12 märts 2018

"Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa" Rein Sikk


Olen kohe suisa hädas :) Ja nii juba mitu päeva. Aga ma mõne sõna ikka kirjutan, olles seal juures leebe kui tuul, pioneeri ausõna.

Heast alustades... monumentide kaudu lähenemine ühele piirkonnale oli mu meelest täitsa kena mõtteke. Autor teadis, millega ta riskis, sest kui ma ei eksi, siis ta vist koguni mainis tekstis, et on inimesi, kes kuuldes midagi kunstist, eriti veel näiteks skulptuuridest, põhimõtteliselt otsad annavad. Pean tunnistama, et enamus neid lugusid olid siiski päris huvitavad ja polnud sel kunstil häda midagist :) Just need taieste sünnilood ja magusvalusad apsakad ja veidrad seigad oli raamatus rosinaks.

Ja virulaste üle jõudsin lugedes rõõmustada, sest eks nad ole seal õige tublid ja atsakad olnud küll ja nii mõndagi korda saatnud. Eestlasele pole enese kiitmine muidugi loomuomane ja eks see väheke harjumatu oli (umbes nagu rahvasuu räägib Eri Klasi kohta, kes ükskõik kellest või millest kõneldes jõudis alati jutuga enda isiku kiitmiseni). Samas kui on valida, kas kuulata ühtlast undamist teemal kui hea ja ilus ja õnnis on kaugete merede ja mägede taga ja kui palju võimalusi ja kui kena elukene ja Eestimaal on ikka üks rist ja viletsus või kellegi kiidulaulu omakodukandi kohta, siis otse loomulikult valin ma selle viimase variandi. 

Natuke hakkas aga see valitud stiil väsitama. Paari esimese peatüki järel olin valmis isegi käest ära panema ja pead vastu seina taguma. Seejärel sain end siiski enam-vähem lainele paika. Selle üle võlli paatosliku, kohati nämmutava ja kordustele üles ehitatud võttega on see häda, et ühe peatüki jagu on seda väga vahva lugeda (saab kõhutäie naerda), ent terve raamat - olgugi et õige pisike! - hakkab ajudele. Ja ka arhailiste murdesõnade läbisegi kasutamine moodsa argislängiga (selline sõna on üldse olemas või?!), "pauer" ja "jess" ühes "kaeme perra" jt sellistega. Kõige hirmsam, et ma tean, et olen mingitel eluetappidel sama asja teinud, vahetevahel tänagi... Pagan küll, ma ei teadnud, et see lugeda nii tüütu on :) Jääb vaid loota, et ma hoiatusena pean nüüd Virumaa-raamatu meeles ja kui taas sellele teele juhtun eksima, siis ruttu loen paar lõiku raamatust :) 
/Lugesin ka Ugrimugrit selle ilmudes, kuid pean tunnistama, et ma kohe üldse ei mäleta, kas see oli samas vaimus kirja pandud...?/
Et kui seda tühja sõnutsemist ja igas kolmandas lõigus tänamist oleks saanud vähemaks tõmmata (tänunimekirja oleks võinud eraldi lisavihikuna äkki välja anda :DDD), siis oli ju kena lookene see "Minu Virumaa". Ah jaa, kas ma olin ise peast soe või mis see oli, et ma nii paljusid lauseid pidin teist korda üle lugema... Mingi vimka oli siin sees, aga ma ei saagi aru, mis siis päriselt oli.

Aga olgu pealegi, ma nüüd lähen sauna. Päriselt.

P.S. Alapealkiri on väga õnnestunud.

Pärast lugemist äärmiselt teemakohane klõps



3 kommentaari:

  1. Nõus, nõus, nõus!Ja veel nii pehmelt öeldud...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ju hoiatasin, et teen seekord leebelt :)

      Kustuta