19 jaanuar 2018

"Tagasitulek isa juurde"/ Linnateater


Nimekate ja staažikate näitlejatega, aga siiski kergelt rabeda olemisega etendus. Iga näitleja üksikult võttes tegi ju võimsa soorituse mu meelest, aga tervikpilt ei kandnud välja. Trass oli üle ootuste hea, kuigi loomulikult eksles etenduse kestel korduvalt mõte Ulfsaki juurde. Tekkis kohe pilt silme ette, kuidas tema oleks liikunud, rääkinud, need näoilmed. Ja ei, ma ei taha sellega öelda, et Trass oli halvem või parem, mitte selles mõttes, vaid lihtsalt... tekkis selline kujutluspilt kogu aeg.
Humoorikama poole pealt olid võrratud muidugi Külli Teetamme mängitud teenija ja Rain Simmul. Lõbusamaid noote oli loosse vahepeal hädasti vaja ja nemad need tuua ka suutsid. Ah jaa, ja siis veel Piret Kalda imeline muutumine: kui ta keksis ja lendles tantsusammul, ülilühike ja õbluke nagu ta on, üle lava, lillepärg peas, pikk hele palmik seljal, kadus kulisside taha... ja tuli järgmiseks lavale kronksus vanaprouana, hõbedane poisipea, prill ees ja põlved reumast kanged (või millest nad tavaliselt kanged on vanainimestel).

Lavakujundus oli võrratu. Leidlikult nutikas ja väga nauditav (Vladimir Anšon). Mõeldakse ikka häid asju välja viimasel ajal.


Lihtsalt... see etendus ei haakunud eriti eilse päeva kui sellisega, eks ma seepärast ka veidi hambad tangis teise vaatuse ära istusin. Vahel olen vaadanud ja mõelnud, miks mõni tool on pärast vaheaega tühjaks jäänud. Et kas tõesti inimestele ei meeldinud või mis. Nüüd ma saan muidugi paremini aru - vahel lihtsalt ei passi konkreetne päev ja etendus kokku. Juhtub. Mul juhtus ka.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar