20 aprill 2018

Eilseid mõtteid, ehk Mariliisi "Minu Fidži"

"Minu Fidži. Paradiisi varjud" Mariliis Alev

Eile sai Viru Keskuse Rahva Raamatus üks lapsuke teele saadetud. Õigupoolest on see ikka rohkem Mariliisi lapsuke, aga need toimetatud raamatud jäävad ikka kuidagi südame külge kinni. Üks osa, see nähtav ja jääv, on raamatus olev lugu ise, ent kui lisada siia vahetatud meilid ja töö käigus faili siginevad kommentaarid (nii ajutised, nii isiklikud ja sageli hirmus naljakad), siis on see teise inimese saba ja sarvedega (mõnigi kala sai siin raamatus saba ja sarvedega küpsetatud :D) omaks võtmine. Kui meilid lakkavad ja puhas tekst trükikotta liigub, siis jääb... tühjus.

Aga edasi rõõmsamalt. "Minu Fidži" liigitaksin ma arenguloo alla, ühtlasi on see omamoodi vaheetapp. Autor ei ole enam äsja koolipingist tulnud ja naiivses vaimustuses, kuid ta ei ole ka veel (raamatus aset leidva reisi ajal igatahes) paika settinud ja letargilisse argirutiini langenu. On sisse- ja väljapoole vaatamise, on otsimise aeg. Midagi hakkab selgeks saama, midagi ootab veel avastamist. Reisimine ja vabadus on äge, aga on ka tõmme juurte juurde, et oleks midagi püsivat, jäävat, mingi aluspõhi, millele tulevikku ehitada. Seda teekonda oli põnev kõrvalt jälgida.

See eelnev puudutas nüüd autorit, aga mida me Fidžist teada saame? Kuidas on elada maailma päris-päris serva peal. Millised on paradiisi varjud. Milles peitub õnn. Kuidas joonistada lille. Mis on eriti hea auhind spordipäeva võidu puhul. Kustkohast leida (ajutiseks pruukimiseks) head meest. Kuidas valmistada käepäraste vahenditega maitsvat kala. Või kookoseveini. Ja kui kihvt on fidži keel. 

Fidži-raamatu epiloog tõmbab mul  silmad niiskeks aga siiani, ka praegu ei-tea-mitmendat korda üle lugedes. Ilusa inimese ilus lugu, sõnaga :)


Vallatud tüdrukud (eriti vallatud on nad ilma mikrofonita) 

Mariliis on hea vestja ja Fidži saared on põnevalt eksootilised, nii et kutsuge ta endale külla rääkima.

1 kommentaar:

  1. Kas Eesti tuur ka tulemas? Haapsalu ootab!

    VastaKustuta