31 märts 2018

Panen vetsujuttudele punkti


"Eesti argielu: teekond moodsasse maailma" Heiki Pärdi
Tähendab, nüüd ma küll luban pühalikult ja pidulikult, et see on (mõneks ajaks) viimane postitus vetsuteemadel: ma ei pildista linnas liikudes käimlaid, ma ei võta selleteemalist leküüri ja ka ühegi raamatu pealkirjas ei esine lähiajal vastavat sõnavara.

Ilukirjanduse vahele väga hea lugemine. Siit saab vastused paljudele küsimustele, mis sind kahtlemata ammu vaevanud on, võib-olla seganud sind õhtuti koguni uinumast (mind küll!). Nüüd võin sind lohutada - kõik teemad on jõudumööda läbi uuritud ja kokkuvõtted tehtud. Olgu öeldud, et see pole sugugi kerge ülesanne olnud, sest alati on uurijad olnud väheke erapoolikud, see on paratamatus. Kirjasaatjad/mälestuste jagajad on ühelt poolt ju küll otseallikad ja väga usaldusväärsed, aga samas on nad ajaga siginenud tabude kammitsais. 

Kuidas lõhnasid eestlased nt sada ja rohkem aastat tagasi? 
Vihje: te ei taha teada.

Millised käimlad neil olid? Ja kui ka olid, kas kõik neid ka ikka kasutasid? 
Pärl: mulle meeldis kellegi kirjasaatja vanaisa, kellel oli enda ihuhädade aroomide talumisega raskusi, rääkimata siis teiste omadest. Nii oligi, et teised pereliikmed kasutasid välikemmergut, vanaisal oli aga võsas oma augusüsteem. Valis aga vastavalt sobiva tuulesuuna, mahutas auku palju mahutas, siis kaevas kinni, kinni kaevamisega tekkis loomulikult naabrusesse järgmine "vaba" auk, ja nii see ring käis. Normaalne vend, ma ütlen!

Kas tõesti peab igal hommikul ja õhtul end pesema?
No tegelikult te teate ju vastust. Esiteks on meie esivanematel ammu teada ütlus, et s...surma pole veel keegi surnud. Pesemisega li lühidalt nii, et loomulikult saun/köögis suurem vannis pesemine oli kord nädala või kahe jooksul. Muul ajal pesti hädatarvidusel vaid nähtavaid kehaosi...
Voodilinadel keerati külge umbes sama sagedusega, et siis nädala või kahe tagant. Normaljok, ma ütlen.

Kas sinu vanavanemad olid ka lapsena tüütu hambapesu süütud ohvrid? 
Paljud neist, muide, siiski ei olnud. Kui mõni edumeelne linnatante isegi oli säherduse riistapuu kingiks toonud, siis üldiselt langes hambaharjaga tegelane kiiresti ümberkaudsete naerualuseks ja üldse peeti seda saksikuks toiminguks. Mõned muidugi tahtsidki teistest paremad olla, nendel siis oli hambahari ja -pulber teadlikult hangitud. Ikka nii, et pere peale üks hambahari...

Kas linnasaunad on alati meestele-naistele eraldi olnud? 
Oo ei, mu sõbrad...

Kes kellega magas? 
See on pikem jutt, lugege ise.

Milleks oli mõnel linnainimesel korteris vann, leidis see üldse rakendust? 
Otse loomulikult oli vann väga vähestel (me räägime nii umbes eelmise sajandi alguskümnenditest), kuid need vähesedki pidasid sageli vanni lihtsalt prestiižseks asjanduseks, umbes nagu auto või naisel hõberebane, kasutati aga kola ja musta pesu hoidmiseks. Tegelikult võime selle üle siin naerda ju küll, aga kui hästi meenutada, siis 90ndatel kippus nii mõnelgi üleöö haljale oksale jõudnud tegelasel sama asi mullivanniga olema. See oli selline omamoodi must be atribuut, mida tegelikult - erinevatel põhjustel - nii mõnelgi juhul üle paari korra ei kasutatud. Aga olema pidi!

Mille pagana pärast nad jauravad viimastel aastatel naiste püstijala pissuaaride pärast?
Aga sellepärast, et naised ongi ajast aega oma pika undruku all seda asja töö käigus ja püsti seistes ajanud. Hoopis see kükitamine on uuema aja nähtus. Nii et kõik need moodsad asutused, kes änasel päeval naistele tualettruumi pissuaare paigaldavad, ei ole sugugi veidrikud, vaid üritavad naisi oma ürgse olemuse poole tagasi puksida. Rõõmustage, õed, rõõmustage!
Siinkohal oli muidugi mõnusalt sürr lugeda kirjasaatjate mälestusi oma vanaemadest ja vanatädidest, keda nad enda lapsepõlvest mäletasid veel niimoodi asjatamas :) Mitmed kirjeldasid mingit argist seika (näiteks ühel juhul vanemate sugulastega surnuaial käiku), kui siis vanaema lihtsalt korraks seisatas, sujuva liigutusega seelikuvärvlit veidi eemale tõmbas, ja siis edasi astus. Ainult väike loik jäi temast maha.

Kuna ikkagi ülestõusmispühad, siis aktuaalset ja päris elus juhtunud nalja ka:




Kõik on olnud...


30 märts 2018

"Tualetis mitte sittuda" Peter Moore


Njah, eelmise postituse sujuvaks üleminekuks lugesin sellist võrdlemisi koleda pealkirjaga raamatut. Algselt lähenesin veidi valede ootustega, sellest hetkeline pettumus. Mis siiski kiiresti möödus, sest seda tulebki lugeda aeglaselt, pausidega, soovitavalt suvalises järjekorras peatükke lapates, sest pigem on see ikkagi käsiraamat, täpsemalt huumorivõtmes käsiraamat reisimisest siis. Loomulikult ei ole sellest käsiraamatust otsest kasu ühelegi tulihingelisele rännumehele, sest: 
1) need elementaarsed käibetõed on neile ammu teada, 
2) igasugune detailne info ja konkreetsed näited on lootusetult vananenud. 
Tugitoolireisijale on see aga igati paslik lektüür, ma usun. Saab lihtsa vaevaga ja valutult kõik õudused kätte (olgu selleks kaupmeestepoolne nöörimine, pasanteeria, kahtlased kohalikud vägijoogid, ekslikud reisijuhid jms).
Minu jaoks oli märksa põnevam just see ajalooks muutunud pool. Kui mu mälu mind ei peta, oli originaalis see raamat ilmunud vist 1997.a., arvestades ka seda, et tol ajal võttis kokku kirjutamine ja raamatuks vormimine veidi kauem aega kui täna, siis võib oletada, et kõik need kogemused-katsumused on oma veerandsada aastat vanad juba. Seega puhas ajalugu ja nostalgia. 

29 märts 2018

Märgid maha tänasest

Linnateatrisse jääb minemata, sest etendus jäeti ära. Saarele jääb äkkminemata, sest... noh pühad on ukse ees ja eelmüügist pole lootustki tänaseks kohta saada. Tegelikkuses poleks muidugi ka bronnist täna suuremat tolku, sest merevee tase trikitab mõnuga ja eelmüügipiletid ei loe tänastel ülesõitudel nagunii midagi. Ehku peale Rohukülla kükitama ei viitsi vist siiski. Äkki homme on parem päev?

Meeltesegadushoos läksin kaubandusse. Kuigi linnast välja maanteed on umbes, siis Ülemiste keskus oli mõnusalt tühi, nagu viimnepäev oleks kätte jõudnud (sellistel hetkedel meenub mulle kohe üks Armin Käomägi romaan, mille pealkirja ma ei suuda hetkel meenutada). Otsustasin, et on aeg mummuliseks suveks. Mummud pole veel kõige hullem, mis minuga seal juhtus. Nimelt otsustasin ma saatanaga (sport on saatanast, you know) veidi vigurdada ja anda talle sõrme. Spordiga, tegelikult küll vist kõigest sportlikuma ajaveetmisega, alustamiseks on kõige tähtsam...? Just nimelt! Tuleb osta ohtralt spordiriideid.
/Aga homme siiski veel ei alusta/


Kaubanduskeskuse tualetis käies sattusin täna sinna, noh mis selle nimi olla võikski... ema-lapse kabiin siis äkki? Tore leiutis, ega ma kurda. Lihtsalt mulle meenus oma lapsepõlv ja linnaskäigu kõrghetk bussijaama ja sealse avaliku käimla näol. Kui ma kirjutaks praegu näoramatus, siis oleks nüüd see hetk, kus hõigata, et viska näpp püsti, kui sul on mälestusi seoses Viljandi bussijaama WC-ga (pagan, see on liiga viisakas sõna selle koha kohta, tegelikult oli see ikka peldik mis peldik!). Ma olin tolle asutuse eksisteerides siiski veel võrdlemisi väike ja mul palju mälestusi sealt ei ole, peamiselt on mällu sööbinud ekstraordinaarne odöör. Minu meelest püsis see ninasõõrmetes veel kolm päeva pärast linnaskäikugi, mis tähendab, et Kõpu kandi metsad ja osoonikiht olid selle aroomi suhtes suht võimetud. 
Ah jaa, miks ma üldse tänasest tualetikäigust rääkima hakkasin - nad olid lapsepotiks Villeroy&Bochi oma kasutanud. Kõlab päris hästi.
Mitte et see pott kuidagi eriti ilus oleks, lihtsalt brändipedendusest rääkides juhin tähelepanu

Blenderi huumorinurk tegutseb ka alailma. Sedapuhku siis on tekitatud selline tipisüsteem. Kõik feministid ja palgalõhelised tüübid võivad muretult elevile minna. Ma ka läksin, kuigi ei kuulu kummasegi kategooriasse vist. Mu abikaas on pragmaatilisem ja analüüsis letil demonstreeritud  olukorda ja väitis selle tulemusel, et tegelikult oli siiski võrdse summaga topsides tegemist. Võite järgmisel korral ise lähemalt kaeda, et kuidas see punaste veeringute balanss seal ikka on :)



28 märts 2018

"Minu Pärnu" esitlus


Nii särtsakat raamatuesitlust ei ole mu silmad varem näinud. Provvad ise loomulikult ka kaunid ja suveks kenasti valmis. Saan aru, et see on ühtlasi stiilinäide raamatus leiduvast.
Saab näha - saab lugeda 🙂

27 märts 2018

"Sink leiva vahel" Charles Bukowski


Alles see oli, kui Bukowski oli minu jaoks riiulitäis avastamata maad - millised lootused tulevikuks! "Sink leiva vahel" on niisiis teine katse alles. Kui ma loeksin sedasorti raamatuid paar tükki aastas, siis oleks see selline tubli keskmine tükk. Ei midagi vaimustavat, aga no suht tore lugeda, ikkagi puhas eksootika ju - näiliselt siiras sissevaade ühe koleda, ropusuise, labaste eluviisidega koll-mehe hingeellu. Aga liiga järjest ei maksa lugeda ausalt öeldes. Samuti ei tohiks Bukowskiga samasse seltskonda sattuda Sauter (kes ise Bukowskit tõlgibki), sest sellisel juhul muutub vaid tegevustiku geograafiline asukoht, kõik muu on üks ühele koopia. 
Ja lisaks ei tohiks Bukowskit kokku lasta ka Knausgaardiga (kuigi selles duellis jääb Knausgaard kindlalt peale), eriti kõnelaust raamatut Karl-Ove kolmanda osaga. Kuigi vahet on mitu aastakümmet, mandridki erinevad, aga muu on kõik samasse auku - üks sassis hingeeluga poiss, kes saab täie raha eest isa terrorit tunda, ja keda ka loodus pole eriliselt esteetilise välimusega õnnistanud. Ja siis valatakse lugeja üle kogu selle valu ja vaeva ja mõnituste ja solvangute ja sõprade ihalemise ja tüdrukute püüdmise ja kõige muuga, mis noortel poistel hingel. 

Üks väike tsitaat ka, mis näitab, et selle oma kaheksakümne aastaga pole mitte s...agi muutunud:

"Kuradi kommud jagaks kogu rikkuse laiali, mille nimel me oleme põlvkondade viisi tööd rabanud, mille nimel meie isad on rabanud ja nende isad enne neid. Kommud loobiksid kõik laiali - mustadele, pededele, kaltsakatele, mõrvaritele ja titenikkujatele, kes tänavatel jõlguvad!" 

Noh, väheke liialdatud muidugi, seda peab möönma, ja kommude asemel on nüüd sotsid need pahalased, aga te saate mu mõttest ehk aru.

P.S. Tekst (tõlge?) oli kuidagi robustselt lame ja üheülbaline...

26 märts 2018

Õnnenumber 7, ehk JUUR

Mõnusalt rustikaalselt rebitud leivakäntsakad, maitsevad nagu lapsepõlv ja päikeselised aasad, kus leib pihus joostud sai

Vaikselt olen siin toibumas meeliülendavast, ent ka ränkraskest katsumusest. Neljapäeva kaunis sombusel õhtul realiseerisime ühe armsa pulmakingi, kui läksime JUUR Restosse 7-käigulist menüüd nautima. Seitse käiku on paras katsumus, seda isegi väiksemate koguste juures. Asja ei teinud kergemaks ka imemaitsev oma maja leib. Ja nagu sellest veel vähe oleks - kui sain endamisi mõeldud, et nüüd aitab, nüüd rohkem leiba ei söö -, siis tuli neiu uue ja kuuma leivaga, mille lõhn tuli kaks meetrit eespool, ja mina andsin taas kiusatusele järgi. 
Toidud toitudeks, aga iga roa juurde käisid ka valitud joogid. Nii et...

Väga omanäoline leivamääre. Näeb välja kui vaalarasv või muu säherdune kahtlane kraam, aga maitseb oi-oi kui hästi.


Kokapoolseks tervituseks laekus mingisugune kalakrõps võiTOLMUga (tuli ära see tolm, eks ole :). Nagu te isegi aru saate, ei olnud ma lauda saabuvate toitude puhul innukalt pliiatsi-paberiga ootamas, et kõike üles kirjutada, isegi pildiklõpsudega oli probleeme. Igatahes võitolm on midagi tõeliselt patuselt head. Ebamaine kooslus heast maitsest ja erilisest tekstuurist.

Pärast šampanjat, leiba ja kalakrõpsu oli mul natukue juba selline tunne, et kõht hakkab täis saama...
Aga vara veel - aeg on esimeseks käiguks.


Õrnsoola siig ühes - jah, seened ja kalamari ja soolarohi olid head, marineeritud sibulaga on mul isiklik teema - mädarõikajäätisega oli midagi sellist, mida võinuks hoolimata täiskõhust terve taldrikutäie pintslisse pista. Mädarõigas erinevate määrete ja vahtude näol on hakanud minu kodumenüüsse alles viimastel aastatel jõudma, seega oli üks mädarõikajäätis vägagi minu jaoks. Roa juurde kuuluv mädarõikaviin oli samuti uudne kogemus, aga sedavõrd maitsev, et minusugune viinaleige inimene limpsis lõpuks huuli.
/mul on karvane tunne, et see postitus venib kole pikaks..../



Teise käigu Koplimäe rukkipuder küttis meie ootusärevuse sajaga üles. Ma kahtlustan, et olen elu jooksul ehk paaril korral saanud rukkijahust putru, ent kindlasti mitte rukkiteradest. Mõnusalt krõmpsud terad sidus kreemjaks pudruks Kalamatsi kitsejuust. Väga hõrk suutäis, millele teravamat hapukust lisamas ebaküdooniamoos. Ja kuigi tekstuur oli juba niigi üllatuslik, siis mängulisust lisas veel ka plaksukruup (jah, keegi võiks popkorni asemel tõepooleest mängida kruubi vms, miks me just maisi peame ekspluateerima). Selle käigu juurde, kui mu mälu mind ei peta (ahaa, juba hakkab pihta, et ei mäleta, mida sõin ja jõin!) käis üks kaselehene õlu. See oli kolmas kord mu elus õlut juua. Tunnistan ausalt, et lõhn oli jumalik, maitse oli aga õlu mis õlu ja seega sain ma vaid poole klaasiga hakkama.
Nüüd unistan igal hommikul laua ääres rukkipudrust, teha pole veel söandanud, rikun veel kauni mälestuse ära :)


Kolmanda käigu hapendatud kaalikas lausa laulis krõmpsult hamba all. Kokku oli ta laulatatud mustsõstrakastme ja taas kitsejuustuga. Niimoodi võiks juba taimetoitlaseks hakata küll. Päevaks või paariks, eks ole. Selles osas, mida me selle käigu juurde jõime, lähevad meie mälestused lahku. Fakt on see, et umbes sellest käigust alatees oli suund veinidele... aga kas nüüd oli see hetk, mil meile pakuti marjaveini (rahvakeeli peedikat, ma meenutan noorematele lugejatele) või veel mitte, ei meenu hetkel enam.


Järgmiseks võttis sõna värske püük, sedapuhku tegemist tursaga, õrna ja suussulavaga. Sulas keelelt sõna otseses mõttes. Kõrval oli väga huvitav (marineeritud) juurseller ja ei puudunud ka tillitolm. Millist veini jõime, ärge küsige...
Ma ei hakka lisamagi, et kõht oli juba väga täis ja mõni muu kehaosa ka kergelt sumisemas. Vaatan, et mu niigi viletsad pildid muutuvad ka aina udusemaks....


Mitmes käik see nüüd ongi? Vist viies. Selle ette käis sobilikult maitsemeelte puhastaja-värskendaja, milleks oli mustasõstrasorbee (või sorbett, ma ei teagi, kumb õige on). See oli ise juba nii hea, et oleksin meeleldi selle desserdiks võtnud. Külm, hapukas, tummine, sõnaga särtsakas.
Põdra etteaste siis, peidetuna nisukrõpsu alla. Filee juurde ideaalselt passivad kergelt hapendatud marjad, koduselt tuttavad põldmarjad meenuvad veel tänagi. Nisukrõpsu peal laiutavad jänkukapsad tuletavad rõõmsalt meelde, et varsti-varsti on meie tund...


Kuues käik oli välja reklaamitud kui üllatus. Üllatus kujunes äärmiselt peediseks, aga kuna punapeeti söön ma praktiliselt üle päeva ja enda käekiri on juba kaunikesti tüütuks muutunud, siis oli meeldiv maitsevaheldus küll. Peet oli ahjus taevas teab kui mitu tundi küpsenud, pakun midagi kuue tunni ringi ja iga mõne aja tagant oli seda mopitud kas aroonia-või mustasõstramahlaga, või mõlemaga. Minu viga, ei mäleta. Kujutasin kohe elavalt ette, kuidas ma ise kodus seda nii mitu tundi küpsetaksin, köök mõnusat küpsepeedi aroomi täis, siis võtan igal täistunnil ahjust ja kukun pintseldama, ja näljased näod luuravad samal ajal köögiukse tagant.
Üks kahtlus on, et seda eelpool mainitet marjaveini pakuti just selle roa juures... Nii erilisest veinist ei saa ma muidugi kiiresti üle libiseda ja mainin kohe siinkohal ära, et selle märjukese pistis pudelisse kodumaine väiketootja Mamm&Frukt, kellel bravuurikas plaan Eestist veinimaa teha, just marja- ja puuviljaveinide maa. Tegelikult see tihkelt tummine mustasõstravein arooniaga maitses üllatavalt hästi, kuigi eks ta harjumatu ole. Niisama õhtu nautimiseks ma seda veel koju ei ostaks, aga hästi timmitud toiduduetis kõlab hästi.



Kuulge, aga lõpp juba paistab vaikselt! Nüüd vist on aeg magustoiduks, mille nimi pani taas südame kiiremini põksuma, nimelt leivahüüve ja kasekäsna jäätis. Pilt on jube vilets, ma tean, aga maitses taevalikult, eriti koos Jaanihanso jääsiidriga. Kasekäsnajäätise osas ei oska ma täna enam seda maitset kirjeldada, aga vähemasti ma tean, et see oli imeline. Koos leivahüübega süües kippus muidugi viimane peale jääma, aga jällegi see kreemjas hüüve ja samas jäätise jäisus kokku kõlasid hästi.


Pärast nelja tundi, seitset käiku, ohtraid üllatusi-vahepalu, šampanjat, viina, õlut, nelja veini, jääsiidrit tuli viimane üllatus - musta küüslaugu trühvlid. Kindlasti väga head, aga pärast sellist kestvat elamust juba veidi vaevaliselt tarbitavad.

Õhtule punkti panevat kohvi ja konjakit oodates tuli tütarlaps aga lauda... pokaalidega. Mu lõug vajus vist küll põlvedeni, sest kartsin halba. Tegelikkuses läks pokaali siiski kohv. Mida ma suurest austusest selle maja eriliste sortide ja veel erilisema rösti vastu jõin erandlikult mustalt ja suhkruta. Sain hakkama ja päris hea oli.

JUUR, nagu nimestki aimdub, püüab püsida juurte juures. Tooraine on vägagi kohalikku või siis vähemasti põhjamaist päritolu, ka valmistusviisid. Hapendamine, suitsutamine, marineerimine. Ei mingit liigset edvistamist eksootiliste ja teiselt poolt maakera raske vaevaga kohale veetud viljadega. Meie oma metsad, põllud ja veekogud on ka rikkad. Mulle selline suhtumine meeldib. Toit meeldis ka. Ja loomulikult kogu õhtu one-lady-show´d teinud tütarlaps, kes oli üle mõistuse armas ja vahva (kuigi me oleme heatahtlikud ja toredad kliendid, on meie huumoriga mõnikord keeruline kaasa tulla - tema sai hakkama!).

P.S. Müts maha ka nende vaprate trennihuntide ees, kes JUURe kõrgete akende tagant päevast päeva mööda siblivad trenni minna ja trennist tulla. Kuskil nurgataga asub ilmselt spordiklubi, sest pärast tööpäeva lõppu oli liikvel vaid spordikottidega tüüpe. Restorani akendest mööda trenni minna on nagu kannatusteraja läbimine, vähemalt minu jaoks oleks. K u i ma trennis käiks.

24 märts 2018

"Hällilaul" Leïla Slimani


Kummalise kohalolekutundeta, veidi isegi lakooniliselt mõjuvate kirjelduste jada, on see raamat. Ühelt poolt ühe konkreetse pere ja lapsehoidja lugu, teisalt antakse lugejale igal sammul aimu ka sarnase olukorra mustrite kordumisest. Mingis osas oli teekond väga selgelt edasi antud, pisikeste sündmuste ja märkide olulisuse kasv, sündmusteahela pingelisus...Valus ja silmiavav. 

Minu jaoks lõpp siiski mõjusalt arusaadav ei olnud. Kui see oli autori taotluslik sügavmõttelisus, siis jäi see minuni jõudmata. Pean silmas siis eelkõige seda motiivide motiivi viimast meetrit, viimast tundi, viimast tõuget. See võinuks olla paremini lahendatud.

Teine segane tõik oli osade tegeaste nahavärv. Lapsehoidjast peategelase Louise´i puhul rõhutati korduvalt heledanahalisust (võib-olla ka heledaid juukseid, ei mäleta nii täpselt enam, igatahes korduvad vihjed). Samas võis kogu aeg aimata rõhutatult värviliste lapsehoidjate-koduabiliste armaadat, ja siis vastu ootusi üks hele, kuid autor ei toonud ka siin lõpuni välja oma mõtet. Mingi segadus jäi mul kui lugejal selle teemaga. 

Seega kuidagi vastuolulised tunded jäid mind saatma.  


23 märts 2018

Isutekitajaks

Hiiumaa on eriti ilus just talvel, selles olen ma lõpuni veendunud.

Päeva taandumine


Sarve sadam

Loopealsete taastamine annab vaikselt tulemusi




22 märts 2018

Lurich väisab Hiiumaad


Mulle nii väga meeldivad imetabased kokkusattumused, oma ridamisi järgnevustes nii loomulikud, kuigi vahel ka üllatavad. Otsapidi algas see "Minu Virumaa" lugemisest, nii paari nädala eest või sedasi. Virumaa-lugudes ei saa muidugi üle ega ümber Georg Lurichist. Noh peamiselt sellest kurikuulsast kujust ikka, eks ole.

Raamatust vastavaid lõike enam välja otsida ei saa, aga mõte oli umbes selline, et 1904. aastal oli Adamsoni kujukene USA-s maailmanäitusel, sealt aga kodumaale enam ei laekunud (müstika, kas pole). Skulptuur, see originaal siis, "ujus" välja alles paari eest, läbis mõned oksjonid, jõudis Eestisse. Kusjuures, olulised sealjuures on veel paar fakti:

1) austusest meistri loomingu vastu või mingil muul põhjusel ei pidanud pisi-Lurich kodumaale lendama mitte lihtlabaselt pagasis, vaid talle osteti suisa eraldi pilet ja seega vastavalt ka istekoht. /ma loodan oma suures ja eestlaslikus kadeduses, et see siiski äriklassi pilet ei olnud - oleks olnud ilmselge raiskamine, no nii söögi-joogi ja muidu laiutamise mõttes;

2) nüüd tuleb oluliselt pikantsem detail - viigileht. Ou jee, te teate küll, kuhu viigileht tavaliselt käib :) No igatahes on olemas spetsiaalne koht, kuhu see pronksist viigilehekene kinnitada, kui peaks tarvis olema ja viigileht ise olevat ka kenasti kaasas olemas.
Nii paljukest oli umbestäpselt siis raamatus infot. Ja kuna ma ei ole mingi andunud spordi- ja Lurichi-fänn, siis oleks kogu lugu pidanud ka sellega piirduma. Minu jaoks.


Aga kuigi sport on saatanast (klassik on rääkinud!), siis ma vahel salamisi siiski käin ajusid tuulutamas. Kõnnin Piritani ja tagasi. Ka alloleval pildil nähtavast skulptuurist marsin ma nii mõnigi kord rõõmsalt mööda, aga ega ma siis eraldi ole asja uurinud, et kes ja miks seal poosetab.  Siku lugemise järel ma muidugi järgmisel korral tegin kohe ekstra peatuse ja viskasin klõpsu. Olgu öeldud, et see siis on koopia Adamsoni valmistatud kujust. Kui ma õigesti mäletan, siis see kuju läheb aeg-ajalt "uitama"... Vist olevat koguni Eestis rekordiomanik selles osas... Siku raamatus olev jutt oli aga ikka originaalist, eks.


Siis voolas veel vett merre ja liivakellas liiva. Ja eile maandusime Roograhu sadamas, kus on üle mõistuse hea söök - aastaringselt, ma rõhutan! Toitu oodates vaatas kohalikust kobrulehest mulle vastu selline uudis:



Muidugi lendasin ma joonelt oma silmaga kaua kadunud kuju uurima. Hiidlased on õnneks eluterve suhtumisega ja siin eksponeerides ei olnud mingit tarvidust viigilehte kasutada. Lurich oli auväärses seltskonnas (ei tea küll päris täpselt tema suhteid naisinimestega), nimelt olid samal ajal eksponeeritud ka Subbi aktimaalid. Jõumehel tundus neist kaunitest daamedest muidugi suva olevat, oli lausa seljaga nende poole ja omas mullis. Ka valvuriproua oli ontlik, igaks juhuks nokitses hoopis usinasti heegeldustöö kallal ja tegi kõik endast oleneva, et mitte pilku eevarüüs naistele ja Lurichi pisikesele meheaule visata, kuigi need talle karjuvalt vastu vaatasid.

Aga ikkagist nähtud. Vägev.



P.S. tegelikult unustasin ma ühe kokkusattumuse lisamast, nimelt Roograhul prae kallal toimetades sattusin korraks pilku tõstma nurgas hääletult mängivale telerile, kui sealtki vaatas vastu "tuttav" Lurich ja Subbi maalid, saatejuhiks vististi Treufeldt :)

21 märts 2018

"Luukellad" David Mitchell



Pikka juttu ei tee, sest ma leian, et ma olen absoluutselt vale inimene ulme osas sõna võtma. Kahjuks. Sest teate, kui minu jaoks ulmeline ulme osa sellest raamatust välja jätta (autor jookseks sellise avalduse peale muidugi juba hanguga minu poole!), siis on see võrratult hea raamat. Hoiab kindlalt lugejat lõa otsas, ja tõlge on vaimustav. Loomulikult Krista Kaer oma tuntud headuses, miks ma ei imesta, eks ole :) Kahju, et ta sedavõrd palju tõlgib asju, mis žanriliselt mulle ei passi.

Mõned lugejad erutuvad tugevalt selle peale, kui mõnes välisautori teoses mainitakse Eestit - aga palun, siin on teilegi midagi. 
Näpukaid oli samuti veidi paljuvõitu, aga no sellise vähendatud koosseisu ja mammutteose puhul on see mõistetav (aga mitte andestatav muidugi :)) Ja kas tropsikommid on tõesti muundunud "dropsideks" või oli seegi apsakas...?

Katkendiks aga tõde kirjanike kohta:

 "Enamikule digitaalajastu kirjanikele ongi kirjutamine ümberkirjutamine. Me otsime, lõikame, blokime, kleebime ja vääname, püüdes ämbritäite kaupa paska kustutades ekraanil kulda pesta. Meie analoog-esivanemad pidid lihvima iga rida, enne kui see mehaaniliselt paberile toksida. Ümberkirjutamine võttis neilt kuid, mitmeid meetreid kirjutusmasina linti ja pintide kaupa korrektuurvedelikku Tipp-Ex. Vaesekesed."

20 märts 2018

Olmeline pigi-vigi (Marmara Sterling)




Tegelikult muidugi on imelikult oksüdeeruvad või millelegi (???) reageerivad kõrvarõngad suhteliselt tühi-tähi mure, ma tean :) Lihtsalt mind paneb nördima, et see on juhtunud juba vähem kui kahekuise kandmisperioodi jooksul. Millal täpselt, seda ma loomulikult ei tea, sest ega ma neid siis igakord kätte võttes põhjalikult ei uuri. Igatahes on pildil nähtav kristallitagune piirkond "mõnusalt" tipi-täpiline, samuti see ümmargune osa, kuigi sellelt ei paista õnneks nii hästi silma.
Ja mis ma valesti tegin? Ei oska kõrvarõngaid enam kanda vist :) Kellelgi veel niimoodi juhtunud? Kandnud olen neid aga täpselt samamoodi ja samasugustes situatsioonides nagu mis iganes teisigi kõrvakaid varem.
Müügijutt olla ilus küll olnud, ilmselt tegemist Eesti firmaga ja kohalikku loomingut ja toodangut eelistan ma ju iga kell, aga... 

19 märts 2018

"Õnnelik lõpp" / Michael Haneke


Esiteks ütlen ma kohe ära, et pealkiri on täielik petukaup, ärge mitte lootkegi :)!

Teiseks, kui nüüd sisu kokku võtta, siis kõlab see äärmiselt klišeelikult - jõuka ja eduka perekonna iga liige sipleb erinevas isiklikus hädaorus. Punkt. Nii ongi. Samas kinolinal lahenduskäiku jälgides võib kõik klišeed lahkesti ära unustada. Prantslastele omased keerdkäigud ja mängulisus on kohati olemas. See ongi see, mis mulle prantsuse filmide juures meeldib. Aga no kuna see ei ole puhas prantslaste töö, vaid siin on vist ka austerlaste ja sakslaste karvane käsi mängus, siis loomulikult kadus oodatud elegants aeg-ajalt ära. Tekkis mingi kummaline rütm või ma ei teagi mis täpselt, mis pani mind vaatajana vahepeal haigutama, siis jälle pinevalt jälgima ja kaasa elama, ka põhjust naerupurtsatusteks esines mõnel korral. 

Isabelle Huppert, kelle pärast ma peaasjalikult end kinno vedasin, oli sedapuhku veidi kahvatu. Või olin ma ise veel liialt aastataguse "Elle´i" lummuses, kus ta oli üle aegade võimas roll.

Puänt ise oli laias laastus ühel hetkel aimatav. Või vähemalt idee sellest. Kui teismeline Eva on juba korduvalt kätt harjutanud mürgitamiste osas (kõlab kriipilt, ma tean) ja kui pere vanim liige samuti asub eutanaasiaradadele, siis lülib vaataja peas ilmselt ära, et nood kaks - küll alles äsja tutvunud - peaksid jõud ja teadmised ühendama. Üllatuslikult ei juhtu see aga sel viisil, mida vaataja oodata võiks.
Lõpp on üldse mõneti järsk ja ootamatu, seda muidugi õigustatult.





18 märts 2018

Viiskümmend musta varjundit, ehk blondid hetked

Elan üsna telereklaamivaba elu ausalt öeldes. Ühel päeval kuidagi siiski juhtus, et nägin reklaamitavat pealkirjas mainitud filmi. Raamatutriloogiast suutsin omal ajal läbi lugeda esimese osa, filmi(de)ni pole seni jõudnudki, otsustasin siis filmile võimaluse anda. Kuna tegemist oli võrdlemisi hilise  kellaajaga, lisaks oleks pidanud siis ka filmi pikitud ohtratele reklaamipausidele kaasa elama, leidsin, et mõistlik oleks mõni muu õhtu kordusTVst vaadata.

Ma panin eile siis kõik, mis toredaks filmiõhtuks vajalik, kenasti valmis ja istusin nina vastu lina.
Kuidagi nagu labane tundus.
Esimene mustanahaline näitleja.
Teine neegergi ilmus ekraanile.
Kolmaski...
Väga kahtlane huumor...


Siis ma hammustasin läbi :) Pagan, nii juhtub, kui neid varjundeid nii palju on ja pealkirjad raamatutel/filmidel sarnased. Nii haledat paroodiat ma muidugi ei viitsinud vaatama jääda ja võisin vaid rõõmustada, et õigel õhtul ligi tikkuva unega võideldes teleri ees ei istunud :)

17 märts 2018

"Dovlatov"


1971. aasta novembri esimene nädal, murranguliste otsuste aeg Sergei Dovlatovi elus. Isiklikus plaanis, loomingus, kaasteeliste osas. Väga tundlikult kokku seotud. Kinolinal ei vaata vastu vaid häda ja viletsus, kuigi seda jagus tollal ilmselt ka kuhjaga, vaid peent groteski ja sürrealistlikku nalja. 
No ja te vaadake vaid, milline sümpaatne osatäitja Dovlatovil on, mõni ime, et ma olen võlutud :)

Sellele otsa tahaks tegelikult uuesti vaadata "Imelise ajastu lõppu", mis põhimõtteliselt käsitleb järgnevat perioodi (Dovlatovi "Kompromissi" põhjal tehtud film), kui Dovlatov Tallinnasse neljaks aastaks pages. Hullult hea film oli, kuigi ka kõnealune meeldis mulle. 

16 märts 2018

"Hotell maailma katusel. Viis aastat Tiibetis" Alec Le Sueur


Pärast Karl Ove piinarikast lapsepõlve ja õrna ea hapra tasakaaluga tundeelu oli üks tuumani muhe reisiraamat just palsam hingele.Esmalt tuleb muidugi vaim valmis panna, et tüüp läks sinna mingi 88´ või nii, seega ei ole tegemist kindlasti kuigivõrd kaasaegse olukorrakirjeldusega. Ent tuhka sellest, Tiibet on piisavalt kauge ja kättesaamatu, et võib ka kaks-kolm aastakümmet vana materjali lugeda. Mis aga peamine, vürtsikas huumor on alati asjakohane, kas pole. 

Le Sueur on noor mees hotellinduses, kes mõningate kokkusattumuste leiab end ühel hetkel Holiday Inn hotelliketi kõige-kõigemas hotellis. Lhasas, see tähendab Tiibetis, eks ole. Hotell, kuhu keegi naljalt tööle ei ihka. Või kes ihkab, sel peab mingi väga totter põhjus olema, igatahes äratab see kohe kahtlust. Ja siis see nali vaikselt kerima hakkab. Ja nali, ma hoiatan, on taolises situatsioonis kerge tekkima. Esmalt juba kõik see kommunismist johtuv - täna oskame juba ka meie selle üle ju naerda. Teiseks, hotellitöö ise on väga viljakas pinnas erinevateks ekstreemsusteks. Ja no viimane, ent mitte vähem tähtis on loomulikult ekstraordinaarne asukoht. Geograafiline asukoht ja suletus on see, mis häälestab viimse piirini nii töötajate närvid kui suudab aeg-ajalt üllatada ka laekuvaid turiste.

Toon vaid mõned näited. Kuidas motiveerida töötajaid (õitsvas kommunismis, ma meenutan!), kes ei tahagi ametiredelil tõusta? Vastavalt kehtivale ideoloogiale palk ju oluliselt ei tõuseks, tõuseb vaid vastutus ja muutub ülesannete iseloom. Kuidas korraldada tööd, kui vaat et kõige olulisem on "maine säilitamine", kõik muu kahvatub selle kõrval? Kuidas korraldada missivalimisi? Tiibetis! Madalhooajal! Kommunistlikule ideoloogiale sobivalt! Kuidas võidelda rottide invasiooniga, eriti kui samal ajal on ka majutujad sees? Kui palju võimalusi on menüü mitmekesistamiseks, kui varustusülemal õnnestub hankida vaid Hiina lihakonserve ja kapsast? Samas vaimus aiva edasi...

Ka keerulised olud ja enneolematu laiskus suudavad inimesi muhedalt leidlikuks teha. Esimesena selles vallas meenub kohe, kuidas hotelli kokk ei kavatsenudki jännata brüleekreemi karamellise krõbeda koorikuga (mis tõepoolest võib veidi tüütu teha olla), vaid "avastas", et kui eelmisel õhtul magustoidud sügavkülma pista, siis näituseks brüleekreem saab juba iseenesest jäise kaane peale. Noh... sama hea kui koorik, kas pole :)

Hirmus vahva raamat - aitäh, Lembe! 

15 märts 2018

"Minu võitlus. 3. raamat. Poisipõlvesaar" Karl Ove Knausgaard



Kuulge, hakkab passima mulle see Karl Ove jauramine :)

Sedapuhku puhtalt lapsepõlveradadel. Ja oi, millised need rajad on... Ääretult valus ja kurb lugeda. Eks muidugi eelmistes raamatutes ridade vahelt kumas ka see autori suhe isaga juba kergelt läbi, ent et see nii hirmus oli, seda ei julenud ma arvata. Lõin nii mitmelgi korral raamatu heleda plaksuga kinni ja oigasin valjusti, et ei ole võimalik!
Teisalt mõistan, et kõik on ennekõike seotud vaatenurga ja hetkeemotsioonidega. Kui me end sellele lainele häälestame, siis küllap on meie kõigi lapsepõlves olnud nii kehalist kui ka vaimset terrorit, kas pole? Kui aga seada fookusesse meeldivad asjad, siis tundub lapsepõlv võrratu muinasjutumaa.
Samas jah, see pisitilluke seik Karl Ove ja isa vahel, seoses kaardimänguga, seda tahaks iseloomustada kui äärmist jõhkrust. Kuigi see võib olla ka see koht, kus nii mõnigi ütleks pahaaimamatult, et ta tegi lihtsalt nalja. Arusaam naljast on aga mõnikord äärmislt erinev...

Lisaks peresisestele suhetele oli kesksel kohal - ja väga detailselt - ühe poisslapse kujunemine, alates kooliminekust kuni kuhugi 6.-7. klassini. Väga põnev lugeda ja juurelda. Väga põhjalik sissevaade ühe alles küpseva meesinimese hingeellu. Kui teie kodus kasvab üks mehehakatis, siis võiks väikese kõrvalpilgu saamiseks seda lugeda, ma leian.

Nii et ma jätan endale vabaduse ühe protsendi ulatuses mõelda, et on olnud mingi pisikene algtõuge, miks autoril see raamat just sellistes toonides välja kukkus...

14 märts 2018

Etteütlus 2018

Jeerum, mu käed värisevad siiani. Ma ei ole pärast koolipingist lahkumist enam ühtegi etteütlust oma elus kirjutanud. Pole olnud ka võimalust, kord on töö, kord väikelaps, kord kiired argitoimetused. Seekord olid aga võimalused loodud, nii et oleks olnud patt mitte osaleda. 
Aga see OLI jube. Ma ei saa siiani enda sisse tagasi :) Kahjuks ei kopeerinud ma enda susserdatud teksti, huvitav, kas seda saab kuidagi veel näha ka....

13 märts 2018

Videvikutund

Pilt ei ole paraku päevakohane, Hiiumaale täna selget taevast ei antud siiski...
Ma jäin täna mõtlema, et kas ja kui tihti näiteks teie videvikutundi peate? 
Või kas meie eluõiekestele see väljend veel midagi ütleb?
Kuidas üldse on selline ütlus tekkinud?

Lapsena on videvikutundi pidada nii raske, pea alati on see ju peale surutud kellegi poolt... khm-hm ikka vanema inimese poolt, eks ole. Jalgades on sipelgad, peas mustmiljon mõtet, teha nii palju, sõrmed sügelevad. Tõeline piin! Saaks vaid minema. Õue, raamatu ligi, teleri ette, kas või õppima :)

Kahekümnendad eluaastad on aeg, mil pole aega isegi unistada videvikutunnist. Mõni võib-olla ei tahagi. Mina küll tahtnuksin.

Nüüd, kolmekümnendates, on see juba võimalik, ent nõuab oskust. Me oleme selle ju kaotanud. Plaanid, plaanid, plaanid... Mobiili ajaplaneerija kenasti täidetud, pabermärkmikus vajalikud kritseldused, kuklasse kinnistunud argised kohustused. Tunne, et teen ära veel  selle ja selle ja selle... ja siis veel selle... ja küll ma siis alles istun maha. Mõnuga. 
Aga päev saab mööda, õhtu jõuab kätte, võitlus pimedusega saab hoo sisse. Ja läinud ta ongi, see üks päev sinu elust. Homme samamoodi.
Linnas ma ei oska videvikutundi pidada. Tõelist pimedust on seal raske oodata, sest raskekaaluline oranžikas tänavavalgustus trügib vahele, tõelist pimedust ei saabu kunagi. Liiklusmüra ei vaibu eal. Selle müra vastu püüad end kaitsta enda valitud... müraga. Olgu selleks muusika, televiisor, arvuti või jooksuga kinno-teatrisse. Minu puhul on muidugi suureks kiusatuseks lugemine ja ühes sellega ere valgustus. 
Ja videvikutunni pidamine nihkub taas edasi. Homsesse.

Saarel on seepärast mõnusam. Valgus vajub vaikselt, esiotsa mattub kadakatevaheline karjatee pimedusse ja jääb roosakalt õhetav läänetaevas avara põllu kohal. Laternavalgus ei lõika häirivalt sisse. Liiklust ei ole, see vähenegi, mis on, ei kosta siia. Teater ei saa ahvatleda, kino saab, kuid vaid paaril korral nädalal, ja siiski ei pruugi kava kattuda sinu eelistustega. 

Ja siis sa vajud sügavale kiiktooli. Kuulad vaikust. Kuuled vaikust. Vaatad vaikselt pimenevat ekraani. Ühelt poolt on täielik tühjus, teisalt on õhk mõtetest tiine. Pimedus langeb raske vaibana peale.

Millal sa viimati istusid ja pidasid videvikutundi?

12 märts 2018

"Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa" Rein Sikk


Olen kohe suisa hädas :) Ja nii juba mitu päeva. Aga ma mõne sõna ikka kirjutan, olles seal juures leebe kui tuul, pioneeri ausõna.

Heast alustades... monumentide kaudu lähenemine ühele piirkonnale oli mu meelest täitsa kena mõtteke. Autor teadis, millega ta riskis, sest kui ma ei eksi, siis ta vist koguni mainis tekstis, et on inimesi, kes kuuldes midagi kunstist, eriti veel näiteks skulptuuridest, põhimõtteliselt otsad annavad. Pean tunnistama, et enamus neid lugusid olid siiski päris huvitavad ja polnud sel kunstil häda midagist :) Just need taieste sünnilood ja magusvalusad apsakad ja veidrad seigad oli raamatus rosinaks.

Ja virulaste üle jõudsin lugedes rõõmustada, sest eks nad ole seal õige tublid ja atsakad olnud küll ja nii mõndagi korda saatnud. Eestlasele pole enese kiitmine muidugi loomuomane ja eks see väheke harjumatu oli (umbes nagu rahvasuu räägib Eri Klasi kohta, kes ükskõik kellest või millest kõneldes jõudis alati jutuga enda isiku kiitmiseni). Samas kui on valida, kas kuulata ühtlast undamist teemal kui hea ja ilus ja õnnis on kaugete merede ja mägede taga ja kui palju võimalusi ja kui kena elukene ja Eestimaal on ikka üks rist ja viletsus või kellegi kiidulaulu omakodukandi kohta, siis otse loomulikult valin ma selle viimase variandi. 

Natuke hakkas aga see valitud stiil väsitama. Paari esimese peatüki järel olin valmis isegi käest ära panema ja pead vastu seina taguma. Seejärel sain end siiski enam-vähem lainele paika. Selle üle võlli paatosliku, kohati nämmutava ja kordustele üles ehitatud võttega on see häda, et ühe peatüki jagu on seda väga vahva lugeda (saab kõhutäie naerda), ent terve raamat - olgugi et õige pisike! - hakkab ajudele. Ja ka arhailiste murdesõnade läbisegi kasutamine moodsa argislängiga (selline sõna on üldse olemas või?!), "pauer" ja "jess" ühes "kaeme perra" jt sellistega. Kõige hirmsam, et ma tean, et olen mingitel eluetappidel sama asja teinud, vahetevahel tänagi... Pagan küll, ma ei teadnud, et see lugeda nii tüütu on :) Jääb vaid loota, et ma hoiatusena pean nüüd Virumaa-raamatu meeles ja kui taas sellele teele juhtun eksima, siis ruttu loen paar lõiku raamatust :) 
/Lugesin ka Ugrimugrit selle ilmudes, kuid pean tunnistama, et ma kohe üldse ei mäleta, kas see oli samas vaimus kirja pandud...?/
Et kui seda tühja sõnutsemist ja igas kolmandas lõigus tänamist oleks saanud vähemaks tõmmata (tänunimekirja oleks võinud eraldi lisavihikuna äkki välja anda :DDD), siis oli ju kena lookene see "Minu Virumaa". Ah jaa, kas ma olin ise peast soe või mis see oli, et ma nii paljusid lauseid pidin teist korda üle lugema... Mingi vimka oli siin sees, aga ma ei saagi aru, mis siis päriselt oli.

Aga olgu pealegi, ma nüüd lähen sauna. Päriselt.

P.S. Alapealkiri on väga õnnestunud.

Pärast lugemist äärmiselt teemakohane klõps



09 märts 2018

Viimase 10 aasta meenutusi Minu-sarjast


(Epu palvel lasin end minevikuradadele ekslema...
Minu-sari on mu meelest siiski veidi vanem, aga mina puutusin sellega esmakordselt kokku kohe kindlasti 10 aastat tagasi.)

LUGEJANA
Ma ei tea, kas Minu-sarjal on olemas oma nn kuldlugeja, aga ma peaaegu et võiks selleks kvalifitseeruda küll 😀 Võin seda tiitlit ka kellegagi jagada, kui neid pretendente peaks hulgim leiduma. Tean une pealt öelda, et lugemata on vaid üks sarja raamat ("Minu Neenetsimaa") ja ka pooleli olen suutnud (sic!) jätta vaid ühe ("Minu Bangkok"). Mis näitab, et ma loen neid enamasti ikka naudinguga ja mitte hambad ristis. Viskasin praegu kiire pilgu oma blogiminevikule ja leidsin, et ka üht koma teist nende kohta arvata olen võtnud vaevaks umbestäpselt 56 korral. Vahel on see muidugi raske olnud, sest iga riik ja autor ei saagi olla minumast minum.
Teisalt loob see vahel jällegi meeldivaid üllatusmomente. Mõnikord on nii igav sihtkoht, aga autor ääretult põnev natuur. Või siis jällegi paneb kirjutaja isik mu raevust hambaid kiristama (nende TOP10 peaks ka kunagi tegema), aga paik ise on kuldaväärt. Või teinekord loeb hoopis lugu ise, milline areng ja muutus on kirjutaja endaga sel teekonnal toimunud.
Nüüd tahab küll juba järg käest minna, aga veel paar aastat tagasi võisin momentaalselt öelda iga raamatu autori ja ikka midagi iseloomustavat või eredalt mällu sööbinut. Siiani on mu mõtteis mere-Meeli, sipelga-Pille, sensuaalne Eia, mehepekstud-Helmi, surfi-Kristi, suitsuvinene-Tarvi, kõhutantsu-Kersti, kelgukoerte-Mann jne, jne. Vahel telerit vaadates jõuan õhtu jooksul mitu korda valjusti hüüatada, et ooo, see kirjutas selle ja too tolle Minu-sarja raamatu. Jääb mulje, et iga teine eestlane on sarjas kirjutanud. Kuigi loomulikult ei ole, selleni on veel maad minna. Natuke.
Järjekordset raamatut kätte võttes on alati ootusärevus – mis siis seekord? Milline lugu, milline rännak...?

Ma loen ajakirju väga harva, sealsed persoonilood on sageli liialt pinnapealsed ja lahjad. Aga selle asenduseks ongi mu jaoks vist Minu-sari. Sari annab väga hea läbilõike eestlastest ja eestlusest. Iga raamat räägib lisaks sihtkohale ju ka ühe inimese loo. Kui kõik need käsikirjad kokku panna, saaks kokku mitu köidet minu üht kunagist lemmikut raamatusarja "Eesti rahva elulood". Mulle meeldib, et lugusid on igasuguseid. Need ei ole vaid lood minejatest nagu vahel põlglikult arvatakse – õigupoolest on nende seas tulijaid päris palju. Mõni jõuab naasta juba raamatu lehekülgedel, mõni tuleb aegu pärast raamatu ilmumist. Aga need on meie inimeste lood. Päris lood. Sageli ka ilustamata lood.
Igal kuul on mu öökapil järjekordne raamat, tõepoolest nagu mõni kuukiri.

Tegelikult avastasin praegu oma mõtteid korrastades, et samavõrd kui sihtkohad ja autorid on mällu jäänud ka kaanekujundused või kohad, kus neid lugenud olen. Nii et kui ma praegu lasen neid raamatuid silme eest läbi, siis tean kohe, et lavendlilillat Minukat lugesin hoopis Samose saarel ühes sadamakohvikus ja vahtralehe-raamatut ühe liivakasti serval jalgu kõlgutades, veiniklaasi-raamatut Fellini suveterrassil ja suurema osa raamatute puhul mäletan sedagi, millises kodus ma neid lugesin. Nagu isiklik ajalooarhiiv😀

Kui taevas annab, siis loen ka selles sarjas ilmuvat viimast raamatut (ja kui ise enam ei näe seks ajaks lugeda, küllap siis lapselapsed loevad ette... kui neid sel moodsal ajal ikka tuleb).



KIRJUTAJANA
Minu-sarja autorite ridadesse sattusin ma üsna alguses. Mäletan seda hetke 2008. aasta augustikuus, mil lugesin Anna-Maria "Minu Hispaaniat" ja kukkusin emotsionaalselt ristseliti maha. Sel hetkel ei olnud kellelgi lugejaist vist küll veel õrna aimugi, et mingi Minu-sari on üldse olemas ja hakkab võrdlemisi järjepidevalt uusi maid ja autoreid välja pritsima, hea kui Epp ja Justin isegi seda selleks ajaks kahtlustada oskasid.
Ja siis tundus mulle, et sinna sobiks ka minu ema Taani-lugu. Ma mäletan, et saatsin tookord Epule sootuks teistsuguse katkendi (sarja vaikselt tekkivast formaadist polnud ju halli aimugi), ent Epule tüüpiliselt loopis ta õhku ideid ja variante, millest ole vaid naine kinni püüdma. See ongi, mis mulle Epu puhul muide kõige enam meeldib – raudset ei-sõna kuuleb sealtpoolt harva, samas ei ole see ka mitte mingisugune hämamine, see on... erinevad teed ja võimalused, mida mööda edasi astuda. Eks see on ühtlasi ka põhjus, miks nii paljud tema ideed on füüsiliselt teoks saanud – ta ei pane kätt ette.

Mäletan sellest "Minu Taani" kirjutamisperioodist mõtet, et küll on keeruline kellegi teise lugu paberile panna, enda oma oleks palju lihtsam! Teadsin ka, et seda ei juhtu kunagi, sest Eestit ma naljalt ei jäta ja ilmselt siit kunagi kuhugi ka ei lähe.
Tänaseks olen saanud kaks olulist õppetundi. Esiteks, enda lugu kirjutada ON kordades raskem. Teiseks, kirjutama ei pea alati kaugetest paikadest - on vaat et suuremgi väljakutse (näen praegu, kuis kirjastuse keeletüdrukul juuksed püsti tõusid!) jutustada sellest, mis nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt lähemal. Lisaks kirjutamisele on komplitseeritum ka lugejapoolne vastuvõtt. On juba teada-tuntud tõsiasi, et mida lähem ja käidavam koht, seda kriitilisem on lugeja. Sest loomulikult on tal sellisel juhul olemas see tema enda "Minu..." ning tal on vastupandamatu soov autorile vastu vaielda. Kui paljud lugejaid ikka oskaks või tahaks vaielda "Minu Toba", "Minu Alaska" või "Minu Prantsuse Guajaana" autoriga? Aga anna neile pihku "Minu Helsingi" või "Minu Läti" ja kohe saab nalja.
Mis tähendab, et sel aastal on õnn lugejate õuel – nad saavad kõik olla eksperdid ja aktiivselt sõna võtta. Loodetavasti tekib tulistele vaidlustele vastukaaluks ikka mõnusaid ühismõtlemisi ka.
Meie kohtume sel suvel Hiiumaal, kas päriselt või raamatu vahendusel, eks see paistab.

Tegelikult sain hiljem ka kolmanda õppetunni kui aus olla - räägi inimestega. Sest Hiiumaa kirjutamisest polnud mingit juttugi, ausalt öeldes tegi Epp mulle ühel kaunil suvel ühe tõsiselt hullumeelse ettepaneku. No see oli nii hull, et ma isegi ei söanda seda siinkohal välja öelda ja ega ma ole kindel, et see asi üldse käiku läkski lõpuks. Sellele ettepanekule vastasin ma tookord eitavalt ja põhjendasin ühtlasi, et minu logistika trajektooril Viljandi-Tallinn-Hiiumaa on piisavalt hullumeelne, et ennemini võin ma hoopis "Minu Hiiumaa" kirjutada. See ideepojuke vajus vahepeal vaikusse ja kerkis alles aegu hiljem uuesti üles.



TOIMETAJANA
Ma saan aru, et kõige suuremad vinguviiulid korjab kirjastus Minu-sarja sisutoimetajateks. Mingil ajahetkel olin ka mina vist piisavalt vastik vingats oma blogis, nii et paari aasta mulle see ettepanek postkasti laekus. Ja vot see on olnud teekond: hariv, emotsionaalne, rikastav, raske...
Iga toimetatud raamat on kui oma lapsuke, rohkemgi kui enda kirjutatud raamat, kusjuures. Enda käsikirjal lükkad ju ise hoogu, aga teise inimese kirjutamisprotsessis saad vaid õrnalt suunata või pidurdada, ja nii mõnedki valukohad peab autor ise läbi tegema, sa ei saa toimetajana teda selle eest kaitsta...
Kogu see kulgemine alates esimesest tutvusest, mil kirjastus saadab proovitöö ja sa püüad aru saada, mis masti see kirjutaja on, kas suudad tema maailmaga samastuda. Tean, et olen ühe tagasi lükanud.... hirmud olid suuremad. Selle tegi ära võrratu Anna-Maria ja see oli tõesti valus raamat...
Edasi olen otsustanud teekonna kaasa teha, kirjutaja valud ja rõõmud ühes kanda.

Ja siis lugu kerib ja kerib... vormub ja võtab lõpliku kuju. Seejärel vaidlused elukutselise tähenärija Triinu-Mariga (talle mõeldes kaob mul igasugune soov seda kirjatükki jätkata😎). Kõik need naljakad apsakad, mis sisse on ununenud, kõik need keeleleiud, mille jätmise nimel võidelda, see on maiuspala.
Mulle meeldib see meilide pingpong, mis kulmineerub trükikotta liikumise eel ja mille teeb omakorda keeruliseks, et ootuspäraselt ei istu ju ometigi üks Minu-sarja autor kodus teleri ees diivanil, nokkides nina ja oodates, millal sisutoimetaja-keeletoimetaja-kujundaja-küljendaja talle kirju saadavad.
Pean tunnistama, et Taani-raamatu aegu oli see hullumeelne, siis osalesid protsessis veel absoluutselt kõik lähemad ja kaugemad kirjastuse tegelased (kohati tundus, et ka kirjastajate naabrinaise koerad avaldasid arvamust). Praeguseks on meilivahetus ikka kordi hõredamaks jäänud ja tunda professionaalsust.
Aga eks suur ja rasvane 100 räägib ka enda eest...

Seega minu suurimad ja tänud lähevad nii vapratele kirjastuse tüdrukutele (mis te poistega teinud olete?!) kui ka autoritele - mu meelest olete te suisa vaimustavad!

P.S. Inimesed kangesti armastavad igasuguseid edetabeleid. Ma pingerida siiski ei koostaks, aga lisan siia (hetkeseisuga!) oma esikümne, poliitkorrektselt tähestikulises järjekorras ja isikliku seotusega raamatud välja jättes (aga mu südameis olete te ikkagi alati esikohal 😘): 

"Minu Amazonas"
"Minu Eesti" (ärge küsige, mitmes neist)
"Minu Iisrael"
"Minu Indoneesia"
"Minu Kambodža"
"Minu Maailmameri"
"Minu Malta"
"Minu Okeaania"
"Minu Prantsusmaa"
"Minu Tallinn"





08 märts 2018

"Topeltwoody"/ Teoteater

Käisin eilsel päeval avastamas enda jaoks absoluutselt uut nähtust Teoteatri näol. Tegelikult on nad muidugi tegutsenud juba metsikult kaua ja pealinna kultuurharitud publik nende juurde teed ja rajad ammu sisse tallanud. Ma ei saagi aru, miks mina sinna varem pole jõudnud...

Igatahes. Seekord luubi all Woody Alleni kaks lühikest lugu. Esimene ("Riverside Drive") veidi rahulikum kulgemine, woodilikult skisofreeniline, kus peamiselt särasid Sulev Võrno ja Toomas Krall. 
Pärast vaheaega läks järgmise looga aga tempo sajaga peale ja olukord püstipööraseks. Tegelikult on see hämmastav, kui hästi nad suutsid seda metsikut tempot hoida. Väga äge!
Etenduse lõpuüllatus naistepäeva puhul oli loomulikul kirsiks tordil  :)
Mehed meeldisid mulle kohe kuidagi eriti sedapuhku, oli asi naistepäevas või milleski muus, ma ei tea...



Muide, mainin siinkohal ära, et Istu mu pingile, kiika mu aknasse otsustas minna Facebooki. Nii et need, kelle jaoks oli seni ilge tüütus käia ekstra siin blogis vaatamas, et kas on ka uusi postitusi, võivad oma elu mugavamaks teha näoraamatus jälgimisega.
Teiseks olen ma veidi hädas olnud, sest ei ole viitsinud endale selgeks teha otse siia blogisse videote lisamist. Edaspidi on siis nii, et teemakohased videopostitused tulevad näoraamatusse (ärge nüüd erutuge, neid ei hakka liiga tihti olema!). Ja näiteks kõnealuse etenduse lõppedes kõlanud naistele pühendatud laulust katkendit võite samuti sealt lehelt kaeda. 

07 märts 2018

Kiiremad kelguringid Kõrvemaal

Ma tean, et sport on saatanast, aga ma läksin siiski suhtkoht vabatahtlikult Kõrvemaale. Valisin selleks võimalikult uimase nädalapäeva ja kellaaja, et noh... kui ma seal 100 meetrit pärast stardipunkti linkadi-lonkadi tagasi peaks lööpama, siis on vähem nägijaid. Või kui peaksin mäest alla kimades peaga mõnd kuusepuud rammima, siis mu ajuriismeid lumel võimalikult vähesed kaeda saaksid.

Sellise Oranži Välguga rallisin ringi, õudselt ilus onju? Ma tahaks Hiiumaale ka sellist.


Mugava sõiduringivariante oli põhimõtteliselt kaks, üks neist mingi 14kilomeetrine ja teine kolmekomamillegine. Bravuurikas Mae arvas loomulikult, et kolmkomamidagi on ikka narrivõitu vähe, ei saa veel nahkagi kuumaks. Pikk variant oleks aga aega rohkem vajanud, aga päike pressis end juba metsa taha kahjuks. Nii me siis leiutasime mingi vahepealse distantsi vastavalt laenutaja näpunäidetele.

Loomulikult oli viie minuti pärast mu esimene mõte, et kas teil nagu mingit ministaadioniringi ei ole siinsamas platsil kuskil. Mul olid tagumikukrambid, reiekrambid, sõrmekrambid, varbakrambid ja süda oli ka saapasääres. Põhimõtteliselt mäest alla on selle riistapuuga mõnus kihutada, esimesel korral tuli mul küll mingi hullupilk ette ja mütsitutt hüppas hirmust püsti:


Kurjam, mäest üles ronimine muidugi enam nii tore ei olnud. Kelk on õnneks siiski piisavalt kerge, et selle võib suurema vaevata ka õlale visata, aga kui sul on süda rütmist väljas, sa pead mäest üles ronima ja lisaks vajub jalg kogu aeg lumes tagasi, siis tundus kelgu mäkke vedamine ikka päris jõhker enesepiin.

Sõidutehnika (issand, kui peenelt see kõlab, ma tean) saab muide ruttu käppa. Või jalga. Alguses ma küll tegin midagi kogu aeg valesti, siis tahtsin kogu aeg vasakule panna, aga see viga oli parandatav. Kohati olin nii osav - või juhtus see siiski kogemata -, et suutsin ühel jalasel sõita. Täielik ralliässa tunne oli. Aga noh, n e e d  hetked ei saa loomulikult nimme kunagi pildile püütud :)


Täna kavatsen spordivabapäeva teha, kaks  päeva järjest end pingutada on ikka liiast, võib tervisele hakata.

06 märts 2018

"Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" Fredrik Backman


Mu jumal, kui hea raamat. Ma pole eladeski midagi nii head lugenud. Kui üldse kunagi. Esmalt hoidsin end tagasi ja lubasin vaid väikestes doosides manustada, täna aga lõin käega ja lasin rihma lõdvaks. Saagu siis läbi, kui peab saama, mis parata. Silmad on paistes ja punased, sest armu ma neil ei andnud :)

Ütlen kohe ära, et sama autori "Mees nimega Ovest" kordades parem (kuigi mulle meeldis see ka), aga võib-olla nõks keerulisem. Vajab süvenemist ja jälgimist enam, ent on seda kuhjaga väärt. Backman on taaskord suutnud luua mitmekülgse ja värvika tegelastegalerii. Loomulikult on võimatu mitte kiinduda peaaegu kaheksa-aastasesse peategelasse Elsasse, kelle silmade läbi lugu edasi antakse. Elsa on siiski piisavalt "isemoodi" laps - kelle teadmised pärinevad valdavalt Vikipeediast ja Harry Potteritest -, et päris lasteraamatu-tunnet ei tekkinud, kuigi tabasin end nii mõnelgi korral mõttelt, et mina, kes ma lasteraamatute osas olen äärmiselt pirts olnud, oleksin sellise raamatu üle küll lapsena rõõmustanud. (Nüüd aga juhtus sedasi, et pidin nende "Kullimaja Martade" ja "Kivide ja leivaga" üles kasvama, mõni ime, et ma olen väheke metsapoole :D)

Eelkõige meeldis mulle siinne vimkalik huumor, mängleva kergusega õhku visatud metafoorid. Jooksid ladusalt, ei mingit piinlikku punnitamist. No ja muidugi olid minu erilised lemmikud (üllatus-üllatus) vanduv taksojuht Alf, kelle napisõnalisi vastuseid võis tema liigutustele häälekalt reageeriva nahktagi nagina järgi juba ette aimata ja siis uskumatult eluterve mõtlemise ja vänge sõnavaraga vanaema. Vanaemaga oli muidugi see jama, et õigekiri lonkas tal mõlemat jalga... Vastupidiselt Elsale, kes kandis endaga taskus kaasas punast pliiatsit, millega vajadusel avalikes kohtades parandusi teha (enamjaolt oli tegemist sidekriipsudega, ma niisama möödaminnes mainin). 

"Vanaema istub voodiserval, selg ukse poole, räägib telefoniga ega näe teda, Elsa saab aru, et ta räägib oma advokaadiga, sest vanaema seletab talle, millist õlut ta tahab, kui advokaat järgmine kord haiglasse tuleb. Elsa teab, et advokaat smugeldab õlle palatisse suurtes teatmeteostes, mida vanaema oma jutu järgi vajab "teadustööks", aga nende sisse on uuristatud õllepudelite pesad."

Omette teema oli, kuidas ühes väikeses kortermajas, kus kõik kõigist kõike teavad, saab üks väike tüdruk hakkama vorsa varjamisega. Kes on vorss, see on juba pikem jutt ja jääb hetkel rääkimata.

Mul on siiski tunne, et normaalse raamatumaitsega lapsed võiksid seda ka lugeda... Tegelikult on siin väga huvitavalt ja kergelt varjatult lahti kirjutatud paljud levinud selleealiste murekohad (lähedase pereliikme surm, lahutus, kasuvanem, uue lapse sünd, või siis lihtsalt kõik need ekstsentrilised täiskasvanud, kelle kiiksudega peab üks peaaegu-kaheksane kohanema, mõelge ise, teil oli ka lapsena raudselt mõni topakas naaber, kellega emotsionaalselt i g a  j u m a l a  p ä e v piike murda!). Neid lahenduskäike on ka täiskasvanul ääretult põnev lugeda ja analüüsida. Lapse poolt vaadatuna on siin mängu toodud vana hea muinasjutumaailm muide. Taas üks teema, millega mul on keerulised suhted ja leige huvi :) Kuid Backman oli ilmselt minusuguste peale mõelnud ja neid muinasjutulike lõike väga täpselt timminud. Need ei veninud mu jaoks kordagi liiga pikaks, enamasti polnud ka igavad. Ja lõppeks, olid need maailmad ja tegelased üsnagi elust enesest, nii et mõnus oli jälgi ajada.
Lihtsalt üks stiilinäide jõulukuuskedest:

"Miamases on kuused mõtlevad  elusolendid, kellel on okaspuude kohta ebatervelt suur huvi sisekujunduse vastu. Nad ei ela metsas, vaid Miamase lõunapoolsetes linnaosades, mis on viimasel ajal trendikaks muutunud, töötavad enamasti reklaamibüroos ja kannavad toas salli. Ja üks kord aastas, kohe pärast esimese lume tulekut, kogunevad kõik kuused lossi juurde suurele väljakule ja selgitavad konkursiga välja, kes millisesse majja jõuludeks seisma läheb. Kuused valivad maju, mitte vastupidi, ja järjekord selgitatakse välja tantsuvõistluse abil. Vanasti pidasid nad revolvriduelli, aga kuused on nii kehvad laskurid, et see võtti liiga kaua aega. Nüüd tantsivad nad kuusetantsu, mis näeb natuke omapärane välja, sest kuuskedel ei ole jalgu. Nii et kui mõni mittekuusk tahab matkida tantsivat kuuske, tantsib ta jalad koos. See on praktiline näiteks diskoteegis, kus tantsupõrandal on vähe ruumi."

Kaks mõtet veel, siis ma lõpetan. Ausalt.
Rootsi ühiskond on ikka hullult haige vist. Põhimõtteliselt, kuigi need antud raamatus on absoluutselt kõrvalteemad, on siin õhus täpselt samad probleemid, mis viimati loetud Knausgaardi "Minu võitluses" - ikka need trepikojad, kodukorrasildid (te ei kujuta ettegi kui peen teadus see on!), lapsevankrite hoidmine, pesumasinad-kuivatid, korteriühistud jne. Juhuse tahtel on mul ka praegu järge ootamas "Minu võitlus 3", seega ma anun juba mõttes, et pliiiiis, Karl Ove, lahka seekord mingeid muid jamasid.

Teine mõte oli, et... Kairi, kui sa veel lugenud ei ole seda, siis ma peaagu et põlvili palun, et seda teeksid, sest see on nii sinulik (kümnepallisüsteemis 12). Mitte ainult seepärast, et neil lehekülgedel elab oma tagasihoidlikku elu üks võrratu vorss (ta meeldib sulle hullult, ma tean!), aga no üleüldse. Ma arvan, et sulle meeldib see vanaema ikka ka. Minul igatahes on nüüd küll olemas iidol-vanaema, kelle moodi ma kavatsen olla. Mõne aja pärast.

Tegelikult ma saan aru küll, et neid nalju ja raamatu tuuma ei ole siin võimalik mõne väikese katkendiga edasi anda - see on selleks liiga hea.

05 märts 2018

"Isa" Theatrum


Fotod teatri kodukalt

Paar mõtet.

- Kurivaimu Zeller on väga noorena väga küpse ja ägeda teksti kirjutanud. Olen kade.

- Mõnusalt nutunaerune. Teemana vana mehe mälu hääbumine on kahtlemata karm ja valus, aga see oli neetult hästi vaatajale ette mängitud. Publik ilmselt kahtles ka oma mälus juba :) Sellest andis tunnistust aktiivne kava ostmine vaheajal (ma muidugi ei ole kunagi varem seisnud tervet vaheaega kava müüja kõrval ja asja jälginud, aga ma mõtlen, et kava ostetakse tavaliselt ju enne etenduse algust siiski...)

- Lembit Peterson oli übervinge laval! Sobis nagu valatult André rolli.

- Esimeses reas istumisega hakkan ma juba ära harjuma, kangesti on kiusatus näitlejat naerma ajada (kuigi vaevalt see mul õnnestuks, ma tean). Ja kangesti tahtnuksin ka öelda, et nad selle telefoniga, mis seal minu ees lauakesel oli, ei helistaks, sest see ei olnud järgi ühendatud.

- Olmarul olid isa kägistamisest rääkides sõrmenukid punavalgekirjud - õudne, päriselt!

- Olen sügavalt pettunud, et etenduses vana Petersoni peksti.

- Toa tasapisi tühjaks vedamine oli ka võttena hea mu meelest. 

- Esimese vaatuse lõpus kanti isuäratavad toidud lauale, aga sööma asusid nad alles teises vaatuses...nüüd on mul mure, et kas ikka vahepeal soojendati toit üle või nad pididki külmi porknaid ja jahtunud grillkana nosima?Lõhna ma igatahes ei tundnud. Erinevalt nädalatagusest "Preili Julie´st", kus kaneelirullid pakkusid ohtralt mõtteainet.

- Pagan küll, peaks endal ikka see va mälu lõpuni vastu, ma mõtlen....




Kohtade vaheajaks märgistamine on nii nunnu mu meelest :) Siit saaks kohe mitu kotitäit mütse-salle-kindaid.