25 jaanuar 2018

"Visa hing Ott Kiivikas" Kaire-Külli Vaatmann


Kujutage nüüd ette raamatukogutädi nägu, kui ma sellise hirmuäratava kaanepildiga raamatu letile vedisin. Mul endal oli ka natuke hirmus ja enamus ajast ma peitsin selle kaanepildi hoopis allapoole. 

Kulturismi- ja spordihuvi mul teatavasti ju ei ole (sport on saatanast, ei väsi ma kordamast, eks ole!), elulooraamatuid eriti armasta, seega saab olla vaid üks põhjus - Viljandi. Nii ongi. Raamatu peakangelasest mul suurt isiklikke mälestusi ei ole, aga vot tema ema on küll äge naine. Minu jaoks oli palju aastaid Kiivikase ema ja Viljandi kohviku vahel suisa võrdusmärk. Kiksiks hüütav ema ei tööta seal ammu, vist ei elagi enam Viljandis, ja Viljandi kohvikusse ei ole ma enam aastaid sisse julgenud astuda, aga mõnus nostalgia on ometi. Selle raamatu tugevus kusjuures ongi ema ja poja suhe, mis on lagusest saadik väga kindel ja tugev olnud. Emast on juttu palju ja ainult hea sõnaga.

Muidu on see nagu need elulooraamatud ikka: selline must-valge lähenemisega ja lihtsake. Algame lapsepõlvest ja jõuame tänasesse välja. Meenutame nii palju kui jaksame, kribame üles ja valmis ta ongi. Vaatenurk on siin samuti ainult üks - Oti poolt vaadatuna. Mis on ühelt poolt ju ka arusaadav, teisalt need, kellele ta ehk veidi haiget või ülekohut tegi (kuigi ta vist ei teinud, aga lihtsalt... kõik ehk ei taha oma musta pesu raamatu lehekülgedele laiali laotada), tahaks võib-olla omapoolse kommentaari lisada. Ei tea. 

Ma kahtlustan, et raamatu autor on siiski üsna tõetruult Otti kujutanud. Selline siiras ja lapsesuine, samas väliselt viisakas tundub ta ka oma esinemiste ajal. Küllap on siis see temalik raamat. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar