10 veebruar 2018

Galojan kingib end laineile

Istun toa hämaruses ja jaheduses - on tervise taastamise päev (selles mõttes, et kreemita end palju tahad, ära kõrbed nagunii). Silmnähtavaid anomaaliaid on mitu. Enda jaoks tülikaim neist vist Galojani huuled, täpsemini alumine huul. Hommikul ärgates oli õite kummaline tunne, et suu on alumist huult täis, üsna sürr (selle kohta ma pilti ei lisa, ärge lootkegi). Peeglisse vaadates tundsin kohemaid õelikke tundeid kohalike naiste vastu, olin nendega ühtekas. Kõige enam pakub leevendust jääkuubik, aga ma ei söanda seda alt baarist eriti küsida. Noh et kui mingi joogi sees on, siis ma kasutan need küll puha ära, aga juurde nagu ei julge paluda... et siis ma peaks selgitama, miks ja kuhu, ja kuidas ma näitan oma veidi pundunud mokale, et äkki see on nende jaoks kuidagi solvav või nii - nemad vaatavad raudselt, et ma teen nalja, pole mul midagi paistes siin, sama ilus kui neil ju :))))) 

Ilmselt pean hiilima Super U-sse jääd tooma. See on umbes nagu Järve Keskus, nõksa väiksem ainult. Me leidsime selle alles oma siinviibimise neljandal päeval ja no see ikka jahmatas. Esiotsa vaatad Grand Baiet ikka kui... no mitte just enam kalurikülakest, aga sellest veidi edasi arenenud rahulikku turismikeskust. Hoonestus on pigem madal, tänavad kitsad ja sinka-vinka looklevad. Ja siis saad nätaki! vastu vahtimist suure kaubanduskeskusega, kus avar parkla autosid täis, kohe vaatavad vastu läänelikud burksikohad, kardirajad ja muu taoline jamps. Toidupood muide on erakordselt suur ja seal on kõike. Siin puhkavad pepsid prantslased on küllap süüdi, et lettidelt leiab kõik selle, mis eurooplaste laualgi olemas. Kuulsad šampanjamargid on koguni pisikestes külapoodideski olemas, mis siis veel suurest supermarketist rääkida. Natuke nukker samas... Hinnatase täitsa eestilik, veiseliha ehk kallim kui meil (aga ega ma uurinud, kust see täpselt imporditud oli).

Tegelikult oli eile merepäev. Eriti laheda kokkusattumusena on kohe hotelli kõrval üks naljakas, kergelt roosades toonides, Topcati putka, täpselt selline nagu kõik need väljasõite pakkuvad kuudikud lõunamaades on. Muidugi lõi mu skepsis kohe õitsele, et raudselt mingid topakad vahendajad, ent võta näpust, täitsa ise korraldavadki ja väljuvad sõidud ka kohe siit üle tee rannast. Ja kõik, mida poisid lahkelt lubasid, seda ka sai. Tõeliselt korralik päev.

Katamaraane väljub hommikuti muidugi mitmeid, siitkandi omadel on suund ikka üks - kolme maagilise saare poole. Merel algab kohe söötmine-jootmine, ehk siis juba 8:45 hommikul. Paadiseltskond sattus väga viis pluss, puha põhjamaalased, seega ei mingit haiglast rabamist ja tõmblemist või üleliigset pildistamist. Peamiselt soomlased ja taanlased, sekka natuke ka muud rahvast. Kopi nooruke advokaat vaimustus igatahes Tallinnast ja oli meeldivalt üllatunud, et mõni eestlane on võtnud vaevaks nende juures kultuuri nautimas käia. Igatahes rahulik ja mõnus kamp. Kogu teenindus oli nelja noormehe õlul, kes tegelesid väikse kummikaga rahva transportimise, paadi juhtimise, baariga, laulmisega, kokkamisega, jooksvalt koristamisega, teenindamisega, lõbustamisega, fotografeerimisega, ka merehaigetega kui tarvis jpm. Väga võimekad, lõbusad ja ägedad sellid. Suplus- ja snorgeldamispeatustele lisaks lasti kahvanägude seltskond väiksele saarele ka niisama metsikuid rannamõnusid nautima, samal ajal kokkasid poisid katamaraanil toekama lõuna valmis - värsked salatid (küll nad armastavad peent haket!), kartulid-pastaroad, grillitud vorstid ja kana ja kala ja lobsterid. Ja samal ajal segas kokteilimeister kogu aeg jooke ja poisid näitasid oma akrobaatilist osavust joostes kogu paadi ulatuses igasuguste lainetega ja mitme joogiga korraga.




Võib-olla peaks siinkohal natuke ka kohalike kohta ütlema, vähemalt, mis puutub neisse esimestesse päevadesse siin saarel. Kohalikud on äärmiselt viisakad ja sõbralikud, aga eks nad ole ka sutsu... no kuidas öelda... mugavad või laisad või aeglased. Kohati tundub, et nad püüaks teha minimaalselt, mis tarvis. Nende moto oleks: üle pole vaja pingutada. Eestlastele ju nii võõras. Seepärast ehk ka see paadil  toimetav meeskond andis nii positiivse laengu. Või hakkab kala tõepoolest peast mädanema? Sest näiteks oma ülemust, ehk siis paadiomanikku, suutsid nad nende tundide jooksul korduvalt kiita - Lõuna-Aafrika päritolu naisterahvas (sic!), kes ei ole ülbe ja uhke (siinkohal tegi üks noormeestest igakord nimetissõrmega nina juures väga teatraalse žesti, näitamaks meile ilmekalt, millised muidu bossid on) ja kes siin käies alati koos nendega sööb, zumbatab jms ette võtab. Külab kui ideaalne boss, kas pole?
Numbrite armastajatele, et selline mereretk on 2200 murcat (ärge üritagegi seda rahaühikut guugeldada, see on Mae isetekkeline vaste Mauritiuse ruupiale). Seda söötmist-jootmist arvestades on see odav hind (ca 55 eurot siis). Kui tahad meresõidust dvd-l fotosid saada, siis see kupatus läheb 1000 murcat.

Minusugune külmavares suutis end isegi üleni vette kasta, isegi tibutagi ei tulnud peale, siin on vist tõepoolest soe :)))))


Tütarlapsele pildil ärge tähelepanu pöörake, tglt on oluline kaljuseinas olev avaus, tsiteerin "sexy lady hole". Mingi nurga alt tõepoolest...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar