22 aprill 2018

"Minu Madeira. Atlandi pärl" Marita Tambelt


Madeira on rippunud mul kusagil viisaastakuplaanides, ent pärast kõnealuse raamatu lugemist ma ei teagi, kas enam tahan sinna minna :) Mis näitab, et ilmselgelt on autor maalinud tõese pildi, eks ole :))) Ilmad on seal liiga temperamentsed, sama hästi võin ma siis ju Hiiumaal olla, kus ka lõõskav päike, piitsutav vihm ja tormituuled vahelduvad minutitega. 

Vesi on ujumiseks võrdlemisi külm (räägib vana ujuja onju :D), lisaks on vette minemiseks pooleldi kunstlikud, pooleldi looduslikud järsud nö basseinid. Ma nägin juba Maltal kui enesetapjalikud need on, nii et aitäh, aga jätan vahele. Musta liivaga randa ma ka ei taha ja selle meduusilaadse tegelase kombitsatesse ei soovi ka takerduda. 

Lisaks on seal jõhkrad mäed, kus autor muudkui matkas ja matkas ja siis jälle matkas. Sport on saatnast, matkad väsitavad ja üleval pidevalt niiske, tuuline ja märg ja külm - Mae puhul ei tule selline jama kõne allagi! 

See eelnev oli nüüd minu tõene pilt Madeirast :) Tegelikult tahtsin ma aga seda öelda, et aeg-ajalt uuritakse kooli kohustuslikvabatahtliku kirjandusega seoses, et millist Minukat lugeda. Ja vot selle Madeira paneks ma rõõmsalt sinna nimekirja. Mitmel põhjusel. Loomulikult on kirjutajaks noor tütarlaps ja sobivalt tegemist pärast lõpetamist vabaks võetud aastaga. Lisaks suhteliin isiklikus plaanis. Lihtne ja ülevaatlik lugu, kuidas noored tutvuvad, proovitakse kooselu, kui palju on selles multikulti suhtes head, ent ka valupunktid ei jää tekkimata. Põhimõtteliselt jätab tütarlaps ju oma kodumaa, tugisüsteemi pere-sõprade-sugulaste näol, teeb pausi karjääriredelil liikumises, samas kui meestüübi elu jätkub mugavalt sissetallatud rööbastes. Õnneks on neiu algusest peale täiesti adekvaatne ja annab endale aru, et see on ajutine, lihtsalt üks aastane seiklus võõrsil, enese proovilepanek.

P.S. Madeirale mitte minemiseks on veel üks kaalukas (sic!) põhjus - pelgalt siinsete kirjelduste põhjal võiksin ma juba ette mürki võtta, et minu menüüs oleksid kolm korda päevas need küüslauguvõiga soojad kuklid. Ma ei tea, millised need välja näevad, ent kirjeldused olid äärmiselt apetiitsed. Oo, ja siis veel need "väiksed prantslannad", mis juba Portugalis mu lemmikuteks said, need on Madeiral ka menüüs.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar