24 aprill 2018

"Durrellid Korful" Michael Haag

Poolkogemata on see raamat kergeks eelmänguks septembrikuisele Korfu reisile. Tõsi, ega see olegi kuigivõrd reisijuhi või -kirjana kasutatav, pigem on see siiski puhtalt ühe konkreetse perekonna konkreetse eluperioodi võrdlemisi faktirikas ülevaade, pikituna ohtrate päeviku- ja kirjavahetuse katkete ning asjaosaliste endi meenutuste ja mälestustega. Lugeja saab veidi aimu pere eelnevast India-perioodist, neid tabanud isiklikust tragöödiast ja siis Saatuse naeratusest Korfu näol.

Ma saan aru, et kõik Gerald Durrelli ja "Minu pere ja muud loomad" austajad on seda raamatut lugedes õnnetipul. Ent ärgem olgem nii pinnalised! Ka mina, kes ma Geraldist suuremat ei hooli, olen sellest lektüürist eufoorias. Esiteks, 1930ndad, eks ole :) Kui mind on millegagi võimalik hoobilt jalust niita, siis on see just see periood. Selle ajastu olustiku kirjeldustesse suudan ma viimse rakuni sisse minna. Aastanumber üksi ei määra muidugi midagi, eks see rohkem ikka tolleaegsete hedonistlike boheemlaste ja loomeinimeste elu on, mis mind hullutab. Kolmekümnendate Korfu muidugi ei pakkunud päris sedalaadi luksust nagu näiteks Prantsuse Rivieral kunstnikud ja kirjanikud nautisid või absindist läbi imbunud Pariisi seltskonna seikluseid, Korfu nautlemine oli pigem... ütleme naturalistlikum. Siin ei ole tooniandvad peened lokaalid, tantsuõhtud vms, oh ei, siin on raskesti läbitavad teed ja rajad, alasti ujumiseks (pagan, ma peaks ikka õppima ujuma!) ja päevitamiseks kui loodud kõrvalised abajad, kõik see hullumeelne floora ja fauna, ekstsentrilised kohalikud tegelased ja brittide ülemvõimu jäänukid, lämbed õhtud, mil söögilaud ja toolid koliti pooleldi vette... 

Teiseks vaimustuse põhjuseks on Lawrence Durrell. Siit saab päris kenakese ülevaate Larry kirjanikutee algusest, mõjutajatest, inspiratsioonist. Ja loomeinimeste loodud võluilmast kuis siis teisiti :) Selle viimase kohta on vist küll rohkem fakte toodud Geraldi näite varal, kuid ega Larrygi sest patust puhas olnud. Või mis patt see ikka on, eks iga looja võib tõde omatahtsi väänata. Nagu ütleb ka vennaskirjanike õde Margo, ta ei usalda kirjanikke, eks elu õpetas teda selles osas korralikult.

P.S. Lastekasvatuspuritaanidele ei soovita!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar