08 veebruar 2018

Vihmapühad




Ilm vaheldub endiselt meeletu kiirusega. Hommikune päikesepaiste hakkas vaikselt taanduma, nii et seniks, kui meie luugid lahti saime, oli mõnusalt pilves. Mis muidugi sobis hästi, sest põrgukuumuses poleks hotellist jalgagi välja tõstnud. 
Hotell, muide, on päris naljakas. Peab seda mingi prantslane, kes on kohaliku mamulja naiseks sebinud. Ise elab kusagil ülemisel korrusel, õhtul käib ja kätleb kõik külalised läbi ja vuristab frantsuaad ja deutschet ja inglist ja kõike, mida vaja. Muidu on aga selline parajalt segaduses tüüpidega hotell, nad ei jaga keegi ööd ega mütsi. Või noh, mis ma neid ikka kirun, ka ma ise olen seekord täielikus segaduses olnud. Ma nimelt teadsin, et panin kinni hommikusöökidega toa ja sisse regades kaklesin hoopis mingi isetekkelise linnamaksu üle (milleks neil siiski bookingu järgi õigus oli). Samas oli sellest vaidlusest nii palju tolku, et ma nägin nende targal paberil imelikku märget nagu oleks kõik toidukorrad hinnas. Hiljem, tudeerides kogu bookingu bronni läbi, selgus, et nii vist oligi. No mitte et see suurem asi täispansion oleks olnud, aga vihmaperioodidel abiks ikka :)

Aga igatahes, pärast koka täielikku väljavihastamist, kui me oluliselt hiljem hommikusöögile marssisime, me viimaks ümbruskonda kolama läksime. Otsus teha lennukis istutud tunnid tasa päädis jalutuskäiguga kohalikes randades. Esmalt uurisime läbi kodukoha, ehk Grand Baie kaluriküla (mis nii väga küla enam kahjuks polegi). Siis marssisime edasi Pereybere ranna poole. Rannad olid ilusad mõlemad, isegi pilvise ilmaga kiirgas rohe-roheline vesi ja liiv oli valgemast valgem. Pereybere oli selles osas igavam, et seal on juba rohkem kinniseid, kõrge aiaga piiratud territooriume, kus suurt kolada ei saa ja midagi ei näe. Vihm sai meid kuskil sealkandis kätte ja veetsime mõnusa pooltunni selle kummipuulaadse asjanduse all.



Loodus on vägev siin igatahes. Havisabad ja diffenbahhiad ja siis veel need ühed Eestis tuttavad potitaimed (pealt lehed rohelised, allpool lillakad) kasvavad kui malts kõikjal, aia äärtes, teepervedel, igalpool. Kaktused on kohati mitmemeetrised. Paradiisilinnulillede puhmad ilutsevad siin ja seal, natuke suuremad kui Eestis lillepoes müüdavad lõikelilled.




Meie retke lõpetas padukas. Algas taas Balilt tuttav mäng "otsi kuiva kohta ihul", millest kaotasime haledalt mõlemad. Külmkapina külm takso vedas meid viimaks hotelli tagasi. Lisaks kurgule, silmale, peale ja kinnisele ninale valutab nüüd ka kõrv.

Laupäevaõhtused teleminutid on meil juba paika pandud. Mauritiuse TV näitab reibast naljafilmi Bin Ladenist. Mida see "Tere" seal filmi pealkirjas tähendab, seda ma ei tea, aga kõlab igatahes põnevalt. Paugutamist ja pommitamist tundub reklaamide põhjal kõvasti olevat.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar