19 veebruar 2018

"Kuurordis on tantsupidu, see toimub siin igal õhtul"

Ma ei tea, kas ma olen maininud, et me oleme vahepeal taas kolinud. Täiesti plaanipäraselt ja viimast korda. Siit edasi on minna vaid lennukile, mõne päeva pärast. Siia laekusime vist 16.02. Senised reisikogemused on õpetanud, et kogu puhkust ühes öömajas veeta ei taha, liiga palju kolimisi on ka väsitavad. Kuldne kesktee võiks olla 2-4 peatuspaika, sõltuvalt sihtkoha suurusest. Öömajade tase võiks kasvada vastavalt puhkuse edenemisele, alguses lihtsam, lõpus parem. Mööda saart ringi vuramiseks pole mõtet liiga ägedat hotelli ja/või kõik hinnas paketti võtta. Lõpupoole, kui päriselt puhkuseks läheb, siis on iseasi, siis võiks ikka mõnus ja mugav olla.

Nii me nüüd siis kükitame sedasorti kuurordis, kus on loodud kõik võimalused, et sa siit jumala pärast kuhugi väljapoole minna ei tahaks. Natuke on see ju ka tore, aga natuke on ka igav - me panime ikkagi vahepeal minema :) Lisaks asub kogu uhke kompleks omamoodi saarekese peal (kuigi on teed mööda ühendatud ikka põhisaarega), seega on ümberringi vaid vesi ja vesi ja vesi. Paar kilomeetrit visata on lähim linn Mahebourg. Selles teises hotellis, mis nad meile asemele surada tahtsid, ma ei tea, mis oleksime teinud. Seal olid asulad oluliselt kaugemal. Nii me siin Haapsalu kuursaali ja Saksamaa puitarhitektuuri ristsugutisena mõjuvas kuurordis kügeleme.





Selle hotelli gekoga olen seni suutnud häid suhteid hoida.

Ümber saare on Sinine laguun, kõigis oma värvitoonides

Mauritiusel on iga endast vähegi midagi arvava hotelli üks peamisi lisateenuseid pulmakorraldus. Selleks tarbeks nad siis leiutavaid nn romantilisi nurgakesi. Kui aga pulmad peetud, siis tahavad mesinädalised tavalisest kenamas õhkkonnas ju einestada.


Aga! Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Niisiis on siin üksjagu programmi välja mõeldud. Võimle ja tantsi ja veesuuska ja snorgelda ja mine paaditripile, higista jõusaalis või õpi kreooli keelt ja samas vaimus aina edasi. Loomulikult ei puudu ka õhtune programm. Kuna sellistes kohtades on meelelahutusprogrammid üldiselt kahtlase väärtusega, siis me sellele suurt rõhku pole pannud. Eile aga läks õhtusöögi taustaks mänginud superlahe kitarrivirtuoos meile sedavõrd korda, et jäime pikemalt istuma. Istuda oli viimaks nii mõnus, et kui kidramees kodinad kokku korjas, ei raatsinud kuidagi pehmest toolist tõusta. 

Edasi läks diskoks. Päriselt diskoks! Kui kitarristile viitsis oma tähelepanu pöörata ehk napp kümmekond inimest, siis  diskokuuli keerlema hakates ja DJ puldi taha asudes vajus rahvast tantsupõranda suunas nagu murdu. Ma mainin siinkohal ära, et hotellis tundub ülekaalus olevat sakslasi, ja pigem vanema otsa omi, kuigi on muidugi ka igasugust muud rahvast. 

Esmalt kargas põrandale kuldkotka kaksikvend. Väljanägemiselt täpipealt vana Gorba, ainult see linnukakalärakas puudus. Ja vot see mees pani alles tantsu, paar esimest lugu oli kogu põrand tema päralt ja ta täitis selle, täiuslikult. Kuldkotka kaksikvennaks kutsume teda seepärast, et päevasel ajal plääžil on üks teine mees, võrdlemisi sarnane temaga, kes püüab pilke. Mees on äratuntav eelkõige kaelas oleva jämeda kuldketi ja selle otsas tilpneva kotka poolest. Kotka pikkuseks võib vist küll tubli 10 cm olla ja see paistab teise saare otsa ära, seda ma kinnitan. Mehel on olemas eraldi rannasusped iga tegevuse jaoks, kuid kõige lemmikumad tunduvad olema ühed vertikaaltriibuga, mis on just rannabaarides hängimiseks mõeldud. Ujuma minekuks paneb teised, veest tulles vahetab kohe ära. Päevitamiseks on veel kolmandad. Triibupüksid on just hängimise ja mõnus-mees-olemise tarbeks. 

Järgmiseks läks tantsupõrandale diskot vehkima paar, mille meespool oli Lennart Meri lühike koopia. Tüüp pani mõnuga diskensit, tema proual oli ilmselt esimest päeva seljas sitsi-satsiseelik nagu Eestis neid Mammu teeb, aga MINI (ta ise oli selline armas murumunajas proua). Naisel kulus kogu aur leiutamaks uusi tantsusamme, mis laseks tema kaunil rõival paremini esile tulla. Lennart Meriga nad oma samme ja stiili kuidagi sünkroonitud ei saanud. See polnud ka eesmärk. Minu meelest.

Siis oli üks noorem paar, no kuskil seal varastes 50ndates aastates, kes panid nii stiilset lindy hopi, et ma unustasin end nautima. Lindy hop on midagi sellist, mida ma oma kõige märjemates unenägudes tahaksin osata ja suuta tantsida. Ma arvan, et võtan veel paar aastakümmet aega ja siis lähen kuhugi kursustele seda õppima. 

Siis kaifis tantsupõrandat veel üks kuuekümnendates Pipi, aga... oleks ta esimesena peo alguses põrandale läinud, oleks ta väga viis pluss olnud, ent kahjuks olid selleks hetkeks juba teised staarida sündida jõudnud ja tema tähetund jäi kahvatuks.

Edasi läksin mina magama ja kaua Gorba, Lennart Meri ja Pipi tantsu vihtusid, seda ma enam ei tea...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar