21 jaanuar 2018

3 naljakat seika, mis ma seoses abiellumisega talletan

Liigsetesse detailidesse laskumata, ent rahuldades teist osade uudishimu, ühtlasi tunnistades oma lünklikku mälu, leian ma, et on tõepoolest kolm fakti, mis võiks siia talletada.

1. Abielusõrmus. Klaassiga.

See on üle mõistuse raske, seda ma ütlen. Kui sa astud sisse ainult ühte suvalisse kullapoodi, siis võib sul isegi hästi minna. Nimelt mõni pood müübki vaid paari varianti ja vsjoo. Jube lihtne valida, veerandtunnike ja töö tehtud. Kõige hullem on aga see, kui minna sinn Viru keskuse Hobujaama poolses küljes asuvaid kullapoode kammima. Seal oli kahes poes selline valik, et migreenihoog on kohe garanteeritud. Seal olid ühtlasi ka minu lemmikud, aga kuna neid oli nii palju ja ma ei suutnud valida, lisaks ei jõudnud me teisepoolega ka kompromissile, siis jäigi valimata. Etteruttavalt olgu öeldud, et sõrmuste osas me üksmeelt ei saavutanudki :) Ma loodan, et see ei ole mingit sorti enne :))))) 
Igatahes. Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas me päris esimest korda üldse Ülemiste keskuse kullapoodides tuuseldasime. Üldiselt on vastava sooviga müüjanna poole pöördudes esimene  küsimus: "Kas klaassiga?"
WTF?!?!😨😨😨
Kuna mina olen pikkade juhtmetega ja pigem seedin asja kaks päeva, kui kohe pärima hakkan, siis mina oleksin murekorts otsmikul kohe minema kõmpinud sealt. Minu teispool on siiski härjal sarvist (loe: müüjal natist) haaraja ja nõudis koheselt selgitust, miks peaks ta ostma klaasiga abielusõrmuse?
Noh, teadupärast on pooled kullapoenäitsikud pigem vene keele mõjutustega ja neid huvitas esimese asjana, kas kunded tahavad "klassikat" või mitte...

2. Allkiri

Teile võib üllatusena tulla, et ka mina olen kord olnud pisike tüdruk romantiliste unistustega. See tähendas tavaliselt seda, et kui kooli ilmus mõni uus ja maru ilus poiss, siis hakkasid tüdrukud vahetunnis nö uut allkirja harjutama. No et kui peaks uue poisiga kunagi pulmadeks kiskuma või nii... 
Ja üleüldse, ma olen juba korra abielus olnud ja t e g e l i k u l t ju teadsin, et tuleb kogu see uue allkirja teema päevakorda, aga novat, ma unustasin selle ära. Tähtsa päeva eel ärkasin ma keset ööd karjatusega, et ma pole uut nime kordagi proovinud läbi kirjutada. Kahjuks oli kell juba nii kõvasti üle kesköö, et polnud kuigi tark tegu sellega ka siis algust teha. Otse loomulikult läks ka hommikul kiireks ja ... Täiesti tuksis värk, ma ütlen. 
Õnneks on asjalood siiski nii seatud, et sain veidi "ajapikendust". Sellel kõige tähtsamal hetkel tuleb ju siiski veel vana allkiri anda. Juhtus aga sedasi, et kuna mul on kange kihk reisile siiski juba uue nime ja dokustaadiga minna, siis tunnike hiljem kimasime me juba Lasnamäele romantikat tegema, sinna politseimajja eks ole, kus ülejäänud sada tüüpi nihelevad kannatamatult dermatiinistmetel, järtsinumber higises pihus. Seal saabus siis esimene vaba hetk uut allkirja õppima hakata. Väga sürr, no tõesti.
Nali aga ei seisnenud siiski veel selles. Toored ja konarlikud need pookstavid ju olid ja see imekitsas ja libe ekraan, kuhu passi tekkiv allkiri tuleb mahutada, ei teinud ettevõetud ülesannet sugugi lihtsamaks. 
Aga pagan küll, ma sain sellega hakkama! Ma tundsin end võimsana nagu Bruce Willis mõnes märulis.
Mae püüab pingsalt allkirjaga esimesest tähest kaugemale saada 
Lahkusin õndsal ilmel teenindusest, et siis ülejäänud päeva vääriliselt nautima hakata... Kui helistati teenindusest, et te panite avaldusele endise allkirja. Vaidlesin sõjakalt vastu, et ei pannud, vaadake veel kord. Tädi oli vankumatu nagu tinasõdur ja raius oma. Ega´s midagi, kui tagasi siis tagasi. 
Otse loomulikult olin ma paprile pannud õige ehk uue allkirja, kuid no olgem ausad - selle varasemalt ekraanile kribatud allkirjaga oli sel ikka võrdlemisi vähe midagi ühist. Tegelikult, algus ikka oli, aga no lõpp vajus totaalselt ära. Sinna lõppu olin ma aretanud mingi surra-murra, umbes sellise nagu tekib siis, kui täie vungiga kastmisvoolik lendab kogemata käest lahti ja juba viskleb igas suunas suvaliselt. No mul viskles lihtsalt pastakas niimoodi.  Iseenesest täitsa okei muidu, aga katsu sa teisel korral seda sama mustrit viskama saada :) 
Tädi siis lasi neid (õnneks arvutis eelnevalt täidetud) avalduseblankette välja ja mina uhasin alla kirjutada. Siis võtsime kõik blanketid ette ja võrdlesime, et milline tekkinud allkirjadest kõige enam vastaks sellele, mis sinna programmi ekraani kaudu oli juba saanud.

3. Tutikud

Siinsed blogilugejad on üsna targad, seega teile see ehk ei tundu naljakas, aga mina, ausõna, ei teadnud midagi tutikutest. Jumestaja kõneles üle keskmise head eesti keelt, aga ikka veidi nurgeliselt raiudes. Nii et kui ta ühel hetkel hakkas arutlema "tuutikude" üle, olin ma üks väga suur küsimärk. 
No igatahes ma oma "tuutikud" sain. Oleks võinud muidugi ka olemata olla. Nagunii oli mul salongist lahkudes esimene mõte koju helistada ja lasta silmapesuvesi pajaga tulele panna - läheb suuremaks silmapesuks. 

Samas, kui nalja ei saa, siis mina ju ei mängi. Nii et lõpp hea, kõik hea.😂

13 kommentaari:

  1. Saidki tanu alla:)
    Kuna mina olen sariabielluja, siis täiesti õigustatud küsimus - mitmes kord? Muidugi õnnitlen ka esimese korra puhul!:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina tänab ja teeb kniksu :)
      Alles (või juba) teine kord, ma ei tea, mitmendast sariabiellujaks klassifitseerutakse? Teaks, kui palju veel minna on :P

      Kustuta
    2. Minul kõlksatas teine kord alles ligi neljakümneselt, aga siis hakkas juba ludinal lendama:) Kokku neli....
      Aga abielulemus on loomulikult ajas muutunud ja veendunud autoinimesena meenutab see mulle auto käsikasti - kui mu isa autol (Pobeda) oli kolm käiku, siis minu esimesel (Mosse) juba neli, edasi tuli viiekäiguline auto (marki ei täpsusta) ja praegusel on koguni kuus käiku:)
      Aga sulle soovin loomulikult teise ja loodetavasti viimasega piirdumist:)

      Kustuta
    3. Nääh, ma just lootsin, et ajaga ikka tuleb tarkust, kogemust ja püsivust 🙂Aga püüan siiski numbrini neli mitte jõuda 😃
      Oot, mind ikka see auto vaevab, kõlab nagu Opel v Ford... (Aga võrdlus on häbiväärselt hea!)

      Kustuta
    4. Kui nüüd tennisesse pöörduda, siis vaid esimene lahutus oli lihtviga, teine ja kolmas paraku sunnitud...
      Aga autode juurde naastes - elukogemuse kasvades eelistan kuuekäigulisi:P

      Kustuta
  2. No nüüd praktiseerisin ka postituse funktsionaalset lugemist ja sain ise teada:P Tänan väga!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Inimeste harimine eluliselt olulistes asjades on mu suurim kirg :D

      Kustuta
  3. mitte ei näri läbi, mis need tuutikud ikkagi on #blondhetk

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tutikud on siis oma olemuselt ikkagi kunstripsmed nähtavasti. Aga need on mitmekaupa koos, seega nende liimimine käib siuhti ja valma. Suht pervod ausalt öeldes :)
      Kui mulle nüüd keegi ütleks, kuidas need ära saada... Muidu ma olen tänaseks ikka juba enda nägu tagasi, aga jah... need tuutikud (slaavipärase hääldusega paluks lausuda).

      Kustuta
  4. No ma olen vist üle keskmise taibukam, sest "tuutikud" ja "klaassika" tabasin kohe ära ��
    Kairi

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jeerum, kas sa ka neid kuskil vene aktsendiga kuulnud :)))?

      Kustuta