23 veebruar 2018

Minek/tulek

Istun ja vaatan neid vaikselt fuajeesse imbuvaid inimesi. Nad on tasased ja sutsuke väsinud. Kahvatud ja sültja olemisega inimvared, enamasti kaugelt. Euroopast, Saksamaalt või Prantsusmaalt.  Pikad teksapüksid jalas, kampsunid üll, riided kleepumas ihule. Vajuvad lötsti fuajee pehmetesse toolidesse, ohkavad korraks õndsalt, kui teenindajatipskin märgade ja jahedate rättidega kohale tormab. Kohe seejärel laekuvad baarist värskendavad tervitusjoogid, alkovabad, kuid mis sellest - eks ole lennukis jooodud juba ka. Siis tuleb tahvlis sisse regamise tegemine. Majakesse juhatamine. Aju on pikast lennust ja magamatusest lühises, keerukas teeradadesüsteem majade vahel ajab nad veelgi enam segadusse.

Nad on ikka veel sellised, õrna olemisega. Tulevad vaikselt randa ja ümbrust uurima. Püüavad tublid olla, panevad jalga kottpüksid ja katavad kahvatu ihu õlapaeltega särgikesega, Aga nad on ikka nii äratuntavalt uued, kaitsetud... rannas tegutsevad kauplejad elavnevad (õnneks ei ole neid siinsele piiratud alale palju lubatud), vanad olijad löövad luugid pärani, sest nüüd hakkab nalja saama, kuigi see kõik on ilmeksimatult korduv.

Meie istume ka fuajees, teeme ka viimaseid ringe ümbruskonnas. Venitame kaua jaksame, et ei peaks pakse vammuseid kotisügavustest välja kaevama. Ühel hetkel siiski peab...
Maha jäävad lõhnad, värvid, maitsed. Inimesed... väga toredad ja sõbralikud.

See on kõik, mis mul Eestimaal ootavatele lumehangedele vastu panna on...

---
Pilvevahumeri rebeneb alles kusagil Leedu-Läti kandis. Põllusiilud oleks kui kerge hallituskatte saanud, selline kerge lumekirme, vormitud maastiku järgi. Kiina-käänulised jõed Pärnu lähiümbruses. Ja siis juba Jõelähtme kirik, teletorn ja nii aina edasi.
Ilus-ilus taevas Eestimaa kohal! Pole paremat sellest.

Varbad küll veidi külmetavad, aga milline õhk! Kui kerge ja hea hingata, kopsud laulavad ülistuslaulu puhtale Eestimaa õhule (jah, isegi Tallinna omale!).

Saad kohvrid vaevalt lahti pakitud, kui juba aeg taas oma mustlaslaager kokku korjata. Õnneks küll lühemaks ajaks. Tuisuses Rohuküla sadamas ootad lõdisedes kaldarambi hüdrovooliku parandamist - milline iganes see täpselt ka välja peaks nägema! -, aga sellest pole midagi. Ikkagi tead, et juba mõne loetud tunni pärast jõuad järgmisele saarele. Natuke isegi ilusamale kui Mauritius, sest ega Hiiumaa vastu saa ükski teine saar. Hiiumaa on parim!



See tibukollane ime, mis järjepidevalt kaks korda nädalas siia tuleb, paneb mind ikka veel ahhetama ja heldima. See, muide, on täiesti tutikas poebuss :)


Ma tegelikult ei kavatsenud teha neid klišeelikke sini-must-valgeid fotosid, aga nagu selle blogi püsivad lugejad ehk teavad, siis mu eriline kirg on vaated keramaja akendest (mida on palju!). Nii ma täna läksingi pildistama vaevu läbi murdvat päikest ja akendel laiutavaid lumelaamu, ent sinna vahele mahtus ometigi üks trikoloor. Kui nii, siis nii :)
Hiiumaale tulime me nii äkki ja väsinult ja uimaselt ikka põhjusega - imeline EV100 kontsert-aktus Käinas ja tore koosviibimine naabersaarel Kassaril. Selle kohta jagub vaid ülivõrdes sõnu ja mul on hea meel, et nii pisike, kuid tubli koht suudab midagi sellist korda saata. Ma olen tõeliselt uhke Hiiumaa üle, nüüd ja edaspidi. Ja teate mis, nad suutsid kohale lohistada isegi selle 100-aastase Liidia, kellest on olemas raamat ja kes on nii äge, et kuku pikali. Ja veel hirmus paljud lauljad, tantsijad ja muusikud said võimaluse oma võimeid näidata. Muide, kogu aktuse jooksul avaldasid mulle eriliselt muljet videolised vaheklipid, kus igas vanusekümnendis huvitavad tüübid rääkisid sellest, mida nemad Eestimaast ja Hiiumaast arvavad, mille üle rõõmustavad ja mida soovivad. Ja nii sajani välja! Kõik olid võrratud, kuid üks oli selge - aastate kogunedes muutusid ka teadmised ja kogemused targemaks ja vaimukamaks :) Ja eriti meeliülendav oli muidugi lõpetussõna ühekuulise Hiiumaa kodaniku suust (küll ema silmade-kõrvade-suu läbi).


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar