22 märts 2018

Lurich väisab Hiiumaad


Mulle nii väga meeldivad imetabased kokkusattumused, oma ridamisi järgnevustes nii loomulikud, kuigi vahel ka üllatavad. Otsapidi algas see "Minu Virumaa" lugemisest, nii paari nädala eest või sedasi. Virumaa-lugudes ei saa muidugi üle ega ümber Georg Lurichist. Noh peamiselt sellest kurikuulsast kujust ikka, eks ole.

Raamatust vastavaid lõike enam välja otsida ei saa, aga mõte oli umbes selline, et 1904. aastal oli Adamsoni kujukene USA-s maailmanäitusel, sealt aga kodumaale enam ei laekunud (müstika, kas pole). Skulptuur, see originaal siis, "ujus" välja alles paari eest, läbis mõned oksjonid, jõudis Eestisse. Kusjuures, olulised sealjuures on veel paar fakti:

1) austusest meistri loomingu vastu või mingil muul põhjusel ei pidanud pisi-Lurich kodumaale lendama mitte lihtlabaselt pagasis, vaid talle osteti suisa eraldi pilet ja seega vastavalt ka istekoht. /ma loodan oma suures ja eestlaslikus kadeduses, et see siiski äriklassi pilet ei olnud - oleks olnud ilmselge raiskamine, no nii söögi-joogi ja muidu laiutamise mõttes;

2) nüüd tuleb oluliselt pikantsem detail - viigileht. Ou jee, te teate küll, kuhu viigileht tavaliselt käib :) No igatahes on olemas spetsiaalne koht, kuhu see pronksist viigilehekene kinnitada, kui peaks tarvis olema ja viigileht ise olevat ka kenasti kaasas olemas.
Nii paljukest oli umbestäpselt siis raamatus infot. Ja kuna ma ei ole mingi andunud spordi- ja Lurichi-fänn, siis oleks kogu lugu pidanud ka sellega piirduma. Minu jaoks.


Aga kuigi sport on saatanast (klassik on rääkinud!), siis ma vahel salamisi siiski käin ajusid tuulutamas. Kõnnin Piritani ja tagasi. Ka alloleval pildil nähtavast skulptuurist marsin ma nii mõnigi kord rõõmsalt mööda, aga ega ma siis eraldi ole asja uurinud, et kes ja miks seal poosetab.  Siku lugemise järel ma muidugi järgmisel korral tegin kohe ekstra peatuse ja viskasin klõpsu. Olgu öeldud, et see siis on koopia Adamsoni valmistatud kujust. Kui ma õigesti mäletan, siis see kuju läheb aeg-ajalt "uitama"... Vist olevat koguni Eestis rekordiomanik selles osas... Siku raamatus olev jutt oli aga ikka originaalist, eks.


Siis voolas veel vett merre ja liivakellas liiva. Ja eile maandusime Roograhu sadamas, kus on üle mõistuse hea söök - aastaringselt, ma rõhutan! Toitu oodates vaatas kohalikust kobrulehest mulle vastu selline uudis:



Muidugi lendasin ma joonelt oma silmaga kaua kadunud kuju uurima. Hiidlased on õnneks eluterve suhtumisega ja siin eksponeerides ei olnud mingit tarvidust viigilehte kasutada. Lurich oli auväärses seltskonnas (ei tea küll päris täpselt tema suhteid naisinimestega), nimelt olid samal ajal eksponeeritud ka Subbi aktimaalid. Jõumehel tundus neist kaunitest daamedest muidugi suva olevat, oli lausa seljaga nende poole ja omas mullis. Ka valvuriproua oli ontlik, igaks juhuks nokitses hoopis usinasti heegeldustöö kallal ja tegi kõik endast oleneva, et mitte pilku eevarüüs naistele ja Lurichi pisikesele meheaule visata, kuigi need talle karjuvalt vastu vaatasid.

Aga ikkagist nähtud. Vägev.



P.S. tegelikult unustasin ma ühe kokkusattumuse lisamast, nimelt Roograhul prae kallal toimetades sattusin korraks pilku tõstma nurgas hääletult mängivale telerile, kui sealtki vaatas vastu "tuttav" Lurich ja Subbi maalid, saatejuhiks vististi Treufeldt :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar