14 veebruar 2018

Tuhkapäev Mauritiuse moodi

Hea sõber Lembe hoolitses selle eest, et meil see tuhkapäev siin Mauritiusel ikka tühja ei läheks. Ja kuigi olude sunnil jõudis WIFI meieni alles nüüd õhtul, selgus õnneks siiski, et oleme kõik kogemata õigesti teinud. 

Esmalt läks täitsa juhuslikult kõik hästi juba hommikul ja selgus, et ma ei olegi tuhamunn (ei ole minu leiutatud väljend, palun kergemat karistust!). Lugege ise ajakirjandusest, ma ei hakka selgitama siinkohal. Teiseks olin ma eelmisest hotellist lahkudes pakkinud koti niimoodi, et ei suutnud täna hommikul kammi leida. No big deal, läksin kammimata juustega Blu Bay peale kondama - midagi ei juhtunud, jube ilus olin lausa. Nagu nüüd selgus, siis tuhkapäeval jumalast õige käitumine.

Külaskäikudega olid täna kehvapoolsed lood kui vanarahvast uskuda. Ja nii oli ka. Meil nimelt algas ebaõnn juba eile, kui meie viimane, ehk meie mesinädalate majutusasutus teatas, et nad on ülebroneeritud ja tegi ühe võrdlemisi ahvatleva pakkumise. No meie ahvatlust ei näinud ja läksime kohapeale asja kaema (kuigi ümberasumise kuupäevani veel paar päeva aega). Kahjuks on tegemist ülisteriilse ja ületurvatud alaga, kus me algusest peale tundsime end kui sissetungijad ja see päädiski sellega, et meid lõpuks nagu mingeid pidalitõbiseid eskorditi õigesse kohta. Nalja kui palju :) Selguse siiski saime - meie esialgne bronn jääb jõusse ja meid ei paigutata ümber saare teise otsa (kah ilus hotell, lisaks all inclusive ja massaažid), aga ... no ei pakkunud pinget ja kiusu tahaks ju ka ajada. Las lahendavad ise oma probleemid, kui on lasknud sellisel olukorral tekkida.

Ja viimane, ent mitte kõige tähtsam - algab paast. Meie eelmises hotellis (nagu ma juba kirjutasin) oli kogemata sattunud täispansion. Tänasest ongi see lõppenud, nii et saame kõhud eest :) Liha siin hommikusöögiks nagunii eriti ei anta. 

Täiesti õige tuhkapäev ühesõnaga.

Muidu eilsest päevast. Päev oli õige eriskummaline. Eesmärk oli pärast Blu Baysse kolimist saare tõeline must to do ära vaadata, ehk see 7 värvi maa. See läks totaalselt pekki, seda ma ütlen. Me kolasime läbi praktiliselt kõik need mäed, aga õiget kohat ei leidnud, pigem tahtis bensiin otsa saada. Viidad on siin kohati nagu naljanumber, ma ütlen. Uskusin tol hetkel veel üht kentsakat paberkaarti, mis pani sajaga puusse (siinkohal mainin, et täna me sinna jõudsime ja selgus, et tegelikult katkestasime oma eilse tripi vaevalt paarsada meetrit enne sihtpunkti :D).


Teine teema oli kuulsa kuurorti Flic-en-Flaciga. Tunnistan ausalt, eeltöö põhjal oli see mu üks esimesi eelistusi, kuhu meie peamine peatuspaik võtta. Ei mäletagi, mis viimaks sundis meelt muutma, ent igatahes sinna me öömaja ei bronninudki. Ja täna veendusin, et see oli ainuõige tegu. Kuurort näeb väja noobel ja uus, aga nii ilmetu, et sure ära. See meenutab neid uusasundusi meil põldude peal. Ümberringi ei midagi (loe: suhkruroopõllud), siis äkki uued hooned. Tõeline turistikas. Rand jah on pikk ja eemalt vaadates tore, ent õudselt ülerahvastatud, igasugused telklaagrid püsti löödud (umbes nagu kohalik vaste mustlastele). Absoluutselt ebasümpaatne, tasuta ka ei tahaks seal viibida. Närviline õhkkond.




Ah... tegelikult ma rohkem ei viitsi toksida...tundub, et meie kohalik ja kodustatud geko on leidnud übernunnu prussaka, sellise 6sentimeetrise ja retsib teda praegu, ja ma kinnitan, et see on oluliselt põnevam vaatepilt kui mingi blogipostituse toksimine :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar