19 märts 2018

"Õnnelik lõpp" / Michael Haneke


Esiteks ütlen ma kohe ära, et pealkiri on täielik petukaup, ärge mitte lootkegi :)!

Teiseks, kui nüüd sisu kokku võtta, siis kõlab see äärmiselt klišeelikult - jõuka ja eduka perekonna iga liige sipleb erinevas isiklikus hädaorus. Punkt. Nii ongi. Samas kinolinal lahenduskäiku jälgides võib kõik klišeed lahkesti ära unustada. Prantslastele omased keerdkäigud ja mängulisus on kohati olemas. See ongi see, mis mulle prantsuse filmide juures meeldib. Aga no kuna see ei ole puhas prantslaste töö, vaid siin on vist ka austerlaste ja sakslaste karvane käsi mängus, siis loomulikult kadus oodatud elegants aeg-ajalt ära. Tekkis mingi kummaline rütm või ma ei teagi mis täpselt, mis pani mind vaatajana vahepeal haigutama, siis jälle pinevalt jälgima ja kaasa elama, ka põhjust naerupurtsatusteks esines mõnel korral. 

Isabelle Huppert, kelle pärast ma peaasjalikult end kinno vedasin, oli sedapuhku veidi kahvatu. Või olin ma ise veel liialt aastataguse "Elle´i" lummuses, kus ta oli üle aegade võimas roll.

Puänt ise oli laias laastus ühel hetkel aimatav. Või vähemalt idee sellest. Kui teismeline Eva on juba korduvalt kätt harjutanud mürgitamiste osas (kõlab kriipilt, ma tean) ja kui pere vanim liige samuti asub eutanaasiaradadele, siis lülib vaataja peas ilmselt ära, et nood kaks - küll alles äsja tutvunud - peaksid jõud ja teadmised ühendama. Üllatuslikult ei juhtu see aga sel viisil, mida vaataja oodata võiks.
Lõpp on üldse mõneti järsk ja ootamatu, seda muidugi õigustatult.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar