10 jaanuar 2018

Rohkem seksi, vähem sitta, ehk "Sa pead kedagi teenima" Peeter Sauter


Sauter on Sauter on Sauter on Sauter. Ja sellega on kõik öeldud põhimõtteliselt. Kellele ta juba varem ei meeldinud, see kõndigu raamatust kaarega mööda, kellele meeldis, see on ilmselt juba raamatut lugenud, sest tegelikult on see ilmunud üle-eelmisel aastal. Mina leidsin selle Marca blogist. Mina, vana pervokirjanduse austaja, loomulikult ei kõhelnud ja tormasin padavai raamatukokku. Lugesin läbi ka, päris ausalt. Lehekülgi vahele ei jätnud, diagonaalis ei tormelnud. Kirjanduslikku väärtust hinnata ei oska, võib-olla seda polegi. 

Selline argikirjandus, piinlikult aus. Vist. Ega võrreldes varasemaga palju muutunud olegi. Endiselt detailne ülevaade oma öödest ja päevadest, lähedastest. Vaatan, et eelmise raamatu olen ma kõige lühemalt ja tuumakamalt võtnud kokku siin. Ehk siis vähem seksi, rohkem sitta. Kui sama liini jätkata, siis peaks ütlema, et seekord on vastupidi. Rohkem seksi, vähem sitta.Või noh, ega seda esimest kah nagu eriti pole, ainult alguses, hiljem saab ikka peris otsa, aga no ta vähemasti kirjutab sellest kogu aeg. Vetsumemuaare on ka, aga märksa vähem. Ma nii meditsiiniliseks siin ei hakkaks minema nüüd vist.

Põhimõtteliselt on see ühe abielu lugu. Väga eriskummalise sealjuures. Sauter abiellub paarkümmend aastat noorema Lauraga (mitte see ei ole eriskummaline) ja siis nad hakkavad abielu mängima. Kodu mängimiseks ei saa seda nimetada, sest ega nad nagu koos ei elagi. Pere mängimiseks vist ka mitte, sest rohkem liikmeid selles peres ei ole ja vist ei tule ka. Ja kuigi lugeja saab just nagu kõigest ja kõike teada - ikkagi üle 500 lehekülje -, siis jääb ometi midagi selles suhtedünaamikas varju või mõistetamatuks. Sauter jätab naisest mulje nagu see enamasti vaikiks, nii et naispoolest endast me nagu hästi sotti ei saakski. Ja see vaikiv naine siis kogu aeg solvub, vihastub, kõnnib vaikides minema, kaob päevadeks, isegi telefonis peamiselt vaikib, magab pruunides dressipükstes, mida Sauter siis vajadusel peab jalast tirima jne. Sauter vaeseke siis aina  kraabib ta ukse taga, ajab telefonitsi taga, veab poest süüa-juua. Kusjuures Sauter ise on selle kõige juures töötu ja joodik, mistõttu ei olegi võimalik kogu aeg seda va head ja paremat Maximast tüdruku ukse taha passida. 

Et siis selline abielu ja selline lugu. Võrrelge enda omaga. Elu tundub kohe ju täielik lill :)

Suhe Siskiniga, oma 9aastase tütrega, tundus siiski veidi liiga pervo. Mõtlen kogu aeg, et kas Siskini ema ka neid ridu seal raamatus loeb ja mis tundeid need temas tekitavad...

Ma olen usin raamatute soovitaja. Kui ma loen üht raamatut, siis mul sageli kajab seesmiselt vastu, et kellele minu sõpradest-kaasteelistest võiks see passida. Pean tunnistama, et seda raamatut ma ei oskakski kellelegi soovitada. Omal vastutusel võtate, nõus?

5 kommentaari:

  1. Ma lugesin nüüd Sauteri "Indigot", mis ta (vist) debüüt on ja seal ta tegelikult paneb paika oma vaated kooselule (või pigem ideaalile selle puudumiseks abielus), mis minu meelest tuginevad suuresti Mihkel Muti "Keerukujul" ehk siis kooselu hävitab abielu, ilmselt sellest ideest lähtuvalt kogu see kodu mängimine niimoodi käiski.
    Aga ses mõttes ju väga kasulik raamat, et tõepoolest - enda elu tundub absoluutselt imeline pärast selle lugemist :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tglt Sauteri-sugusega on vist targem jah eraldi pinnal elada😆 Kuigi ise sellist elu ette ei oska kujutada.

      Kustuta
  2. Esmakohtumine Peetriga http://joodikupoeg.blogspot.com.ee/2007/11/kohtumine-kirjanikuga.html
    Aga nagu kunagi üks teine alkoholile eluturneel kaotanud kirjanik ütles:
    "Kirjutan kolmandiku otse elust, kolmandiku kelleltki kuuldud lugudest ja kolmandik süžeest on puhas fanaatsia".
    Nii tundub ka Peetri lugudega olevat:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sinu postitust lugedes kerkisid muud intrigeerivad küsimused pähe :) Tühja sest Sauterist enam :)

      Kustuta
    2. Intrigeerivatele küsimustele olen alati valmis intrigeerivalt vastama, ma olen avalik mees!

      Kustuta