16 jaanuar 2018

"Armastuseta"/Kärdla


Põnev hetk, mil pole selge, kas praamid täna liiguvad või mitte. Või kui liiguvad, et kas ja keda peale pannakse. Hoiatused anti juba eile. Mulle õudselt sellised asjad meeldivad, tõsiselt, ma pole sugugi irooniline praegu. Mulle tegelikult ka meeldib kui minuti pealt planeeritud kavas mingid ootamatud keerised tekivad. Nagu ma sageli ütlen, teravaid elamusi on ikka vaja :)


Aga enne kui tulid tuuled ja madal veetase, enne oli Andrei Zvjagintsevi "Armastuseta" Kärdla kinos. Kärdla kinos meeldib mulle muuseas sellepärast, et seal seinad ei vappu ega värise, kuuleb ikka omaenda mõtteid filmi ajal. Ja muidu on ka tore. Ja et pärast saab läbi kottpimeda saare kodu poole sõites filmi üle arutada. Linnas saab ju ka, aga see kolm peatust trammiga ei loo õiget atmosfääri. 

Film oli jõhkralt hea. Esimesed minutid ma küll kergelt kartsin, sest tulid vääegagi pikad ja sugestiivsed kaadrid. Kujutasin ette, et sellises tempos ei ole võimalik kuhugi jõuda. Või siis peaks film olema viietunnine. Õnneks ei jäänud see lõpuni selliseks.

Filmi väärtus seisnes minu jaoks juba ainuüksi uudses olustikus. Mulle kui hõredale kinokülalisele on jäänud enamasti ette masendava olmega vene filmid. Inimesed, lood ja saatused on asetatud kesk dekoratsioone, milliseid oleme juba mitukümmend aastat näinud. Siin on aga põnev jälgida tänapäevase keskklassi venelaste elu, kogu ilus ja valus. Ilustamata tõde kõige selle kohal ähvardava kirvena rippumas. Inimsuhted seda keerulisemad. Pealiskaudsus, hoolimatus ometigi nii samasugused kui lihtrahval. Nutiajastu teravad pisted igas sammus tunda. 

Ja mustrid, ikka ja alati need muutumatud mustrid. Kes pole lapsena armastust tunda saanud, ei oska või ei suuda seda ka oma järglastele anda. Olgu selle näiteks naispeaosalise Ženja suhe emaga ja oma pojaga. Või perepea Boriss, kellest poisile isa ei olnud ja kelle suhtumine uue naisega saadud lapsesse lõi lahtise käega vaatajat näkku filmi lõpukaadrites. Kui lihtne on jääda sama teed ringiratast astuma, kui raske on teha see esimene mustrit muutev samm. Nad kumbki ei teinudki seda. Üks abielu lõppes, aga see viiv, mis meile nende uutest eludest näidati, ei andnud tunnistust õppetundidest.
Masendavalt võimas loo esitus, ma ütlen.

Tõetruu keel, sealhulgas kehakeel, olid selle filmi lisaboonuseks. Ehedad kaadrid. Ja eriti meeldis mulle, et kui poiss kadus, siis kadus ta ka vaataja jaoks. Ei mingeid ebaloomulikke ja kunstlikke vihjeid publiku silmadele või paralleelset jutustusmeetodit. Sellised filmid taastavad mu usu kinokunsti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar