21 veebruar 2018

"Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees" Karl Ove Knausgaard



Oma esimese raamatuga, minu mäletamist mööda, vihastas Karl Ove mu natuke välja, aga siis - ma ei leia enam kus, aga kuskil netikeskkonnas see igatahes oli - minu meelest Kairi leidis, et 2. ja 5. on paremad ja võiksid mulle sobida. Ja nii, tänu Kairile, Karl Ove reisule minuga tuligi. Ühelt poolt olin boss nagu mina, sest mina tegin selle valiku, kas ta saab kaasa või mitte. Teisalt olid trumbid tema käes, sest ta teadis väga hästi, et nii mitut nädalat nelja raamatu peal on mul üle elada keeruline ja kui ma siis tema sellest kvartetist veel välja ka heidaks, siis ei jääkski mul randa ja öökapile midagi.

Aga seekordne raamat hakkas mulle isegi meeldima. Olukord on seda keerulisem, et tegelikult ma natuke nagu ikka vihkan ka teda. No ta on sihuke tropp et anna olla. Lihtsalt... seekord ma sain aru oma tunnetest seoses temaga - ta on nii pagana minu moodi, ainult meesvariant loomulikult, et seepärast ma teda hästi ei seedinudki.

Mis mulle aga eriti meeldib - seekord on Karl Ove rootslaste suhtes teravam. Esimese raamatu vaoshoitus on ometigi minema pühitud. Nüüd viimaks laseb autor tulla sellel tõel, mida meie siin kõrvaltvaatajatena juba mõnda aega märkame ja kritiseerime. 

"Ainus, mida me teha saime, oli olla korrektne kõiges, mida me nüüdsest ette peale ette võtsime. Rootslastel on see veres, pole rootslast, kes ei maksaks arveid täpselt tähtajaks, sest kui sa seda ei tee, saad maksehäire kirja, ja kui sul on maksehäire, olgu summa kui väike tahes, ei saa sa pangalaenu, ei saa tellida mibiiliteenuseid ega rentida autot.
...
Aga rootslased krookisid suu kokku, olid oma elus punktuaalsed ja põlgasid kõiki, kes seda ei olnud. Oo, kuidas ma vihkasin seda pisikest närust riiki! Ja kui ennast täis kõik olid! Kõike, mis oli nende moodi, peeti normaalseks, ja mis oli teistmoodi, peeti ebanormaalseks. Seda hoolimata faktist, et nad võtsid kahel käel vastu multikultuuri ja vähemused! Vaesed neegrid, kes tulid sellesse Rootsi pesukeldrisse Gaanast või Etioopiast! Seista seal ja panna pesuaeg kinni kaks nädalat varem ja lasta end läbi sõimata, kui unustad soki kuivatustrumlisse, või su ukse taha ilmub mees, kes küsib iroonilise abivalmidusega, käes kuradi napakas IKEA kott, et ega see kogemata sinu oma ei ole? Rootsi pole seitsmeteistkümnendast sajandist saadik oma territooriumil sõdinud, ja mul tuli tihti mõte, et keegi peaks Rootsi vallutama, kõik majad maatasa pommitama, tekitama näljahäda, mehed maha nottima, naised ära vägistama, ja siis laskma mõnel kaugel riigil, näiteks Tšiilil või Boliivial, Rootsi pagulased suure külalislahkusega vastu võtta ja öelda, et seal armastatakse kõike skandinaavialikku, ja panna nad elama mõne suurlinna getosse. Vaatame, mis laulu nad siis laulavad."

"Mitte ainult pargid ei olnud siin suured ja uhked - kohati pigem mets kui park -, vaid saarel oli ka hulk muuseume. Thielska Galleriet, kus oli Nietzsche surimask ning Munchi, Strindbergi ja Hilli maalid, kunstnikprints Eugeni kodu Waldemarsudde, Nordiska Museet, Biologiska Museet ja loomulikult Skansen oma loomaaiaga, kus eksponeeritakse põhjamaa loomi ja maju läbi kogu Rootsi ajaloo, mis tipneb 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse vaimustava perioodiga, kummalise seguga kodanlikkusest, rahvusromantismist, tervisekultusest ja dekadentsi kummardamisest. Ainus, mis sellest jäänud, oli tervisekultus, ja kõigest muust, eriti rahvusromantismist, distantseeruti põhjalikult; nüüd oli ideaal mitte ainulaadne inimene, vaid ühetaoline inimene, ja mitte ainulaadne kultuur, vaid multikultuur, nii et kõik muuseumid siin saarel on tegelikult muuseumide muuseumid."

Sellist rootslaste kohta käivat puhast kulda pritsib mees igal sammul. Selle eest müts maha ta ees!

2 kommentaari:

  1. Rõõm, et meeldis! Ma ennustan, et 5. osa meeldib veel enam:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei jõua ära oodata! Keegi võiks kirjastust/tõlkijat väheke näpistada, et nad kiiremini teeksid, ma ju tahan ikka emakeeles lugeda :)

      Kustuta