24 märts 2018

"Hällilaul" Leïla Slimani


Kummalise kohalolekutundeta, veidi isegi lakooniliselt mõjuvate kirjelduste jada, on see raamat. Ühelt poolt ühe konkreetse pere ja lapsehoidja lugu, teisalt antakse lugejale igal sammul aimu ka sarnase olukorra mustrite kordumisest. Mingis osas oli teekond väga selgelt edasi antud, pisikeste sündmuste ja märkide olulisuse kasv, sündmusteahela pingelisus...Valus ja silmiavav. 

Minu jaoks lõpp siiski mõjusalt arusaadav ei olnud. Kui see oli autori taotluslik sügavmõttelisus, siis jäi see minuni jõudmata. Pean silmas siis eelkõige seda motiivide motiivi viimast meetrit, viimast tundi, viimast tõuget. See võinuks olla paremini lahendatud.

Teine segane tõik oli osade tegeaste nahavärv. Lapsehoidjast peategelase Louise´i puhul rõhutati korduvalt heledanahalisust (võib-olla ka heledaid juukseid, ei mäleta nii täpselt enam, igatahes korduvad vihjed). Samas võis kogu aeg aimata rõhutatult värviliste lapsehoidjate-koduabiliste armaadat, ja siis vastu ootusi üks hele, kuid autor ei toonud ka siin lõpuni välja oma mõtet. Mingi segadus jäi mul kui lugejal selle teemaga. 

Seega kuidagi vastuolulised tunded jäid mind saatma.  


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar