27 jaanuar 2018

"Stalini surm" /Armando Iannucci

Järjekordne film, mis siis venelaste autunnet kohutavalt riivas ja mille üle vist tänaseni vaieldakse, kas ja kus seda filmi näidata tohib. Kui enam nalja ka teha ei tohi, mida siis üldse tohib? Tunnistan ausalt, et pärast eelnevat lühikeseks jäänud ööd läksin ma kinno põhimõtteliselt tukkuma, aga tegelikult oli film parajalt tempokas ja tukkumiseks suurt aega ei jäänudki. Jah, esimesed 10 minutit kulus kohanemiseks, sest ma vist olin vaimu valmis pannud millekski teistsuguseks. Ikka veel on mul keeruline, kui venelasi mängivad ameeriklased, nagu mingi nihe oleks sees. Sellega harjumine võtab veidi aega. See on siiski võrdlemisi robustne satiir, taktitundelistel õrnhingedel võib keeruline olla. Ei mingi peent huumorit, ikka lapiti ja täie rauaga. Kui aga võtad mängureeglid omaks, siis edasi läheb juba valutult.

Saal oli kusjuures peaaegu täis, ometi on see vist juba mõnda aega jooksnud. Tunnistan, et olin saalis noorimate hulgas. Üks vist oli minust noorem, muidu üldiselt vanem seltskond. Nemad vaatasid ilmselt teise pilguga, võib-olla kippusid kõrvutama ja ajalooliste faktidega võrdlema. Naerupurtsatusi kostus siiski päris tihti. Mina vaatasin filmi siiski võrdlemisi puhta lehena. Loomulikult olen kõiki neid nimesid kuulnud, aga tunnistan ausalt, detailselt ma nende elust ja olust ei tea. Seega olid Malenkovid, Beriad, Žukovid ja Stalini lapsed minu jaoks lihtsalt värvikad karakterid. Aga ka nii oli tore vaadata. Kõik piisavalt üle võlli keeratud. Kreisi kuubis.

4 kommentaari:

  1. Sirp just kirjutas sellest, võta loe :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Raudselt tegi ka maha -kõik korralikud, tõsised ja targad üldiselt vinguvad filmi üle ju.

      Kustuta
  2. Käisin ka laupäeval vaatamas ja umbes samad tunded, mida kirjeldad. Naerma ajas ka, umbes nii, et it's funny 'cause it's true.

    VastaKustuta