31 detsember 2018

2018/2019

Kas teil ka tekitab seesugune aastaarvude kirjutamine natuke stressi? Mul küll veidi tekitab, sest ilmselgelt meenutab see koolipäevikuid ja õppeaastaid :))) Kulub õige pikk teekond, kui mõistad, et sedasorti "stress" on vaid titepiuks võrreldes nende muredega, mis hilisemas elus end su teel ilmutavad.

Tegelikult oli aga hea aasta, isegi väga hea, olgem ausad. Jälle üks aasta elus püsitud, lähedased niisamuti, arvestatavaid tervisekošmaare pole samuti olnud. Mingis vanuses hakkab see määravaks saama :) 

Aasta pärliks pean ma loomulikult tanu alla saamist (again!, aga mis siis), kuigi see juhtus nii ammu, et on tunne nagu see oleks olnud juba eelmisel aastal. Põgusalt olen sellest kirjutanud siin:

Üks eriti armas kokkusattumus :)


Reise oli sel aastal vähe, aga ägedaim neist kindlasti Mauritius ja sealsed inimesed. Need muljed leiab sildikese "Mauritius" alt:


Üks pikema veeremisega tegu või asi sellest aastast on muidugi "Minu Hiiumaa". Siinkohal olen ma tohutult tänulik kõigile, kes minuga sel teekonnal kaasas on olnud: abikaas, kes on paljude nende lugude algpõhjus, kirjastuse tüdrukud, kellel järelikult pidi minusse natuke usku olema ja kes on ka ilmumisele järgnevatel kuudel mind igati toetanud, ja loomulikult kõik need mitu tuhat raamatu ostjat, kes on tükikese minust koju kaasa viinud! Teid on olnud ikka uskumatult palju. Olgu võrdluseks öeldud, et "Minu Taani" sama numbrini jõudmiseks kulus ikka mitu-mitu aastat, aga "Minu Hiiumaa" ilmumisest on alles viis kuud. 
Eraldi rõõm on aga kõigist neist kirjadest ja kohtumistest, mis seoses raamatuga on sündinud - olge tänatud ja tervitatud!


Raamatuga, täpsemalt selle esitlusega, on seotud aga järgmine eredam hetk aastast - ühepäevakohvik 03.08.2018. Sellega seotud tänu ja lugupidamine läheb täielikult vaprale tiimile ja taas kord rohkearvulisele publikule!
Päevareportaaž on leitav siit:



Pärlite hulka veereb kindlasti ka üks "Muna", sest kukkede-kanade siblimist Soonlepa karjamõisa õuele andis see tänavu kevad-suvel mitmeks kuuks (ja annab ka järgmiseks suveks, piletid on juba müügil ja tasub augustikuu esimestel kuupäevadel end saarele sättida).



Viimane tänavune ja omamoodi ainulaadne pärl sündis juba pimedal sügisõhtul Soonlepa keramajas, kui PuuluuP küttis rahva käima ja hiidlased tulid vahvasti kaasa. 


Ka kokkuvõtva postituse lõpus olen ma valmis endale kindlaks jääma, et oli hea aasta :)

Nii et tahaks iseendale harjumuspäraselt soovida veelgi paremat aastat, ent ma ei usu, et paremat enam olla saaks :) Saagu siis vähemalt sama hea!

Blogikülalistele soovin ma lõbusat, tegusat, kirglikku ja seiklusrikast uut aastat!

P.S. Austusavaldusena teile püstitasin tänavu ka postituste rekordi, lõplikuks numbriks jääb vististi 270, mida ei ole selles blogis varem ette tulnud. 

30 detsember 2018

Teatriaasta 2018

Käi või ära käi teatris, teatriaasta number tuleb ikka üks ja sama. Mõnes mõttes muidugi üllatav, et üldse tänavu midagi kogunes, endale tundus tagasivaadet alustades, et eriti ei jõudnudki teatrisse. Arusaadav ka, kui mõelda, et 1,5-2 kuud aastast oled Eestist kaugemal ja 4-5 kuud saare peal ära. Järelikult saavad teatris käimised tehtud umbestäpselt 5 kuu jooksul.
Kõrvaltoast kostus mu küsimuse peale pakkumine 30 etendusele, et nagu... halloo, kust sa sellise numbri võtad üldse :))) Mulle tundus, et ma olen tänavu üldse heal juhul kümme korda teatrisaali tolmu oma kingadel näinud.

"Kaks vaest rumeenlast" Linnateater
"Tagasitulek isa juurde" Linnateater
"Kunst" Von Krahl
"Preili Julie" Linnateater
"Isa" Theatrum
"Topeltwoody" Teoteater
"Põhjas" Linnateater
"Muna" Theatrum
"Suur maailmateater" Theatrum
"Üksi ja Esmeralda" Theatrum
"Eesti matus" Draamateater
"Mineku eel" Linnateater
"John" Linnateater
"Kuningas Lear" Theatrum
"DreamWorks" Endla
"Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika" Draamateater

Ja nüüd tuleb see koht, kus peaks Üksküla (oli vist Lotte filmis?) häälega hüüatama: "Mis sinuga lahti on, sõber John?" Sest kiire blogi siltides tuuseldamine näitab, et kinno olen jõudnud isegi rohkem kui teatrisse - 19 korda. Ei, tegelikult 20 korda, sest ükskord vedas elu õieke mind vaatama mingit kolefilmi, millest ma vist blogisse ei suutnudki kirjutada :)

Tulgu teil parem teatriaasta, seda ma soovin!


29 detsember 2018

Unistuste töö

Ma olen kunagi juba pajatanud, et mu unistuse töö oleks olla krevettide koorija. Aastad on läinud, aga üheski tööportaalis pole ma vastavasisulist tööpakkumist veel kohanud. 
No olgu, ma pole väga tihti sinna vaadanud ka.

Aga ega see polekski ikka nagu see õige asi. Sest ma saan aru, et naisterahval peaks olema ka mingi koristusalane ekstaatiline tegevus, mida ta siis iga nädal ootab ja ilma milleta variseks ta maailm kokku. Saan aru, et Jekaterina hakkab erutusest värisema veidike määrdunud aknaklaase nähes (kui ta suvel Hiiumaal oli käimas, siis ma targu lasin keramajal kõik aknakatted alla, üldse oleks ma ta parema meelega lasknud uksest sisse kunagi õhtuhämaruses või nii). Minu ema jaoks oli kunagi aga nädala tipphetk, kui ta sai lauahõbedat poleerima asuda. See võis olla nädal otsa niisama kinnises karbis seisnud, ent jumala pärast, seda sai ju veelgi enam särama lüüa. Elu õiekese eest olen ma periooditi pidanud peitma nii pliidiplaadi- kui ka kaminaukse puhastusvahendeid, sest... no ei ole tarvis suisel aal üle päeva kaminaust küürida  :)

Igastahes nukrutsesin mis ma nukrutsesin, ent ühel hetkel sain aru, et minulgi on naiste koristusmaailmas oma salakirg olemas - laelühtri särama löömisest orgastilisemat koristusaktsiooni pole olemas. Tõsi, mina üritan tekitada enesele võimalikult pika eelnaudingu, mis tähendab, et ma hoian end vähemalt aasta otsa tagasi. Näpukesed sügelevad, aga mina raputan resoluutselt pead ja mõmisen - mkm, oota veel natuke, Mae!. Käin ja vahin iga päevaga üha enam tuhmuvat lühtrit (Hiiumaal lisanduvad sinna veel tugevalt boldis ämblikuvõrgud), ent püüan enesele kindlaks jääda. Kui ma olen juba aasta jagu võidelnud enneolematu kihuga redelil lae alla ronida ja käed ülespidi tundideks tegudele asuda, siis viimaks luban ma sel õndsal päeval kätte jõuda ja käärin käised üles. 

Hiiumaa viga on see, et seal on suvisel hooajal kogu aeg selline valgus, et lühtrile õiget sära nagu külge ei saa. Või on lae kõrgus vale. Või pirnid (loe: hõõglambid) valed. Pigem ikkagi liiga palju aknapinda ja valgust vist.


Linnakodus on kogu aeg piisavalt hämar ja siin saab lühter primadonnatseda. 
Tõsi, ka publikumi on siin märksa enam, sest tänagi pesemisega lõpetades ja redelilt alla ronides, turistid juba klõpsisid. Kohe nagu palju motiveerivam või kuidagi, Hiiumaa sead ja rebased ei tee ju väljagi, kui neile ilu lood.



28 detsember 2018

Nuusuta mu kummikut!

Eestimaa talv ei soosi enam talvejalatseid ja nii ma kablutasin endale linnakummikuid otsima. Tegelikult olen ma neid piielnud juba jupimat aega, valik on muidugi suur, aga seda õiget ikka keeruline leida. Noh et õige oleks see, mis vastab kriteeriumitele: õhema tallaga, pärlitega, pitsi-satsiga või lipsukesega, midagi kuldset võiks ka olla, soovitavalt TH omad ja no mingit mitut sadat euri ma nende eest samuti ei kavatsenud välja käia. Ja loomulikult SI-NI-SED peaksid need ju ka olema :)

Kuna aastad aga läksid, kummikuteta aastad eks ole, siis pidin oma nõudmistes väheke alla andma. Hiljuti Kaupsis leidsin leti, kus kogu valiku peale kokku kombineerides oleks peaaegu ideaalse kummaripaari saanud (ühed olid mustad lipsuga, teised punased kuldse triibu, pärlite ja pitsiribaga, kolmandad pärlmuttersinised), ent õiget paari endiselt polnud. Aga kuna nad pärast pühi jälle mind soodukaga meelitasid, lõin käega ja otsustasin ühed ära rabada.

Natuke kahtlaselt seal leti juures küll lõhnas, seda ma möönan, ent ma ajasin selle ühe äsja mööda triivinud proua kraesse. No et ehk oli ta enne kodust väljumist ajanud enda peale vetsupuhastusvahendit või midagi sellesarnast. 

Kui ma kummaritega koju jõudsin, avastasin, et mu esikus on seesama veider aroom.

...

Nüüd olen mina see vetsupuhastusvahendiodöörine provkin.

...

Loo moraal, et ei maksa ikka võõra firma kraami osta. Ma jälgin küll harva firmasilte (ainsaks erandiks mu nõrkus TH näol, ma võiksin siinkohal rääkida oma seiklustest üks number väiksema TH kleidi selga ajamisega eilsel Kaupsi retkel, ent ma ei tee seda... igatahes ripub seal üks ideaalne kleit, mille õiget suurust ei suuda ma kusagilt leida), ent kummikute Lemon Jelly märk oleks võinud ohutuled ju süüdata. 

Huvitav, kui kaua see lõhn püsib, keegi teab? Kas seda on võimalik "ära tuulutada"? Lapsena oleksin ma sellistest kummikutest muidugi unistanud (kui ma oleksin osanud!), sest mõtle kui mugav, viskad laudas sõnnikut palju tahad, aga pärast alevisse pittu marssides lõhnad ikka kui väike armas sidrunitüdruk :)




27 detsember 2018

Raamatuaasta 2018


Lükkan raamatuaasta lukku ära. Julmalt. Varem olen võrrelnud andmeid nii Goodreadsis, raamatukogu laenutusprogrammis kui ka blogis. Vanusega siginenud laiskusel lasen tänavu õilmitseda ja usaldan ainult Goodreadsi keskkonda.
Nii et kokku sai sel 2018. aastal loetud 112 raamatut (mullu 99), lehekülgi tuli 30 227, mis näitab, et raamatud on mul pigem õhemapoolsed, andes keskmiseks mingi 269 lk raamatu peale. Goodreads väidab, et kogukaim oli tänavu "Luukellad", vist mingi 701 lk.

Lahkuse poolest olen ma suhteliselt stabiilne, viie tärniga kostitasin 34 raamatut. Iseenesest on päris huvitav vaadata, et mis mulle siis aasta jooksul nii väga meeldinud on, algusotsa lektüüri ju ei mäletagi hästi enam. Ootuspäraselt esineb hinnatumate raamatute hulgas Põhjamaade romaani sari ("Väävelkollane taevas", "Igal hetkel oleme veel elus", "Pärand ja keskkond"). Vaatan neid raamatuid praegu ja olen endiselt oma hinnangutega nõus. Kurvastusega pean tõdema, et sari Moodne aeg on mul ära vajumas, olukord on lausa nii hull, et ma enam kõike ilmuvat ei suuda kättegi võtta... Viis tärni olen andnud sarjas vaid ühele raamatule - "Pool kollast päikest". Punase raamatu sarjas olen rahuldunud kahe raamatuga - "Sellest ja liblikatest" (ühtlasi saab see Mae mitteametliku auhinna kui kõige parema annotatsiooniga raamat) ja "Córdoba valge tuvi". Viimati nimetatus ma hetkel enam lõpuni kindel ei ole, kas see just n i i hea oli, aga ju siis sel hetkel nii tundus.
Uus tulija sarjadest loomulikult Kirjanikud omavahel, milles jätkuvalt vaimustun "Minu kuninglikest kaelkirjakutest", nõks vähem "Meie hingede võlgadest", kuigi täna tagasi mõeldes vist hinnet alla ikka ei võtaks. Kahjuks puudub mul info, kas nad jäävad oma algse plaani juurde piirduda sarjas kümne autoriga või ehk läks sarjal hästi ja ilmub veel midagi. Mina loodan muidugi seda viimast varianti, teise kümneka võiks ikka ka valmis visata.

Loomulikult ei saa minu puhul üle ega ümber ka reisiraamatutest. Minu-sarjast vupsasid kõrgele kohale Viin ja Dubai, hetkel imestan, et Šveits on mul nelja tärni peal, ent seal oli vist teise poole äravajumisega mul mingi teema. Aga on veel ka vanemaid asju, nt Lembe soovitatud "Hotell maailma katusel. Viis aastat Tiibetis", kuskilt netiavarustest nopitud vihje "Apelsinid lumes", "Mine ja kaota ennast". Uuematest reisukatest "Meie küla eided La Gomeral", "Elu aluspüksata". Ja küll mitte žanripuhtad reisiraamatud ehk, ent natuke siiski ja võrratu stiiliga - "Vene veri" ja "Seal". Aareleid võiks üldse rohkem kirjutada, tema on minu selle aasta leid.

Skandinaavlastest, lisaks sarjade juures mainitutele, on ka mitmed löögile pääsenud. Karl Ovega sain ju suhted korda, näen, et tema Võitluse-raamatutest olen 2. ja 3. osa juba kõrgemalt hinnanud. Väga mõnus leid, või no mis leid, seda ei leidnud mina, vaid isand Konn vist soovitas, "Uju koos uppujatega". Meenutab neid aegu, kui mu öökapile (mida mul endiselt pole!) tulid Wassmo ja Ragde. "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" on muidugi tase omaette ja mul on rõõm, et olin sunnitud seda teistkordselt veel lugema, sest see avas veel omakorda uusi kihte.

Elulugusid ja luulet ma suurt ei loe, seega ei imesta, et neid siin nii vähe kajastub. Löögile pääses (pigem küll päevikulaadne) "Mu saatuse maa" Aino Kallase päevikukatketest ja luulest hiiukeelne-meelne tõlkeraamat "Ole ise". Žanriülestest  raamatutest väärib kindlasti märkimist, samuti viis tärni saanud, Sneguri-raamat.

Ilus raamatuaasta oli, seda peab küll ütlema. Isiklik raamatuaasta läheb (aja)lukku Fidži ja Egipti toimetamise ja Minu Hiiumaa kirjutamisega. Sedagi on rohkem kui küll, elamiseks ju ka aega vaja :)
Tulgu uus raamatuaasta veelgi parem, head uud lugemisaastat, raamatusõbrad!

26 detsember 2018

Teateid lollidemaalt


Ma igaks juhuks ütlen kohe alguses ära, et ma ei arva nagu oleksid egiptlased kuidagi lollid või Egiptus eriline lollidemaa, pigem iseloomustan ma sellega enda nädalast mõnulemist seal. Häbitundeta. Nii, nüüd on see öeldud ja loodan, et keegi end enam seaks ei vihasta minu avalduste peale.

Jah, ma leidsin end taas kord Sharmist, kuigi olen vahepeal aastaid raiunud, et mina sinna enam oma jalga ei tõsta. Ent mööngem, sellisel aastaajal, 4,5 tunni lennutunni kaugusel, sellise raha eest mõistlikumat paika te lihtsalt ei leia. Nii et detsembris Sharmi võiks muutuda vaat et traditsiooniks. 
Tõsi, kui eelmisel aastal tundus, et eestlased on endiselt Sharmile käega löönud (pommid, terror jms koledused, millest kõik tähtsa näoga räägivad), siis aastaga on olukord tuntavalt muutunud. Eelmisel aastal leidus väga häid viimase hetke pakkumisi, ei mäleta täpset minekukuupäeva, aga see oli vist paar päeva varasem kui tänavu. Mu mäletamist mööda oli Hilton Waterfallsi "kõik hinnas"-pakett kusagil 350-400 euro vahel nägu. Põhimõtteliselt odavam kui Eestis nädal elada. 
Seekord oli näha, et viimase hetke pakkumised lõppesid kusagil 07.12-09.12 väljumistega, nii et 15.-17.12 väljumistele mingeid pakkumisi enam ei tehtudki, pigem oli juba paar nädalat enne näha, et need kuupäevad müüakse välja ja tuleb kiirustada. Ilmselt otsustasid kõik koolilaste vanemad, et nädal enne vaheaega minema udutada pole mingi probleem (tegelikult mõtlesid sama ka õpetajad, sest mu lapse nägu vajus lennujaama jõudes pool meetrit pikemaks kui ta nägi oma kooli mitte just kõige sümpaatsemaid õpetajaid end samuti lennule registreerimas. Järgnevad tunnid möödusid tal palvetades, et need õpsid samasse hotelli ei laekuks - palveid võeti kuulda).





Cleopatra Luxury Resort oli muidugi ka oluliselt mõnusam kui Hilton Waterfalls. Nii et lollidemaa tunne oli eriti kerge tekkima. Pean tunnistama, et nädala jooksul ei jõudnud ma kordagi merre ega basseini, varbaotsagagi vett ei katsunud, osade basseinide ääres jäi üldse käimata. Sama hästi võiksin järgmisel korral oma akusid bassuta hotelli minna laadima. Ühelegi ühistegevusele ei jõudnud ma loomulikult samuti, animaatorid õppisid kiiresti ära, et selle tüdruku juurde pole mõtet mingi vesivõimlemise või jooga jutuga kauplema tulla :) Ma küll ei osanud neile Kurskist pärit animaatoritele tõlkida väljendit "sport on saatanast", aga nad leppisid viimaks ka lihtsama motoga "no sport for me". Küll aga said nad siva aru, et see tüdruk on usin oma abikaasat ja last sokutama kõikvõimalikke spordialasid harrastama. Elu õiekese päevakava oli kohati nii tihe, et tal oli raskusi ühelt tegevuselt teisele jõudmisele. Eriti paistis talle passivat mingite ambaalidega veepalli mängida. 

See-eest ei jätnud ma loomulikult ühtegi söögikorda vahele. Põhimõtteliselt oli kogu aeg kõige suurem probleem, et kuidas järgmiseks söömaajaks kõht veidikenegi tühjemaks saada. Ühel hetkel ma muidugi avastasin võlumeetodi, et söögikordade vahepealsed rumm-koolad võiks vahele jätta, sest see kurivaimu koola täidab ju julmalt kõhtu. Džinntooniku keerasid need Ahmedid ja Mohammedid aga jube kange kokku, sellega ei kesta kahjuks kaua. Nii et ikkagi jäi järgi kerge vein. Hiltonis oli selles suhtes leebem olukord, sest seal pidi ikka ise basseinibaari juurde vantsima, aga Cleopatras oli olukord komplitseeritum - poisid jooksid muudkui lamamistoolide vahel ringi ja enne kui eelmine jook otsas, uurisid, mida järgmiseks tuua. Ja kui sul oli alles kõrs suus ja sa ei suutnud talle ei aa-d ega oo-d vastata, siis noogutas ta juba teadjalt ja lippas baari jooki segama. Hirmus raske. 

See äärmiselt ebaesteetilise välimusega näritud junn on mu uus lemmik kunafa, mida ka Sandra "Minu Egiptuses" mainib. Kui keegi omab teavet, kust seda Tallinnas võib leida, siis paluks seda infot lahkesti jagada!
See oli põhimõtteliselt pool külmtoitude letist. Tõsi, nad kasutavad ikka päris palju igasugust sibulli ja paprikat-pipralisi, et ega ma seal suurt süüa saanudki kui tomat-kurk-porgand-kombot.

"Ennasttäis" saiake, mida veeretati üks tädike resto nurka küpsetama.



Pervod jõulukompad on mu eriline kirg :)





Umbes nii algas jõuluhommik 24.12. Mu unistus veeta pühad kodust eemal loomulikult ei täitunud. Seekord mitte. Tegelikult oli olukord suisa keerulisem kui muidu oleks olnud, sest sedapuhku pidin enne lennukile minemist tegema võimalikult palju ettevalmistusi jõuluõhtu söömaajaks. Imelik tunne oli küll palmi all hommikust süüa ja mõelda, et kümne tunni pärast pean seapekki ahju veeretama ja verivorste praadima :))))


Jõululõuna mõne kilomeetri kõrgusel nägi välja selline:

Ega jõululõuna tegelikult eriti elevust tekitanudki, pigem oli selleks tavapärane kõlaritest kostunud "This is your captain speaking..." ja kurjam, see oli naine mis naine. Lennukitäis inimesi kahvatus, vajus lössi, seejärel kostus sahin-sosin.
Ellu jäime.

Jõuluõhtu söömaajast pilti ei ole, aga ausõna, see sai nii napi valmistusaja kohta igati aus :)

Aga seda ma teile ütlen, et on viimane aeg Sharmi minna, kui niisama mõnuleda tahta. Ja rumal jutt, et keegi seal ei käi praegu. Sama küsimus kõlas ka "Minu Egiptuse" esitlusel Viru keskuse Rahva Raamatus paar nädalat tagasi. Öeldi siis ja väga lihtsalt võite ka ise üle kontrollida, et iga jumala nädal läheb praegu Egipti oma seitse lendu, osad Hurghadasse, osad Sharmi. Ja need lennud on TÄIS. 
Minekuks on ka seetõttu hea aeg, et praegu võimlevad nad iga kliendi eest. Ei mingit laisklemist või üle mõistuse jotsi kerjamist. Nad päriselt pingutavad ja tegelevad sinuga. Ilmselt ühel hetkel see jälle muutub ja nad võivad end lõdvemaks lasta. 
Netisõltlastele kurvastuseks peab ütlema, et Wi-Fi läheb seal ka aina paremaks. Seekord oli see kogu territooriumil enam-vähem mõistlik, ehk vaid suuremahuliste failide alla või üles laadimine oli kohati keeruline. 

P.S. Nüüd karjun igal hommikul Ahmedi ja Mohammedi järele, seisan nõutult köögis ja sõnan: "Omelette, with ham, tomato and triple cheese, please!". Ent köögis valitseb vaikus ja keegi ei koksa ühe käega mulle mune kaussi, teisega lisandeid tõstes...

25 detsember 2018

"Süda teeb kohati muret" Konn&Kaamos

Pildil Mae ennelõunane klähv, mille Mohammed küsimata kokku keerab

See jääb ilmselt selle aasta viimaseks raamatupostituseks, kahtlaselt varavõitu ju on, aga olgem ausad - mul pole hetkel midagi koju varutud ja raamatukogude viimasest saabunud laarist olen vist lootusetult ilma jäänud. Selle raamatu võtsin kaasa basseinilektüüriks ja jah, te ei lugenud valesti - ma läksin seekord teele ühe ainsama raamatuga, õhukesega veel pealekauba. Mul lihtsalt oli sedavõrd palju usku Konna ja Kaamose mõttelendu. 
Algatuseks kiidan pealkirja, sest nagu me, kirjutavad kodanikud, teame, ei ole pealkirjade välja mõtlemine üldse kergete killast. Süda teeb kohati muret, no see ütleb kõik ju. Et pole see raamat verisulis noortele mõeldud, ikka juba elu näinud tegelastele, kel kas tervis või mure ümberringi toimuva pärast südant valutama panevad. 
Ütlen kohe ära, et luuletused seekord mu meeleoludega ei haakunud, ent küllap tuleb nende aeg mingil teisel korral, sest pilguga neist üle libistades võib nentida, et kannatab lugeda küll.
Kõneldes lookestest endist oli muidugi esimene põletav küsimus minu kui uudishimuliku naesterahva jaoks, et kumb autoreist mingi loo kirjutas :) Võib juhtuda, et kulutasin selle, esmapilgul väheolulise, fakti peale liialt palju aega. Mu erilisteks lemmikuteks olid kohe esimestest ridadest alates Armandi lood. Selline eluline värk, eks ole. Sootuks teisest ooperist, kuid igati sümpaatsed olid muutunud aegade maainimeste lood, olgu nendeks "Piimapukk", "Jooga", "Minek", "Lumememm". Alapealkirja "Servamustrid" alla koondatud lood mind eriti ei kõnetanud, nii et neid ma väga ei pingutanud ka lugeda.
Kuulge, ja siis see pundunud korjuse/laiba teema veekogus - kummal teist sellega seoses mingi trauma on :)?







15 detsember 2018

"Kui mina ei ole mina" Jan Kaus


Mis see Kaus nüüd küll tegi?! Ja mina veel nii ootasin seda raamatut... Oma proosas on ta muidu selline õrna naiseliku käega kirjutaja, kergelt unelev, ent siin... viuhti! viskas talle omase tundliku lähenemise korstnasse ja muutus kirjanduslikuks kuivikuks. Olgu-olgu, nii hull see asi siiski ei olnud :) Jõulueelsele ajale sobilikult jäi ta ju siiski heatahtliku habemiku rolli edasi, pahasti ei öelnud, teravusi ei loopinud, ärapanemist ei harrastanud. Ja mõned unelevad ja paigatruud lõigud siiski olid. 

Ent jah, kuivaks jäi veidi. Tabasin end selle sarja puhul esimest korda mõttelt (ja mul on kõik peale Kaplinski loetud), et kellele õigupoolest see sari suunatud on? Eelnevate puhul tundus mulle, et sari on suunatud normaalsele inimesele, ehk kergelt küll raamatute ja lugemise poole kalduvale, aga siiski igati tavalisele Harju keskmisele tüübile. "Kui mina ei ole mina" näikse pigem kitsama kirjandusringkonna sisekaemuslik pilguheit olevat. Teisalt jällegi, Kausil on seda täielik õigus teha ja kas lõppeks pole ehk Kaus ainsana saanud sarja nimest õigesti aru - Kirjanikud omavahel... Rumal lugeja ei peakski oma nina nende kaante vahele pistma. 

Ma loodan, et ma nüüd kedagi üleliia ei kohutanud, lugege ikka. Tore raamat on. Eriti, mis puudutab Jürgen Roostet, sest sellist portreed temast pole küll vist keegi varem kirjutanud :) Tekib tahtmine teda (Roostet siis ikka, eks ole) suisa lõua alt sügada ja hellalt pead patsutada. Kõik varasemad pildid Roostest murenevad tuhandeks killuks ja kaovad unustuseuttu. Kui seda ei nimeta Kausi kangelasteoks, mida siis veel?

P.S. Ah jaa, alguses seda bändijuttu oli ka mu jaoks vist liiga palju. 

14 detsember 2018

"Minu Dubai" Susan Luitsalu


Minu-sarja kujundaja on hakanud kuidagi eriti häid kaasi treima, Šveits oli maru ja nüüd Dubai ka. Raamat ise oli ka lobe lugemine, no et hakkad algusest astuma ja siis astudki autoriga koos, mitte nagu vahel, et jäädki lugejana kaugusest näpp suus kiibitsema. Susani käekiri on mulle ennegi meeldinud, seega ma teadsin, mille ette võtan. Muidugi, eks ta ole ka parajalt terav tädi - pimedas vastu tuleks, ma ütlen ausalt, ma kardaks, ent raamatukaante vahel hea ja turvaline lugeda.

Keegi kuskil kunagi (jee, kõlab usaldusväärse allikana!) väitis, et "Minu Dubai" on suuresti autori tööst ja Dubaid nagu eriti netu. Loomulikult oli siin üksjagu tööd, aga mu meelest sai läbi selle töövärgi kenasti ka Dubai ise kirjeldatud. Et mismoodi muidu nagu ühest kohast kirjutada saakski, kui ei teeks seda läbi omaenda tegemiste, olgu selleks siis töö-, pere- või seltsielu? 

Minukaid lugedes juhtub mul sageli, et kuigi kirjutatud võib ju olla hästi ja autor mõjuda sümpaatselt, aga vaat sinna kõnealusesse riiki või linna pärast lugemist enam minna ei taha. No viimastest asjadest meenuvad näiteks kohe seesamune Šveits, Madeira, Kuuba (kurb küll, aga siinkohal pole valikut, lennupiletid said ju enne raamatu ilmumist võetud) ja eks neid ole veel teisigi. Aga Dubaiga juhtus vastupidi. Olen seda alati vältida püüdnud (seni edukalt), ent nüüd, pärast lugemist, tuli kange kihu seal ikka korra ära :) Mitte et ma kavatseks bikiinides, übersuure kübara ja tikk-kontsadega kusagil rannaklubis promeneerida või ihkaks neid suitsuhaisuseid hotellitube või tahaks end praadida ebanimlikus leitsakus, aga no lihtsalt... vaataks need ebainimesed seal klaaslinnas ära või nii. Ja väikestviisi autopede olen ma ju ka ja mis võiks minusugusele veel sobilikum koht siis olla. 

13 detsember 2018

Moodne rahapump

Väljaheitmine ehk ühe õuna kroonika/Draamateater

Andsin Draamateatrile uue võimaluse, teisalt olulise ja ehk pidulikugi, sest ma usun, et see jääb meie tänavust teatriaastat ka lõpetama. Kuigi... vara hõisata, sest ka sellele etendusele sattusime tänu sellele, et jalutasime paar tundi varem lihtsalt majast mööda ja otsustasime naljaviluks uurida, et ega õhtuks mingeid hea istekohaga pileteid pole vabanenud (see oli nimelt see õhtu, mil pidime Alexelasse Michel Legrandi minema kuulama, aga jah, olles spetsiaalselt Hiiumaalt  seks tarbeks mandrile sõitnud, selgus hoopis, et kontsert jäetakse ära). 

Ma leian, et see oli üsnagi... vägev lavastus. Kusagil arvustuses kõlas koguni, et suurvorm - jääb üle vaid nõustuda. Taas (sic!) kolm vaatust ja enneolematu tempo. Sellist hoogu annab ikka läbivalt hoida. Ja lavastuses oli kõike, kuidagi oli suudetud sinna mahutada nalja ja jaburusi, tõsisemaid mõttekohti, head muusikat ja kergelt eriefektegi, suhtlust publikuga jms. 

Foto: Draamateatri kodulehekülg


Algus esiotsa küll veidi hirmutas, oli hirm, et jäädakse odavate naljade meelisklevasse võrku siplema. Sellele aitas omalt poolt kaasa ka arvukas koolinoortest publik, kelle hulgas, nähes laval Nikolai Bentslerit - mainin siinkohal, et see on kõigi telerit vaatavate noorte tütarlaste jumalus Kättemaksukontorist -, tekkis kohemaid mingi sahin ja kahin ja sosin ja siplemine. Oo, kuidas nende õrnad hinged sulasid! Bentsler muidugi oskabki end, hoolimata antud lavastuse ebameeldivast rollist, võrdlemisi sümpaatseks mängida. Ent siis hakkas lugu end lahti kerima ja olukord muutus.

Foto: Draamateatri kodulehekülg

Noortele see lavastus ilmselgelt meeldis. Trupi keskmine vanus on ju samuti üsna noorepoolne. Ohtralt oli ropendamist. Muide, venekeelset, mida noorpublikum kenasti valdas (mu ees istus noori paras punt, hea oli jälgida). Lavabänd oli üllatavalt hea (muusikalist poolt kiidan igatahes!). Väga hästi haakis ka antud ajahetkel see Freddie teema, sest ma kahtlustan, et iga teine külastaja saalis oli hiljuti ka kinos käinud. Jüri Tiiduse kehastatud Freddie oli mu meelest superäge, tegi silmad ette koguni Rami Malekile. Ma loodan, et mõni telekanal oma aastavahetusprogrammis, kus igasugused paroodiad on ju alati aukohal, rakendab Tiiduse Freddiet. 

Olgu öeldud, et Uukkivile jäid seekord püksid jalga (vist, sest keegi küll jooksis püksata üle lava, keda saaliteenindaja taga ajas, ent ma ei jõudnud tuvastada, kes see täpselt oli). Seevastu peaosatäitja Ben (Kristo Viiding) lippas küll pool ajast muskulaari lehvides laval ringi. Ent ärge muretsege, ka meessoost teatrikülastajale pakuti poolpaljast naiseihu. Sõnaga, kõik said oma. 

Aga kahe sõnaga sisust... mulle meeldis, et kujutati nende õunakeste (pagulaste) tegelikku elu. Kui alati näidatakse näpuga sihtkohariigi ja ühiskonna ja kohaliku rahva peale ja õunakesi kujutatakse ilmsüüta lapsukestena, siis siin loos tuli selgelt välja, et kõik on siiski kahepoolne. Juured ja kodu on siiski kõige tähtsamad, oleks aeg sellest aru saada. Ja kui sa ei ole just otseselt sõjapõgenik või suure armastuse järel mineja, siis lihtsalt hõlpelu või naiivsete unistuste järele joostes lähed ühel hetkel ikkagi katki. Ja väga-väga katki. Üks suuremaid valesid on aga pettekujutlus, millele hoogsalt hagu juurde visatakse, et ma natuke veel kogun ja siis lähen tagasi. Ma leian, et ükskõik kui vilets elu oma kodumaal on alati kordades parem kui virelemine võõrsil. Sest kahjuks seal võõrsil siiski sagedamini vireletakse kui hea elu peal ollakse. 

Kuulge, Draamateatri kohta isegi üllatavalt hea lavastus, eks ole :)




12 detsember 2018

"Lõbu laialt" Elfriede Jelinek

Raamat, mida ma vist otseselt kellelegi soovitada küll ei söanda (mitte kaanepildi pärast, oo ei, sisu on veelgi karmim). Igaks juhuks siiski mainin, et kui teist keegi on pervokirjanduse tulihingeline austaja, siis see on igatahes teie maiuspala. Ja mis veelgi parem, te võite seda tuima rahuga avalikult lugeda, sest hallooo, see on 2004. aastal Nobeli kirjanduspreemia võitnud ja puha, tulgu vaid keegi selle peale kobisema. Kuigi tjah, teoorias olen ma tugev küll, ent sellega praamil istudes ja nähes tuttavat meie nurgalaua poole astuvat, keerasin raamatu kibekiiresti tagurpidi ja eile, valmistudes politsei koduvisiidiks, peitsin raamatu teiste, siivsamate (Jan Kausi "Kui mina ei ole mina) alla.

Ma ei tea, mis mõtete ja tunnetega eestlased selle 1995. aastal ilmutasid, küllap Nobeli potentsiaal sel hetkel neile veel ei kangastunud (muide, Tallinna Keskraamatukogu kõigi harurmtk-de peale on seda vaid kaks eksemplari, Urram näitab kolme). Pärast Nobeli saamist ilmselt suhtumine muutus, sest autobiograafiline "Klaveriõpetaja" 2005. aastal on juba arvukamalt komplekteeritud. 

Niisiis kõnealune "Lõbu laialt", milleni ma jõudsin vist otsapidi seoses Thomas Bernhardiga, kes suutis samuti oma kodumaa tagajalgedele ajada. Suhteliselt samas seisus on toimetanud ka Jelinek. On see illustratsioon naise positsioonile Austria ühiskonnas ühel ajahetkel? Ju vist. On see tõene või ülepaisutatud? No ei tea. Alles paar kuud tagasi ei oleks ma seda uskunudki, ent olles nüüd hiljuti lugenud "Minu Šveitsi", siis ma olen valmis sealsete küngaste vahel kõigeks, absoluutselt kõigeks. Võrdlemisi suletud, tagurlikud mägikülade kogukonnad, neist võib kõike oodata. Kas selle peab lugejale just taolise väljaheitelaviinina kaela valama, seda ma ei tea. 
Aga raamatu suurim väärtus mu jaoks (jah, mingi väärtus oli siiski olemas) oli erinevate metafooride- ja sünonüümide rikkus. Kuna suguaktid ja genitaalid eksisteerivad praktiliselt igal leheküljel, siis on metafooridele loomulikult vaja tähelepanu pöörata. Praegu mõtlen, et oleks pidanud need vist välja kirjutama, aga jäägu see tekstianalüüs teistele asjapulkadele :) 

"Lood unustatud Tallinnast" Jaak Juske



Ma ei tea kõnelda põlistallinlaste eest, ent minusugusele hiljuti sisserännanule olid siinsed lood ja pildid tõeline kompvek. Põnev ja hariv (hetke)ülevaade ühes tagasivaatega minevikku. Nii mõndagi nende kaante vahel olevast informatsioonist olen ma juba oma koduse kahejalgse entsüklopeedia abil omandanud, eriti mis puudutab Kadrioru ja kesklinna kanti, aga eks mõnikord on temagi minu küsimustele vastamisega jänni jäänud :) 

Ja kuigi lood ja nendega seotud pildid on kõik toredad, siis minu jaoks oli vaat et kõikse olulisem igasuguste kohanimede päritolu. Uustulnukana tekitavad esimesena imestust just ikka nimed... Kompassi asum, Veerenni, Torupilli, Falgi tee, Fahle maja ja samas vaimus aina edasi. Tegelikult on see ju omamoodi uus maailm, mille ma napi nelja aastaga olen pidanud selgeks õppima, lisaks Hiiumaale muidugi :)

Lemmikumad hetked raamatutest. Loomulikult Võllamägi, kus praegu asub Swedbanki peakontor - no kas saab tabavamat asukohta ühel pangakontoril olla, ma küsin (ja selle kõige juures olen ma muide väga lojaalne oma kunagisele tööandjale). Võllad ja pangad passivad hästi kokku mu meelest, isegi omamoodi ajasilla abil. Pank tõmbab võlla laenuorje ja nii mõnigi kord näikse, et samas võllas peaks rippuma mõni pangaisagi. 

Teine lemmik siinsetel lehekülgedel oli varjusurnute kodu perenaine. Nutikas ärivaistuga perenaine vaatas, et ega neid varjusurnuid väga ei tooda sinna majja, aga mis neist voodikohtadest ikka tühjalt seista lasta, hakkas hoopis öömaja pakkuma, hiljem vist koguni lõbutüdrukutelgi lasi seal omi asju toimetada. 




"Lood unustatud Tallinnast. 2. Tallinna tööstus" keskendub suurematele tootmis- ja tööstusettevõtetele. Põnevad lood needki.

P.S. Loodan, et Pegasus aru pähe võtab ja ikka kordustrüki välja annab, hetkel neid raamatuid üsna võimatu kusagilt leida :(




11 detsember 2018

Raamatunädal

Ülepeakaela Hiiumaale kiirustamine ei lasknud õigel hetkel teha tagasivaadet kahele tegusale päevale Rahvusraamatukogus toimunud raamatunädalal.  Mis muide olid tõepoolest tegusad, sest ma ei ole mitte ühtegi pilti teinud neist :) Ainult ohtralt emotsioone mälupangas.

Foto: Tiina Tammeorg
Sain aru, et inimene vajab ikka värve, eriti praegusel aastaajal, sest Petrone Printi raamatulett, kuhu end maha istutasin (või noh, palju seal ikka istuda sai) oli tõsiselt värvikirev ja eks see tõstis meeleolu õige kõvasti. Ja muidugi inimesed ise, sest ilmselgelt olid nad kõik ju raamatusõbrad, muidu poleks nad sinna tulnud. Aga raamatusõbrad, vaat need kohe lõhnavad teistmoodi :) 

Ja kõik need arutelud ühe ja teise raamatu teemal, need õhkamised Minu-sarja raamatute kohal... Niipea kui keegi libistas pikemalt üle ühe või teise raamatukaane, said kohe aru, et tegemist on autori ema-isa, vanaema-vanaisa või naabritädiga. Ma olin kohal vaid kahel päeval, aga nägin ära nii paljude autorite lähedased. Mõne kohta sain juurde veel kuhjaga lisainfot, nii põhjalikku, et annaks vastavale üllitisele teise osa kohe kokku :). Autoreid endidki, kusjuures, oli neil päevil seal palju näha, nagu omaette kommuun kohe.

Kummal on suurem?
Foto: Eero Spriit



Kui sa seisad reisiraamatute ligiduses, siis on selge, et sa saad korraliku ülevaate inimeste käidud ja planeeritavatest trippidest, sest arusaadavalt loetakse esmajärjekorras raamatuid kohtadest, mis otseselt kõnetavad, aga mitte ainult. Kas te teadsite, et on olemas suisa Minu-sarja kollektsionäärid? Nood laekuvad korrektselt trükitud nimekirjadega, kus üles loetletud viimastel kuudel ilmunud või algusaegade läbimüüdud nimetused. Reisisihtkohtadest ma saan aru, on populaarsust kogumas Abhaasia, mitmest suunast kõlas vihjeid selle kohta. No ja muidugi Kuuba. "Minu Kuuba" ju ilmus alles paari kuu eest, lisaks oli Mae suur kõrv igasuguse äsjakäinute muljete osas. Ent mis siin suurest ilmast kõnelda, kui kohal olin ma ikka ennekõike Hiiumaa pärast, seega teise olulise osa juttudest moodustasid Hiiumaa-muljed. Nende juttude tuumik on ikka sama - naised räägivad Tabori Mamma lugudest ja Ilvese kodurestost, mehed huvituvad Hiiumaa militaarobjektidest, sekka mõned loodusteemad. Ilmneb valusteravalt ka hiidlaste endile tehtud karuteene praamiliikluse üle kisamisel, sest paljudki huvilised nendivad kurvalt, et tahaks Hiiumaale tulla, aga praamid teil ju ei käi... 

Minu eriline tänu kuulub aga kõigile vanadele ja uutele, reaal- ja virtuaalmaailmast pärit sõpradele, kes kas planeeritult või juhuslikult sattusid läbi astuma. Nägin neid, keda pole ammu või üldse näinud. Nägin Fb Lugemise väljakutse grupist vähemalt nelja inimest (tuvastada suutsin neli, neid võis enamgi olla). Väljakutse-tüdrukutest mõned olid kavalad kui rebased ja võtsid pühendused nimeta, alles hiljem avalikustasid end :) Seevastu isand Konn, olgu ta kiidetud selle eest, astus läbi ikka avalikult (moosiplekid jäid üle kontrollimata). No ja kummalistest ootamatult tekkinud austajatest ma parem ei kõnele... eriti sellest härrast, kes kirjutas mulle mustandi pühendusest, mille ma tema raamatusse kirjutama pidin...
Ja teate, ma nägin hiidlasigi kõvasti rohkem kui nende kolme Soonlepas veedetud päeva jooksul kokku:)

09 detsember 2018

"Aino Kallas. Maailma südames" Silja Vuorikuru

Aino Kallase olulisust on mul enda jaoks keeruline sõnastada. Piinlik tunnistada, tema loominguga olen halvasti kursis, käsi pole haaranud tema teoseid, mis iganes põhjusel. Ent naisena, loojana, Soome-Eesti sillana on ta alati mu jaoks esirinnas olnud. Tema avaldatud päevikud, algselt mõeldud küll rahahäda leevendamiseks, kuid kiiresti populaarsust kogununud, on ometigi mu lemmikud. 

Siinne elulugu on põhjalik ja minusugusele äärmiselt sobilik. Kallase elulugu on võetud viimse detailini lahti ja mis peamine - seotud tihedalt loominguga. Iga teose - mis teose! koguni novelli - puhul saab nüüd lugeja täpselt teada kõik seosed päris eluga. Ja meist keegi ju ei kahtle, et päris elu mõjutab loomingut iga nurga pealt. Neist Saaremaa ja hiljem Hiiumaagi mõjudest oleme kõik ilmselt mingil määral juba lugenud, kuid märksa üllatuslikum oli minu jaoks paralleelide tõmbamine või otsene mõjutatus mõningate salaarmastustega. Sest jah, Aino Kallas oli moodne naine kui nii võib öelda. Psühholoog Juhan Luiga Tartu-aastaist, rääkimata peamisest, Eino Leinost, ja veel mõned, saavad kõik tihedalt loomingusse valatud. 

Ja kas saab seda Aino Kallasele ette heita? Olles küll suure rutuga Oskar Kallasesse armunud, nõudis argipäev oma: elu võõrsil, liigtihedad rasedused, pereelu kohustused, mis lämmatava laviinina ta õlgadele langesid, lisaks peagi ka saadiku kaasa esindusülesanded, võisid ilmselgelt üle jõu käia. Ega Oskargi vist kerge loomuga olnud, konservatiivne nagu ta oli. Neid hetki, mil see abielu oleks võinud tuhandeks killuks unustusemeres vajuda, oli rohkem kui üks kord. Ent ikka see eelmise sajandi inimeste perekonna hoidmise vajadus... Ja ennäe, elusügisel olid nad jälle vaimliselt samal lainel. Ehk ei olnud see kirg ja enneolematu armastus, ent see oli kõik see muu. Mis on ka oluline, kas pole? Kirg läheb mööda, see muu, mitte iial.

Saatus ei olnud Aino Kallasele kerge. Alates lapsepõlve kaotustest isa uppumissurma näol, millele kohe järgnesid mõlemad vanavanemad, ema raske depressioon, lastega läks samuti nagu läks. Oma eluajal jõudis ta vist viiest neli ise matta. Ja samas vaimus aina edasi. 

Minu jaoks olid põnevad ka kõik loomepiinad. Nende tagantjärele kujutamiste juures jääb sageli kõlama et ah, kus tuli idee ja ah, kuis sai see paberile pandud ja kõik kohe läks kuidagi... ludinal. Aino Kallase puhul, kui õrnalt üldistada, siis enamus asju tulidki raskelt. Mõni asi ei jõudnudki kuhugi välja (Ungru krahvi epohhiloov romaan), mõni asi tuli paar aastakümmet hiljem ümber kirjutamisele, mõni asi sai koguni ladumiselt tagasi "kutsutud", nii mõnigi teos lihtsalt leige vastuvõtu (kusjuures olulist rolli mängisid igati subjektiivsed põhjused või inimlikud nõrkushetked), rääkimata kogu sellest juurtetuse teemast. See kõik on niivõrd aktuaalne, et pöörake sellele tähelepanu, see saab olema meie lähitulevik. Sest tõepoolest, Kallase elust suurem osa kulus juurte määramisele, otsimisele. Eestlasega abielludes kaotas ta Soome kodakondsuse, mistõttu jäi paljudeks aastateks kõrvale ka stipendumidest ja auhindadest (olgu, osalt oli siin põhjuseks ka nn saadiku abikaasaks olemine, nö jaanalinnusulgede-skandaal), ainesekski oli tal ju suuresti eestlaste ajalooline saatus. Ja samas kirjutas ta ikkagi soome keeles. Keeruline olukord.

See lõputu tasakaalu otsimine oma füüsiliste ja loominguliste laste vahel, see jäi vist lõpuni Aino Kallase saatust määrama ja mõjutama. 




08 detsember 2018

Nopped

Mõned nopped lugemistest on kiirete päevade vahel ajaloouttu vajunud.

Natasza Goerke "Seal" võiks ehk väikeste mööndustega liigituda reisikirjanduse alla. Poolatar on Nepaalis elanud juba mitukümmend aastat, seega teab, millest kirjutab. Kuidagi... armas oli tema jutustamisstiil. Ma ise ei ole Nepaali veel suutnud enda südame külge köita, aga lugeda oli mõnus ja hea. Ja no Lindepuu nimi tõlkijana ilmselt annab ise juba kvaliteedigarantii.

Järgmised kaks raamatut... njah. 
Esmalt "Lääne tee" Mohsin Hamid. Vastakaid tundeid tekitanud raamat. Loomulikult ei ole pagulastemaatika minu jaoks ja ei meeldi mulle ka see, et seda uksest ja aknast suruma hakatakse. Tekstina oli see siiski võrdlemisi ladus ja loetav, mõned säravad tekstipärlid puhas nauding (kahju, et üles ei märkinud). Lõpuni lugesingi peamiselt selle pärast, lugu ise mind ei puudutanud. Tegelased jäid kuidagi kaugeks, kuigi püüdlikult moodsate sugemetega. Ja need salapärased uksed... no ei olnud minu jaoks. Usteta oleks üldpilt minusuguse lihtsa inimese jaoks palju parem olnud. 

Minusugune konservatiiv poleks Johannes Anyuru "Nad upuvad oma emade pisaratesse" üldse Põhjamaade romaani sarja torganud. Goodreadsi keskkonna lugejad hindavad igatahes romaani kõrgelt, ohtralt kõlab vaimustushüüdeid. Ma jään siis seekord eriarvamusel. Esiteks, düstoopia. Pole minu jaoks. Ka liigne vägivald ja detailsed terroriakti kirjeldused ei pane mind heldima. Nii et ei jäägi eriti midagi järele, millega mind rõõmustada :) 
Pärast seda raamatut hakkab nii mõnigi sellesse sarja skeptiliselt suhtuma. Karuteene, ma ütlen. Tõsi, võin endasuguseid rõõmustada, et järgmiseks on sarjas Anne B. Ragde "Elunautijad".

04 detsember 2018

Raamatukohting

Iga tõeline raamatufanatt teab isegi, et käimas on traditsiooniline iga-aastane raamatunädal, ikka Rahvusraamatukogus. Kestab see tänasest laupäevani, letid on hea lektüüri all lookas, aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda :)
Tahtsin hoopis pühalikult teada anda, et seal on platsis ka minu lemmikkirjastus Petrone Print, kelle letis kolmapäeval-neljapäeval (see on siis 05.-06.12) võib mindki kohata. Manan ette Mae näo ja puha. Kohal olen ilmselt alates kl 13 ja mõned tunnid kindlasti, aga kui väga meeldima hakkab, siis võib-olla õhtuni välja. 
Nii et kellel on kingikotist või isiklikult öökapilt veel "Minu Hiiumaa" puudu, siis sealt saab selle soetada, küllap ka soodsamalt kui raamatupoest. Mae viskab lahkesti oma pookstavid ka sisse. Kui sul on aga raamat olemas, ent ilma autogrammita, siis heldene aeg, võta kaasa ja ikkagi kirjutame sisse (keegi pole ju öelnud, et oma raamatuga raamatulaadale minna ei tohi). Aga võite minuga ka niisama lobisema tulla, ikka ootan :)

P.S. Kui kellelgi on "Minu Hiiumaaga" seoses mingid erisoovid (kohtumiskellaaja või pühenduse osas), siis võib julgesti FB kaudu kontakteeruda ja vaatame, kes ja kas ja kus. 


03 detsember 2018

"Külaline" (PÖFF)

Kuna mul on siin parajasti Egiptimaa vaheetapp, siis leidsin sobilikult PÖFFi põhivõistlusprogrammist egiptlase Hadi El Bagoury filmi "Külaline". Ma ei tea, mis tundega oleksin puhtalt lehelt seda vaadanud, ent pärast "Minu Egiptuse" toimetamist  oli see kui kirss tordil. Minu-sarja raamatud on ju pisi-pisikesed, ülemäära sügavuti pole võimalik kõigi teemadega minna, kuid loomulikult jõudis/jõuab nende kaante vahele veidi kristlust ja islamit, ekstremiste, niqabi kandmise (mitte)vajalikkust jms. Just see erinevate usugruppide ja tõekspidamiste vastandumine saab selles raamatus huvitav olema. 
Ja eilne film oli kantud täpselt neist samadest teemadest. Ohtralt nalja ja lõpuks ka märulit sinnajuurde. Lugu kooriti kinolinal kiht kihi haaval lahti, seega keeruline midagi täpsemalt siinkohal ära rääkida. Üllatavaid pöördeid oli rohkem kui üks :) Kahtlustan, et kõigi detailide olulisusest ehk ei saanudki ma aru. Lisaväärtuseks minu jaoks oli mu temperamentne tumedamat verd naaber, kes nähtavasti konteksti paremini tundis ja sellele häälekalt kaasa elas :))) Tänu temale mõistsin ka mina, kui ekraanil tegelased mõne järjekordse fiaskoga hakkama said või plahvatusohtliku uudispommi kaaslastele edastasid. 

Ja otse loomulikult oli filmis elutoas taustal näha vitriinkapp serviiside ja kristalliga, millest Sandra ka Egiptuse-raamatus kirjutab. 



02 detsember 2018

DreamWorks / Endla

Taevale tänu, et ma eile koju jõudes kohe arvuti ligi ei tormanud ja ühe kuumaga oma emotsioone siia ei toksinud... sellest oleks saanud väegagi hirmus jutt, ma oleksin kasutanud palju vägisõnu ja teinud oma renomeele korvamatut kahju :)

Täna olen ma juba väga zen ja ütlen vaid: mis p... see oli?!

Teatrisse minek lülitus programmi väga viimasel hetkel ja pigem seltskonnaürituse mõttes, seega eeltööd eriti ei teinud. Pileteid oli kahtlaselt palju saada küll... Plaanid olid suured, küla peale jäämine ja i-le täpiks spaad ja värgid ja muu selline kraam. No et kui Pärnu, siis Pärnu :)
Kes etenduse lõppedes esimesena autonina kodu poole keerasid, need olime meie, kiirust ületades kihutasime koju koti peale. Tegelikult lahkus kolmandik meie seltskonnast juba vaheajal, nii et... Nende lahkumise positiivne külg oli, et saime teise vaatuse vaadata esimeses reas ja keskel istudes. Mistõttu nägime Elizabethi (Jekaterina Novosjolova) ehtsaid pisaraid, mis tegid mu kalgi südame härdaks ja seetõttu jätan mõne krõbedama sõna ehk ütlemata. Ka etendusse poogitud veider tantsunumber oli sealt parem jälgida, kuigi ma ei tea, kas ma nii sügavale naiste kleidisaba alla ikka tahtsin vaadata. 

Ma kahtlustan, et materjal on hea (ikkagi Võrõpajev), kuigi kiskus liiga esoteeriliseks ära (lavastas Vihmar). Tüütas veidi samasisulise jutu mämmutamine, mõnikord töötab see võte kenasti, aga no pagan... seekord küll mitte. Suurem osa trupist suutis mängida nii, et... mul ei olnud teatris olemise tunnet. Sorry. Aga võib-olla lavastaja taotleski, et publikul oleks tunne, et üks kamp sai äkki kokku ja otsustas teatrit teha. Ma usun, et kui ma hakkaks oma sõpradega mingit näidendit tegema, siis umbes nii see meiesugustel kujunekski. Õpime teksti pähe, koguneme kujuteldavale lavale, ja siis lihtsalt jaurame seal. Tegelikult me isegi ei jaura seal, vaid vastavalt tekstile on kellelgi pikem monoloog või omavaheline dialoog pidada ja siis nad kuidagi kannavad oma laused ette, teised tuiutavad niisama pealt vaadata. Ja siis me mõtleksime, et oih, äkki on vaatajatel niimoodi igav vaadata, olgu, teeme siis nii, et see on mingi läbu või joomapidu, sest siis on meil põhjust ju klaase käes hoida ja lavaliikumise elavdamiseks oleks uue dringi valamine või kellegi pehmetel jalgadel taarumine. Õudselt põnev!



Kõik oli nii vastikult kunstlik ja ebausutav, et ma näen praegu tulist vaeva, leidmaks midagi head. Olgu, leidsin. Mulle meeldis Meryl (Carita Vaikjärv), ilmselt seepärast, et ma pole Vaikjärve väga kaua laval näinud, aga tema rollilahendamised on alati kuidagi liigutavalt lähedased. Põhimõtteliselt meeldis mulle ka Ago Anderson, kuigi ta mängis umbes sama tüpaaži nagu ta kõigis komöödiates ja telepurgis näidatavates asjades teeb. Lihtsalt, ta oli veenev eile. Bettyt kehastanud Fatme Helge Leevald oli ka okei. Aga mida tegid teised?! Mul ei ole mõtet nende tegusid üles loetlema hakata, sest seda on teised enne mind juba teinud, väga tabavalt, kusjuures. Hilisõhtul kodu poole sõites oli mul ju aega (ja huvi!) guugeldada ja valjusti ette lugeda arvustusi. Põhimõtteliselt võiksin neile kahele alla kirjutada:
- meie selleaastane kutseline teatrikülastaja Alissija http://eksperiment.kinoteater.ee/34-dreamworks/


Teises vaatuses pidu enam ei pandud, aga ega midagi paremaks ka ei läinud. No kui, siis ehk see, et abikaas mul enam magama ei jäänud (esimeses reas otse näitlejate nina all norskama hakata oleks muidugi ka tase olnud). Uinumise raskendamiseks oli lavastaja kolm abimeest kasutusele võtnud: 

1) mingi väga sürr muusikaline number tuli esitamisele, ma ei liialda! Kolm naist laulsid vaheldumisi, lõpuks veel kolmehäälselt (eelpool mainitud Leevald, lisaks Kleer Maibaum-Vihmar ja Carmen Mikiver). Mul on sellest laulust siiamaani kulmud kolmnurkas püsti.

2) matuseliste tantsunumber - see ei olnud laulunumbrist sugugi vähem sürr :) 

3) jah, see kolmas punkt. Kuidas ma nüüd ütlen või kirjeldan seda... Seks roboti ja tõstukiga on meil siin juba moeasi, nüüd siis seksuaalakt... teispoolsusega? Vaimuga? No igatahes kolme kuu eest surnud abikaasaga, eks ole. Sellega, kellega peaosaline ikka vahepeal jutles ja ilmaelu üle arutles. Ja kuigi nad etenduse jooksul kõik jutud said omavahel ilusasti räägitud, siis kokku nad füüsiliselt ei puutunud kordagi, seega oli seksuaalakti kujutamine väga kihvtilt lahendatud ja kogu lavastuse vaat et kõige kandvam stseen. Tõsi, eks see üle võlli pornograafiliseks lõpuks ka keerati, aga kamoon, seda ei saa neile ette heita, sest kui poleks seda pildikest olnud, siis poleks näitlejad sedagi aplausi saanud. Nüüd, ma olen kindel, said nad märksa entusiastlikuma aplausi ja elenevad kaks ja pool tundi piina olid kui peoga pühitud.

Keegi neis arvustustes mainis, et ta hakkas vahepeal igavusest venekeelseid subtiitreid lugema - mina ka, muide :)! Nii et lõppkokkuvõttes võin nentida, et siin oli oma hariv moment ikka olemas vene keele meelde tuletamise näol. 

P.S. Pärnul oli täitsa kobe jõulupuu, mitte nii põnev kui Kärdlas, aga traditsioonilise maitse kena rakendatus igatahes. 

01 detsember 2018

Ma olen paks!

Jälle ma kutsun teid külla, tundub, et see hakkab juba harjumuseks saama :) Jälle teeme ajalugu, sest sellest saab keramaja ajaloo esimene tubaetendus.
Seekord tuleb külla oma saarenurga tüdruk Piret ja lahkab naiste lemmikteemat.

Autor: Piret Eesmaa
Lavastaja: Auri Jürna
Laval: Piret Eesmaa

Mitu korda oled seda lauset kuulnud? Mitu korda ise öelnud? Mis tunne see tegelikult on?

Keegi ei ütle “Ma olen paks!” lihtsalt niisama. Selle lause taga on alati midagi katkist. Sageli on selleks normaalse, intelligentse inimese ülitundlik sotsiaalne närv, mis tajub liigset survet teistele meeldida ja sel eesmärgil teatud moel välja näha. 

Meid ümbritsevad pidevalt õpetused, kuidas alla võtta. Pildid ühtmoodi kehadest, mis teistsugused kehad valeks kuulutavad. Ja nii me veedamegi oma päevi “õige” keha poole püüeldes — trenn, toit, salatrikid, imenipid. Keerutame peegli ees ja otsime riideid, mis “valed” vormid varjaks. Katsetame poose, et “õigem” välja näha. Sest see peaks meid õnnelikuks tegema. “Õige” kehaga oleksime rõõmsad, edukad ja armastatud. Kuid tegelikkuses, oma keha pidevalt kritiseerides ja “valeks” tunnistades me vaid hävitame iseend tükk-haaval, vabatahtlikult. Me lammutame oma Mina, lõigume selle pisikesteks tükkideks ja lahustame need oma ettekujutuses “õigest”. 

Just sellest räägibki lavastus “Ma olen paks!”. See on isiklik lugu sellest, kui katki võib olla üks terve inimene. Naine või mees, noor või vana, XS või XL.

Pilet: 10 € (ainult eelmüügist! Kontakt: Soonlepa karjamõisa leht Fb-s või meili teel soonlepakeskus@gmail.com)

Etendus algab kell 19.00
Etendus toimub Soonlepa karjamõisa keramajas. Kestab umbes 50 minutit.

30 november 2018

Braavo, Kanal 2!

See on tõepoolest väärt mõte, et Kuldvillak eetrist välja lüüakse. Oligi ainus põhjus seni pulti sellele kanalile klõpsida, nüüd saan sellest vaevast priiks ja vaba pooltund nagu maast leitud. Ma ei tea, mis on põhjendus sellele sammule, aga see peab kuradima hea olema, et ma seda ka usuksin. 

Väide, et Kuldvillaku tase on alla käinud, ei ole argument. Kohati on ehk mullegi tundunud, et küsimused on muutunud lihtsamaks, aga kui see ka nii oleks, siis küsimuste raskusastmega oleks ju ometi lihtne mängida. Viimane, natukenegi mõtlemist eeldav saade kavast maha võtta on ikka liiga äärmuslik samm. Mis me siis edasi teeme? Loputame ajusid pastakast imetud uudislugude, kallutatud uuriva ajakirjanduse ja tootereklaamile ning allapoole-vööd naljadele pühendatud saadetega. 

Lubadus, et asemele tulevad uued ja põnevad saated... tjah, selles olen ma muidugi veendunud. Ilmselt lähevad need saated jälle hädiselt lapsikute koomuski- või propagandasaadete kategooriasse. Nende vorpimine näikse kasulik ja kasumlik olevat ja teatavasti on meil praegu aeg, mil piiratud mõtlemisvõimega halli  massi kasvatamine on prioriteet number üks. Ajupesu tehakse juba niigi igas teises saates, Kuldvillak tundus sellest siiski võrdlemisi prii olevat. Järelikult pointless, ma mõistan. 

Astrid Lindgreni rääkimata lugu


Ma arvasin, et olen selle filmi ammuilma lootusetult maha maganud, sest mu meelest figureeris see kinokavades juba mitu kuud tagasi. Üks päev marssisin aga sihitult kinno sisse, et vaadata ükskõik mida. Vedas, ütlen ma nüüd.

Mulle meeldis, ja kohe vägagi. Saan aru küll, et selline lihtsake ja armsake, aga ju siis sobitus kõik kenasti kokku. Midagi uut ja üllatuslikku siit välja ei koorunud, see kõik on juba biograafiates öeldud. Filmi ei ole püütudki kuigi paljut haarata, tegelikult keskendubki see mõne napile aastale Lindgreni naiseks kasvamisest. Ühtlasi siis ka kõige sensatsioonilisemale tõigale tema elust - ikka see väljaspool abielu sündinud laps, kelle ta Taanis sünnitas ja kolmeks aastaks sinna elama jättis. Eelnevast ja järgnevast ei püüagi film aimu anda. Filmilugu lõppeb koguni nii järsult, et vaataja ei saa sedagi teada, et lõpustseenis Lassega Vimmerbysse vanemate juurde minnes, jääbki Lasse mõneks ajaks vanavanemate kasvatada. Filmitegijate valik, las ta siis olla. 

Aga kogu ajastupilt mulle meeldis. Meeldis seegi, et kuigi vaataja sai ju aru Lindgreni traagikast, valust ja kurbusest, ei olnud filmi üldine foon lõputu hädaorg, vaid seal olid olemas ka helgemad noodid. On see ju midagi, mille vastu loojad nii sageli eksivad - soovides kujutada kellegi elu mingit traagilist momenti, välistatakse igasugune rõõm ja ujutatakse vaataja/lugeja üle üüratu koguse musta murega. Samas me teame ju, et iga mure kõrval eksisteerib samaaegselt ka rõõm ja ikka on midagi sellist, mille üle rõõmustada. Siin oli see tasakaal leitud ja paigas. 

29 november 2018

"Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas" Veiko Märka


Oh, Märka, Märka, Märka...Lati alt jooksid läbi seekord. Seda sarja jälgin ma üldiselt teraselt, ent mõned on tõepoolest olnud, mida kohe pärast ilmumist käsi ei tõuse haarama. "Tiigriaasta..." oli üks sellistest. Minu hilise meelemuutuse (raamat ilmus juba paar aastat tagasi) tingis puhtalt Märka raamat sarjas Kirjanikud omavahel, mis mulle mekkis päris kenasti. 

Raamatus latrab Märka peamiselt taustsüsteemist, sekka noppeid ja katkendeid tol aastal ajakirjanduses ilmunust. Jääb kuivaks. Palju lubatud hullumajani jõudis vist alles kusagil raamatu keskpaigas. Värvikamaks ent ei muutunud lood ja elu ka seal. 
Jättis sellise köhh-möhh mulje mulle, õnneks ei olnud samal ajal ka midagi paremat lugemislaual ootamas (üldse on järsku lektüürivalik lahjaks kukkunud).