21 märts 2018

"Luukellad" David Mitchell



Pikka juttu ei tee, sest ma leian, et ma olen absoluutselt vale inimene ulme osas sõna võtma. Kahjuks. Sest teate, kui minu jaoks ulmeline ulme osa sellest raamatust välja jätta (autor jookseks sellise avalduse peale muidugi juba hanguga minu poole!), siis on see võrratult hea raamat. Hoiab kindlalt lugejat lõa otsas, ja tõlge on vaimustav. Loomulikult Krista Kaer oma tuntud headuses, miks ma ei imesta, eks ole :) Kahju, et ta sedavõrd palju tõlgib asju, mis žanriliselt mulle ei passi.

Mõned lugejad erutuvad tugevalt selle peale, kui mõnes välisautori teoses mainitakse Eestit - aga palun, siin on teilegi midagi. 
Näpukaid oli samuti veidi paljuvõitu, aga no sellise vähendatud koosseisu ja mammutteose puhul on see mõistetav (aga mitte andestatav muidugi :)) Ja kas tropsikommid on tõesti muundunud "dropsideks" või oli seegi apsakas...?

Katkendiks aga tõde kirjanike kohta:

 "Enamikule digitaalajastu kirjanikele ongi kirjutamine ümberkirjutamine. Me otsime, lõikame, blokime, kleebime ja vääname, püüdes ämbritäite kaupa paska kustutades ekraanil kulda pesta. Meie analoog-esivanemad pidid lihvima iga rida, enne kui see mehaaniliselt paberile toksida. Ümberkirjutamine võttis neilt kuid, mitmeid meetreid kirjutusmasina linti ja pintide kaupa korrektuurvedelikku Tipp-Ex. Vaesekesed."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar