16 märts 2018

"Hotell maailma katusel. Viis aastat Tiibetis" Alec Le Sueur


Pärast Karl Ove piinarikast lapsepõlve ja õrna ea hapra tasakaaluga tundeelu oli üks tuumani muhe reisiraamat just palsam hingele.Esmalt tuleb muidugi vaim valmis panna, et tüüp läks sinna mingi 88´ või nii, seega ei ole tegemist kindlasti kuigivõrd kaasaegse olukorrakirjeldusega. Ent tuhka sellest, Tiibet on piisavalt kauge ja kättesaamatu, et võib ka kaks-kolm aastakümmet vana materjali lugeda. Mis aga peamine, vürtsikas huumor on alati asjakohane, kas pole. 

Le Sueur on noor mees hotellinduses, kes mõningate kokkusattumuste leiab end ühel hetkel Holiday Inn hotelliketi kõige-kõigemas hotellis. Lhasas, see tähendab Tiibetis, eks ole. Hotell, kuhu keegi naljalt tööle ei ihka. Või kes ihkab, sel peab mingi väga totter põhjus olema, igatahes äratab see kohe kahtlust. Ja siis see nali vaikselt kerima hakkab. Ja nali, ma hoiatan, on taolises situatsioonis kerge tekkima. Esmalt juba kõik see kommunismist johtuv - täna oskame juba ka meie selle üle ju naerda. Teiseks, hotellitöö ise on väga viljakas pinnas erinevateks ekstreemsusteks. Ja no viimane, ent mitte vähem tähtis on loomulikult ekstraordinaarne asukoht. Geograafiline asukoht ja suletus on see, mis häälestab viimse piirini nii töötajate närvid kui suudab aeg-ajalt üllatada ka laekuvaid turiste.

Toon vaid mõned näited. Kuidas motiveerida töötajaid (õitsvas kommunismis, ma meenutan!), kes ei tahagi ametiredelil tõusta? Vastavalt kehtivale ideoloogiale palk ju oluliselt ei tõuseks, tõuseb vaid vastutus ja muutub ülesannete iseloom. Kuidas korraldada tööd, kui vaat et kõige olulisem on "maine säilitamine", kõik muu kahvatub selle kõrval? Kuidas korraldada missivalimisi? Tiibetis! Madalhooajal! Kommunistlikule ideoloogiale sobivalt! Kuidas võidelda rottide invasiooniga, eriti kui samal ajal on ka majutujad sees? Kui palju võimalusi on menüü mitmekesistamiseks, kui varustusülemal õnnestub hankida vaid Hiina lihakonserve ja kapsast? Samas vaimus aiva edasi...

Ka keerulised olud ja enneolematu laiskus suudavad inimesi muhedalt leidlikuks teha. Esimesena selles vallas meenub kohe, kuidas hotelli kokk ei kavatsenudki jännata brüleekreemi karamellise krõbeda koorikuga (mis tõepoolest võib veidi tüütu teha olla), vaid "avastas", et kui eelmisel õhtul magustoidud sügavkülma pista, siis näituseks brüleekreem saab juba iseenesest jäise kaane peale. Noh... sama hea kui koorik, kas pole :)

Hirmus vahva raamat - aitäh, Lembe! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar