26 jaanuar 2018

"Kukeseene kuulamise kunst" Valdur Mikita


Ma ei väida, et see on halb raamat või räägiks valedest asjadest. Oh ei, mulle endiselt meeldib, et on keegi, kes söandab selgelt ülistada meie siinset maalapikest ja müstilis-arhailist rahvakildu. Kes leiab üles ja hindab, mis meis on suurt ja vägevat ja mille poolest teistest erineme. Iseenesest teeb ta seda rahulikult, muhedalt, tabavalt. Selline tore lugemine.
Ent see kõik oleks nagu juba olnud. Eelmistes raamatutes. Mulle näis, et lugemist jätkates jääks ma justkui mingisse ühte rattasse jooksma. Et tuumakamalt ja põhjalikumalt on see kõik juba eelmistes kirjatükkides olnud. Nojah, kukeseened vist on uuem lisandus. Samas seentekeskne on Mikita lähenemine ka varasemalt olnud. Võib-olla see kõnealune raamat on nüüd siis sobilik neile, kes eelmiste kohta ütlesid, et need olid liiga rasked või keerulised. Nemad võiksid just "Kukeseene..." raamatuga Mikita ette võtta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar