08 aprill 2018

"Elu aluspüksata. Ühe räppari rännud Kagu-Aasias" Pok

Ma klõpsu ajaks panin siiski viisakusest aluspesu selga. Austa autorit, on minu moto!

Ma ei tea, kust alustada, seega ma alustan ikkagi algusest as usually.

Punkt ÜKS. Mulle hullult meeldib see pealkiri ja põhimõtteliselt olen ma kadedusest rohelilla, sest sellist pealkirja oleksin ma tegelikult endale tahtnud. Rääkimata sellest, et see sobiks kui rusikas silmaauku mu järgmisele raamatule, kuhu ma seda teemat juba sissegi kirjutasin.  Nüüd ma pean midagi muud välja mõtlema ja see nörritab ikka kõvasti (hoidku nüüd autor alt, ma materdan ju ta raamatu maatasa :D)

Punkt KAKS. Mulle meeldis praktiliselt kogu kujundus, ainult kaanel pealkirja üle võiks norida, sest see ei pääse üldse löögile (mistõttu raamatupoes ma seda raamatut ei teaks haarata, mõjub veidi nagu särtsakal oranžil taustal suvaline sigri-migri). Formaadi üle on samuti rõõm, sest ma talun halvasti neid suureformaadilisi, kõvakaanelisi ja pooleldi juba fotoalbumiks kujundatud reisiraamatuid. Fotoalbum võib ju olla tore mõte raamaturiiulit kaunistama, aga siis peaks ka tekst tasemel püsima, enamasti on aga tekst ikka reisiblogi tasemel ja siis kõrvale virutatakse suured ja läikivad klantspildid. Nagu siga ja kägu. Siinne kooslus toimis mõnusalt.

Punkt KOLM. Nüüd ikka sisust ka, eks ole. Tunnistan puhtsüdamlikult üles, et alguses vajus mul ikka lõug rinnuni, kui sain aru, et sellesse pisikesse raamatusse on püütud haarata õige mitu riiki. Teades, milline vana reisikirjanduse fanaatik ma olen, siis on sedalaadi kombod mu jaoks tavaliselt täielik surm. Enamasti olen sellised raamatud teinud maha, sest mitut riiki hõlmava reisiraamatu puhul püütakse rääkida kõigest, aga tegelikult ei räägita lõppeks õieti millestki ja mina kui lugeja jään lihtsalt tühjade pihkudega. Ajab ju närvi? Lisaks langevad pea kõik autorid sel puhul vanasse tuttavasse püünisesse, kus kogu reisikiri koosnebki vaid ühest punktist teise rändamisest ja öömajast öömajasse liikumisest. Kui ma praegu neid ridu kirjutan, siis mulle muidugi meenub, et seda esines ka kõnealuses raamatus ju palju, ent kuidagi juhtus, et see ei häirinud mind karvavõrdki, ei muutunud tüütuks. Kuidagi nauditavalt oli see lahendatud. Võib-olla hinnatasemele ei oleks pidanud nii palju rõhku panema - aasta või paar pärast reisi tundub see praktiline, aga mõeldes, et raamatut loetakse ehk ka aegu hiljem, siis pole ilmselt selle teadmisega midagi peale hakata. Ku üldse, siis vaid vihastada, et f... küll, mingil aastal mingi dude sai Koh Rongil kümne taalaga öömaja, aga mina pean nüüd sota välja käima. 
Järgmine ohtlik lõks on faktid, mis maha viksitud entsüklopeediast - ma leian need huvi korral ka ise. Siin need õnneks puudusid, samas vajalikel kohtadel elementaarsed detailid olid olemas. Väga hästi lahendatud, ma leian.

Punkt NELI. Lopsakalt mahlane tekst. Saan aru, et nõrgema närvikavaga tegelastele ei pruugi see hästi passida. Aga reisikirjandus peabki olema kerge ja rikas. Au ja kiitus muidugi ka keeletoimetajale, kes on söödavas kastmes suutnud kõik erikeelsed vandesõnad, roppused ja slängi lugejale serveerida. Tegelikult ärge kartke, ega siin midagi väga siivutut ei olnud. Muide, isegi mind, vanainimest, hariti - sain uue väljendi võrra rikkamaks ja nüüd praktiseerin seda igal võimalusel. Ah et mis see on? Õhetades kui ladvaõun, võin selle ju öelda, kuigi n i i m o o d i  kontekstiväliselt ei ütle see ilmselt võhikule endiselt midagi :D No ikka see "mõmmide" teema (pühendusega J-le ja L-le).

Punkt VIIS. Pok on moodne poiss ja on raamatu lõppu lisanud ka mõned videoklippide QR-koodid. Aga võite ka vanamoodsalt (nagu mina!) minna ja juutuubida väheke Varraku kanalil. Enamasti jätavad mind kõik viited heli- ja videofailidele suht külmaks, aga seekord ma isegi käisin ja vaatasin ka. Ikka tore ju.

Punkt KUUS. Kes mind tunneb, see juba teab, mis on iga reisisihtkoha valikul mu esimene küsimus: ämblikud. Kes mind tunneb, see juba teab, mis on iga reisiraamatu valimisel mu esimene mure: ämblikupildid. Teistele minusugustele võin kohe rahustuseks öelda, et selles raamatus ei ole ühelgi fotol neid tegelasi (vähemasti ei ole nad arvestatavas mõõtkavas, võib-olla salaja mõne oksarao varjus mõni teeb mulle silma). Ma panen siia hoopis oma lemmiklõigu raamatust:

"Taas läbi Phnom Penhi põhjast lõunasse rannikulinna Sihanoukville´i poole sõites tegi buss peatuse nn Spidervillage´is ehk külas, kus kohalikud toituvad peamiselt tarantlitest või tarantlisuurustest ämblikest, Valmistada nad neid eriti hästi ei oska, kogu kokakunst piirdub õlis küpsetamisega, mis muudab karvaste jalgadega elukad küll krõmpsumaks, aga mitte eriti maitsvaks. Peamiselt turiste täis bussis olin ainuke, kes tundis elukate söömise vastu huvi.
Kui karvased ämblikujalad ja -keha olid enam-vähem maitsetud, kuid võikale välimusele vaatamata söödavad, siis pea hammustamine tekitas jälgi maitse tõttu peaaegu okserefleksi, kui valgune löga sealt välja voolas."
Sellise kauni lõiguga võiks ehk lõpetada :)

Pokile tahan ma muidugi ennekõike soovida õnne vinks-vonks raamatu puhul, aga ühtlasi panna ka südamele, et mees, arvesta, et iga tüüp peseb ikka oma trussarid (ma vihkan seda sõna ja just sellepärast seda siinkohal ka kasutan) ise, mitte ei tarvita selleks naist! Kui sa samas vaimus jätkad, siis sa võid lademes naislugejaid kaotada.


P.S. Tegelikult tahtsin veel seda öelda, et kui teil on mingi klišeelik kujutluspilt räpparitest ja nende suupruugist, siis antud juhul ei pea te seda pelgama. Autor suudab enamus ajast siiski täiesti adekvaatset, kohati suisa sümpaatset juttu vesta. No ma lihtsalt igaks juhuks hoiatan teid, mul endal olid küll alguses väiksed hirmud selles osas :)
P.P.S. Ma väga vabandan oma blogilugejate ees, kellele ma hiljuti pühalikult lubasin, et kahtlased teemad ja sama kahtlaste teemakäsitlusega raamatutega on lõpp... nii kaua ma siis suutsingi end viisakalt üleval pidada.

2 kommentaari: