25 aprill 2018

Jälle on üks mu hommikune sõber õhtale läinud


Kas nagu kellelgi need kohvimasinad ka üle kahe aasta vastu peavad? 
Mul on kohati tunne, et praktiliselt kord aastas pean ma jälle selle teema ette võtma, hakkama otsima ja valima seda üht ja õiget. Otsustama, kas seekord vana kooli kohvimasin, kapsel, automaat või midagi neljandat. Nende nelja vahel valikut ma ei peaks muidugi tegema, võiks ikka ühele tüübile truuks jääda, ent kui see on järjekordselt liiga kiiresti õhtale läinud, siis on selge, et mingi kahtluseuss jääb kripeldama ja teemasse (JÄLLE!) süvenedes lased peast kõik variandid läbi. 

Kui viimati see jama oli, siis ma tahtsin tegelikult kogu valikuprotsessi üles kirjutada. Et noh, ehk on järgmisel korral siis lihtsam, võtan vana teksti ette ja olen viie minutiga kohvimaailmas sees. No ei kirjutanud, kiire oli. Nüüd siis tuleb otsast peale hakata. 

Eelmisel, mis ka siin maal oli, läks toiteplokk, see oli Siemens. Hetkel ei mäleta enam põhjust. Võib-olla oli see otsapidi seotud tolle mälestusväärse korraga, mil mõni meist elektriga mängis, päikeselt võrku ja vastupidi (:D kõlab ju hästi, kuigi ebareaalne) ja siin lülitas nuppe. Tookord jäid paljud kodumasinad siiski "ellu", lõplikult igavikku läks ülikiire ja võimas veekeetja ja midagi oli agregaadiga, mis sooja tuppa annab. Aga kohvimasin - ei mäleta. Garantii oli igatahes läbi, aga remonti viisime. Või siis esmalt ikka diagnostikasse, ei mäleta, mis see maksis, vist paarikümne euro ringi. Diagnostika võttis mingi ropu aja ja tulemuseks oli, et remont läinuks maksma mingi kolmekohalise numbri. Nii jõudsimegi praeguse Saeco masinani.

Vahepeal oli ka linna vaja kohvimasinat. Kaunge kiusatus oli seesama täisautomaatne Saeco osta, teate ju küll, uue asja esimeses eufoorias :) Õnneks oli vasak ajupoolkera aktiivne ja võtsime 20-eurose kapslimasina. Masin on küll väike ja nunnu, hooldus kordades lihtsam, ent kapsleid peaks ostma kas ühest elektroonikapoest või siis mingilt veebisaidilt tellima. No see viimane täitsa toimib ja kui suurem kogus tellida, siis ei olegi sellega palju tüli. Lisaks olid nad viimasel korral pannud kasti kaasa meile mängukaardid (nagu nad teaksid, et me iga päev kaarte taome!)
Kahjuks ei ole kapslikohv minu jaoks. Olen pikalt kohvitaja, aga kapslimasinast tulnud jook kipub jube kiiresti jahtuma. Ma võin selle imepisikese portsjoni kaupa ju seda aina juurde lasta, aga pool mõnust on juba läinud. Maitseid on erinevaid, aga kokku on see kuidagi... lame. Nii et linnas olles on meil kohvid "eraldi kapis" :) Mina lasen vana head pätikohvi (nüüd olen veel Coffee People´i ahvatleva maailma avastanud), teinepool kapslikohvi.

Saeco sai meie perre hoole ja armastusega vastu võetud. Elektriga enam majas ei mängita. Katlakivist puhastan. Vahel silitan ja ajan juttugi. Ja kuigi mu moto on, et manuaalid on nõrkadele, siis tunnistan ausalt, seekord olen igal puhastusel võtnud juhendi ette, ajanud näpuga järge. Õudselt korralik olnud. 

Eile õhtul lendas ikkagi vastu taevast. Puhastusprotsessi lõpuminutitel, loputuse ajal. Tegi viimase surmakorina ja viskas ekraani pimedaks. Pahaendeline vaikus laskus me peale. Õrn aroom masina juures viitas järjekordselt toiteplokile. Jalgu enam alla ei võta. 

Täna hommikul ei võtnud jalgu alla enam ka mina. Korra aastas, mingis meeltesegadushoos, ma proovin elada mõnda aega ilma kohvita. Enamasti päädib see sellega, et ma vajun keskpäeaks kossti kokku ja olen ülejäänud päeva nagu uimane porikärbes. Või siis annan alla ja teen ikkagi oma hommikukohvi... lihtsalt keskpäeval :) Tänahommikune jama oli aga selles, et kuidas teha kohvi? Mul on pime masin ja pakk kohviube. Iseenesest on mul siin ka presskann olemas. Puhkemajas on olemas tavaline filterkohvikann. Kohvipuru kahe maja peale aga ei grammigi. Või siiski, vanas majas paar grammi oli küll eelmisest hooajast jäänud, aga seal olid hiired peremehetsenud (huvitav, kas nad on nüüdseks kohvi üledoosi surnud? Või hüperaktiivsed?). Vist on vaja kohviveski hankida. 

Mulle aitab, lähen mandrile ära.

Kui teist mõni viitsib, siis võiks siia kirjutada, mis masin ja kui kaua teil on vastu pidanud? Ja millist erikohtlemist olete talle võimaldanud :)?

24 aprill 2018

"Durrellid Korful" Michael Haag

Poolkogemata on see raamat kergeks eelmänguks septembrikuisele Korfu reisile. Tõsi, ega see olegi kuigivõrd reisijuhi või -kirjana kasutatav, pigem on see siiski puhtalt ühe konkreetse perekonna konkreetse eluperioodi võrdlemisi faktirikas ülevaade, pikituna ohtrate päeviku- ja kirjavahetuse katkete ning asjaosaliste endi meenutuste ja mälestustega. Lugeja saab veidi aimu pere eelnevast India-perioodist, neid tabanud isiklikust tragöödiast ja siis Saatuse naeratusest Korfu näol.

