12 aprill 2018

"Pool kollast päikest" Chimamanda Ngozi Adichie

Ma lähenesin raamatule võrdlemisi ettevaatlikult, sest olgem ausad, Nigeeria autoreid ei tõlgita maakeelde just iga nädal ja noh... eks see Nigeeria ju natuke paneb ka naha kuidagi kihelema ja tekitab ebamugavustunnet. Aga see raamat siiski haarab esimesest leheküljest lugeja oma lummusesse. Mingi eriline voolavus ja jutustamisoskus, nii et sa loed ja ahmid ja kannad raamatut nagu kass poegi linna mööda kaasas. Ma lugesin praamil, ma lugesin poepraklas, ujula ees oodates, sõnaga igal vabal momendil oli raamat käeulatuses.

Minu jaoks avanes täiesti uus ja tundmatu maa, rahvakild, kelle nime ma küll kuulnud olen, aga maakraadile paigutada ei osanuks - ibod või igbod. Raamatu tegevus toimub 1960ndate alguses ja lõpus, autor on kasutanud minu maiuspala - ajalisi hüppeid (lineaarselt kulgevad lood on teadupärast minu sümpaatia väga harva pälvinud). Selle lühikese perioodiga maalitakse lugejale põhjalik pilt igbodest, nende unistusest iseseisvusele, elust maal ja linnas, intellektuaalide ja maainimeste uskumustest, loomulikult ka valusast vastasseisust hausade ja jorubadega. Üle 500 lehe ladusat lugu, sõnadega maalitud pilte, hingekriipivaid inimsuhteid. Aafrika lood on alati kuidagi... sisult suured.

Lugu algab suurelt ja ilusalt nagu nii sageli, ideaalidest pungil ja võitlusvalmid ülikoolilinna ärksad professorid, aatelised vestlused ja aktiivne seltsielu. Ja siis hakkab pikk-pikk langus, kuni kõige koledamate sõjapiltideni välja. Ent lugemist kartma ei pea, sest nagu ikka, oskavad inimesed ka kõige suuremas hädaorus leida mõne lootustandva päikesekiire. Biafra vabariigi eluiga ei olnud kahjuks küll eriti pikk...
Puhas nauding esimesest viimase leheküljeni, väga võimas. 


7 kommentaari:

  1. Kuidas sa sellise raamatuni jòuad? Selle ùles leiad?

    VastaKustuta
  2. Konkreetselt selleni oli lihtne jõuda, sest Varrak saadab meilile ilmuvad raamatud ja Moodsa aja sarja jälgin ma nagunii järjepidevalt (kuigi viimastel aegadel tahab sinna sisse natuke ulmet lipsata, mul on nüüd mõned vahepeal isegi lugemata jäänud sarjas). Keerulisem on igasuguste sarjaväliste pärlite üles leidmisega, ma ütleks. Eks ma muidu kammin lihtsalt suuremate kirjastuste kodukaid läbi, et mis ilmumas on. Ja kui raamatud raamatukokku jõudmas on, siis mul telefonitoru higisesse pihku surutud :DDDD

    Muide, teemast mööda küsimus... mul on su blogi listis küll, aga miks sinu blogi värske postituse korral ei hüppa nimekirja etteotsa? Minu nimekirjas jääb see igavesti sinna viimasesse lõppu, nagu sa ei kirjutakski enam midagi, ja siis ma aeg-ajalt kogemata jälle komistan su otsa ja leian, et sa oled täitsa elus ja terve ja kirjutav :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on mu eelmise elu pàrand, nimelt mu elukaaslasel oli paaniline hirm, et keegi ta tuttavaist vòiks mu blogi lugeda ja tema reputatsioon sellepàrast rikutud saada. Ja mina ise olen jàllegi nii tuhm iti-maailmas, et pole huvi ega tahtmist ega oskust seda "tagasi keerata". Kui keegi sàtikz ùmber, siis oleks ok, aga ise sellega tegeleda ei viitsi ega taha.

      Kustuta
  3. Eestlastega võrreldes ei ole igbod mingi "rahvakild". Igbosid on Nigeerias praegu üle 32 miljoni. See on 500 etnilise grupi hulgas kolmas koht. Üldse on Nigeerias üle 186 miljoni elaniku.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eestlastega võrdlema ei söandanud Nigeeria mastaapides nagu hakatagi, aga nõuab sealses kontekstis las nad olla pealegi "killuke" 😀

      Kustuta
  4. Kas tõlge oli ka hea? Ma viimasel ajal olen mitme kehva tõlke otsa koperdanud ja mõtlen, et kas lugeda seda eesti või inglise keeles?

    Võib muidugi arvata, et tõlge ei seganud lugemist, kui see nii haarav oli, kuid siiski :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Midagi nii hullu ei olnud küll, et oleks häirinud. Huvitavaid sõnakasutusi oli küll, mille osas ma ei oska seisukohta võtta... 😀

      Kustuta