07 jaanuar 2018

"Isiklikult vastutamata" Lena Andersson


Viimasel ajal on Põhjamaade romaani sarjas saak keskpäraseks muutunud, eredalt üllatajaid harva, ent mõnikord siiski. 2017.a. ühtegi vapustajat ei olnud. Praegu tagasi vaadates, ehk võikski kõige paremaks pidada kõnealust (ilmus eelmisel aastal). Aga siiski... midagi jäi puudu. 

Levinud romaanisüžee armukolmnurga näol. Kartma ei pea ometigi, sest kindlasti ei ole tegemist Cartlandi või Robertsi või muu sarnase tegelinski loomingut meenutava romaaniga. Kuigi kõik komponendid oleks nagu klassikaliselt tuttavad, siis ütleme nii, et siin on armukolmnurk (armukese vaatevinklist) antud äärmiselt anatoomiliselt. Analüüs analüüsis kinni. Klassikaliste romaanide austajatele ei pruugi see passida, mind see jällegi hoidis lõa otsas. 

Eks väike ärritav tegur oli ikka ka mängus. Tegelikult ärritasid nii mees- kui ka naistegelane. Üks oli selline kõigi raudade tules hoidja, vale on öelda, et selgrootu, ent otsustustahtetu ehk. Kes kogu aeg eemaldus ja lähenes, eemaldus ja lähenes, selline peen närvidemäng, mida autor ka mõnuga lahkas neil lehekülgedel. Naispool oli aga teistpidi veider. Kohati küll väga elutruu, ent järjepidevalt veendunud vastaspoole lahutusplaanides - kusjuures meespool ei olnud seda algusest peale kordagi lubanud, pigem vastupidist kinnitanud -, see aga raius aina oma. Ostis isegi mingi mõttetu Twingo, et tüüpi mööda Rootsit ringi sõidutada. Selline koera ja peremehe sündroom, ainult et see oli kahesuunaline. Nii et kokkuvõttes üsna irriteerivad suhteliinid. Imelikul kombel aga suutis kuidagi see lugu siiski lõpuni lugejat kinni hoida. 

"Nii antropoloogi kui ka fotoalbumi järgi jääb mulje, et inimesed ainult tantsivad vihmatantsu, tähistavad sünnipäeva, jaanipäeva, peavad vähipidu, löövad end tähtpäevadeks üles, käivad jahil, söövad torti, abielluvad, peavad jõule, käivad puhkusel, sooritavad riitusi. Aga elu ei koosne sellistest sündmustest, need on erandid ja sellepärast me omistame neile tähtsust, jäädvustades neid pildis ja kirjas. Elu on teadvuse vool seal vahepeal, sama on kultuuridega. Päris elu elatakse just siis, kui etnograafia ei kirjelda ja kodus ei haara keegi fotoaparaadi järele."

Ah jaa, väidetavalt on see iseseisev järg samas sarjas ilmunud "Omavolile", millest ma mõhkugi ei mäleta (vaatasin nüüd blogist üle, olen sellele vaid paar lauset pühendanud, üsna hävitavat). Õnneks ei seganud mu mäluauk mind lugedes kordagi.

1 kommentaar:

  1. Ei kutsu lugema. Mulle esimene osa ka absoluutselt ei meeldinud. Jääb arusaamatuks, miks need raamatud nii kuulsad siis on... (Nüüd olla vähemalt tõlkija vahetunud, mistõttu ei ole "juba esimesel lehel kaks viga". https://sehkendaja.wordpress.com/2015/09/26/45-lena-andersson-omavoli/

    VastaKustuta