Ma saan aru, et kõik Gerald Durrelli ja "Minu pere ja muud loomad" austajad on seda raamatut lugedes õnnetipul. Ent ärgem olgem nii pinnalised! Ka mina, kes ma Geraldist suuremat ei hooli, olen sellest lektüürist eufoorias. Esiteks, 1930ndad, eks ole :) Kui mind on millegagi võimalik hoobilt jalust niita, siis on see just see periood. Selle ajastu olustiku kirjeldustesse suudan ma viimse rakuni sisse minna. Aastanumber üksi ei määra muidugi midagi, eks see rohkem ikka tolleaegsete hedonistlike boheemlaste ja loomeinimeste elu on, mis mind hullutab. Kolmekümnendate Korfu muidugi ei pakkunud päris sedalaadi luksust nagu näiteks Prantsuse Rivieral kunstnikud ja kirjanikud nautisid või absindist läbi imbunud Pariisi seltskonna seikluseid, Korfu nautlemine oli pigem... ütleme naturalistlikum. Siin ei ole tooniandvad peened lokaalid, tantsuõhtud vms, oh ei, siin on raskesti läbitavad teed ja rajad, alasti ujumiseks (pagan, ma peaks ikka õppima ujuma!) ja päevitamiseks kui loodud kõrvalised abajad, kõik see hullumeelne floora ja fauna, ekstsentrilised kohalikud tegelased ja brittide ülemvõimu jäänukid, lämbed õhtud, mil söögilaud ja toolid koliti pooleldi vette... 

Teiseks vaimustuse põhjuseks on Lawrence Durrell. Siit saab päris kenakese ülevaate Larry kirjanikutee algusest, mõjutajatest, inspiratsioonist. Ja loomeinimeste loodud võluilmast kuis siis teisiti :) Selle viimase kohta on vist küll rohkem fakte toodud Geraldi näite varal, kuid ega Larrygi sest patust puhas olnud. Või mis patt see ikka on, eks iga looja võib tõde omatahtsi väänata. Nagu ütleb ka vennaskirjanike õde Margo, ta ei usalda kirjanikke, eks elu õpetas teda selles osas korralikult.

P.S. Lastekasvatuspuritaanidele ei soovita!

22 aprill 2018

"Minu Madeira. Atlandi pärl" Marita Tambelt


Madeira on rippunud mul kusagil viisaastakuplaanides, ent pärast kõnealuse raamatu lugemist ma ei teagi, kas enam tahan sinna minna :) Mis näitab, et ilmselgelt on autor maalinud tõese pildi, eks ole :))) Ilmad on seal liiga temperamentsed, sama hästi võin ma siis ju Hiiumaal olla, kus ka lõõskav päike, piitsutav vihm ja tormituuled vahelduvad minutitega. 

Vesi on ujumiseks võrdlemisi külm (räägib vana ujuja onju :D), lisaks on vette minemiseks pooleldi kunstlikud, pooleldi looduslikud järsud nö basseinid. Ma nägin juba Maltal kui enesetapjalikud need on, nii et aitäh, aga jätan vahele. Musta liivaga randa ma ka ei taha ja selle meduusilaadse tegelase kombitsatesse ei soovi ka takerduda. 

Lisaks on seal jõhkrad mäed, kus autor muudkui matkas ja matkas ja siis jälle matkas. Sport on saatnast, matkad väsitavad ja üleval pidevalt niiske, tuuline ja märg ja külm - Mae puhul ei tule selline jama kõne allagi! 

See eelnev oli nüüd minu tõene pilt Madeirast :) Tegelikult tahtsin ma aga seda öelda, et aeg-ajalt uuritakse kooli kohustuslikvabatahtliku kirjandusega seoses, et millist Minukat lugeda. Ja vot selle Madeira paneks ma rõõmsalt sinna nimekirja. Mitmel põhjusel. Loomulikult on kirjutajaks noor tütarlaps ja sobivalt tegemist pärast lõpetamist vabaks võetud aastaga. Lisaks suhteliin isiklikus plaanis. Lihtne ja ülevaatlik lugu, kuidas noored tutvuvad, proovitakse kooselu, kui palju on selles multikulti suhtes head, ent ka valupunktid ei jää tekkimata. Põhimõtteliselt jätab tütarlaps ju oma kodumaa, tugisüsteemi pere-sõprade-sugulaste näol, teeb pausi karjääriredelil liikumises, samas kui meestüübi elu jätkub mugavalt sissetallatud rööbastes. Õnneks on neiu algusest peale täiesti adekvaatne ja annab endale aru, et see on ajutine, lihtsalt üks aastane seiklus võõrsil, enese proovilepanek.

P.S. Madeirale mitte minemiseks on veel üks kaalukas (sic!) põhjus - pelgalt siinsete kirjelduste põhjal võiksin ma juba ette mürki võtta, et minu menüüs oleksid kolm korda päevas need küüslauguvõiga soojad kuklid. Ma ei tea, millised need välja näevad, ent kirjeldused olid äärmiselt apetiitsed. Oo, ja siis veel need "väiksed prantslannad", mis juba Portugalis mu lemmikuteks said, need on Madeiral ka menüüs.

21 aprill 2018

Vares kinnisvaraarendajana

Kakk ei tule vist ka tänavu terrassi kohale männi otsa tagasi. Tema otsus.
Ent ega asjata ei öelda, et loodus tühja kohta ei salli - täna hommikul ärkasin sootuks teistsuguste häälte peale. Esiotsa kõlas nagu keegi koputaks välisuksele, kõrvu teritades oli viimaks siiski aru saada, et nõudlikult lärmakas ja ühtlane toksimine tuleb keramaja katuselt, nii paljukest kui seda üldse on ümaral vormil. Kestis see kahtlaselt kaua, kauem kui mõne uudishimuliku linnukese jalutusretk võiks kesta. Tegevus oli tavatult vilgas, millest võis välja lugeda, et aktiivseid tegelasi on rohkem kui üks. 
Kevadel pannakse ikka leibu ühte kappi, ent on´s neid siis just sellise kolinaga ja plekist kattematerjali alla tarvis panna?!
Kui mööda keramaja külgi hakkas, ilmselt tänu tänastele tormituultele, pudenema oksaraokesi, oli selge, et käib tõsine kinnisvaraarendus. Meie valjuhäälne jutukõmin ja raske samm peletasid ehitusmeistrid küll viivuks närviliselt lendu, kuid hetke pärast trügisid nad juba tagasi. Mõne haruldase või eriliselt kauni linnuliigi asemel oli tegemist kõige lihtlabasemate varestega. Kuni ma teise korruse akna all sõjakalt kätega vehkides seisin, hoidsid nad siiski viisakasse kaugusse. Või peletas neid pigem paljas valge naine? Saab näha, kas ma ka homme varahommikul pean seal võimlema. 




Igaks juhuks täpsustan, et video on illustratiivne ega ole seotud eelpool mainitet konkreetse kinnisvaraarendajaga.

20 aprill 2018

Eilseid mõtteid, ehk Mariliisi "Minu Fidži"

"Minu Fidži. Paradiisi varjud" Mariliis Alev

Eile sai Viru Keskuse Rahva Raamatus üks lapsuke teele saadetud. Õigupoolest on see ikka rohkem Mariliisi lapsuke, aga need toimetatud raamatud jäävad ikka kuidagi südame külge kinni. Üks osa, see nähtav ja jääv, on raamatus olev lugu ise, ent kui lisada siia vahetatud meilid ja töö käigus faili siginevad kommentaarid (nii ajutised, nii isiklikud ja sageli hirmus naljakad), siis on see teise inimese saba ja sarvedega (mõnigi kala sai siin raamatus saba ja sarvedega küpsetatud :D) omaks võtmine. Kui meilid lakkavad ja puhas tekst trükikotta liigub, siis jääb... tühjus.

Aga edasi rõõmsamalt. "Minu Fidži" liigitaksin ma arenguloo alla, ühtlasi on see omamoodi vaheetapp. Autor ei ole enam äsja koolipingist tulnud ja naiivses vaimustuses, kuid ta ei ole ka veel (raamatus aset leidva reisi ajal igatahes) paika settinud ja letargilisse argirutiini langenu. On sisse- ja väljapoole vaatamise, on otsimise aeg. Midagi hakkab selgeks saama, midagi ootab veel avastamist. Reisimine ja vabadus on äge, aga on ka tõmme juurte juurde, et oleks midagi püsivat, jäävat, mingi aluspõhi, millele tulevikku ehitada. Seda teekonda oli põnev kõrvalt jälgida.

See eelnev puudutas nüüd autorit, aga mida me Fidžist teada saame? Kuidas on elada maailma päris-päris serva peal. Millised on paradiisi varjud. Milles peitub õnn. Kuidas joonistada lille. Mis on eriti hea auhind spordipäeva võidu puhul. Kustkohast leida (ajutiseks pruukimiseks) head meest. Kuidas valmistada käepäraste vahenditega maitsvat kala. Või kookoseveini. Ja kui kihvt on fidži keel. 

Fidži-raamatu epiloog tõmbab mul  silmad niiskeks aga siiani, ka praegu ei-tea-mitmendat korda üle lugedes. Ilusa inimese ilus lugu, sõnaga :)


Vallatud tüdrukud (eriti vallatud on nad ilma mikrofonita) 

Mariliis on hea vestja ja Fidži saared on põnevalt eksootilised, nii et kutsuge ta endale külla rääkima.

19 aprill 2018

Hiiu glamuur, ehk higi, verd ja pisaraid tänu metsanotsudele



Ühtlasi võivad kõik huvilised end juba järgmiseks aastaks samasugusesse töölaagrisse kirja panna :) Hoiate trenni ja jõusaali pealt raha kokku ja teete midagi kasulikku ka.

18 aprill 2018

"Minu Pärnu" Piret Tali


Palju segaseid tundeid lugedes...
Suurim kiitus: poeetiline keel, sõnadega maalitud kaunid pildid, mida lihtne silme ette manada. Sulnid, kergelt arhailise mekiga sõnad, mida keelel veeretada. Seda poolt raamatust nautisin ma kõigi oma meeltega. Sõjaeelsed kirjeldused kuurortlinnast ja sealsest seltsielust ilmselgelt minu jaoks maiuspala. Igipõline vastasseis kohalikud vs suvitajad, argipäev vs puhkus, hooaeg vs talv panid mu südame kiiremini põksuma - ikka need paralleelid Hiiumaga eks ole :) See oli just see, mida ma "Minu Pärnust" eelnevalt ka ootasin. Hoogu küttis üles muidugi ka särtsakas ja äärmiselt teemakohane raamatuesitlus märtsikuises Tallinnas.

Minu nurin kuulub peamiselt  kordustele ja ajakirjandusest nopitud varasematele lugudele. Ma mõistan seda dilemmat, mis tekib, kui sa oled millestki midagi juba varem kirjutanud ja ilmutanud, et miks seda siis uuesti üle või läbi kirjutada. Aga nende lugude puhul tahavad traagelniidid siiski paistma jääda, vajaka jääb sujuvatest üleminekutest. Selle häda vastu ei ole lihtsat rohtu kahjuks. Häirivalt palju oli ka korduseid, mõnel korral lausa järjestikes lõikudes, oleks tahtnud natuke kääridel käia lasta... Samas, mõeldes, et tegemist on tõelise suveraamatuga, mida puhkusel olles väikeste ja kaootiliste ampsudega maitsta, siis võib neist ehk mööda vaadata.

Ühest huvitavast tundest tahaksin siiski veel kirjutada, mille tekkepõhjustest ma hästi aru ei saanud - see piiritu, lõputu nukrus, mis mul, eriti raamatu esimeses pooles, muudkui kurku pitsitas. Oli ju ka helgemaid momente, lõbusaid seiku ja naljakaid inimesi, ent ometi heljus kõige kohal mingi põhjatu kurbus. Keegi väitis ka esitlusel, et tema nuttis lugedes, ent tema oli vististi ka autori isiklik tuttav, lisaks võis tal olla Pärnuga mingi oma side, nii arvasin ma tookord. Nüüd aga, mil ma ise uinusin mitmel õhtul rusuva tunde ja masendusega, olin ma segaduses. Võib-olla moodustus see emotsionaalne madalseis mitmetest pisiasjadest: palju surma, mahajäetust, kaduvust... Seda nii inimeste, hoonete, sündmuste, traditsioonide, kas või kohvikutoitude kvaliteedi languse jms näol. Lugedes ei näi see tooniandev olevat, aga alateadlikult mõjutab. 
Jeerum, mul hakkab neid ridu kirjutades jälle nii kurb, et mine või kadakate vahele nutma.

Teemakohaseid (Piret nimelt kirjutab kurgilõhnalisest meritindist ja mul olid ka mõned säherdused tegelased ämbrisse sattunud) ja päevakajalisi pildikesi ka:







16 aprill 2018

Hull Tartu

Kevad on käes, kas teate? Ja seepärast muutuvad siinsed jutud harvaks, lühikeseks ja konkreetseks. Lõpp talvisele mokalaadale!

Et siis Tartu võlus mind esmakordselt. Nagu väljamaal. Raekoja platsil sumisevad välikohvikud. Kuldselt helkivad tolmukübemed päikesesäras lendlemas. Palju karvaseid ja sulelisi.

 Kahjuks ei ole ma muidugi esimene, kes Tartust vaimustusse sattunud, seda näitas ka Tartu hotellide hinnatase (ja see ei olnud isegi veel Maamessi nädalavahetus!). Hind hinnaks, aga kõikse hullem, et isegi nende kohutavate hindadega ei olnud konkreetseks nädalavahetuseks enam mitmesse hotelli tube saada. Omaette teema veel see, et lisavoodiga olid mitmel pool keerulised lood, seega oleks pidanud elu õiekese eraldi tuppa panema. Ja seda kõike sama raha eest, mille eest oleks võinud kahekesi Egiptimaa 5* hotellis "kõik hinnas" paketi võtta, sealhulgas loomulikult ka lennupiletid, transfeer ja ohtralt aktiviteete. 

Ma pidin hädaga võtma külaliskorteri (see-eest võisin näiteks Lydiat aknast vaadata nii palju kui süda lustis). Korter oli muidugi aus, asukoht otse raekoja platsis, läbi kahe korruse ja kõik tarvilik kenaks nädalalõpuks olemas, ja seda kõigest 160 euro eest (720 euro ja 440 euro asemel, mida minu kaks esimest valitud hotelli oleksid küsinud). 

AHHAA keskus oli laupäevane kindel plaan. Muidugi ma vaimustusin sellest. Ilmselgelt peaks sinna terve päeva varuma, mina nii vastupidav ei olnud ja kulusin rutem läbi. Kaks tähelepanekut.




Kuigi turunduse poolelt peab vist AHHAAle kiidusõnu jaguma, sest lätlasi oli seal küll bussitäite kaupa, sekka ka soome- ja venekeelseid tegelasi, siis natuke pahasti oli, et ühe atraktsiooni juures oli ingliskeelne neiu juhendamas (lätlanna vist, sest hiljem juhendas ta juba ees fuajees üht lätlaste turismigruppi). Mõistan igati keskuse vajadust lätikeelsete töötajate järele, kuid nende rakendamist peaks siis hoolikamalt valima, igatahes ei klapi ingliskeelne juhendamine ju 10aastase puhul, kelle sõnavara kindlasti veel piisav pole (nt selle mäesuusaatribuudi juures). Võib-olla oli see erandlik olukord muidugi ja sel juhul on mu pigi-vigi mõttetu, eks :)

Minu eriline sümpaatia kuulub aga teadusteatrile. Konkreetsemalt väisasime akustika-teemalist, mille viis läbi kodanik nimega Erik. Lust kuulata ja vaadata. Oleks mu ajal nii kirgliselt keegi füssi lahti seletanud, mul oleks sellega märksa lähedasem suhe. Tõsi, eks sellele etendusele andiskõvasti juurde ka üks intelligentaktiivne nii umbes 7aastane poisslaps nimega Timur, kelle küsimused-soovitused-ettepanekud olid sama humoorikad kui juhendajal endal. Kolmandik etendusest hoidis ta kätt püsti, sest tal oli ilmselgelt suur mure südamel. Seda kätt paraku ei märgatud ja siis pidi ta ühel pausihetkel ise vahele küsima: "Ma ei tea, kas praegu on õige aeg küsida, aga kas sa olid "Rakett 69-s?" Kui ta sai jaatava vastuse, siis rahunes pisut, kuigi tema teravmeelseid tähelepanekuid kuulis auditoorium veel nii mõnelgi korral.

Ah jaa, lisamärkusena, et teadusteater tundus ka võrdlemisi pisikestele sobivat (paukude jms korral hoiatatakse publikut), aga näiteks planetaarium väga väikestele vist ei sobi, pigem huvitav neile, kes kooliprogrammis juba teemat nuusutanud. Lisaks hakkab vahepeal pea ringi käima :) Eelkooliealistele oleks Lottemaa oma sobivam. Aga see on minu subjektiivne hinnang.


Pärast ohtrat tarkuse ammutamist oli sobiv hetk V Spas end sirakile visata. Hoolega varjatud sissepääsuga spaa, peab mainima. Esmalt ei leia hotelli sissepääsu ja kui siis selle leiad, selgub üllatuslikult, et see polegi õige koht veekeskusesse sisenemiseks. Elementaarne, Watson.

Spaa mulle üllatuslikult isegi meeldis, kuigi kaubanduskeskuse katus ei kõla esimese hooga kuigi atraktiivselt ja natuke jahe oli seal ka. Isiklikult leian, et piisab täiesti veekeskuse piletist, saunamaailma eraldi juurde ostmine ei andnud elamusele kuigivõrd juurde. Basseine ja nende erinevaid mulistamisnurki on piisavalt, lebolaid samuti, mõned saunad, hea joogi-söögibaar, õues kitsuke ala... pime saunamaailmaurg polnud tarvilik. Soolamaailma ei võtnud tervislikel põhjustel, seega seda ei tea kommenteerida. 

Pikka juttu ei pidanud tulema, nii et krousin nüüd suu kokku :)
P.S. Tallinn-Tartu-Viljandi-Pärnu-Haapsalu-Soonlepa-ringi lõppvaatusest ka siia üks ebakvaliteetne klipike.




12 aprill 2018

"Pool kollast päikest" Chimamanda Ngozi Adichie

Ma lähenesin raamatule võrdlemisi ettevaatlikult, sest olgem ausad, Nigeeria autoreid ei tõlgita maakeelde just iga nädal ja noh... eks see Nigeeria ju natuke paneb ka naha kuidagi kihelema ja tekitab ebamugavustunnet. Aga see raamat siiski haarab esimesest leheküljest lugeja oma lummusesse. Mingi eriline voolavus ja jutustamisoskus, nii et sa loed ja ahmid ja kannad raamatut nagu kass poegi linna mööda kaasas. Ma lugesin praamil, ma lugesin poepraklas, ujula ees oodates, sõnaga igal vabal momendil oli raamat käeulatuses.

Minu jaoks avanes täiesti uus ja tundmatu maa, rahvakild, kelle nime ma küll kuulnud olen, aga maakraadile paigutada ei osanuks - ibod või igbod. Raamatu tegevus toimub 1960ndate alguses ja lõpus, autor on kasutanud minu maiuspala - ajalisi hüppeid (lineaarselt kulgevad lood on teadupärast minu sümpaatia väga harva pälvinud). Selle lühikese perioodiga maalitakse lugejale põhjalik pilt igbodest, nende unistusest iseseisvusele, elust maal ja linnas, intellektuaalide ja maainimeste uskumustest, loomulikult ka valusast vastasseisust hausade ja jorubadega. Üle 500 lehe ladusat lugu, sõnadega maalitud pilte, hingekriipivaid inimsuhteid. Aafrika lood on alati kuidagi... sisult suured.

Lugu algab suurelt ja ilusalt nagu nii sageli, ideaalidest pungil ja võitlusvalmid ülikoolilinna ärksad professorid, aatelised vestlused ja aktiivne seltsielu. Ja siis hakkab pikk-pikk langus, kuni kõige koledamate sõjapiltideni välja. Ent lugemist kartma ei pea, sest nagu ikka, oskavad inimesed ka kõige suuremas hädaorus leida mõne lootustandva päikesekiire. Biafra vabariigi eluiga ei olnud kahjuks küll eriti pikk...
Puhas nauding esimesest viimase leheküljeni, väga võimas. 


09 aprill 2018

Kevadine linnuke

Hurraaderii-hurraaderaa! Järjekordne Minu-sarja (rohe)linnuke on pesast välja lendamas :) Vahva Mariliis kirjutas ja minu tagasihoidlik isik lükkas õrnalt takka.
Esitlus juba järgmisel nädalal - ole kohal või sind pole olemas!




Neljapäeval, 19. aprillil kell 17.30 esitleme Viru keskuse Rahva Raamatus Mariliis Alevi "Minu Fidžit".

Autorit küsitlevad raamatu toimetaja ja kirjanik Mae Lender ning "Minu Okeaania" autor Lembe Mõttus.
Esitluspäeval on raamat esitluspoes müügil 10% soodsama hinnaga.



Autor kirjutab: "Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.
Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.
Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…"

08 aprill 2018

"Elu aluspüksata. Ühe räppari rännud Kagu-Aasias" Pok

Ma klõpsu ajaks panin siiski viisakusest aluspesu selga. Austa autorit, on minu moto!

Ma ei tea, kust alustada, seega ma alustan ikkagi algusest as usually.

Punkt ÜKS. Mulle hullult meeldib see pealkiri ja põhimõtteliselt olen ma kadedusest rohelilla, sest sellist pealkirja oleksin ma tegelikult endale tahtnud. Rääkimata sellest, et see sobiks kui rusikas silmaauku mu järgmisele raamatule, kuhu ma seda teemat juba sissegi kirjutasin.  Nüüd ma pean midagi muud välja mõtlema ja see nörritab ikka kõvasti (hoidku nüüd autor alt, ma materdan ju ta raamatu maatasa :D)

Punkt KAKS. Mulle meeldis praktiliselt kogu kujundus, ainult kaanel pealkirja üle võiks norida, sest see ei pääse üldse löögile (mistõttu raamatupoes ma seda raamatut ei teaks haarata, mõjub veidi nagu särtsakal oranžil taustal suvaline sigri-migri). Formaadi üle on samuti rõõm, sest ma talun halvasti neid suureformaadilisi, kõvakaanelisi ja pooleldi juba fotoalbumiks kujundatud reisiraamatuid. Fotoalbum võib ju olla tore mõte raamaturiiulit kaunistama, aga siis peaks ka tekst tasemel püsima, enamasti on aga tekst ikka reisiblogi tasemel ja siis kõrvale virutatakse suured ja läikivad klantspildid. Nagu siga ja kägu. Siinne kooslus toimis mõnusalt.

Punkt KOLM. Nüüd ikka sisust ka, eks ole. Tunnistan puhtsüdamlikult üles, et alguses vajus mul ikka lõug rinnuni, kui sain aru, et sellesse pisikesse raamatusse on püütud haarata õige mitu riiki. Teades, milline vana reisikirjanduse fanaatik ma olen, siis on sedalaadi kombod mu jaoks tavaliselt täielik surm. Enamasti olen sellised raamatud teinud maha, sest mitut riiki hõlmava reisiraamatu puhul püütakse rääkida kõigest, aga tegelikult ei räägita lõppeks õieti millestki ja mina kui lugeja jään lihtsalt tühjade pihkudega. Ajab ju närvi? Lisaks langevad pea kõik autorid sel puhul vanasse tuttavasse püünisesse, kus kogu reisikiri koosnebki vaid ühest punktist teise rändamisest ja öömajast öömajasse liikumisest. Kui ma praegu neid ridu kirjutan, siis mulle muidugi meenub, et seda esines ka kõnealuses raamatus ju palju, ent kuidagi juhtus, et see ei häirinud mind karvavõrdki, ei muutunud tüütuks. Kuidagi nauditavalt oli see lahendatud. Võib-olla hinnatasemele ei oleks pidanud nii palju rõhku panema - aasta või paar pärast reisi tundub see praktiline, aga mõeldes, et raamatut loetakse ehk ka aegu hiljem, siis pole ilmselt selle teadmisega midagi peale hakata. Ku üldse, siis vaid vihastada, et f... küll, mingil aastal mingi dude sai Koh Rongil kümne taalaga öömaja, aga mina pean nüüd sota välja käima. 
Järgmine ohtlik lõks on faktid, mis maha viksitud entsüklopeediast - ma leian need huvi korral ka ise. Siin need õnneks puudusid, samas vajalikel kohtadel elementaarsed detailid olid olemas. Väga hästi lahendatud, ma leian.

Punkt NELI. Lopsakalt mahlane tekst. Saan aru, et nõrgema närvikavaga tegelastele ei pruugi see hästi passida. Aga reisikirjandus peabki olema kerge ja rikas. Au ja kiitus muidugi ka keeletoimetajale, kes on söödavas kastmes suutnud kõik erikeelsed vandesõnad, roppused ja slängi lugejale serveerida. Tegelikult ärge kartke, ega siin midagi väga siivutut ei olnud. Muide, isegi mind, vanainimest, hariti - sain uue väljendi võrra rikkamaks ja nüüd praktiseerin seda igal võimalusel. Ah et mis see on? Õhetades kui ladvaõun, võin selle ju öelda, kuigi n i i m o o d i  kontekstiväliselt ei ütle see ilmselt võhikule endiselt midagi :D No ikka see "mõmmide" teema (pühendusega J-le ja L-le).

Punkt VIIS. Pok on moodne poiss ja on raamatu lõppu lisanud ka mõned videoklippide QR-koodid. Aga võite ka vanamoodsalt (nagu mina!) minna ja juutuubida väheke Varraku kanalil. Enamasti jätavad mind kõik viited heli- ja videofailidele suht külmaks, aga seekord ma isegi käisin ja vaatasin ka. Ikka tore ju.

Punkt KUUS. Kes mind tunneb, see juba teab, mis on iga reisisihtkoha valikul mu esimene küsimus: ämblikud. Kes mind tunneb, see juba teab, mis on iga reisiraamatu valimisel mu esimene mure: ämblikupildid. Teistele minusugustele võin kohe rahustuseks öelda, et selles raamatus ei ole ühelgi fotol neid tegelasi (vähemasti ei ole nad arvestatavas mõõtkavas, võib-olla salaja mõne oksarao varjus mõni teeb mulle silma). Ma panen siia hoopis oma lemmiklõigu raamatust:

"Taas läbi Phnom Penhi põhjast lõunasse rannikulinna Sihanoukville´i poole sõites tegi buss peatuse nn Spidervillage´is ehk külas, kus kohalikud toituvad peamiselt tarantlitest või tarantlisuurustest ämblikest, Valmistada nad neid eriti hästi ei oska, kogu kokakunst piirdub õlis küpsetamisega, mis muudab karvaste jalgadega elukad küll krõmpsumaks, aga mitte eriti maitsvaks. Peamiselt turiste täis bussis olin ainuke, kes tundis elukate söömise vastu huvi.
Kui karvased ämblikujalad ja -keha olid enam-vähem maitsetud, kuid võikale välimusele vaatamata söödavad, siis pea hammustamine tekitas jälgi maitse tõttu peaaegu okserefleksi, kui valgune löga sealt välja voolas."
Sellise kauni lõiguga võiks ehk lõpetada :)

Pokile tahan ma muidugi ennekõike soovida õnne vinks-vonks raamatu puhul, aga ühtlasi panna ka südamele, et mees, arvesta, et iga tüüp peseb ikka oma trussarid (ma vihkan seda sõna ja just sellepärast seda siinkohal ka kasutan) ise, mitte ei tarvita selleks naist! Kui sa samas vaimus jätkad, siis sa võid lademes naislugejaid kaotada.


P.S. Tegelikult tahtsin veel seda öelda, et kui teil on mingi klišeelik kujutluspilt räpparitest ja nende suupruugist, siis antud juhul ei pea te seda pelgama. Autor suudab enamus ajast siiski täiesti adekvaatset, kohati suisa sümpaatset juttu vesta. No ma lihtsalt igaks juhuks hoiatan teid, mul endal olid küll alguses väiksed hirmud selles osas :)
P.P.S. Ma väga vabandan oma blogilugejate ees, kellele ma hiljuti pühalikult lubasin, et kahtlased teemad ja sama kahtlaste teemakäsitlusega raamatutega on lõpp... nii kaua ma siis suutsingi end viisakalt üleval pidada.

07 aprill 2018

"Eva"


Prantsaslikult riukalik film. Filmikeel on natuke hakitud ja katkendlik, mis mulle iseenesest meeldib, mõne ehk mitte. Vähemasti ei ole pikka uimerdamist ja kummi venitamist ja tempo on paigas.

Kinno meelitas mind otse loomulikult Isabelle Huppert ja kui lõpuni aus olla, siis sedapuhku olid kõik ülejäänud näitlejad mu jaoks võrdlemisi ebasümpaatsed. Mis ei kahandanud siiski filmielamust. Huppert isegi hakkab juba mulle naljakalt mõjuma - kaua võib see kesta, et üks vananev tädi sedasorti rolle kehastab? Muidugi meenub kohe eelmisest aastast "Elle". Olgu, seekord ei peksta ega vägistata teda, vaid ta ise plaksutab piitsa, aga siiski. Kui vana ta õigupoolest ongi? Seitse kümpi pole veel küll kukkunud, aga ega vist väga kaugel seegi verstapost ole. Vinge mutt noh.
Nii et kui teile meeldivad tuhmid ja jobud noored meespeaosalised ja nutikad vananevad naispeaosalised, siis see film kärab küll.

06 aprill 2018

"Presidendi lapsed" Mart Kivastik


Need on õudvanad lood, aga see-eest hästi vahvad. Kivastikuliselt humoorikad, seda esiteks. Mõnusad vahepalad teie igavatesse õhtutesse, kus te tiksute teleri ees vene nõidu vaadata.
Teiseks on tegemist tõsise nostalgialaksuga, sest halloo, mingid 90ndate seigad tunduvad  täiega eelmisest sajandist olevat. Ups, aga see oligi ju eelmine sajand. Ülepea tekkis mul küsimus, et kas tõesti kunagi avaldati trükimeedias nii pikki lugusid? Sest kui ma õigesti aru saan, siis on need üldiselt vist kõik varem ajakirjanduses ilmunud. Ma viimasel ajal hoian just sel põhjusel ajalehtedest-ajakirjadest eemale, et lugude pikkus kahaneb nagu kevadine lumi esimeste päikesekiirtega. Ma ei jõua veel loosse süvenema hakatagi, kui juba on viimnepunkt loo lõppu virutatud. 

Kultuuriloolist aspekti tahaksin muidugi ka rõhutada, sest igal lool on oma heeros, enamasti mõni kunsti- või kirjandusinimene, sekka ka teatritegelasi. Tõsi, suuresti on tegemist Tartu boheemlaskonnaga, seega kui te ise just seal ei pesitse, siis kinnitan teile, et see on veel omaette sootuks teine maailm. Tartu on nii omaette jube koht, et sellest lihtsalt peab lugema. 

Aga lugedes neid siinseid lugusid, tabasin end mõttelt, et Kivastiku peaks panema kuhugi kirjandus- või kultuurilooõpikusse lugusid vorpima (kui ta seda juba ei tee). Oleks minu ajal luuletajate ja kunstnike elu ja tegemised sedasi kokku võetud, ma oleks poole rohkem koolis käinud ja poole vähem poppi teinud. Samas kui mõtlema hakata... siinsetele lugudele annabki ju vürtsi Kivastiku isiklik touch, aga ilmselgelt ei ole Kivastik koos Koidulaga tina pannud või Wiiralti töid Revalisse viinud või näinud Juhan Liivi oma sõrme sauna külge kinni naelutamas, seega ei saa muidugi lõpuni kindel olla, et ta need mehed ja naised suureks oskaks kirjutada. 

Neil, kes juba praegu peavad kulkapoolset kunstnike ja kirjanike sponsoreerimist tarbetuks luksuseks, ma muidugi ei soovita seda raamatut lugeda - hoiatan, teie viha ja vaen võib särinal süttida. 

04 aprill 2018

"Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk" Stefan Torssell


Haige olemise juures on kõige toredam see, et siis loetakse sulle raamatut ette. Asi, mis mulle muidu tavaliselt ei meeldi, aga kui sul valutavad nii silmad, kõrvad, hambad ja üldse kõik kohad ja igast su kehaavausest ja -poorist pritsib vett ja tatti välja, siis on peris hea, et keegi loeb.

Aga raamatu kohta tahan ma tegelikult öelda lühidalt ainult mõnda asja. Esiteks, kui te ka olete varem mõnd Estoniat puudutanud raamatut lugenud (ja ilmselgelt ennast seaks vihastanud) ja lubanud seda enam mitte kunagi teha, siis nüüd on see koht, kus on aeg lubadust murda. See ei ole selline nagu need teised, oo ei. See lammutab päris korralikult, seda ma ütlen. Samas ei ole Torssell vist päris niisama sooja auru väljaajaja (nagu mõni isehakanud uuriv ajakirjanik varasemalt), vaid tema peaks olema endine Rootsi laevandusameti mingine asjapulk, seega natuke teab midagi. 

Teiseks. Rootsi ja rootslased võib Estonia juhtumi näitel väga kenasti kokku võtta. Kui mäda üks ühiskond, see on päris karm.

Kolmandaks. Isegi kui teid see teema ei huvita, siis tekst on hea, seda ma luban. Kõik on öeldud otse, aga mitte labaselt lapiti, vaid mingi omamoodi stiili- ja huumoritundega. 

Tasub proovimist, ma leian.

03 aprill 2018

"Autoportree naise ja hobusega" Mart Kivastik


Novellid, päris toredad. Vaatan, et erilise puändikusega Kivastik ei hiilga, seega selline lõppviimistlus nagu jääb ära, aga see ei morjenda mind kui lugejat karvavõrdki. On olemas nauditav õhustiku tabamine ja mingi sujuvus, ja see ongi hea.
Loomulikult oli mu lemmik esimene lugu, vist "Angeliki" - kui oleks olemas termin reisinovell, siis see see oleks. Kui teil on juba olemas mingi klišeelik arusaam loomeinimeste töö-õpitubadest, siis see vaid kinnistab seda :)
Veidi omamoodi kogemus oli mul looga "Õnn tuleb magades", sest ma ausalt öeldes ei mäletanudki, et ma sellenimelist filmi oleks käinud kinos vaatamas. Hakkasin siis süüdimatult lugema ja kuidagi vaikselt ujus silme ette fuurialik apteegi juhatajapreili Mari-Liis Lill, seejärel emalikult pehme ja lopsakas apteeker Katrin Pärn. Ka sasispäine Uukkivi ei jäänud olemata... Ainuke, keda ma ma silme ette manada ei suutnud, oli peategelane ise. Siis hammustasin läbi, et vist oli mingi film jah, aga Katariina Lauk-Sammul-Tamm-Unt ei tulnudki mälusoppidest ilma virtuaalse abikäeta välja.
Ah, toredad ja lihtsad lookesed. Vaimustusest kiljuma ei pane, aga vahelduseks lugeda ikka passivad.


02 aprill 2018

Põletavatest probleemidest


Gripi(laadse haiguse? Ega ma ju arstil pole käinud) tagajärjel horisontaali naelutatult lebades on olnud mahti nii mõndagi sisukat teha. Näiteks ohjeldamatult telerit vaadata (loe: pigem küll kuulata). Sellega seoses  kaks kolm neli tähelepanekut:

1) kas "Õnne 13" seriaalis on toimunud tugev paradigma muutus? Juhtus see ammu või on mingi värske teema sellega? Kui ma seda viimati nägin, siis see oli oma tuntud headuses ja kvaliteedis. Nüüd on tekkinud mingi kõrvalmaik, natuke sinna nende naljaseriaalide suunda, a la "Kellapid" või "Papad-mammad" või "Padjaklubi". Jah, Õnneka viimane osa oligi nagu vanainimeste "Padjaklubi", selline üle vindi keeratud ja  algklassijuntsudele naljakate naljadega. Stsenarist näikse muidu ikka sama olevat...

2) iga jumala kord, kui ma kõnnin Pirita mere ääres oma ringe, ma muidugi mõtlen Zuzule. Ainulaadne nähtus siiski meil siin, kas pole. See trikk, mis kesikud tegid Reidi teega oli nii vinge, et kuigi nad ei ole mulle sümpaatsed, siis selle lükke eest, kuis nad suutsid rohelised vaigistada, võtan ma oma nähtamatu mütsi küll nende ees maha! Isegi keskkonnaaktivistidel annab suu raha täis toppida, see on cool. Hiljuti just arutasime, et pole Zuzust tükil ajal miskit ka kuulda olnud, õige vaikselt "töötab", aga nähtavasti on ta tagasi oma liistude juurde pöördunud. Üks päev oli teda näha EASi ees hüppamas, nüüd siis teleris räpilahingus. O tempora, o mores...

3) tegelikult võiks sellest räpilahingust ka rääkida, kuigi ma kõiki saateid pole näinud. Segased tunded on mul sellega seoses. Natuke meeldib neid tekste kuulata, no et mida autorid on suutnud üles otsida ja riimi panna. Eks ta üks materdamine ole, suht otse ja lapiti, peent huumorit ja stiili sealt leida ei ole. Aga! Minu arvates oleks põnevam, kui vastase tekst oleks üllatus. Hetkel on ju aru saada, et tekstikirjutajad on omavahel koopereerunud, n-ö vastulaused on sisse kirjutatud. Sellest omakorda võib eeldada, et ka esitajad on teadlikud või vähemasti aimavad, mida nende kohta on välja kaevatud. Ei mingit põnevust. 

4) vaadates naljapäeva "Hommik Anuga" saates, kui veenvalt esines proua Talvik (tõeline näitlejameisterlikkus!) olematu salendava plaastri osas, tekkis mul suisa hirm, et kas kõik arstid suudavad nii veenvalt mille iganes kohta kõnelda. Päris karm. Nii võib mida iganes heausksele patsiendile kaela määrida.

01 aprill 2018

"Pimesi" Siri Hustvedt


Uimane, depressiivne, erilise arenguta, nõrk... Väheusutav, seda vist eelkõige.

Sellega võiksingi piirduda, aga kuna kuklas tiksus teadmine, et olen temalt kunagi midagi varemgi lugenud ja norrakaid ma juba loomuldasa kirjandusilmas armastan, siis asusin otsingutele. "Meesteta suvi" oli ilmselt mu meeltes, aga ei ole seegi mulle omal ajal lugemiselamust pakkunud. Järeldus: Hustvedt mahakandmisele!