20 jaanuar 2018

"Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas" Karl Ove Knausgård


Karl Ovega olen ma pikad vestlused maha pidanud. Kui see raamat eesti keeles ja e-raamatuna ilmus, siis ma juhtusin olema vist Viljandis külas ja mul oli kangesti vaja paar tundi aega sisustada. Nii ma siis lugesin seda ekraanilt. Teadupärast on mul tugev allergia ekraanilt lugemise suhtes (ärge küsige, kuidas ma enda või teiste käsikirju olen seni suutnud niimoodi lugeda), nii ma talle korvi andsin ja asja katki ka jätsin.

Aeg aina läheb ja nii üks kui teine, vana ja noor, mees ja naine on ikka kiidusõnu puistanud Karl Ove aadressil. No kuidagi imelik hakkas juba, et äkki mul on mingi puue või mõni muu kahtlane asi, et peaks ikka lugema. Enne kui ma lubasin Karl Ove üle raamatukogu lävepaku endaga kaasa, lugesin talle korralikult sõnad peale. Jutt olgu mahlakas, huvitav, aus ja otsekohene, soovitavalt ka natuke naljakas, mingit jama ei hakka mulle ajama. Karl Ove lubas kõige ausama paipoisi ilmega. Mina uskusin ja riskisin koguni teise osa ka kohe kaasa haarata. No et äkki on nii hea, et vaja ruttu ka järge hakata lugema.

Kurjam, ei saa ikka neid Skandinaavia herr´e uskuda. Mõned helged momendid tal ju on. Räägib nii nagu torust tuleb, otse ja ausalt. See mulle meeldib. Selline olmekirjandus, mis mulle sageli täitsa meeldib. Ja nagu mulle vihje poetati, siis teine osa ehk passib mulle eriti - juba saan aru jah, kuhu teemasse see tüürib :) Ilmselt olen ma selles osas Karl Ove naisvariant :) Ootan huviga. 

Siin esimeses osas aga... natuke oleks maha tahtnud kraapida. No mitte ei viitsi nii põhjalikult ühe maja koristamisest lugeda, et ikka mis vahendiga ja kustkohast ja mis värvi kummikindad olid eile käes ja millised täna. Sedasorti detaile ma kümnete lehekülgede kaupa vist väga ei soovi lugeda. Muidu oli siiski tore ühe mömm-mehe mõtteid ja pajatusi lugeda. Noore mehe anarhistikalduvustest, see igipõline võitlus maailmaga. Soov aina lammutada ja lammutada... aga kas ja kes ja millal siis midagi uut üles ehitaks,vaat sellest ei saanud hästi aru. Aga noh, eks need noored on igal ajastul sellised olnud. 

Seega, vaimustusest kiljuma ei pannud, teist korda üle ei loe ka noaga ähvardades, aga teise osa võtan peagi siiski ette. 

P.S. Kuigi see tekst on sellise kahtlase väärtusega, tundub tõlge mulle üllatavalt hea. Oli mitmeid üllatavaid sõnaleide. Mõned küll tuttavad, ent kirjanduses vähe kasutatud, teised puhta võõrad. See on juba midagi, mis mul vere käima paneb :)

  

2 kommentaari:

  1. Täpselt sama, ma oleks ka vähemalt veerand raamatust soovinud maha tõmmata. teine asi, ma olin ka kuulnud ja lugenud, et ikka hästi otse ja aus. ootasin vist ei tea mida. aga mulle tunudb nt Sauter potsatult "otsem":)

    VastaKustuta
  2. Täitsa nõus, mul lugedes oli ka peas võrdlus Sauteriga. Too on oluliselt haaravam jah.Aga kuna mul 2.osa juba koju venitatud, siis annan talle vist veel ühe võimaluse...

    VastaKustuta