07 veebruar 2018

Teel Mauritiusele

Tallinnast saime vaevaliselt minema, millal see oligi...  esmaspäeval vist, zombistunud olek kestab endiselt siiani. Lennukit mäkerdati külmumisvastase plögaga kokku,  see võttis aega. Samas oli lumepihus ja pinnatuisus päris tore minema lennata.
Lennujaamas selgus muidugi üllatusena, et vana passi oleks pidanud ka ikka kaasa vedama. No ei tulnud selle peale. Püüdlik noormees letis uhas siis sellest ingliskeelsest rahvastikuregistri tunnistusest koopiaid teha - pidada teel olles hullult palju tarvis minema. Olgu etteruttavalt öeldud, et teel Tallinnast siia ei läinud rohkem kordagi vaja. Tagasi minnes ilmselt läheb uuesti keeruliseks.

Muidu on türklaste lennumasinas ikka see kurb muusika, mis eelmisel aastalgi. Süüa-juua korralikult ja teenindajad armsad. Tallinn-Istanbul läks nagu lennates. Tänu hilisemale väljalennule ei pidanudki Istanbulis kaua kükitama. Kuigi seal on juba päris tore passida. Tõeline rahvaste paabel. Kes palvetab istmeridade vahel, kes kuulab telefonist möödunud sajandi poplugusid nii kuis torust tuleb. Paljud norskavad niisama huvitavalt. 
Kõva andmine käib seal lennujaamas, seda peab ütlema. Turkish Airlines on end ikka üles töötanud. Tablool lahkuvad lennud viieminutiliste intervallidega ja igas selles ajavahemikus 3-4 lendu minemas. Mis tähendas lennurajal päris nunnut järtsi. Lennukite järtsi. Suurte lennukite  oma eks ole.

Eeskujuliku vanainimesena olin ma enne seda reisi manustanud usinasti südameaspiriini. Kas sellest paistetusele ka tolku oli, kahtlane. Ma nimelt magasin pool lennust maha, tehes seda jalad üleval. Pigem aitas see kui tablakad. Muidu oli naljakas küll hommikul kell 5 tõsisele söömaajale asuda, ühes veiniga. See on isegi minu puhul juba paras saavutus. Vähemasti aitas see vist unele kaasa. Edasi suutsingi põõnata kella 11ni, mil sai uuesti sööma ja maanduma hakatud.
Väga valutu lend ühesõnaga (mitte et ma seda korrata igatseksin kõigest hoolimata).

Maandudes võttis vastu selline vaatepilt...



Ma oleks seda aasta tagasi Balil juba nagu näinud. Nahk muidugi rõõmustab sellise pehme ülemineku üle. Ja soe on ju ikkagi :) Lennujaam ise näis väga tutikas, just kui nõelasilmast tulnud (äkki oligi?). Mina, kes ma teadupärast kahtlastes vetsudes ei käi, isegi väisasin sealset asutust. Täitsa okei oli, ainult ühes kabiinis üks asiaat ei olnud vist aru saanud, et oma soru oleks pidanud poti sisse, mitte kõrvale tegema. Aga muidu kena koht.

Tervisekontroll oli täiesti mõttetu. Lennukis eelnevalt täidad paberi, kus kinnitad, et sul jumala eest pole viimase 6 kuu jooksul palavikku, kurguvalu ja mida kõike veel (mul olid pooled neist sel samal  hetkel lennukis juba olemas, sest ma hangin kurguvalu ja palaviku endale juba esimeses konditsioneeritud ruumis), loed üles riigid, kuhu oled viimase poolaasta jooksul reisinud (kinnitasin pioneeri ausõnaga, et pole kuskil käinud) ja annad suvalises letis ära ja nad ei viitsi muusse süvenedagi.

Selles paduvihmas ei tulnud kahjuks midagi välja meie esialgsest soovist ühistranspordiga Port Louisi seigelda ja sealt taksoga Grand Baiesse hotelli minna. Võtsime kohe takso. Ma olen hurjutada saanud, et reisilugudes liiga vähe hinnannäiteid toon. Tagantjärele kirjutades tundubki tobe numbreid ritta laduda, aga ise reisi kohta uurides, otsin ka mina muidugi hinnanäiteid :) Nii et olgu soovijatele infoks, et lennukast Grand Baiesse läheb miskine 2300 murcat, mis on ca 56-58 eurot. Vahemaid arvutada pole viitsinud, aga ümmarguselt nii tunni kanti võtab aega see sõit. Väga palju pikemaid otsi siin saarel lennujaamast minnes olla ei saagi (saar ise on sinna Saaremaa kanti pindalalt).

Tänane hommik ja pilk aknast välja näitab, et nahale enam armu ei anta. Vist. Üldiselt muutub siin kõik kole kiiresti.

P. S. Nägime kohe ära ka kohaliku kasiinobossi edeva bemmi. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar