbia - ilge uni on - kaua see pull veel kestab? Kuigi nalja pärast võiks ju võidu Serbiasse saata küll.

11. Saksamaa - "lugu ei ole eriti rõõmus"... see on küll hea sissejuhatus loole. Aaa, see on see väikese Toompere teisik, kohe poole sümpaatsem.

12. Albaania - "Eugen oli üllatunud, et finaali sai"...no shit. Selline originaalsus lööb mu jalust maha.

13. Prantsusmaa - tädi on stiilne, ega ma kurda. Laulu sõnumi nunnumeeter on ka põhjas, ilmselt raudpoltkindlalt esikümnes.

14. Tšehhi - nüüd köetakse publikum üles salto-ootusega.  Ma arvan, et tšehhid on saanud oma isikliku justinbieberi, isegi tsipa stiilsema. Huvitav, kas Tšehhimaa pisikesed tüdrukud ikka ka hulluvad ja kaubanduskeskuses järele jooksevad?

15. Taani - nüüd ma saan vähemalt teada, kuidas üks viiking võis välja näha. Oh heldus, neid on suisa viis tükki laval. Kas see on viikingite moonwalk? Päris hea. Ohoo, viikingite räpp tuli ka ära :) Ja lumi. Eks olegi kaua juba ilus suvine ilm olnud.

16. Austraalia - oh jeerum! Ma päriselt kardan selliseid naisi, eriti kui nad ka laulma juhtuvad, ööpimeduses. Aga koreograafia-vaarikas läheb küll raudselt talle (või mis see õuduste auhind oligi?) Ta võib oma pead kasvõi sada korda jalge vahele visata, aga see ei tee laulu paremaks... Kuigi, kui tema kummarduse sügavust vaadata, siis meie  esiteadmamees oleks sillas.

17. Soome - kuulge, ma juba lavalise aktiviteedi pärast paneks ta esikümnesse. Ja ilusti piuksub ju ka. Vähemused ruulivad nagunii. Tegelikult peaks mind võitu ennustava kilpkonnana (mis iganes ta nimi oli, see, kes jalka või hoki tulemusi mõned aastad tagasi ennustas) kasutama, sest kui üks laul mind kahe päeva pärast ärgates kummitab, siis see on kindel märk. Noh, praegu on muidugi vara öelda, sest enamusi lugudest ma kuulen esimest korda... annaks nad mulle ajapikendust esmaba hommikuni...

18. Bulgaaria - nii, järgmine nunnumeeter: lisaks autos magamisele, on elanud ka Taanis ja kuskil veel. Narkomaania - see müüb loomulikult. Tuhka sest laulust! Lõpus üritas natuke Elinat järele teha, no ei õnnestunud.

19. Moldova - taustatümakas on täpselt nagu Verkal kunagi, väheke klounaadi sinna tümpsu otsa. Kostüüm vaid erineb. Sellele laulule saavad küll vaid mõned meeltesegaduses õnnetud hinged hääli anda.

20. Rootsi - vähemasti on puusad lahti nagu vaja, ma muud positiivset ei oska nagu öeldagi.

21. Ungari - jesver, kas ungarlased teevad ka mingit hevivärki?! Kuigi ungarikeelselt kõlab see päriselt nagu kögöš-mögöš. Et kuulad ja kuulad, teritad kõrvu ja ikka mõtled, et soomlased jämmivad. Ei tea, kas nad ikka said aru, et nad tulid eurovisioonile? Reikop hakkas isegi meile ungari keelt selle kõige peale õpetama.

22. Iisrael - kui meil poleks tänavu Elinat ja La Forzat, siis võiksin selle tipskini võidule isegi alla kirjutada. Kogu show on olemas ja veel täie raha eest. Ja pervoteemad lähevad alati peale, eriti hästi tuleb see muidugi just Iisraelil välja (kuigi ka austerlased on selles osas edulisteks hakanud). Ma ei imestaks, kui see võidaks.

23. Holland - kantri kantriks, aga mis valudes see neeger seal tõmbleb? See laul... nomaitia... Oi kurja, neid tumemehi on seal ju päris mitu. Jagatud valu on ikka poole väiksem.

24. Iirimaa - üldse mitte minu jaoks lugu. Loo mõttes siis, geiteemat hetkel ei puutu. Selline... ühtlane, lame, pinisev tapeet, mida autos pikki otsi sõites saab paratamatult kuulatud. Sellist mussi on nii lademetes, et ma seda juurde vist siiski ei toodaks. Muidu, 90ndatel olid sellise babyboy-häältega laulude tõusuajad juba ära.

Üldiselt. Ega siin pikka juttu olegi. Esiviisik tuleks ikkagi Eesti, Soome, Iisraeli vahel ära jagada. Ma kuulan, mis siit veel tuleb, sest hetkeseisuga ei saa isegi viisikut kokku :)

25. Küpros - imelikul kombel üritab Küpros enda müügihitiks seda rahvusejuttu teha... Minu jaoks selline vassimise taktika ei tööta, aga kui nad seda nii järjekindlalt raiuvad, siis küllap nad julgevad panustada sellele. Figuuri poolest ma annaks talle kõrge koha küll, meeldejääva meloodia poolest niisamuti. Kui ma oleks endiselt diskopepu, siis ootaks Elinat kibedad ajad praegu, aga ei... jääb siiski Elina :)

26. Itaalia - kutid laulavad toredasti, aga on suht staatilised (isegi ei väänle põrandal, mis sageli sarnastes olukordades on artiste päästnud), seega oleks neile üks kena taustatantsija ära kulunud. Oleks kohe mitu pügalat kõrgem positsioon tulnud (oleks vast habemega nali, kui nad mu jutu peale nüüd võidaks, aga no seda ei juhtu, ma tean). 

MUNA


Sel suvel saab Soonlepas taas teatrit. Theatrum tuleb meitele Hiiumaale külla ja lavastab saarele igati sobiliku loo "MUNA" (autor ja lavastaja Andri Luup), mida augustikuus ühtekokku seitse korda mängitakse.

Osades:
Jan Uuspõld,
Helena Pruuli (NO99),
Maria Peterson,
Risto Vaidla (Kuressaare Linnateater),
Helvin Kaljula,
Elisabeth Peterson

Ühel väikesel saarel on maja, kus elavad tuntud helilooja Miikael, tema abikaasa Iida ja tütar Uuma. Heliloojal on tulemas sünnipäev, kui täiesti ootamatult kaotab ta kõnevõime. Miikael ei suuda enam sõnagi öelda ja ta ei teagi, mida öelda ja kellele. Tundub, et tal on juhtunud midagi tõsist ja ta ei suuda seda sõnastada. 
Peo eelõhtul tuleb mandrilt sünnipäevale ka vanem tütar Kiira koos kusagilt leitud peigmees Marioga, keda ta soovib tutvustada. Aga isa ei räägi midagi ja kui inimene ei räägi, pole kindel, kas ta kuuleb. Tema naine Iida on suures segaduses, sest ta soovib, et kõik läheks hästi, aga sünnipäev kisub vägisi kiiva. Tumma meest turgutatakse pigem sõnade kui tegudega ja peitu pugenud armastust otsitakse tikutulega taga; ühel inimesel ilmutab see hääbumise märke, teisel tahab sisemine kevad tärgata, aga armastusest lõplikult aru saada on keeruline. Pinget ei leevenda ka Miikaeli vaimukas poolvend Silver, kelle pidevad loomanaljad olukorda palju lahedamaks ei tee. On munadepühade aeg. Muna sümboliseerib midagi, mis on väliselt korras, aga mis sealt välja koorub, see alles selgub.

Väga hea põhjus meile külla tulemiseks :) Ja mis kõige parem, isegi kuupäevi on valida: 11., 13., 14., 15., 16., 17. ja 18. augustil, ikka kell 19.
Piletid saadaval Piletimaailmas ja Piletilevis.






11 mai 2018

Mitu paari aluspükse sul on?


Ja siis tuli meie kaubapäeval välja selline kenasti kokku lapitud ja nööridega kinni säetud riidetükk. Nii kena nägi välja, et ei tahtnud nagu lahti harutadagi. No olgu, hommikumantel ju ei saa olla, aga ehk mingi hame või kentsakas hõlst...? 



Tutkit, ütleks targemad inimesed seepeale. Välja tuli hoopis intiimsem pesutükk. Ehk siis aluspüksid. Naesterahva omad. Kahjuks ei ole siit pildilt hästi aru saada, aga ma igaks juhuks mainin, et neil püksikutel (tänapäeva nappe püksikuid arvestades on muidugi suht veider neid mulle põlvini ulatuvaid ja kolm korda laiemaid pükse niimoodi nimetada) on siis üks pool... khm-hm... avatud, või lahtine, nimetage, kuidas soovite. 




Minu kõvaketta jooksutas säherdune lõige aga hetkel kinni. Et kas see lahtine "lõhik" jääb siis ettepoole? Häda nr 1 jaoks? Samas, nagu ma aru saan, siis sel ajal (eelmise sajandi algupoolel, kohati isegi esimene kolmandiku lõpuni) ei pööratud häda nr 1 tegemisele just kuigipalju tähelepanu, see käis möödaminnes, niiöelda käigu pealt, ka naistel (täpsemalt võid lugeda Heiki Pärdi raamatust "Eesti argielu"). 
Aga äkki siis käis see "lõhik" hoopis tahapoole, häda nr 2 jaoks? Äärmiselt mugav ja ajasäästlik, kas te ei leia?
Mul on nii palju küsimusi... ja mitte ühtegi vastust. 

Igatahes ma eeldan, et selliseid aluspükse riidekirstus päris mitukümmend paari ei olnud :) Ja hetkel jään ka vastuse võlgu, kas see konkretene eksemplar oli pruugitud või siiski tuleviku tarbeks kõrvale pandud, et ehk läheb tarvis. Samas... seal on mingid kahtlased pruunid laigud... aga eks kusagil pööningul seistes võib ka plekke ja laike sigineda 😀

P.S. Ega te ju ei lootnud seda postitust avades, et ma hakkan teile enda garderoobist kirjutama 😜



10 mai 2018

Soonlepa kaubamaja

Achtung - achtung! Täna avati Sarve kaubamaja,aga meil oli eile Soonlepas isetekkeline kaubamaja avatud, isegi Partnerkaarti me ei küsinud. Üldse mitte ühtegi kliendikaarti. Kõik, mis vana sauna otsatoast tuli, see letti sai laotud. Ma oleksin justkui kommipoodi sattunud :) Otsaruum ise sai umbes nii tühjaks:



Nii, ja nüüd on kaubapäev!

Kangarull, saate aru... Tulnud läbi aastakümnete, hoolega hoitud, tallele pandud... Esmane hinnang, et suisa kodukootud.

Käsitsi õmmeldud kirsad

Rauad kenasti all ja puha




Sukki oli mitu paari ja mis peamine - uued, kandmata, mis pidada olema võrdlemisi tavatu leid. Sedasorti rõivatükid jõuavad kaasaega pigem ikka räbalatena.





 Milline mantel, kas pole? Ilmselt Kärdla kalevivabriku toodangust valmistatud. Nööbinäidist säilinud siiski vaid üks ja ainumas.

Kudumishuvilistele midagi :)

Labakuid ja töökindaid samuti suurem laar. Sarvemeeste mõõtudele vastavad veel kusjuures. 





See punane oli tegelikult kellegi udupeen kostüüm olnud, raudselt pidurüü. Seelik, mille kinnisest see pilt, läks kahjuks kõige kaduva teed. Kostüümi ülemiseks osaks olnud jakk sai säilitatud. Muide, käsitsi õmmeldud!, aga nii peenelt, et minusuguse totu jaoks sama hea kui masinõmblus. Sinised kandid äärtes ja puha. Trukkidega, aga trukid samuti peenelt kokku sobitatud sinise niidiga. 



 Nööbid on mu nõrkus lapsest saadik olnud. Ja nüüd selline kausitäis :) Enamus muidugi esmapilgul selline suvaline kraam, aga te vaadake vaid alumisel pildil olevat üksikut punast suurt nööpi - ilma puhastamatagi on siin näha kalakujutised. Olen vaimustunud :)



Selle sildi kohta meil arvamine puudub. Ilmselgelt reaalne nimi, sest Kaevatsi laid ja perenimena kasutatav Kaevats on siinmail laialt levinud, aga mille silt või mis puhul selline, ei tea...