13 veebruar 2018

Läheb peoks!

Hakkame vaikselt siinse oblastiga hüvasti jätma, seepärast trippisime veidi veel autoga ringi. Rand on rannas kinni ja üks ilusam kui teine. Ida külg on targemate hinnangul tuulisem, vähem välja ehitatud ja rannad kivised. Tuul on praeguse kuumaga lausa tervitatav, vihma nägime veidi. Mis ehitamisse puutub, siis see on hoogsalt muutumises. Hotelle ja villasid on juba päris palju, aga ega seal midagi teha väljaspool oma hotelli territooriumi küll ei ole. Iga hotell on loonud omaette heaoluoaasi, mis on peidetud kõrgete plankude ja suletud väravate taha, päris elu napib sajaga. Nii et sinna on mõtet puhkama minna alles siis, kui Mauritiusest ikka täiega villand on.





Varjulised alleed teevad sõitmise päris mõnusaks. 




Aiad ehitavad nad peaasjalikult tumedast laavakivist, sest seda on siin roppumoodi palju. Põhimõtteliselt kui hakatakse uut krunti ehituseks ette valmistama või haritavat põldu rajama, siis masinad möllavadki pinnasest kivade kangutamisega. Kiva ei hakka keegi kuhugi minema vedama - kuhu olekski viia? -, vaid kohe laotakse müür kinnistule ümber. Sageli kohtabki tühje krunte, kuhu pole peale kiviaia muud ehitatudki. Teine asi, mis maastikku ilmestab on tohutud suhkrurooistandused. Eriti saare keskosas. Nii et madala suksukesega ringi traavides suurt peale lõputu roheluse ei näegi.


Väga suurt ringi me ei teinud, aga ma ei hakka ütlema kaua see ajaliselt võttis :) Nimelt käivad tohutud ettevalmistused mingisuguseks hindude pidustuseks, õppisin selle udupeene nimetusegi pähe, et saaks veidi laiata - Maha Shivaratri. Külasid pole õieti ollagi, aga kirevates piduriietes hindusid olid kõik teeperved täis. Mis perved, kurivaim, nad kakerdasid keset teed ja kandsid veel neid suuri asjandusi, mis siin pildil kuskil näha on. Kui said ühest külast läbi sõidetud ja kergendatult hingatud, et nüüd ehk saab kihutama hakata (loe: 60-ga sõita), siis tegelikult oli teel juba mingi järgmine protsessioon, mis mingi järgmise asula poole liikus. Praasdnik missugune! Lisaks jagavad nad vett, süüa ja veel mingeid imelikke asju protsessioonis osalejatele, jagamine käib muidugi keset maanteed. Teed on niigi nii kitsad ja ma kõrvalistmel pidevalt ohkisin, et nüüd me sõidame küll mõnel onklil külje maha või tädil päikesevarju lössi, aga kui nad juba päris teel liikusid, siis lõin käega - ega nad ju loetud ole ilmselt. 








Muide, kui hindud (keda on siis saarel täitsa arvestatav hulk) valmistuvad selleks uhkeks pühaks, siis ülejäänud saar kütab tempot läheneva sõbrapäeva suunas. Iga söögikoht hüppab erimenüüde ja -programmidega, odavrämpsu putkad on maast laeni täis kärtspunaseid mõmmikuid ja patju ja igasugust jama, isegi meie praeguses hotellis on kardinad punased ja nilbete südametega, keskel ilutsemas suur ja rasvane "A". 

Hotell hakkas lõpuks päris armsaks saama, aga nüüd on aeg kolida. Lõunasse. Grand Baiest jään igatsema nahkhiiri, kes on siin tõeliselt kolakad, varestest veidi suuremad. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar