27 veebruar 2018

"Preili Julie" Linnateater

Foto: Linnateatri koduleheküljelt
Lavastaja: Laura Jaanhold
Osades: Ursula Ratasepp, Kaspar Velberg, Elisabet Reinsalu


Ei saa vist öelda, et ajatu lugu... sest ma ei ole päris kindel, et see tekst just selles võtmes kõik need 130 või enam aastat võinuks lugejat/publikut kõnetada, ent kahtlemata tohutult huvitav ja aktuaalne materjal tänasesse päeva. Julie ja Jeani vahekord oli kui kiigemäng, kord oli üks dominant, siis teine. Kord ahistas üks, siis jälle teine. Lõppeks määrasid pisiasjad, kuhu poole tasakaal kaldus... Elus, muide, on samamoodi, ei ole alati kõik selgelt must ja valge nagu sageli uskuda ihatakse...

Hetkede hetkeks minu jaoks oli üsna etenduse alguses stseen, kus Kristin ootas Jeani tantsult mõisapreiliga  tagasi. Sellesse, vaikuses sündivasse, esmapilgul staatilisse ootusesse oli pandud naiste ootus antud olukoras läbi sajandite. Väga sügav ja valus hetk.

Linnateatri intiimne väike saal andis lisaväärtuse. Järjekordselt esimeses reas istudes oli võrratu ülevaade näitlejatööst. Need silmad ja need pilgud...
Ja muidugi on mul hää meel, et ikka põrandapesukaltsuga vehiti ja tegelaste silmapesuvett peale lendas - kohe said aru, et piletiraha on asja ette läinud :) /see oli nüüd nali, eks ole/ Üldse oli väga kodune lavakujundus, nii palju üks ühele tuttavaid detaile :)

Üks tõrvatilk siiski oli - muusikalise poole pealt lõpulugu oli kuidagi liiga... siga ja kägu. Kuidagi sobimatu, rikkus lõpp-punkti ära. 

26 veebruar 2018

Praktilisi näpunäiteid Mauritiusele minekuks

Mõeldes kõigile neile toredatele inimestele, kes lähiaastatel Mauritiuse reisi planeerides internetiavarustes ringi kolavad, panen lühidalt siia postitusse kokku mõned soovitused-vastused, mida ise enne reisi vajasin :) Kõik on muidugi kiires muutumises ja siinne info vananeb samuti, aga ehk on sellest ikka natuke rohkem abi kui mõnest aastast 2011 pärinevast reisifoorumi- või blogikandest.

1. Mauritiuse kohta otsides/lugedes leidub veel ohtralt (veidi iganenud?) infot seinakontaktide kohta. Ka meie saime kaasa konkreetsed soovitused adapteri kaasa võtmiseks. Tegelikult oli kõigis kolmes (erineva taseme) ööbimiskohas võimalik hakkama saada kohapealsete vahenditega. Kõigis kolmes kohas oli mõlemat tüüpi seinakontakte, tõsi, selles kõige odavamas kohas oli kogu toa peale vaid üks meile sobilik seinakontakt. See oli ka ainus kord, kus kodust kaasa visatud adapter rakendust leidis, sest kuna see universaalne agregaat toimis ka jagajana, kulus see marjaks ära. Ühes hotellis oli juba nende poolt tuppa jäetud see vidin. Ja ühes hotellis oli neid seinakontakte nii palju, et meil lihtsalt ei olnudki kõigisse miskit laadima torgata :D
Ei kontrollinud küll ise üle, aga ma kahtlustan, et vajadusel oleks ka kohalikust kaubandusvõrgust leidnud neid jublakaid. Seega Eestis selle otsimisega ekstra maadelda pole mõtet.

2.  Sularahast ei peaks vist üldse rääkima, aga ometi on see üks meelisküsimusi alati. Eks rahaga jändamine ongi sihuke tülikas asi. Panna kõik lootused ühele kiibiga papitükile, võib muidugi osutuda riskantseks, teisalt ainult sularahaga majandamine pole turvalisem. Mauritius on kaardimaksete osas täitsa niitševo koht. Loomulikult ei saa kaardiga maksta taksos, tänaval ja turul ning ka pisemad-lihtsamad öömajad tahavad sulas maksmist (no nagu Eestiski veel vahel juhtub, tuttav teema ju), aga juba enam-vähem arvestatavad söögikohad, külalistemajad-hotellid, supermarketid ja keskuste riidepoed aktsepteerivad kaardimakset küll. Üksikud kohad tahavad tavapärase lisaprotsendi juurde keevitada, aga sedagi mitte kõik. 
ATMist raha väljavõtmine toimis samuti laitmatult ja automaate leidus ka piisavalt. Seega ei mingit tarvidust raha kotiga kaasa vedada või juba Eestis murcasid vahetada :) Meie läksime ühegi ruupiata taskus ja esimese rahavahetuse tegime lennujaamas takso jaoks. Toimis mugavasti. Lennujaama kursski muide oli väga viis pluss.

3. Hirmujutud, et korallisussid on h ä d a v a j a l i k u d osutus samuti valeks. No kindlasti on mõni rand ja piirkond, kus ehk läheb tarvis, ent meil ei kordagi, ometi väisasime päris mitmes kohas randu. Kui aga peakski ootamatult nende spets jalavarjude järele vajadus tekkima, siis oli neid ka suvalises supermarketis müüa (vist 180 murcat maksid, ehk siis midagi pealt 4 euri). Merisiilikute hoiatus ei pidanud samuti seekord paika, mõistan, et võib ka teistsuguseid kogemusi olla. 

4. Wi-Fi. Sügaval sisimas lootsin loomulikult, et netiühendus mõlemat jalga lonkaks. Ei longanud ta midagi. Öömajades-söögikohtades täiesti olemas, väga hea sealjuures. Kõige paremas hotellis oli kõige viletsam. Aga see oli ehk juba seotud suurte vahemaadega erinevate majakeste vahel. Samas tegin kõigis peatuskohtades oma blogipostitusi, laadisin pilte üles, ka mõne videoklipi, kõik toimis kiirelt ja valutult. 

5. Kauplemine. Võrreldes viimaste reisisihtkohtadega üsna lahja. No turul ja väga väikestes poekestes midagi õnnestus, ent üllatavalt vähe. Kohe poole igavamaks tegi ostlemise :) Lennujaamast Grand Baiesse minekuks taksojuhtidega kaubelda ei õnnestunud, hiljem ringi liikudes siiski õnnestus. Taksosid on metsikult palju ringi vuramas, nii et eks nad ikka peavad natuke järgi andma :) 

6. Jootraha. Jutt, et varuge taskusse hunnikus taalasid, osutus kasutuks. Jootraha ootamise tunnetab ju üsna kergesti ära - Mauritiusel sellist juhust aga ei olnudki. Ka tagasiantava rahaga "mängimist" ei kogenud. Kuna meile anti soovitus ka just selle ühe konkreetse hotelli osas, et kindlasti vaja jotsi anda igal sammul, siis... Kohe esimesel päeval kohvrimehele andsime, see oli üsna kohkunud ja segaduses näoga, kuigi vastu muidugi võttis. Pärast, tudeerides toas tarka hotelli infokausta, leidsime konkreetse palve nende töötajatele mitte tippi anda - kui aga selline tungiv soov siiski on, siis puhkuse lõppedes hoopis fuajees vastuvõtulauda vastavat tipitopsi kasutada. 
Nii et minu soovitus oleks küll, et vastavalt enda sisetundele see jotsi jätmine. Kui oli hea asi või hea teenindus, siis muidugi jätta, aga kindlasti ei ole see mingi kirjutamata reegel (nagu mõnes riigis). 

7. Mauritius on megakallis. Seda mantrat raiutakse päris palju ja tihti. Võrreldes Aasia maadega on ta natuke kallim küll, seda jah. Samas hallooo - me tuleme ju Eestist :) 
- Kütus on suht samas hinnaklassis.
- Autorent kolmeks päevaks koos saba ja sarvedega läks midagi pealt 200 euro.Samas oli see suvaline koht, kuhu ilma igasuguse eeltööta tänavalt sisse astusime. Võib-olla netis tuuseldades ja pikemalt ette broneerides saab parema hinna. 
- Süüa-juua saab igasuguse raha eest, nagu meilgi :) Tänavatoit üliodav, paari euro eest võib kahekesi neist täidisega frititud junnidest punni süüa :) Söögikohtades igasuguseid variante. Kuna toit on äärmiselt maitsev, siis tasub erinevaid tasemeid proovida ja mitte kohe ummisjalu kõige peenemaid (ja vastavalt ka kallimaid) restosid maha joosta. Kõhutõbesid ei korjanud kordagi üles.
- Vein on nõks kallim kui meil, aga arvestades viimaste aegade aktsiisitõusu, siis on meie alumise otsa veinid vist üsna samas hinnaklassis. No aga kohalikku rummi on absoluutselt igas hinnas, kuivale ei jää keegi.

8. Vesi. Mulle alati meeldivad need veejutud. On ju inimesi, kes väljaspool Eestit ei saa hambaidki pestud, kui pudelivett käeulatuses ei ole. Tjah, mõni maa on selline küll, kus vist ise ka ei julgeks, aga Mauritiusel pesin hambaid lõdva randmega kraaniveega, joomist vist otseselt ei olnud. Seni olen täiesti elus (üllatus-üllatus!) ja täie tervise juures ka (ptüi-ptüi-ptüi!). 
Pudeliveest kõneldes... Kõige odavama 1,5liitrise vee võis saada mingisuguse natuke alla 40 murca eest (1 euro kanti), kõige kallim oli viimases hotellis söömas käies - 120 murcat (3 euri). 

Rahajutu lõpetuseks panen siia ühe jooksu pealt tehtud pildi 500-ruupialisest. Mulle meeldib just see läbipaistev "portreeaknake", kus aga ei ole kujutatud ühegi riigimehe profiili, vaid mauriitslaste armastatud, aga väljasurnud lind dodo. Dodot ekspluateeritakse seal mõnuga :) Aga eks igal maal pea olema midagi erilist, mille üle uhke olla ja mille kujutisi kõikjal kasutada.


9. Kõige tähtsam ERITEADAANNE! Ei mingit jama ämblikutega. Võrratu koht! Kõige suurem isend, keda kohtasin, oli sõrmeküünesuurune (ei pea silmas beibede küüsi :)) hüpikämblik rannas ja temaga julgesin paari meetri kauguselt isegi juttu puhuda.  

25 veebruar 2018

Püha lehm India ja Hiiumaa stiilis



No küll on hea ja kerge ja puhas tunne täna hommikul :) Kätlemistseremoonia kullipilgul jälgimine ja teleri ees sapiste kommentaaride pildumine on ju parim puhastusrituaal üldse :) Nüüd saab jälle aasta aega rahulikult kulgeda.


Aga üks raamat on reisi pealt veel jäänud siia märkimata. "Püha lehm! Seiklus India moodi" Sarah Macdonald. India ei ole vist eriti minu maa ja ma tean seda väga hästi. Nii ma lugesin seekord puhtalt lugemise enda pärast, sest noh Lembe ka soovitas ju ja äkki ta ikka päris huumorivaeguse all ei kannata. Lõbus ja tempokas oli see tõepoolest. Informatiivnegi ka parasjagu. Ausad ja ehedad kirjeldused elu praktiliselt poolelt. Esimene ots raamatust meeldiski ehk kõige enam, sest siis oli veel seda mõnusalt kriitilist ja värsket pilku austraallasest autoril. Need hilisemad erinevate vaimsete rännakute kirjeldused ja katsetused läksid kohati venima, eks mul puudus ka suurem huvi nende vastu :)

Üleeile õhtul Käinast kodu poole läbi pimeduse vihisedes kõmpis poolele teele üks must veislane. Jäi siis võrdlemisi sisutühja näoga meid vahtima. Meie oma hiiumaine püha lehm. Kuna ma terve kodutee olin telefoni otsas, siis ei saanud asja virtuaalmaailmas uurida, kuid hiljem kodus näoraamatut lahti lüües võite kolm korda arvata, millises grupis ja milline postitus oli :)))) Oh ma armastan Hiiumaad!

Lehmast/pullist (no ma ju ei näinud pimedas n i i täpselt!) pilti ei ole, aga niisama ilu eilsest päevast jagan siiski.




23 veebruar 2018

Minek/tulek

Istun ja vaatan neid vaikselt fuajeesse imbuvaid inimesi. Nad on tasased ja sutsuke väsinud. Kahvatud ja sültja olemisega inimvared, enamasti kaugelt. Euroopast, Saksamaalt või Prantsusmaalt.  Pikad teksapüksid jalas, kampsunid üll, riided kleepumas ihule. Vajuvad lötsti fuajee pehmetesse toolidesse, ohkavad korraks õndsalt, kui teenindajatipskin märgade ja jahedate rättidega kohale tormab. Kohe seejärel laekuvad baarist värskendavad tervitusjoogid, alkovabad, kuid mis sellest - eks ole lennukis jooodud juba ka. Siis tuleb tahvlis sisse regamise tegemine. Majakesse juhatamine. Aju on pikast lennust ja magamatusest lühises, keerukas teeradadesüsteem majade vahel ajab nad veelgi enam segadusse.

Nad on ikka veel sellised, õrna olemisega. Tulevad vaikselt randa ja ümbrust uurima. Püüavad tublid olla, panevad jalga kottpüksid ja katavad kahvatu ihu õlapaeltega särgikesega, Aga nad on ikka nii äratuntavalt uued, kaitsetud... rannas tegutsevad kauplejad elavnevad (õnneks ei ole neid siinsele piiratud alale palju lubatud), vanad olijad löövad luugid pärani, sest nüüd hakkab nalja saama, kuigi see kõik on ilmeksimatult korduv.

Meie istume ka fuajees, teeme ka viimaseid ringe ümbruskonnas. Venitame kaua jaksame, et ei peaks pakse vammuseid kotisügavustest välja kaevama. Ühel hetkel siiski peab...
Maha jäävad lõhnad, värvid, maitsed. Inimesed... väga toredad ja sõbralikud.

See on kõik, mis mul Eestimaal ootavatele lumehangedele vastu panna on...

---
Pilvevahumeri rebeneb alles kusagil Leedu-Läti kandis. Põllusiilud oleks kui kerge hallituskatte saanud, selline kerge lumekirme, vormitud maastiku järgi. Kiina-käänulised jõed Pärnu lähiümbruses. Ja siis juba Jõelähtme kirik, teletorn ja nii aina edasi.
Ilus-ilus taevas Eestimaa kohal! Pole paremat sellest.

Varbad küll veidi külmetavad, aga milline õhk! Kui kerge ja hea hingata, kopsud laulavad ülistuslaulu puhtale Eestimaa õhule (jah, isegi Tallinna omale!).

Saad kohvrid vaevalt lahti pakitud, kui juba aeg taas oma mustlaslaager kokku korjata. Õnneks küll lühemaks ajaks. Tuisuses Rohuküla sadamas ootad lõdisedes kaldarambi hüdrovooliku parandamist - milline iganes see täpselt ka välja peaks nägema! -, aga sellest pole midagi. Ikkagi tead, et juba mõne loetud tunni pärast jõuad järgmisele saarele. Natuke isegi ilusamale kui Mauritius, sest ega Hiiumaa vastu saa ükski teine saar. Hiiumaa on parim!



See tibukollane ime, mis järjepidevalt kaks korda nädalas siia tuleb, paneb mind ikka veel ahhetama ja heldima. See, muide, on täiesti tutikas poebuss :)


Ma tegelikult ei kavatsenud teha neid klišeelikke sini-must-valgeid fotosid, aga nagu selle blogi püsivad lugejad ehk teavad, siis mu eriline kirg on vaated keramaja akendest (mida on palju!). Nii ma täna läksingi pildistama vaevu läbi murdvat päikest ja akendel laiutavaid lumelaamu, ent sinna vahele mahtus ometigi üks trikoloor. Kui nii, siis nii :)
Hiiumaale tulime me nii äkki ja väsinult ja uimaselt ikka põhjusega - imeline EV100 kontsert-aktus Käinas ja tore koosviibimine naabersaarel Kassaril. Selle kohta jagub vaid ülivõrdes sõnu ja mul on hea meel, et nii pisike, kuid tubli koht suudab midagi sellist korda saata. Ma olen tõeliselt uhke Hiiumaa üle, nüüd ja edaspidi. Ja teate mis, nad suutsid kohale lohistada isegi selle 100-aastase Liidia, kellest on olemas raamat ja kes on nii äge, et kuku pikali. Ja veel hirmus paljud lauljad, tantsijad ja muusikud said võimaluse oma võimeid näidata. Muide, kogu aktuse jooksul avaldasid mulle eriliselt muljet videolised vaheklipid, kus igas vanusekümnendis huvitavad tüübid rääkisid sellest, mida nemad Eestimaast ja Hiiumaast arvavad, mille üle rõõmustavad ja mida soovivad. Ja nii sajani välja! Kõik olid võrratud, kuid üks oli selge - aastate kogunedes muutusid ka teadmised ja kogemused targemaks ja vaimukamaks :) Ja eriti meeliülendav oli muidugi lõpetussõna ühekuulise Hiiumaa kodaniku suust (küll ema silmade-kõrvade-suu läbi).


22 veebruar 2018

"Naised" Charles Bukowski


Minu esmatutvus Bukowskiga, tänu Marcale vist. Kuigi tema rääkis hoopis ühest teisest raamatust, aga täpselt enne reisile tulekut ei olnud seda raamatukogus saada. Küllap tuleb ka tema tund.

See praegune Bukowski (äärmiselt ropp ja enamusele mu tuttavatest ilmselt mittesoovitatav!) pani mind hoopis Sauterile mõtlema. Sauter on Bukowskit vist palju tõlkinud, saan aru, et tegemist on omamoodi iidoliga tema jaoks, inspiratsiooniga. Jama on vaid selles, et kui muidu võis Sauteri tekstide kirjandusliku mõõtme puudumise andestada liigse avameelsuse ja äärmise naturalistlikkuse poolest, siis... mis jääb  meile nüüd põhjenduseks? Puhas Bukowski kopeerimine, ei muud. Sauter on teinud endast, kas vaid lehekülgedel või ka päris elus, täieliku Bukowski koopia. Paks, kole, vana, kirjutav mees. Lisaks alimente maksev, keerulistes naissuhetes, hästi ei seisa, tahtmine küll on jne, jne. 

Aga kui teil on igav või lihtsalt kiiksuga huumorimeel jms, siis ajaviiteks lugeda väga tore.

21 veebruar 2018

"Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees" Karl Ove Knausgaard



Oma esimese raamatuga, minu mäletamist mööda, vihastas Karl Ove mu natuke välja, aga siis - ma ei leia enam kus, aga kuskil netikeskkonnas see igatahes oli - minu meelest Kairi leidis, et 2. ja 5. on paremad ja võiksid mulle sobida. Ja nii, tänu Kairile, Karl Ove reisule minuga tuligi. Ühelt poolt olin boss nagu mina, sest mina tegin selle valiku, kas ta saab kaasa või mitte. Teisalt olid trumbid tema käes, sest ta teadis väga hästi, et nii mitut nädalat nelja raamatu peal on mul üle elada keeruline ja kui ma siis tema sellest kvartetist veel välja ka heidaks, siis ei jääkski mul randa ja öökapile midagi.

Aga seekordne raamat hakkas mulle isegi meeldima. Olukord on seda keerulisem, et tegelikult ma natuke nagu ikka vihkan ka teda. No ta on sihuke tropp et anna olla. Lihtsalt... seekord ma sain aru oma tunnetest seoses temaga - ta on nii pagana minu moodi, ainult meesvariant loomulikult, et seepärast ma teda hästi ei seedinudki.

Mis mulle aga eriti meeldib - seekord on Karl Ove rootslaste suhtes teravam. Esimese raamatu vaoshoitus on ometigi minema pühitud. Nüüd viimaks laseb autor tulla sellel tõel, mida meie siin kõrvaltvaatajatena juba mõnda aega märkame ja kritiseerime. 

"Ainus, mida me teha saime, oli olla korrektne kõiges, mida me nüüdsest ette peale ette võtsime. Rootslastel on see veres, pole rootslast, kes ei maksaks arveid täpselt tähtajaks, sest kui sa seda ei tee, saad maksehäire kirja, ja kui sul on maksehäire, olgu summa kui väike tahes, ei saa sa pangalaenu, ei saa tellida mibiiliteenuseid ega rentida autot.
...
Aga rootslased krookisid suu kokku, olid oma elus punktuaalsed ja põlgasid kõiki, kes seda ei olnud. Oo, kuidas ma vihkasin seda pisikest närust riiki! Ja kui ennast täis kõik olid! Kõike, mis oli nende moodi, peeti normaalseks, ja mis oli teistmoodi, peeti ebanormaalseks. Seda hoolimata faktist, et nad võtsid kahel käel vastu multikultuuri ja vähemused! Vaesed neegrid, kes tulid sellesse Rootsi pesukeldrisse Gaanast või Etioopiast! Seista seal ja panna pesuaeg kinni kaks nädalat varem ja lasta end läbi sõimata, kui unustad soki kuivatustrumlisse, või su ukse taha ilmub mees, kes küsib iroonilise abivalmidusega, käes kuradi napakas IKEA kott, et ega see kogemata sinu oma ei ole? Rootsi pole seitsmeteistkümnendast sajandist saadik oma territooriumil sõdinud, ja mul tuli tihti mõte, et keegi peaks Rootsi vallutama, kõik majad maatasa pommitama, tekitama näljahäda, mehed maha nottima, naised ära vägistama, ja siis laskma mõnel kaugel riigil, näiteks Tšiilil või Boliivial, Rootsi pagulased suure külalislahkusega vastu võtta ja öelda, et seal armastatakse kõike skandinaavialikku, ja panna nad elama mõne suurlinna getosse. Vaatame, mis laulu nad siis laulavad."

"Mitte ainult pargid ei olnud siin suured ja uhked - kohati pigem mets kui park -, vaid saarel oli ka hulk muuseume. Thielska Galleriet, kus oli Nietzsche surimask ning Munchi, Strindbergi ja Hilli maalid, kunstnikprints Eugeni kodu Waldemarsudde, Nordiska Museet, Biologiska Museet ja loomulikult Skansen oma loomaaiaga, kus eksponeeritakse põhjamaa loomi ja maju läbi kogu Rootsi ajaloo, mis tipneb 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse vaimustava perioodiga, kummalise seguga kodanlikkusest, rahvusromantismist, tervisekultusest ja dekadentsi kummardamisest. Ainus, mis sellest jäänud, oli tervisekultus, ja kõigest muust, eriti rahvusromantismist, distantseeruti põhjalikult; nüüd oli ideaal mitte ainulaadne inimene, vaid ühetaoline inimene, ja mitte ainulaadne kultuur, vaid multikultuur, nii et kõik muuseumid siin saarel on tegelikult muuseumide muuseumid."

Sellist rootslaste kohta käivat puhast kulda pritsib mees igal sammul. Selle eest müts maha ta ees!

20 veebruar 2018

Pildikesi Mahebourgist

Mahebourg oli minu jaoks selline keskmisest vaiksem ja esmapilgul igavam linnake. Samas rõhutan, et eks ühe koha teevad ju sümpaatseks ikkagi sinuga seal juhtunud asjad, seigad, inimesed. Võib-olla siis seekord lihtsalt ei juhtunud midagi sellist :) Ma arvan, et siin saarel jääb minu raudseks lemmikuks ikkagi põhjapoolne Grand Baie ja sealt läänepoolset külge pidi allapoole jäävad väikesed ja imelised kohad - Mont Choisy, Triolet, Trou aux Biches jt.

 Aga inimesed on ikkagi kõikjal hirmus sõbralikud. Minu lapsepõlves oli maal veel väga tugevalt juurdunud komme, et kõik teretasid kõiki. Kui olid võõrana sattunud mingisse kohta, siis kirjutamata reegel oli, et sina kui võõras teretasid esimesena. Noh nüüd see hakkab kõik kaduviku teed muidugi minema. Siin on aga silmside - kas või paariks sekundiks - tekkides üsnagi kindel, et sind teretatakse. Ja kuigi viimase lõpu oli Mauritius brittide käes, kõlavad need teretused alati prantsuse keeles. Sõltuvalt kohast ja seltskonnast kipub üldse prantsuse keel olema esimene, mida kasutatakse. Nii et ole valmis, et ka kõige pisema, esmapilgul mahajäetud majakese hoovist võib sulle kõige rõõmsama ja hambutuma bonjouri keegi tontmust särasilm visata.


 Mošeed on siin vist küll pea kõik helerohelise ja valge kombinatsioonis ja sootuks teistsuguste minarettide ja tornikestega.



Habemeajaja tööhoos


Mahebourgi esmaspäevast turgu mainitakse sageli. Korraks läbi jalutada võib, enamat seal teha ei ole. Mittesöödavat kraami on vähe ja see on tõeline saastaturg. Juurikad-puuviljad on juba suuremas valikus, ent kui ise reisil olles süüa ei tee, siis pole põhjust neid kokku osta. Ekstra selleks ja veel õigel päeval Mahebourgi sõita ei maksa, ma leian.

Ohtralt õieilu on läbisegi prügi ja plastmasstaaraga...Valusad kontrastid...


Selline ilm on ainuvõimalik ringi vantsimiseks. Kui päike lagipähe kütab oma +35ga, siis tundub paari kilomeetri läbimine juba tõeline kannatuste rada. Pilvine taevas tõmbab mõne kraadi maha ja kohe on elul jumet.


19 veebruar 2018

"Kuurordis on tantsupidu, see toimub siin igal õhtul"

Ma ei tea, kas ma olen maininud, et me oleme vahepeal taas kolinud. Täiesti plaanipäraselt ja viimast korda. Siit edasi on minna vaid lennukile, mõne päeva pärast. Siia laekusime vist 16.02. Senised reisikogemused on õpetanud, et kogu puhkust ühes öömajas veeta ei taha, liiga palju kolimisi on ka väsitavad. Kuldne kesktee võiks olla 2-4 peatuspaika, sõltuvalt sihtkoha suurusest. Öömajade tase võiks kasvada vastavalt puhkuse edenemisele, alguses lihtsam, lõpus parem. Mööda saart ringi vuramiseks pole mõtet liiga ägedat hotelli ja/või kõik hinnas paketti võtta. Lõpupoole, kui päriselt puhkuseks läheb, siis on iseasi, siis võiks ikka mõnus ja mugav olla.

Nii me nüüd siis kükitame sedasorti kuurordis, kus on loodud kõik võimalused, et sa siit jumala pärast kuhugi väljapoole minna ei tahaks. Natuke on see ju ka tore, aga natuke on ka igav - me panime ikkagi vahepeal minema :) Lisaks asub kogu uhke kompleks omamoodi saarekese peal (kuigi on teed mööda ühendatud ikka põhisaarega), seega on ümberringi vaid vesi ja vesi ja vesi. Paar kilomeetrit visata on lähim linn Mahebourg. Selles teises hotellis, mis nad meile asemele surada tahtsid, ma ei tea, mis oleksime teinud. Seal olid asulad oluliselt kaugemal. Nii me siin Haapsalu kuursaali ja Saksamaa puitarhitektuuri ristsugutisena mõjuvas kuurordis kügeleme.





Selle hotelli gekoga olen seni suutnud häid suhteid hoida.

Ümber saare on Sinine laguun, kõigis oma värvitoonides

Mauritiusel on iga endast vähegi midagi arvava hotelli üks peamisi lisateenuseid pulmakorraldus. Selleks tarbeks nad siis leiutavaid nn romantilisi nurgakesi. Kui aga pulmad peetud, siis tahavad mesinädalised tavalisest kenamas õhkkonnas ju einestada.


Aga! Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Niisiis on siin üksjagu programmi välja mõeldud. Võimle ja tantsi ja veesuuska ja snorgelda ja mine paaditripile, higista jõusaalis või õpi kreooli keelt ja samas vaimus aina edasi. Loomulikult ei puudu ka õhtune programm. Kuna sellistes kohtades on meelelahutusprogrammid üldiselt kahtlase väärtusega, siis me sellele suurt rõhku pole pannud. Eile aga läks õhtusöögi taustaks mänginud superlahe kitarrivirtuoos meile sedavõrd korda, et jäime pikemalt istuma. Istuda oli viimaks nii mõnus, et kui kidramees kodinad kokku korjas, ei raatsinud kuidagi pehmest toolist tõusta. 

Edasi läks diskoks. Päriselt diskoks! Kui kitarristile viitsis oma tähelepanu pöörata ehk napp kümmekond inimest, siis  diskokuuli keerlema hakates ja DJ puldi taha asudes vajus rahvast tantsupõranda suunas nagu murdu. Ma mainin siinkohal ära, et hotellis tundub ülekaalus olevat sakslasi, ja pigem vanema otsa omi, kuigi on muidugi ka igasugust muud rahvast. 

Esmalt kargas põrandale kuldkotka kaksikvend. Väljanägemiselt täpipealt vana Gorba, ainult see linnukakalärakas puudus. Ja vot see mees pani alles tantsu, paar esimest lugu oli kogu põrand tema päralt ja ta täitis selle, täiuslikult. Kuldkotka kaksikvennaks kutsume teda seepärast, et päevasel ajal plääžil on üks teine mees, võrdlemisi sarnane temaga, kes püüab pilke. Mees on äratuntav eelkõige kaelas oleva jämeda kuldketi ja selle otsas tilpneva kotka poolest. Kotka pikkuseks võib vist küll tubli 10 cm olla ja see paistab teise saare otsa ära, seda ma kinnitan. Mehel on olemas eraldi rannasusped iga tegevuse jaoks, kuid kõige lemmikumad tunduvad olema ühed vertikaaltriibuga, mis on just rannabaarides hängimiseks mõeldud. Ujuma minekuks paneb teised, veest tulles vahetab kohe ära. Päevitamiseks on veel kolmandad. Triibupüksid on just hängimise ja mõnus-mees-olemise tarbeks. 

Järgmiseks läks tantsupõrandale diskot vehkima paar, mille meespool oli Lennart Meri lühike koopia. Tüüp pani mõnuga diskensit, tema proual oli ilmselt esimest päeva seljas sitsi-satsiseelik nagu Eestis neid Mammu teeb, aga MINI (ta ise oli selline armas murumunajas proua). Naisel kulus kogu aur leiutamaks uusi tantsusamme, mis laseks tema kaunil rõival paremini esile tulla. Lennart Meriga nad oma samme ja stiili kuidagi sünkroonitud ei saanud. See polnud ka eesmärk. Minu meelest.

Siis oli üks noorem paar, no kuskil seal varastes 50ndates aastates, kes panid nii stiilset lindy hopi, et ma unustasin end nautima. Lindy hop on midagi sellist, mida ma oma kõige märjemates unenägudes tahaksin osata ja suuta tantsida. Ma arvan, et võtan veel paar aastakümmet aega ja siis lähen kuhugi kursustele seda õppima. 

Siis kaifis tantsupõrandat veel üks kuuekümnendates Pipi, aga... oleks ta esimesena peo alguses põrandale läinud, oleks ta väga viis pluss olnud, ent kahjuks olid selleks hetkeks juba teised staarida sündida jõudnud ja tema tähetund jäi kahvatuks.

Edasi läksin mina magama ja kaua Gorba, Lennart Meri ja Pipi tantsu vihtusid, seda ma enam ei tea...

18 veebruar 2018

Mängime turisti

Otsustasime ühe päeva siiski veel turisti mängida, ikka nende värviliste liivade/muldade lootuses, mis meil esimesel korral leidmata jäid. Kodu oli meil selleks hetkeks Blue Bays, kust siis läbi Mahebourgi oma teekonda alustasime. Sedapuhku olin targem ja võtsin abimeheks ka telefonis leiduva offline google mapsi.... ja õige pea hakkas selguma tõde meie senise "truu abimehe" paberkaardi kohta. Selle peale olid kõik vaatamisväärsused kantud nii loominguliselt, et süda läks pahaks. Lisaks oli poolte oluliste asulate peale visatud läraki! mõne kaubanduskeskuse vms koha reklaamlogo. Mul hakkasid tekkima omad kahtlused...

Igatahes leidsime kaardilt loodusliku laavakivist silla. Asus see kusagil pärapõrgus, kuhu tuli sõita läbi suhkruroopõldude labürindi. Autoaknast avanes kogu aeg selline vaatepilt:

Üldiselt ei tundnud selle silla vastu huvi eriti keegi peale pilusilmade, neid laekus sinna suurte ja väikeste bussidega, rendiautodega ja lihtsalt taksodega. Tundsime end üsna veidralt. 



 Pigem mulle meeldis sealne metsaalune. Selline madal taimestik ja kihvti kujuga puud. Palju kiva, nagu ikka siin.

Edasi kulgesime läbi asulate, mille suurim võlu oli uskude mitmekesisus. Samal tänaval on nii hindude templid, mošeed kui ka mingid kirikud. Ja kõik need on siin sootuks isemoodi. 



Selle kiriku juures käis terve nädalavahetuse selline pidu ja orgia, et silme eest võttis kirjuks.
 Ja siis tulid rannad, üks üksikum kui teine. Kadus igasugune isu Grand Baie, Blue Bay, Pereybere vms järele, kus lihakehad üksteise kõrval reas. Ilusad liivarannad, pikad, tühjad, kaunid. nVesi on soe nagu supp (midagi minu jaoks, julgesin isegi naba märjaks kasta). 






Avalikud rannad kusjuures on puhtad ja korras. Rohi on niidetud, ülimadalaks, prügi koristatud, prügikastid olemas, pidevalt askeldavad ringi oranžides vormides koristajad, seljal kiri Maxiclean või midagi sarnast. Kord on majas.

Ja siis - uus katse  seitsme värvi maale. Või on see muld või liiv või midagi sarnast. Lähenesime küll sootuks teisest suunast, ent õige pea oli selge pilt, et see Chamarel, mida me juba üks päev olime otsinud, ei asu üldse seal, kust meie seda üritasime leida. See oli hoopis teise tee ääres ja siis ka veel täitsa teises suunas. Aga me leidsime selle, paarsada meetrit eemal meie eelmise päeva otsingute lõpp-punktist. 

Sisse pääseb ühes autoga, pääse oli mingi 225 murcat. Esmalt satume (jälle) mingi kose juurde. No on jah ilus ja võimas, kuigi Brasiilia omadele ei pääse ligilähedalegi. 

Kohalik graffiti...

 Kose juurest läks teekond edasi. Oli võimalik külastada eebenipuumetsa. Aga selleks tuli oodata kella kukkumist, džiibi saabumist ja veel giidi laekumist. Loobusime, sest päev oli juba rohkem kui õhtus.

Ja siis tuli see Mauritiuse kõige kuulsam vaatamisväärsus - seitsme värvi maa. 




See on see Mauritiuse lüpsilehm. Neid pilte oleme kõik näinud ja neid pilte tuleme siia kõik vaatama. Mingi nurga alt pole seda imet ollagi, teise nurga ja õige päikese korral on ta kurjam ilus jah. Aga vähe on teda, seda ma ütlen. Ja rahvast on palju. Liiga palju. Samas, eks ikka peab üle vaatama. 

Tagasi sõites on suhkruroopõldudel näha püramiidid. Tavaline laavakivi, ilmselt põllult korjatud, lihtsalt ilu pärast sedasi laotud. Mõjub igatahes hästi.