15 märts 2018

"Minu võitlus. 3. raamat. Poisipõlvesaar" Karl Ove Knausgaard



Kuulge, hakkab passima mulle see Karl Ove jauramine :)

Sedapuhku puhtalt lapsepõlveradadel. Ja oi, millised need rajad on... Ääretult valus ja kurb lugeda. Eks muidugi eelmistes raamatutes ridade vahelt kumas ka see autori suhe isaga juba kergelt läbi, ent et see nii hirmus oli, seda ei julenud ma arvata. Lõin nii mitmelgi korral raamatu heleda plaksuga kinni ja oigasin valjusti, et ei ole võimalik!
Teisalt mõistan, et kõik on ennekõike seotud vaatenurga ja hetkeemotsioonidega. Kui me end sellele lainele häälestame, siis küllap on meie kõigi lapsepõlves olnud nii kehalist kui ka vaimset terrorit, kas pole? Kui aga seada fookusesse meeldivad asjad, siis tundub lapsepõlv võrratu muinasjutumaa.
Samas jah, see pisitilluke seik Karl Ove ja isa vahel, seoses kaardimänguga, seda tahaks iseloomustada kui äärmist jõhkrust. Kuigi see võib olla ka see koht, kus nii mõnigi ütleks pahaaimamatult, et ta tegi lihtsalt nalja. Arusaam naljast on aga mõnikord äärmislt erinev...

Lisaks peresisestele suhetele oli kesksel kohal - ja väga detailselt - ühe poisslapse kujunemine, alates kooliminekust kuni kuhugi 6.-7. klassini. Väga põnev lugeda ja juurelda. Väga põhjalik sissevaade ühe alles küpseva meesinimese hingeellu. Kui teie kodus kasvab üks mehehakatis, siis võiks väikese kõrvalpilgu saamiseks seda lugeda, ma leian.

Nii et ma jätan endale vabaduse ühe protsendi ulatuses mõelda, et on olnud mingi pisikene algtõuge, miks autoril see raamat just sellistes toonides välja kukkus...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar