12 veebruar 2018

Gucci-mucci paradiis

Kui enne saarele sõitmist ei ole te kuulnud kohanime Arsenal, siis siin teil pääsu ei ole. Juba lennukast sõidutanud taksojuht näitas uhkusega teeotsa kätte, kust Arsenali saab. Siinsed teised kaupmehed muidugi ei hakka konkurentidele reklaami tegema, ent ilmselt taksojuhid ongi need põhilised kurjajuured, kes teid sinna viia tahaks. Sest Arsenal! Oooo, kui te juba sinna minna tahate, siis räägib see nii mõndagi teie endi kohta - järelikult olete ikka vähem või rohkem gucci-mucci usku ja vöökott pungitab tihkelt taaladest. Sinna sõidu eest kasseerivad nad keskmisest kõrgema tariifi ja küllap on neil igaühel ka kindlad diilid konkreetse kauplusega, nagu ikka säärastel puhkudel.

Arsenal (iseenesest suvaline mittemidagiütlev külake Grand Baie ja Port Louisi vahel) ongi kuulus ainult seal müüdavate üleilma tuntud rõivabrändide poolest. Ja väidetavalt siis päris-päris õigete originaalide poolest. Nimelt valmivad paljud neist kuulsatest ja hirmkallitest rõivatükkidest just Mauritiusel. Tollivabalt müües on need siis oluliselt odavamad siit ostes. Lisaks tasutakse töölistele  rahalise palga asemel nende samade hilpudega. Milline pood ja kumba kaupa müüb, mina ei tea, pole nii suurt huvi teema vastu ausalt öeldes. Saan aru, et mingi teema on ka nende originaaletikettidega, et kas siis töölistele tasuks antud hilpudel neid pole küljes...? Mingi selline kamm siin käib. 

Meil otsest ostuplaani ei olnud, aga kuna hirmsasti soovitati, et saarele tulles peaks ikka Arsenalis ära käima, siis saagu nii. Taksot ei võtnud, läksime liinibussiga. Kuna asula on imepisike (no kui pisike? Ütleme nii et ei jõua veel alatagi, kui juba lõppebki :)), siis oli keeruline maha astumiseks õiget kohta tabada. No panimegi mööda ja kõmpisime siis tagasi. Raske on kõmpida, kui sa krt võtaks aru ei saa, kus see imekoht oma tohutu kaubandusega siis asuma peaks :) Mõned putkad olid, enamasti suletud. Pühapäev küll, aga keskpäevani pidanuks kaubandus avatud olema. Pildistasin vahelduseks hoopis neegrinaise ilusat tagumikku (mul on tagumikufetiš nimelt)


Viimaks leidsime paar avatud suuremat poodi. Nojah nojah nojah, ütlen ma vaid. Selleks peab ikka täielik friik olema, et seal vaimustuda. Kaupa on palju jah, naljakal kombel valdav osa on T-särgid (???). T-särgile võib minu poolest mis iganes firmasildi külge õmmelda, ma ei hooli neist nii ehk naa (mul on Hiiumaal paar tükki küll mustemateks kodutöödeks olemas, aga kindlasti ei ole need ostetud 100 eurtsi tükk ja teiselt poolt maakera). Murdosa müügisaalist oli siis veidi ilusamate asjade päralt. Pidulikud kleidid olid osad küll üsna kabeda väljanägemisega. Aga sellises leitsakus ja üleni higisena neid selga proovida üldse ei viitsinud ausalt öeldes. Lisaks, kui muidu on kaubandus siin täitsa viisakas ja rahulik, siis nendes poodides on müüjaid palju ja suurest igavusest hüppavad nad kui raisakotkad korjuse kallale. Tüütu. Aga mõne kena musta Valentino kokteilikleidikese või lahedate tikitud motiividega Christian Diori suvekleidi oleks paarisaja euri eest kätte saanud küll. Igatahes ei tundu see koht, kuhu tagasi tahta minna.
Täna sattusime sõitma saare idaküljel ja juhtusime mingi Denimi vabriku juurde. Madal ja Mauritiuse mõistes lahmakas hoonetekompleks. Aknaid praktiliselt pole, puidust ribidega ja pigem kinnised luugid vaid üksikutel avaustel ees. Küllap nad oma tööpäevad niimoodi siis mööda saadavad... Noh võib ju öelda, et ega neil polegi aega õmmeldes vaadet nautida, seega on aknad liigsed, ent ikkagi... Kas need Valentino kleidikesed valmivad ka samasugustes tingimustes? Ilma õmblusmasina kõrval kuuleris seisva šampanjapudelita :)?

Õhtul vennastusime samas hotellis peatuvate moskvalastega. Nemad olid siin kohal juba enne meid ja ilmselt jäävad meist edasi siia. Meil oli veidi paha tunne, et me neid iga päev inglise keeles teretasime... no nagu tüssaks kuidagi, sest eks nad õhtuti väliterrassil ikka jutlesid pikalt ja detailselt oma tegemistest, eeldusel, et nende juttu teised ei mõista. Kuidas ma küll selliseid venelasi jumaldan! Palju käinud, palju näinud, põnevad. Normaalsed. Neist noorem paar oli omamoodi - mees oli juurte ja elamise poolest osalt küll Prantsusmaa poole kaldu, nimeks Salim, veidi vaidlushimuline ja oponeeriv, ääretult temperamentne, noorepoolse modellihakatise Lenaga. Viimane kippus purukainena laulma ja tantsima, mees tõmbas tema hoogu maha muudkui. Siis kippus neiu mobiili näppima - seda ka ei lubatud :)  Modellihakatise esimene avaldus, kuuldes, et me Eestist oleme, oli lühike ja konkreetne - Raivo Kiisler. Lena muidugi ei kujutanud ette k u i pisike on Eesti, nii et esiotsa tegi talle kõvasti nalja, et meile tema õhku visatud pealtnäha suvalise eestlase nimi ikka midagi ütleb. Salimi vene keelest sain ma kehvasti aru.
Teise paari meespool Pjotr heldis Tallinnast kuuldes jalamaid ja meenutas aastat 1985, mil ta kõrgema sõjakooliga seoses pooleks aastaks sinna saadeti. Tänasel päeval on ta see mees, kes on veinimaailma sukeldunud, moskvalaste abimees veinikollektsioonide komplekteerimises. Naersime, et Tallinnas jääks ta enam-vähem töötuks :)

Üldiselt oli eilne kuumus selline, et pool päeva kulus siestaks ära. Õhtul saime kätte oma luksusliku tõlla, vist oli mingi Nissan. Või Hyundai. Või mingi muu selline naljakas ja väike, päriselt väike! Ja loomulikult trügin ma siiani juhiuksest sisse :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar