18 aprill 2018

"Minu Pärnu" Piret Tali


Palju segaseid tundeid lugedes...
Suurim kiitus: poeetiline keel, sõnadega maalitud kaunid pildid, mida lihtne silme ette manada. Sulnid, kergelt arhailise mekiga sõnad, mida keelel veeretada. Seda poolt raamatust nautisin ma kõigi oma meeltega. Sõjaeelsed kirjeldused kuurortlinnast ja sealsest seltsielust ilmselgelt minu jaoks maiuspala. Igipõline vastasseis kohalikud vs suvitajad, argipäev vs puhkus, hooaeg vs talv panid mu südame kiiremini põksuma - ikka need paralleelid Hiiumaga eks ole :) See oli just see, mida ma "Minu Pärnust" eelnevalt ka ootasin. Hoogu küttis üles muidugi ka särtsakas ja äärmiselt teemakohane raamatuesitlus märtsikuises Tallinnas.

Minu nurin kuulub peamiselt  kordustele ja ajakirjandusest nopitud varasematele lugudele. Ma mõistan seda dilemmat, mis tekib, kui sa oled millestki midagi juba varem kirjutanud ja ilmutanud, et miks seda siis uuesti üle või läbi kirjutada. Aga nende lugude puhul tahavad traagelniidid siiski paistma jääda, vajaka jääb sujuvatest üleminekutest. Selle häda vastu ei ole lihtsat rohtu kahjuks. Häirivalt palju oli ka korduseid, mõnel korral lausa järjestikes lõikudes, oleks tahtnud natuke kääridel käia lasta... Samas, mõeldes, et tegemist on tõelise suveraamatuga, mida puhkusel olles väikeste ja kaootiliste ampsudega maitsta, siis võib neist ehk mööda vaadata.

Ühest huvitavast tundest tahaksin siiski veel kirjutada, mille tekkepõhjustest ma hästi aru ei saanud - see piiritu, lõputu nukrus, mis mul, eriti raamatu esimeses pooles, muudkui kurku pitsitas. Oli ju ka helgemaid momente, lõbusaid seiku ja naljakaid inimesi, ent ometi heljus kõige kohal mingi põhjatu kurbus. Keegi väitis ka esitlusel, et tema nuttis lugedes, ent tema oli vististi ka autori isiklik tuttav, lisaks võis tal olla Pärnuga mingi oma side, nii arvasin ma tookord. Nüüd aga, mil ma ise uinusin mitmel õhtul rusuva tunde ja masendusega, olin ma segaduses. Võib-olla moodustus see emotsionaalne madalseis mitmetest pisiasjadest: palju surma, mahajäetust, kaduvust... Seda nii inimeste, hoonete, sündmuste, traditsioonide, kas või kohvikutoitude kvaliteedi languse jms näol. Lugedes ei näi see tooniandev olevat, aga alateadlikult mõjutab. 
Jeerum, mul hakkab neid ridu kirjutades jälle nii kurb, et mine või kadakate vahele nutma.

Teemakohaseid (Piret nimelt kirjutab kurgilõhnalisest meritindist ja mul olid ka mõned säherdused tegelased ämbrisse sattunud) ja päevakajalisi pildikesi ka:







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar