27 märts 2018

"Sink leiva vahel" Charles Bukowski


Alles see oli, kui Bukowski oli minu jaoks riiulitäis avastamata maad - millised lootused tulevikuks! "Sink leiva vahel" on niisiis teine katse alles. Kui ma loeksin sedasorti raamatuid paar tükki aastas, siis oleks see selline tubli keskmine tükk. Ei midagi vaimustavat, aga no suht tore lugeda, ikkagi puhas eksootika ju - näiliselt siiras sissevaade ühe koleda, ropusuise, labaste eluviisidega koll-mehe hingeellu. Aga liiga järjest ei maksa lugeda ausalt öeldes. Samuti ei tohiks Bukowskiga samasse seltskonda sattuda Sauter (kes ise Bukowskit tõlgibki), sest sellisel juhul muutub vaid tegevustiku geograafiline asukoht, kõik muu on üks ühele koopia. 
Ja lisaks ei tohiks Bukowskit kokku lasta ka Knausgaardiga (kuigi selles duellis jääb Knausgaard kindlalt peale), eriti kõnelaust raamatut Karl-Ove kolmanda osaga. Kuigi vahet on mitu aastakümmet, mandridki erinevad, aga muu on kõik samasse auku - üks sassis hingeeluga poiss, kes saab täie raha eest isa terrorit tunda, ja keda ka loodus pole eriliselt esteetilise välimusega õnnistanud. Ja siis valatakse lugeja üle kogu selle valu ja vaeva ja mõnituste ja solvangute ja sõprade ihalemise ja tüdrukute püüdmise ja kõige muuga, mis noortel poistel hingel. 

Üks väike tsitaat ka, mis näitab, et selle oma kaheksakümne aastaga pole mitte s...agi muutunud:

"Kuradi kommud jagaks kogu rikkuse laiali, mille nimel me oleme põlvkondade viisi tööd rabanud, mille nimel meie isad on rabanud ja nende isad enne neid. Kommud loobiksid kõik laiali - mustadele, pededele, kaltsakatele, mõrvaritele ja titenikkujatele, kes tänavatel jõlguvad!" 

Noh, väheke liialdatud muidugi, seda peab möönma, ja kommude asemel on nüüd sotsid need pahalased, aga te saate mu mõttest ehk aru.

P.S. Tekst (tõlge?) oli kuidagi robustselt lame ja üheülbaline...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar