22 veebruar 2018

"Naised" Charles Bukowski


Minu esmatutvus Bukowskiga, tänu Marcale vist. Kuigi tema rääkis hoopis ühest teisest raamatust, aga täpselt enne reisile tulekut ei olnud seda raamatukogus saada. Küllap tuleb ka tema tund.

See praegune Bukowski (äärmiselt ropp ja enamusele mu tuttavatest ilmselt mittesoovitatav!) pani mind hoopis Sauterile mõtlema. Sauter on Bukowskit vist palju tõlkinud, saan aru, et tegemist on omamoodi iidoliga tema jaoks, inspiratsiooniga. Jama on vaid selles, et kui muidu võis Sauteri tekstide kirjandusliku mõõtme puudumise andestada liigse avameelsuse ja äärmise naturalistlikkuse poolest, siis... mis jääb  meile nüüd põhjenduseks? Puhas Bukowski kopeerimine, ei muud. Sauter on teinud endast, kas vaid lehekülgedel või ka päris elus, täieliku Bukowski koopia. Paks, kole, vana, kirjutav mees. Lisaks alimente maksev, keerulistes naissuhetes, hästi ei seisa, tahtmine küll on jne, jne. 

Aga kui teil on igav, kui teil on kõrgem kombluslävi, arenenud huumorimeel jms, siis ajaviiteks lugeda väga tore.

21 veebruar 2018

"Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees" Karl Ove Knausgaard



Oma esimese raamatuga, minu mäletamist mööda, vihastas Karl Ove mu natuke välja, aga siis - ma ei leia enam kus, aga kuskil netikeskkonnas see igatahes oli - minu meelest Kairi leidis, et 2. ja 5. on paremad ja võiksid mulle sobida. Ja nii, tänu Kairile, Karl Ove reisule minuga tuligi. Ühelt poolt olin boss nagu mina, sest mina tegin selle valiku, kas ta saab kaasa või mitte. Teisalt olid trumbid tema käes, sest ta teadis väga hästi, et nii mitut nädalat nelja raamatu peal on mul üle elada keeruline ja kui ma siis tema sellest kvartetist veel välja ka heidaks, siis ei jääkski mul randa ja öökapile midagi.

Aga seekordne raamat hakkas mulle isegi meeldima. Olukord on seda keerulisem, et tegelikult ma natuke nagu ikka vihkan ka teda. No ta on sihuke tropp et anna olla. Lihtsalt... seekord ma sain aru oma tunnetest seoses temaga - ta on nii pagana minu moodi, ainult meesvariant loomulikult, et seepärast ma teda hästi ei seedinudki.

Mis mulle aga eriti meeldib - seekord on Karl Ove rootslaste suhtes teravam. Esimese raamatu vaoshoitus on ometigi minema pühitud. Nüüd viimaks laseb autor tulla sellel tõel, mida meie siin kõrvaltvaatajatena juba mõnda aega märkame ja kritiseerime. 

"Ainus, mida me teha saime, oli olla korrektne kõiges, mida me nüüdsest ette peale ette võtsime. Rootslastel on see veres, pole rootslast, kes ei maksaks arveid täpselt tähtajaks, sest kui sa seda ei tee, saad maksehäire kirja, ja kui sul on maksehäire, olgu summa kui väike tahes, ei saa sa pangalaenu, ei saa tellida mibiiliteenuseid ega rentida autot.
...
Aga rootslased krookisid suu kokku, olid oma elus punktuaalsed ja põlgasid kõiki, kes seda ei olnud. Oo, kuidas ma vihkasin seda pisikest närust riiki! Ja kui ennast täis kõik olid! Kõike, mis oli nende moodi, peeti normaalseks, ja mis oli teistmoodi, peeti ebanormaalseks. Seda hoolimata faktist, et nad võtsid kahel käel vastu multikultuuri ja vähemused! Vaesed neegrid, kes tulid sellesse Rootsi pesukeldrisse Gaanast või Etioopiast! Seista seal ja panna pesuaeg kinni kaks nädalat varem ja lasta end läbi sõimata, kui unustad soki kuivatustrumlisse, või su ukse taha ilmub mees, kes küsib iroonilise abivalmidusega, käes kuradi napakas IKEA kott, et ega see kogemata sinu oma ei ole? Rootsi pole seitsmeteistkümnendast sajandist saadik oma territooriumil sõdinud, ja mul tuli tihti mõte, et keegi peaks Rootsi vallutama, kõik majad maatasa pommitama, tekitama näljahäda, mehed maha nottima, naised ära vägistama, ja siis laskma mõnel kaugel riigil, näiteks Tšiilil või Boliivial, Rootsi pagulased suure külalislahkusega vastu võtta ja öelda, et seal armastatakse kõike skandinaavialikku, ja panna nad elama mõne suurlinna getosse. Vaatame, mis laulu nad siis laulavad."

"Mitte ainult pargid ei olnud siin suured ja uhked - kohati pigem mets kui park -, vaid saarel oli ka hulk muuseume. Thielska Galleriet, kus oli Nietzsche surimask ning Munchi, Strindbergi ja Hilli maalid, kunstnikprints Eugeni kodu Waldemarsudde, Nordiska Museet, Biologiska Museet ja loomulikult Skansen oma loomaaiaga, kus eksponeeritakse põhjamaa loomi ja maju läbi kogu Rootsi ajaloo, mis tipneb 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse vaimustava perioodiga, kummalise seguga kodanlikkusest, rahvusromantismist, tervisekultusest ja dekadentsi kummardamisest. Ainus, mis sellest jäänud, oli tervisekultus, ja kõigest muust, eriti rahvusromantismist, distantseeruti põhjalikult; nüüd oli ideaal mitte ainulaadne inimene, vaid ühetaoline inimene, ja mitte ainulaadne kultuur, vaid multikultuur, nii et kõik muuseumid siin saarel on tegelikult muuseumide muuseumid."

Sellist rootslaste kohta käivat puhast kulda pritsib mees igal sammul. Selle eest müts maha ta ees!

20 veebruar 2018

Pildikesi Mahebourgist

Mahebourg oli minu jaoks selline keskmisest vaiksem ja esmapilgul igavam linnake. Samas rõhutan, et eks ühe koha teevad ju sümpaatseks ikkagi sinuga seal juhtunud asjad, seigad, inimesed. Võib-olla siis seekord lihtsalt ei juhtunud midagi sellist :) Ma arvan, et siin saarel jääb minu raudseks lemmikuks ikkagi põhjapoolne Grand Baie ja sealt läänepoolset külge pidi allapoole jäävad väikesed ja imelised kohad - Mont Choisy, Triolet, Trou aux Biches jt.

 Aga inimesed on ikkagi kõikjal hirmus sõbralikud. Minu lapsepõlves oli maal veel väga tugevalt juurdunud komme, et kõik teretasid kõiki. Kui olid võõrana sattunud mingisse kohta, siis kirjutamata reegel oli, et sina kui võõras teretasid esimesena. Noh nüüd see hakkab kõik kaduviku teed muidugi minema. Siin on aga silmside - kas või paariks sekundiks - tekkides üsnagi kindel, et sind teretatakse. Ja kuigi viimase lõpu oli Mauritius brittide käes, kõlavad need teretused alati prantsuse keeles. Sõltuvalt kohast ja seltskonnast kipub üldse prantsuse keel olema esimene, mida kasutatakse. Nii et ole valmis, et ka kõige pisema, esmapilgul mahajäetud majakese hoovist võib sulle kõige rõõmsama ja hambutuma bonjouri keegi tontmust särasilm visata.


 Mošeed on siin vist küll pea kõik helerohelise ja valge kombinatsioonis ja sootuks teistsuguste minarettide ja tornikestega.



Habemeajaja tööhoos


Mahebourgi esmaspäevast turgu mainitakse sageli. Korraks läbi jalutada võib, enamat seal teha ei ole. Mittesöödavat kraami on vähe ja see on tõeline saastaturg. Juurikad-puuviljad on juba suuremas valikus, ent kui ise reisil olles süüa ei tee, siis pole põhjust neid kokku osta. Ekstra selleks ja veel õigel päeval Mahebourgi sõita ei maksa, ma leian.

Ohtralt õieilu on läbisegi prügi ja plastmasstaaraga...Valusad kontrastid...


Selline ilm on ainuvõimalik ringi vantsimiseks. Kui päike lagipähe kütab oma +35ga, siis tundub paari kilomeetri läbimine juba tõeline kannatuste rada. Pilvine taevas tõmbab mõne kraadi maha ja kohe on elul jumet.


19 veebruar 2018

"Kuurordis on tantsupidu, see toimub siin igal õhtul"

Ma ei tea, kas ma olen maininud, et me oleme vahepeal taas kolinud. Täiesti plaanipäraselt ja viimast korda. Siit edasi on minna vaid lennukile, mõne päeva pärast. Siia laekusime vist 16.02. Senised reisikogemused on õpetanud, et kogu puhkust ühes öömajas veeta ei taha, liiga palju kolimisi on ka väsitavad. Kuldne kesktee võiks olla 2-4 peatuspaika, sõltuvalt sihtkoha suurusest. Öömajade tase võiks kasvada vastavalt puhkuse edenemisele, alguses lihtsam, lõpus parem. Mööda saart ringi vuramiseks pole mõtet liiga ägedat hotelli ja/või kõik hinnas paketti võtta. Lõpupoole, kui päriselt puhkuseks läheb, siis on iseasi, siis võiks ikka mõnus ja mugav olla.

Nii me nüüd siis kükitame sedasorti kuurordis, kus on loodud kõik võimalused, et sa siit jumala pärast kuhugi väljapoole minna ei tahaks. Natuke on see ju ka tore, aga natuke on ka igav - me panime ikkagi vahepeal minema :) Lisaks asub kogu uhke kompleks omamoodi saarekese peal (kuigi on teed mööda ühendatud ikka põhisaarega), seega on ümberringi vaid vesi ja vesi ja vesi. Paar kilomeetrit visata on lähim linn Mahebourg. Selles teises hotellis, mis nad meile asemele surada tahtsid, ma ei tea, mis oleksime teinud. Seal olid asulad oluliselt kaugemal. Nii me siin Haapsalu kuursaali ja Saksamaa puitarhitektuuri ristsugutisena mõjuvas kuurordis kügeleme.





Selle hotelli gekoga olen seni suutnud häid suhteid hoida.

Ümber saare on Sinine laguun, kõigis oma värvitoonides

Mauritiusel on iga endast vähegi midagi arvava hotelli üks peamisi lisateenuseid pulmakorraldus. Selleks tarbeks nad siis leiutavaid nn romantilisi nurgakesi. Kui aga pulmad peetud, siis tahavad mesinädalised tavalisest kenamas õhkkonnas ju einestada.


Aga! Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Niisiis on siin üksjagu programmi välja mõeldud. Võimle ja tantsi ja veesuuska ja snorgelda ja mine paaditripile, higista jõusaalis või õpi kreooli keelt ja samas vaimus aina edasi. Loomulikult ei puudu ka õhtune programm. Kuna sellistes kohtades on meelelahutusprogrammid üldiselt kahtlase väärtusega, siis me sellele suurt rõhku pole pannud. Eile aga läks õhtusöögi taustaks mänginud superlahe kitarrivirtuoos meile sedavõrd korda, et jäime pikemalt istuma. Istuda oli viimaks nii mõnus, et kui kidramees kodinad kokku korjas, ei raatsinud kuidagi pehmest toolist tõusta. 

Edasi läks diskoks. Päriselt diskoks! Kui kitarristile viitsis oma tähelepanu pöörata ehk napp kümmekond inimest, siis  diskokuuli keerlema hakates ja DJ puldi taha asudes vajus rahvast tantsupõranda suunas nagu murdu. Ma mainin siinkohal ära, et hotellis tundub ülekaalus olevat sakslasi, ja pigem vanema otsa omi, kuigi on muidugi ka igasugust muud rahvast. 

Esmalt kargas põrandale kuldkotka kaksikvend. Väljanägemiselt täpipealt vana Gorba, ainult see linnukakalärakas puudus. Ja vot see mees pani alles tantsu, paar esimest lugu oli kogu põrand tema päralt ja ta täitis selle, täiuslikult. Kuldkotka kaksikvennaks kutsume teda seepärast, et päevasel ajal plääžil on üks teine mees, võrdlemisi sarnane temaga, kes püüab pilke. Mees on äratuntav eelkõige kaelas oleva jämeda kuldketi ja selle otsas tilpneva kotka poolest. Kotka pikkuseks võib vist küll tubli 10 cm olla ja see paistab teise saare otsa ära, seda ma kinnitan. Mehel on olemas eraldi rannasusped iga tegevuse jaoks, kuid kõige lemmikumad tunduvad olema ühed vertikaaltriibuga, mis on just rannabaarides hängimiseks mõeldud. Ujuma minekuks paneb teised, veest tulles vahetab kohe ära. Päevitamiseks on veel kolmandad. Triibupüksid on just hängimise ja mõnus-mees-olemise tarbeks. 

Järgmiseks läks tantsupõrandale diskot vehkima paar, mille meespool oli Lennart Meri lühike koopia. Tüüp pani mõnuga diskensit, tema proual oli ilmselt esimest päeva seljas sitsi-satsiseelik nagu Eestis neid Mammu teeb, aga MINI (ta ise oli selline armas murumunajas proua). Naisel kulus kogu aur leiutamaks uusi tantsusamme, mis laseks tema kaunil rõival paremini esile tulla. Lennart Meriga nad oma samme ja stiili kuidagi sünkroonitud ei saanud. See polnud ka eesmärk. Minu meelest.

Siis oli üks noorem paar, no kuskil seal varastes 50ndates aastates, kes panid nii stiilset lindy hopi, et ma unustasin end nautima. Lindy hop on midagi sellist, mida ma oma kõige märjemates unenägudes tahaksin osata ja suuta tantsida. Ma arvan, et võtan veel paar aastakümmet aega ja siis lähen kuhugi kursustele seda õppima. 

Siis kaifis tantsupõrandat veel üks kuuekümnendates Pipi, aga... oleks ta esimesena peo alguses põrandale läinud, oleks ta väga viis pluss olnud, ent kahjuks olid selleks hetkeks juba teised staarida sündida jõudnud ja tema tähetund jäi kahvatuks.

Edasi läksin mina magama ja kaua Gorba, Lennart Meri ja Pipi tantsu vihtusid, seda ma enam ei tea...

18 veebruar 2018

Mängime turisti

Otsustasime ühe päeva siiski veel turisti mängida, ikka nende värviliste liivade/muldade lootuses, mis meil esimesel korral leidmata jäid. Kodu oli meil selleks hetkeks Blue Bays, kust siis läbi Mahebourgi oma teekonda alustasime. Sedapuhku olin targem ja võtsin abimeheks ka telefonis leiduva offline google mapsi.... ja õige pea hakkas selguma tõde meie senise "truu abimehe" paberkaardi kohta. Selle peale olid kõik vaatamisväärsused kantud nii loominguliselt, et süda läks pahaks. Lisaks oli poolte oluliste asulate peale visatud läraki! mõne kaubanduskeskuse vms koha reklaamlogo. Mul hakkasid tekkima omad kahtlused...

Igatahes leidsime kaardilt loodusliku laavakivist silla. Asus see kusagil pärapõrgus, kuhu tuli sõita läbi suhkruroopõldude labürindi. Autoaknast avanes kogu aeg selline vaatepilt:

Üldiselt ei tundnud selle silla vastu huvi eriti keegi peale pilusilmade, neid laekus sinna suurte ja väikeste bussidega, rendiautodega ja lihtsalt taksodega. Tundsime end üsna veidralt. 



 Pigem mulle meeldis sealne metsaalune. Selline madal taimestik ja kihvti kujuga puud. Palju kiva, nagu ikka siin.

Edasi kulgesime läbi asulate, mille suurim võlu oli uskude mitmekesisus. Samal tänaval on nii hindude templid, mošeed kui ka mingid kirikud. Ja kõik need on siin sootuks isemoodi. 



Selle kiriku juures käis terve nädalavahetuse selline pidu ja orgia, et silme eest võttis kirjuks.
 Ja siis tulid rannad, üks üksikum kui teine. Kadus igasugune isu Grand Baie, Blue Bay, Pereybere vms järele, kus lihakehad üksteise kõrval reas. Ilusad liivarannad, pikad, tühjad, kaunid. nVesi on soe nagu supp (midagi minu jaoks, julgesin isegi naba märjaks kasta). 






Avalikud rannad kusjuures on puhtad ja korras. Rohi on niidetud, ülimadalaks, prügi koristatud, prügikastid olemas, pidevalt askeldavad ringi oranžides vormides koristajad, seljal kiri Maxiclean või midagi sarnast. Kord on majas.

Ja siis - uus katse  seitsme värvi maale. Või on see muld või liiv või midagi sarnast. Lähenesime küll sootuks teisest suunast, ent õige pea oli selge pilt, et see Chamarel, mida me juba üks päev olime otsinud, ei asu üldse seal, kust meie seda üritasime leida. See oli hoopis teise tee ääres ja siis ka veel täitsa teises suunas. Aga me leidsime selle, paarsada meetrit eemal meie eelmise päeva otsingute lõpp-punktist. 

Sisse pääseb ühes autoga, pääse oli mingi 225 murcat. Esmalt satume (jälle) mingi kose juurde. No on jah ilus ja võimas, kuigi Brasiilia omadele ei pääse ligilähedalegi. 

Kohalik graffiti...

 Kose juurest läks teekond edasi. Oli võimalik külastada eebenipuumetsa. Aga selleks tuli oodata kella kukkumist, džiibi saabumist ja veel giidi laekumist. Loobusime, sest päev oli juba rohkem kui õhtus.

Ja siis tuli see Mauritiuse kõige kuulsam vaatamisväärsus - seitsme värvi maa. 




See on see Mauritiuse lüpsilehm. Neid pilte oleme kõik näinud ja neid pilte tuleme siia kõik vaatama. Mingi nurga alt pole seda imet ollagi, teise nurga ja õige päikese korral on ta kurjam ilus jah. Aga vähe on teda, seda ma ütlen. Ja rahvast on palju. Liiga palju. Samas, eks ikka peab üle vaatama. 

Tagasi sõites on suhkruroopõldudel näha püramiidid. Tavaline laavakivi, ilmselt põllult korjatud, lihtsalt ilu pärast sedasi laotud. Mõjub igatahes hästi.


16 veebruar 2018

Geko s....s voodisse

See geko, kellest ma mõned päevad tagasi vaimustunult kirjutasin, polegi enam nii tore. Nimelt läksid meie suhted pehmelt öeldes pekki. 
Elasime rahumeelselt koos seni, kuni ta hakkas liiga sageli mu kohvrit nillima. Põhimõtteliselt oli tal vaba voli terve maja ulatuses ringi askeldada, aga vat meie kotid oleks ta pidanud nuuskimistööst välja jätma. Kuna tema uudishimul piire polnud, siis pidin ükskord siiski natuke mingi paberiga utsa-utsa talle tegema. 

Paariks tunniks oli rahu majas. Enne uinumist unelektüüri lehitsedes hakkas kõrvu küll mingi imelik hääl, no umbes selline nagu keegi toksiks küünega millegi kõva vastu. Kuna me tegelesime mõlemad sel hetkel lugemisega, siis mõtlesime, asjale suuremat tähelepanu pööramata, et teine toksib oma mõtteis olles raamatu vastu. Hääl muutis aga ilmselgelt asukohta ja hakkas meile huvi pakkuma. 
Kuniks avastasin, et geko saba põntsutab vastu laetala just täpselt selle häälega samas taktis. Ma ei taha väita, et seda heli tekitaski just nimelt saba - küllap ikka mitte, sest see oli liiga vali. Lähemal inspekteerimisel näis mulle, et geko siiski suuga seda häält teeb, aga ise viskles samal ajal just kui krampides, eriti tema saba, mis siis vastu puitu peksles ja kummaliselt lookles ja keerdus. Imelike helide vahel liikus ta vaikselt seni kaua edasi, kuni oli juba lae all otse meie voodi kohal. Meie, sinisilmsed, arutasime, et ei tea, kas ta on varasema minema utsitamise pärast pahane ja plaanib rünnakut. Öösel, une pealt, näiteks. 

Pikka diskussiooni me pidada ei jõudnud, kui oli selge, et sama heli ja saba jõnksutamise taktis hakkab sealt saba alt midagi väljuma. Pikka ja musta. Nii et põhimõtteliselt s....s geko meile voodisse. Kas nad teevad seda pidevalt või oli see ühekordne kättemaksuaktsioon, ma ei tea. Kas seda elutervet toimingut saatnud hääl on neil mingi traditsionaal või oli ta lihtsalt vihane, ma samuti ei tea. Ja üleüldse, ma ei tea midagi gekodest.
Igatahes ma eeldan, et see on hea märk :)

P.S. Väga inetu pealkiri, ma tean, aga lihtsalt kirjeldab tõetruult minu emotsioone :)
P.P.S. Kuna ma tean, et siin blogis käib fekaalihuvilisi, siis ma igaks juhuks mainin ära, et oma parameetritelt ja vormilt meenutas see hiirepabulaid, seega füüsilisi vigastusi me ei saanud ja kõik lõppes hästi. 

15 veebruar 2018

Blue Bay ja söögijuttu

Üritan hämarduvas õhtus rõdul kirjutada, aga kuumus on selline, et ma suisan sulan. Hütikeses on konditsioneer pandud 26 kraadile ja tuppa astudes on reaalselt tunne nagu siseneks külmkappi :) Väljas on muidugi keeruline trükkida, sest täpitähti tekib kahtlaselt palju (loe: sipelgad rallivad üle ekraani), lisaks tõmbab floora ja fauna tähelepanu endale. Linnud karjuvad siin sõna otseses mõttes laulda, julged ja uudishimulikud on nad ka. Üks, keda ma kollanokaks kutsun, tuleb ja seisab terrassipiirdel otse vastu vahtimist ja kukub kuristama, ise samal ajal visates juuksed peas püsti nagu mingi moodne noormees. Siis on ühed punased tüübid (Red Fody näikse ingl keeles olevat, maakeelset vastet pole suutnud leida), kellel on kirglised ajad praegu. Emaslind näeb välja täitsa ilmetu, nagu varblane, aga isasel on pea ja selg kirgaspunane. Puhas porno otse nina ees.


Täitsa Saaremaa ju?

... ainult kaktus on katusest kõrgem :)
Tüüpiline mustja laavakiviga rand, õnneks vaheldub see valge peene liivaga.





Peitepilt

Samuti peitepilt

Vahepeal tulevad gekod uudistama. Ega nad on üldiselt vaiksed poisid, aga reedavad end sellega, kui üritavad ühelt palmilehelt teisele hüpata, siis sahin-kahin annab nad välja. 
Aga nahkhiirtest ei saa ma enam üldse aru - on need siis nahkhiired või hoopis lendrebased või veel miskit kolmandat. Siin olen näinud veel suuremaid ja kuna nad lendavad juba kõvasti enne videvikku ringi, aeglaselt liueldes, siis nende nägu on kahtlaselt nummi. Mina ei tea, kes nad siis päriselt on.

Öömaja on meil järjekordselt prantslase oma, sedapuhku prantslanna. Ülivana, ülisale, tõeline proua. Üldse kipuvad siin kõik pigem parlevuutama, kuigi saab kenasti ka inglise keelega hakkama. Muidu on tunne nagu oleks Saaremaale sattunud. Hommikusöök veidi hakkab juba üle viskama - prantslaste saia-moosi-juustu armastust jagan ma koosluse kui sellise mõttes (juustusai moosiga on imehea igatahes), ent ma eelistaksin sellist menüüd korra kvartalis kõige rohkem, mitte igal hommikul. Loomulikult on arvestatud ka helveste-usku inimestega, ent peekoni- ja omletilembene Tiiu-talutütrekene võib suud pühkida.

Siiski-siiski, muus osas pean tunnistama, et toidud on siin võrratud! Ärge küsige minult, on see nüüd siis kreooli, prantsuse või aafrika köök, mille kohta ma heldelt kiidusõnu puistan - ütlen ausalt, ma ei tea. Igatahes on kõik siin olnud maitseelamusi pakkuv. Paljud road liigituvad hautiste kategooriasse, kuhu on igasugust head ja paremat kokku uhatud ja väga hästi maitsestatud. Ei ole liiga kodune ega ka ülemäära harjumatult võõras, on just parajalt mõnus. Kui tehakse suuremad fileetükid kana, kala või liha, siis seegi on alati elamust pakkunud, eraldi rõõmu pakuvad kastmed. Loomulikult on sageli kõrval riis, kuid on ka kartulit leidunud. Tõsi, sibulat nemad näikse armastavat, seda on igas hautises toorsalatis, kuid hautistes olen sellega isegi toime tulnud, salatites muidugi mitte.

Loomulikult olen otsapidi katsetanud ka tänavatoitu. Oleks rohkemgi, aga no siin kuumas ju ei jaksa nii palju. Minu erilised lemmikud on muidugi need õlis frititud junnid (gadjacks), mida on kümnete erinevate täidistega, väheke varieeruvad vist ka ümbritsevad tainakihid. Sisuks on nii kala, kana, baklažaan, tšilli, juust ja palju tuvastamatuid täidiseid. Osad putkad (see ei ole solvav nimetus, ma leian - need näevad tõesti putkad välja ja sanitaartingimused on seal silmnähtavalt olematud) müüvad selliseid naljakaid ligaseid käkke või klimpe, nimeks vist boulettes. Millest need tehtud kokku on, pole halli aimugi ja ega ei tahagi teada :) Maitsevad igatahes hästi ja leemekest virutatakse neile ka veel kulbiga otsa. Vist on selle juured hiina köögis. Siis on olemas veel hindude müügiletid tänavatel, kus nii erinevad karrid kui ka mitut sorti lapikud rotid ja mis iganes nende leivaliste nimi ka on, millesse keeratakse igasugust manti. Nende proovimiseni ma küll veel jõudnud pole.
Seda kõike arvestades on muidugi patt üldse söögikordadega majutust võtta, sest kõike seda head ei jõua muidugi ära proovida. Tänavatoit on ka naeruväärselt odav, tundub, et 1-2 euro eest võib omal vatsa lõhki süüa. Tavalistes kõrtsudes on hinnatase pigem Eestiga sarnane. Sõltub linnast ja kohast nagu ikka, aga maitsva prae 10-15 euro eest kindlasti (muidugi ka kallimalt ja odavamalton võimalik). 
Nagu näha, siis toidupilte mul lisada ei ole :D See fakt peaks juba enda eest rääkima, eks ole!

Lisamärkusena: Blue Bay on ideaalne saarele saabumiseks või lahkumiseks, pikemalt ehk mitte. Lennujaam on lähedal, lennukid vägagi kuulda ja näha, neid ei ole küll palju ja öösel üldse mitte.

14 veebruar 2018

Tuhkapäev Mauritiuse moodi

Hea sõber Lembe hoolitses selle eest, et meil see tuhkapäev siin Mauritiusel ikka tühja ei läheks. Ja kuigi olude sunnil jõudis WIFI meieni alles nüüd õhtul, selgus õnneks siiski, et oleme kõik kogemata õigesti teinud. 

Esmalt läks täitsa juhuslikult kõik hästi juba hommikul ja selgus, et ma ei olegi tuhamunn (ei ole minu leiutatud väljend, palun kergemat karistust!). Lugege ise ajakirjandusest, ma ei hakka selgitama siinkohal. Teiseks olin ma eelmisest hotellist lahkudes pakkinud koti niimoodi, et ei suutnud täna hommikul kammi leida. No big deal, läksin kammimata juustega Blu Bay peale kondama - midagi ei juhtunud, jube ilus olin lausa. Nagu nüüd selgus, siis tuhkapäeval jumalast õige käitumine.

Külaskäikudega olid täna kehvapoolsed lood kui vanarahvast uskuda. Ja nii oli ka. Meil nimelt algas ebaõnn juba eile, kui meie viimane, ehk meie mesinädalate majutusasutus teatas, et nad on ülebroneeritud ja tegi ühe võrdlemisi ahvatleva pakkumise. No meie ahvatlust ei näinud ja läksime kohapeale asja kaema (kuigi ümberasumise kuupäevani veel paar päeva aega). Kahjuks on tegemist ülisteriilse ja ületurvatud alaga, kus me algusest peale tundsime end kui sissetungijad ja see päädiski sellega, et meid lõpuks nagu mingeid pidalitõbiseid eskorditi õigesse kohta. Nalja kui palju :) Selguse siiski saime - meie esialgne bronn jääb jõusse ja meid ei paigutata ümber saare teise otsa (kah ilus hotell, lisaks all inclusive ja massaažid), aga ... no ei pakkunud pinget ja kiusu tahaks ju ka ajada. Las lahendavad ise oma probleemid, kui on lasknud sellisel olukorral tekkida.

Ja viimane, ent mitte kõige tähtsam - algab paast. Meie eelmises hotellis (nagu ma juba kirjutasin) oli kogemata sattunud täispansion. Tänasest ongi see lõppenud, nii et saame kõhud eest :) Liha siin hommikusöögiks nagunii eriti ei anta. 

Täiesti õige tuhkapäev ühesõnaga.

Muidu eilsest päevast. Päev oli õige eriskummaline. Eesmärk oli pärast Blu Baysse kolimist saare tõeline must to do ära vaadata, ehk see 7 värvi maa. See läks totaalselt pekki, seda ma ütlen. Me kolasime läbi praktiliselt kõik need mäed, aga õiget kohat ei leidnud, pigem tahtis bensiin otsa saada. Viidad on siin kohati nagu naljanumber, ma ütlen. Uskusin tol hetkel veel üht kentsakat paberkaarti, mis pani sajaga puusse (siinkohal mainin, et täna me sinna jõudsime ja selgus, et tegelikult katkestasime oma eilse tripi vaevalt paarsada meetrit enne sihtpunkti :D).


Teine teema oli kuulsa kuurorti Flic-en-Flaciga. Tunnistan ausalt, eeltöö põhjal oli see mu üks esimesi eelistusi, kuhu meie peamine peatuspaik võtta. Ei mäletagi, mis viimaks sundis meelt muutma, ent igatahes sinna me öömaja ei bronninudki. Ja täna veendusin, et see oli ainuõige tegu. Kuurort näeb väja noobel ja uus, aga nii ilmetu, et sure ära. See meenutab neid uusasundusi meil põldude peal. Ümberringi ei midagi (loe: suhkruroopõllud), siis äkki uued hooned. Tõeline turistikas. Rand jah on pikk ja eemalt vaadates tore, ent õudselt ülerahvastatud, igasugused telklaagrid püsti löödud (umbes nagu kohalik vaste mustlastele). Absoluutselt ebasümpaatne, tasuta ka ei tahaks seal viibida. Närviline õhkkond.




Ah... tegelikult ma rohkem ei viitsi toksida...tundub, et meie kohalik ja kodustatud geko on leidnud übernunnu prussaka, sellise 6sentimeetrise ja retsib teda praegu, ja ma kinnitan, et see on oluliselt põnevam vaatepilt kui mingi blogipostituse toksimine :)