26 märts 2018

Õnnenumber 7, ehk JUUR

Mõnusalt rustikaalselt rebitud leivakäntsakad, maitsevad nagu lapsepõlv ja päikeselised aasad, kus leib pihus joostud sai

Vaikselt olen siin toibumas meeliülendavast, ent ka ränkraskest katsumusest. Neljapäeva kaunis sombusel õhtul realiseerisime ühe armsa pulmakingi, kui läksime JUUR Restosse 7-käigulist menüüd nautima. Seitse käiku on paras katsumus, seda isegi väiksemate koguste juures. Asja ei teinud kergemaks ka imemaitsev oma maja leib. Ja nagu sellest veel vähe oleks - kui sain endamisi mõeldud, et nüüd aitab, nüüd rohkem leiba ei söö -, siis tuli neiu uue ja kuuma leivaga, mille lõhn tuli kaks meetrit eespool, ja mina andsin taas kiusatusele järgi. 
Toidud toitudeks, aga iga roa juurde käisid ka valitud joogid. Nii et...

Väga omanäoline leivamääre. Näeb välja kui vaalarasv või muu säherdune kahtlane kraam, aga maitseb oi-oi kui hästi.


Kokapoolseks tervituseks laekus mingisugune kalakrõps võiTOLMUga (tuli ära see tolm, eks ole :). Nagu te isegi aru saate, ei olnud ma lauda saabuvate toitude puhul innukalt pliiatsi-paberiga ootamas, et kõike üles kirjutada, isegi pildiklõpsudega oli probleeme. Igatahes võitolm on midagi tõeliselt patuselt head. Ebamaine kooslus heast maitsest ja erilisest tekstuurist.

Pärast šampanjat, leiba ja kalakrõpsu oli mul natukue juba selline tunne, et kõht hakkab täis saama...
Aga vara veel - aeg on esimeseks käiguks.


Õrnsoola siig ühes - jah, seened ja kalamari ja soolarohi olid head, marineeritud sibulaga on mul isiklik teema - mädarõikajäätisega oli midagi sellist, mida võinuks hoolimata täiskõhust terve taldrikutäie pintslisse pista. Mädarõigas erinevate määrete ja vahtude näol on hakanud minu kodumenüüsse alles viimastel aastatel jõudma, seega oli üks mädarõikajäätis vägagi minu jaoks. Roa juurde kuuluv mädarõikaviin oli samuti uudne kogemus, aga sedavõrd maitsev, et minusugune viinaleige inimene limpsis lõpuks huuli.
/mul on karvane tunne, et see postitus venib kole pikaks..../



Teise käigu Koplimäe rukkipuder küttis meie ootusärevuse sajaga üles. Ma kahtlustan, et olen elu jooksul ehk paaril korral saanud rukkijahust putru, ent kindlasti mitte rukkiteradest. Mõnusalt krõmpsud terad sidus kreemjaks pudruks Kalamatsi kitsejuust. Väga hõrk suutäis, millele teravamat hapukust lisamas ebaküdooniamoos. Ja kuigi tekstuur oli juba niigi üllatuslik, siis mängulisust lisas veel ka plaksukruup (jah, keegi võiks popkorni asemel tõepooleest mängida kruubi vms, miks me just maisi peame ekspluateerima). Selle käigu juurde, kui mu mälu mind ei peta (ahaa, juba hakkab pihta, et ei mäleta, mida sõin ja jõin!) käis üks kaselehene õlu. See oli kolmas kord mu elus õlut juua. Tunnistan ausalt, et lõhn oli jumalik, maitse oli aga õlu mis õlu ja seega sain ma vaid poole klaasiga hakkama.
Nüüd unistan igal hommikul laua ääres rukkipudrust, teha pole veel söandanud, rikun veel kauni mälestuse ära :)


Kolmanda käigu hapendatud kaalikas lausa laulis krõmpsult hamba all. Kokku oli ta laulatatud mustsõstrakastme ja taas kitsejuustuga. Niimoodi võiks juba taimetoitlaseks hakata küll. Päevaks või paariks, eks ole. Selles osas, mida me selle käigu juurde jõime, lähevad meie mälestused lahku. Fakt on see, et umbes sellest käigust alatees oli suund veinidele... aga kas nüüd oli see hetk, mil meile pakuti marjaveini (rahvakeeli peedikat, ma meenutan noorematele lugejatele) või veel mitte, ei meenu hetkel enam.


Järgmiseks võttis sõna värske püük, sedapuhku tegemist tursaga, õrna ja suussulavaga. Sulas keelelt sõna otseses mõttes. Kõrval oli väga huvitav (marineeritud) juurseller ja ei puudunud ka tillitolm. Millist veini jõime, ärge küsige...
Ma ei hakka lisamagi, et kõht oli juba väga täis ja mõni muu kehaosa ka kergelt sumisemas. Vaatan, et mu niigi viletsad pildid muutuvad ka aina udusemaks....


Mitmes käik see nüüd ongi? Vist viies. Selle ette käis sobilikult maitsemeelte puhastaja-värskendaja, milleks oli mustasõstrasorbee (või sorbett, ma ei teagi, kumb õige on). See oli ise juba nii hea, et oleksin meeleldi selle desserdiks võtnud. Külm, hapukas, tummine, sõnaga särtsakas.
Põdra etteaste siis, peidetuna nisukrõpsu alla. Filee juurde ideaalselt passivad kergelt hapendatud marjad, koduselt tuttavad põldmarjad meenuvad veel tänagi. Nisukrõpsu peal laiutavad jänkukapsad tuletavad rõõmsalt meelde, et varsti-varsti on meie tund...


Kuues käik oli välja reklaamitud kui üllatus. Üllatus kujunes äärmiselt peediseks, aga kuna punapeeti söön ma praktiliselt üle päeva ja enda käekiri on juba kaunikesti tüütuks muutunud, siis oli meeldiv maitsevaheldus küll. Peet oli ahjus taevas teab kui mitu tundi küpsenud, pakun midagi kuue tunni ringi ja iga mõne aja tagant oli seda mopitud kas aroonia-või mustasõstramahlaga, või mõlemaga. Minu viga, ei mäleta. Kujutasin kohe elavalt ette, kuidas ma ise kodus seda nii mitu tundi küpsetaksin, köök mõnusat küpsepeedi aroomi täis, siis võtan igal täistunnil ahjust ja kukun pintseldama, ja näljased näod luuravad samal ajal köögiukse tagant.
Üks kahtlus on, et seda eelpool mainitet marjaveini pakuti just selle roa juures... Nii erilisest veinist ei saa ma muidugi kiiresti üle libiseda ja mainin kohe siinkohal ära, et selle märjukese pistis pudelisse kodumaine väiketootja Mamm&Frukt, kellel bravuurikas plaan Eestist veinimaa teha, just marja- ja puuviljaveinide maa. Tegelikult see tihkelt tummine mustasõstravein arooniaga maitses üllatavalt hästi, kuigi eks ta harjumatu ole. Niisama õhtu nautimiseks ma seda veel koju ei ostaks, aga hästi timmitud toiduduetis kõlab hästi.



Kuulge, aga lõpp juba paistab vaikselt! Nüüd vist on aeg magustoiduks, mille nimi pani taas südame kiiremini põksuma, nimelt leivahüüve ja kasekäsna jäätis. Pilt on jube vilets, ma tean, aga maitses taevalikult, eriti koos Jaanihanso jääsiidriga. Kasekäsnajäätise osas ei oska ma täna enam seda maitset kirjeldada, aga vähemasti ma tean, et see oli imeline. Koos leivahüübega süües kippus muidugi viimane peale jääma, aga jällegi see kreemjas hüüve ja samas jäätise jäisus kokku kõlasid hästi.


Pärast nelja tundi, seitset käiku, ohtraid üllatusi-vahepalu, šampanjat, viina, õlut, nelja veini, jääsiidrit tuli viimane üllatus - musta küüslaugu trühvlid. Kindlasti väga head, aga pärast sellist kestvat elamust juba veidi vaevaliselt tarbitavad.

Õhtule punkti panevat kohvi ja konjakit oodates tuli tütarlaps aga lauda... pokaalidega. Mu lõug vajus vist küll põlvedeni, sest kartsin halba. Tegelikkuses läks pokaali siiski kohv. Mida ma suurest austusest selle maja eriliste sortide ja veel erilisema rösti vastu jõin erandlikult mustalt ja suhkruta. Sain hakkama ja päris hea oli.

JUUR, nagu nimestki aimdub, püüab püsida juurte juures. Tooraine on vägagi kohalikku või siis vähemasti põhjamaist päritolu, ka valmistusviisid. Hapendamine, suitsutamine, marineerimine. Ei mingit liigset edvistamist eksootiliste ja teiselt poolt maakera raske vaevaga kohale veetud viljadega. Meie oma metsad, põllud ja veekogud on ka rikkad. Mulle selline suhtumine meeldib. Toit meeldis ka. Ja loomulikult kogu õhtu one-lady-show´d teinud tütarlaps, kes oli üle mõistuse armas ja vahva (kuigi me oleme heatahtlikud ja toredad kliendid, on meie huumoriga mõnikord keeruline kaasa tulla - tema sai hakkama!).

P.S. Müts maha ka nende vaprate trennihuntide ees, kes JUURe kõrgete akende tagant päevast päeva mööda siblivad trenni minna ja trennist tulla. Kuskil nurgataga asub ilmselt spordiklubi, sest pärast tööpäeva lõppu oli liikvel vaid spordikottidega tüüpe. Restorani akendest mööda trenni minna on nagu kannatusteraja läbimine, vähemalt minu jaoks oleks. K u i ma trennis käiks.

3 kommentaari:

  1. Õudne inimene! :) Nüüd on mul kõht tühi. Vastu ööd sedasi...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega mul endalgi on tänaseks juba kõht tühi :)

      Kustuta
  2. Oojaa, mul ka meeldib see kuidas nad seal kohalike juurikatega mängivad köögis. Olen saanud hirmus maitsvat peeti, aga see kaalikas kõlab ka intrigeerivalt.

    VastaKustuta