29 mai 2018

Mandrile puhkama

Tõeline daam - lisaks kruvikeerajale ridikülis - teeb tööd maani valges kleidis. Kahjuks "enne ja pärast" pilte seekord ei tule - see kleit lihtsalt ei kannata enam pildistada :)

Valges ja pikas kleidis töötamiseks oli siiski puhtalt praktiline põhjus. Nagu mainitud, põlesin ma eile "veidi" ära. Mistõttu vajasin töövormi, mis kataks võimalikult  suure pinna, oleks hele, oleks pehmest ja nahasõbralikust materjalist, lehviks vabalt ümber, ei ahistaks ühtegi punast piirkonda jne. Sõnaga - sobiks töötamiseks keset Soonlepa lahte. Lihtne.

Tehtud:
Veel minna:
Sillameetrite lugemisest olen ammu loobunud :)



Vahepeal käis mul siin sõber. Andis hinnangu mu eilsele seapraele :)




Üldiselt on mu selg ja parema käe ranne nii läbi, et homme lähen mandrile puhkama. No ja päikesepõletusest ma parem ei räägi.

28 mai 2018

Sain spaast paaviani p....

Ma olen kunagi vist rääkinud sellest, kuidas ma ühest toredast Saaremaa spaast paaviani tagumendi sain. Mis paaviani?! Veelgi parema - paaviani ruudulise tagumiku variandi. 
Täna käisin ma Hiiumaa spaas, selles Soonlepa omas. Sain ka paaviani p...., ilma ruutudeta muidugi.

Kaks meetrit on tehtud, 138 meetrit veel. Kõigest, tahaks teatraalselt hüüatada. 

Aga elamus missugune. Laine loksus laisalt, tuuleke pakkus looduslikku jahutust. Kuna ma proovisin läbi kõik erinevad asendid, mis vähegi peitsimiseks võiksid sobida, siis üks neist kippus kangesti kalateraapiaks kätte. Mina viskasin oma lühikesed ja jämmed koivad elegantse kaarega üle silla vette ja siis need kalad (vist küll mitte spaadest tuttavad garra rufa kalad) kukkusid nosima. Päris mõnna. Ja isegi arvet ei esitatud. 

Nii et, kes soovib, siis andke julgesti märku!

Ma igaks juhuks lisan, et märku peaks andma siiski üsna ruttu, sest meri on hetkel taganenud, mis tähendab, et kolmveerand sillast on üldse veest väljas kuival maal ja noh... niisama möödaminnes mainin, et seal ükski kala teie jalataldalelt surnud nahka ei näksi.

27 mai 2018

Sarve paradiis

 Sarvele on alati niisamagi mõnus korraks põigata, mõnikord jalgrattal, mõnikord Urril, mõnikord autogagi. Seekord veidi organiseeritum jalgsimatk looduskaitsekuu raames, mida Keskkonnaamet traditsiooniliselt maikuus korraldab. 

Sarve loopealsed olid mõne aja eest võrdlemisi läbimatud padrikud, kõik kinni kasvanud. Loomulikult oli ebameeldiv näha masinaid  müttamas, ent selle maastiku puhul pühitses eesmärk abinõu. Saan aru, et mõnes teises Hiiumaa piirkonnas see alvarite taastamine nii valutult ei läinud ja kohalike vastuseis (või mõistmatus?) oli suurem. Mäletan sotsiaalmeedias neid sõnasõdu minagi.
Tegelikult on see vastasseis mõistetav. Vanem põlvkond mäletab ja meenutab, et need loopealsed olidki lagedad, vaated avatud, aga noorem põlvkond on näinud ju vaid seda aega ja "pilti", mil kõikjal juba tihe mets või võsa. Eks igaüks püüab kaitsta ja seista oma mälestuste ja tõdede eest :)

Nüüd, mil masinad oma töö teinud (kõikjal ei ole veel tööd valmis, kuid Sarvel enam-vähem), on siis lambad ja veised need, kel tuleb oma ülesannete kõrgusel seista. 


Kaardil on näha, et meie siin Soonlepas asume kahe küllaltki suure taastatud loopealsete piirkonna vahel. 




Ilmekad näited rannaalade pärandkultuurist


Ja need kollased võhumõõgad, mida leidub kõikjal, kuhu silm vaid ulatub - misjaoks neid veel kunstlikult oma peenras pidadagi :) Meie rannas on nendega siiski kitsas, kuigi hetkel on pilliroo piiril üks kahtlaselt sarnane isend küll iga hetk õienuppu avamas - pöidlad pihku :)


Sarve sadam, nagu paljud teisedki siinse otsa maaninad, on aga moodustunud üldse laiust. Sarve sadama ala võrdub seega Naistlaid.


26 mai 2018

"Minu Hiiumaa" poole teel


Selle nädala tähtsaim sündmus - "Minu Hiiumaa" kaante valmimine - jäi siia blogisse jagamata (mis näitab, et ma ei oma enam vist kontrolli oma tegemiste üle :))
Igatahes saab siit sutsuke maiku suhu, milline see juulikuu-laps välja saab nägema.
Püsige lainel!

25 mai 2018

"Minu Hiiumaa aed" Kristiina Hellström



Kirjutamine näikse Hiiumaal õige populaarseks muutunud, eriti siin meiepoolses maanurgas :) 

Sarve poolsaarel (ja jumala pärast, mitte segamini ajada Sõrvega - me oleme ikka Hiiumaal, eks ole) on üks vahva aed ja aiapidaja, kes on oma aialoo, ühes saba ja sarvedega, ka kirja pannud. Alates ideedest ja visandamistest, kuni tänase seisuni. Tervelt kaks aastakümmet. Mulle, leigevõitu aednikule, on palsamiks hingele, et ka temal on on oma ebaõnnestumised ja puussepanekud. Eks palju tulebki katse-eksitusmeetodil oma aias paika saada. Loopealsed on veel muidugi omaette teema, ent samas... iga pinnas ja maanurk on kindlasti isemoodi ja oma iseloomuga, seega on see raamat heaks näiteks, et ei maksa heituda, et sinu maalapp ei asu viljakal pinnasel - tal on jälle teised eelised. 

See on hea ja ilus raamat (lugemismaniakkidele lisamärkuseks!), kuid selle lugemiseks peab ilmselt mingi eeltingimus olema täidetud, no et sa kas oled aiandusfanatt, loopealsete kirglik austaja, sarvekas vms. See ei ole juturaamat ja kui sul eelpool nimetet teemadega ei haagi, siis võib-olla ei ole see raamat sinule. 
Piltide eest tahaksin veel eraldi kiita. Pilte on palju, need on korralikud ja neist on minusugusele ohmu-tohmule kõrvasti abi. Nii mõnigi seni tuvastamata taim sai lõppeks nime :)
Üleüldse on mul rõõm, et keegi kiidab ja ülistab meie oma maad, muidu on ikka nii, et küll mujal on ilus ja tore, rohi rohelisem ja kõik kasvab häste. 

Metssead said aga jälle tähelepanu. Ka "Minu Hiiumaa" kaante vahele poetasin nad. Kahjuks. 



Igatahes olen mina olnud eeskujulik pioneer - raamat sai just sobilikult loetud enne homset väikest Sarve matka.

24 mai 2018

"Elagu skandaalid ja kollased sandaalid"


Kõik teevad maha, aga mulle täitsa meeldis. No mis te siis ootasite? Et luuakse temast kaine, karske, tsölibaadis elav, ideaalne kodanik?  Ei oodanud ju, ärge valetage. Kas oleks ausam dokk, kui oleks püütud kinni üks Lapini vähestest kainetest hetkedest? 

Natuke kurb oli ka. Kunstnik, kes tunneb, et teda piisavalt ei tunnustata, toetata, hinnata. Meie poolt vaadates tundub, et seda kõike ju tehakse, aga Lapini poolt vaadates valitsevad kunstiilma noored ja küll nood juba omavahel kõik roosamanna ära jagavad, talle ei anna midagi. Kunstnike übersuur ego tuli siit muidugi ka kenasti välja. Eriti meeldisid mulle need dialoogid Raul Meelega...ei, tegelikult need ei olnud dialoogid, need olid siiski monoloogid, sellised paralleelsed. Meel kurtis oma rasket elu, tunnustamatust, Lapin sama siis enda poolt. 

23 mai 2018

Ilus elu saare peal

Käes on päevad, mil ma kõnnin sametisel vaibal ja kõik on kollane, nii kollane. Natuke muinasjutuline on see aeg, mil kadakad õitsevad. Pisemgi tuulehoog paneb kollased tolmupilved liikuma, on kuidagi müstiline ja eriline. See, et elamises on kõik ühtlase kihiga kaetud, enam nii tore ei ole :)

Laekudes mandrilt eile õhtul, ei ole ma end veel olukorraga jõudnud kurssi viia, ent  kõige olulisem muutus kostus videvikuaegu tuppagi ära - mu näljased linnupojukesed tegid end täiel häälel (loe: piiksul) kuuldavaks. Hääle järgi tundub, et eelmisel aastal Soonlepa visiidi vahele jätnud kõrvukräts on tagasi! Eks ma siis täna uurin, kas nad on hõivanud ikka selle sama pesa terrassi kohal männi otsas või leidnud uue kodu. 


Jah, mulle ei meeldi vanu pilte siia riputada, aga no ta on ju nii armas, et ma lihtsalt pean teile meenutuseks ta siia panema :) Loodetavasti annavad nad end ka sel aastal näole ja saab uued klõpsud teha. Kui saabub aeg lennutunde võtma hakata, siis juhtub see kindlasti.

On ju puha põrutavad uudised :) Aga mitte ainult.
Paadisild on samuti vees (eelmisel aastal ei olnud näituseks).


Ühed käpalised (need on mul kõik loomulikult segamini) juba õitsevad.


Kaunis kuldking on samuti ootamatult õide puhkenud. Mullu tegi ta seda alles 07.06 ja tunamullu (kui oli erakordselt soe maikuu, ent paraku ka hirmus kuiv) 30.05. Hetkel on lahti küll umbes pooled õied, aga ma vaatasin ka võrdlemisi hommikul. Mulle tundub, et puhmas on tänavu natuke "lahjavõitu", lisaks on üks õis kahtlaselt poolik, mida ma pole varem täheldanud... Kas keegi on otsustanud kimbutada teda...? Sest näiteks üks käpaline oli küll kärsaga mullast lahti kangutatud ja õnnetult surema jäetud.


Pääsusilmad õitsevad ikka veel (!!!), kuslapuu õitses aga seekord nii ruttu, et leian veel vaid mõne üksiku kena õie, muidu kõik pudenenud juba, nõiahambad on samuti täies hoos ja barbariss on kohe-kohe õide puhkemas.




Mändide "tuletikud" on samuti kasvuhoogu kogumas:


Kiviaia võsast puhastamine edeneb visalt, ent siiski :)


21 mai 2018

"Córdoba valge tuvi" Dina Rubina


Hullult hea raamat. Olen selle otsas vist oma kaks või kolm nädalat istunud, ikka kevadiste toimetuste takistava mõju tõttu, ent iga kiirem liigutus päeval on seda magusam, mida lähemale tuleb õhtune hetk meeldiva punaselgse kaaslase seltsis. 

Ma võin selle raamatu juures ülistada kõike. Alustuseks haarav ja mitmekihiline lugu muidugi. Rändab ajas, kultuurides, geograafias. Otsapidi ulatub 16. sajandissegi. Tegevus toimub hõrgult eksootilistes paikades: Jeruusalemmas, Córdobas, kübeke Roomas, teine kübe Canale külas Itaalias ja imevähe paaris tülgastavamas kohas. Juba need kohaliku elu olmelisema poole kirjeldused on tõelised maiuspalad, näiteks: 

"Ei, jumala eest, roolikeerajal peab siin olema raudne kannatus! Ees roomanud Audi peatus kõnniteel oleva jalakäija kõrval ning allalastud klaasi kohalhakkasid käed vehklema. Käsi on siin vaja isegi lühikeseks ahhetuseks. Aastates isand trotuaaril asus põhjalikult teed juhatama, lastes mõistagi samuti käiku nii käed kui ka näo. Naljakas, tema žestide järgi võis aru saada Audi edasise marsruudi: bussijaam. Käelaba lauge kaardumine käänas tee vasakule... siis sündis kahe püsti aetud küünarvarre vahel veetorn, lõpetades liikumise ümmargustes kerkinud kulmudes; sööstis üles "Jakobi trepp" - mälestusmärk, ei kuhugi viiv viltune trepp: käeselg luges üle kõik astmed... ja siis juba mõlema käe õnnistava lehvitusega: otse edasi, muudkui otse ja otse...
Ilan tema kõrval jälgis seda stseeni melanhoolse mõnuga.
"Kas sa ei leia," tähendas ta, "et sündida siin kurttummaks on palju halastavam saatus kui mõnes põhjapoolses riigis?""

See eelnev lõik tuletab mulle koheselt "Minu Jeruusalemma" meelde, sealt jäi mind eredalt kummitama ka just see tänavakaoses toimuv omavaheline suhtlus, tee küsimine, liikluse seiskamie stoilise rahuga jms. 

Järgmiseks, põnev temaatika. Peategelane Zahhar Kordovin elab professionaalses plaanis kaksikelu: ühelt poolt hinnatud kunstiekspert, teisalt filigraanne võltsija. Teema saab lahatud üpris põhjalikult, ent ei maksa peljata - ka kunstikaugel inimesel on põnev lugeda ja detailidesse süüvida, erinevad nähtused ja mõisted, tööspetsiifika seletatakse arusaadavalt lahti. Puhas nauding!

Oo, ja mis veel kõnelda keelest! See sulnis ja mahlakas slaavlaste temperament kiirgub igast lausest, ma sulan selle sees. Ja kuna ajastu ja temaatika lasevad kaunil keelel täies ilus õilmitseda, siis mis saaks veel paremat lugejale osaks saada?! Suurepärane tõlge Veronika Einbergilt, olen tema tõlkest vist varemgi vaimustunud.
Mulle meeldivad need pisukesed verbaalsed torked, vaid üks näide paljudest:
""Ta sõitis muudkui ringi, võistles... vehkis floretiga, suskis seal kedagist... aga hoopis talle susati ära, vaat mis...""

Kaasaja ühiskonna valupunkte puudutati harva, praktiliselt üldse mitte. Üks koht jäi siiski meelde ja suutsin selle üles leida:

"Võiks arvata, et kristlastel tasuks see ajaloo õppetund omandada. Kuid... võta näpust, kahekümnenda sajandi keskel kutsub lühikese mäluga Euroopa ikka neidsamu maure oma rohelistele aasadele ja šampooniga pestud sillutatud tänavatele: tule, kiisu-tädikene, meile lapsehoidjaks sa... Ja siis möödub mõni aastakümme - viiv, kahekümnenda sajandi lault langenud ripsmekarv - ning uhke Euroopa lööb araks uute humanitaarsete hordide ees, komistab, taganeb, vabandab kõigi tekitatud ebamugavuste pärast, maksab hüvitisi, toetusi, stipendiume ja grante, kuid hilja juba: rohelised aasad on täis situtud, sillutatud tänavatel hulguvad mustadesse hõlstidesse ja rättidesse silmini kinni pakitud preilnad, legendaarsete nimedega keskväljakutel avaldavad raevukalt protesti juba segapäritolu kuulsad näitlejannad, šahiidivööd ümber... Hüvasti, Euroopa! Arrivederci, Rooma! Allahu Akbar, München... Euroopa küsimuse lõplik lahendamine pole enam mägede taga."

Kuld, puhas kuld, ma ütlen.

20 mai 2018

Muuseumiöö

See öö, mis kaugelt vaadates ilus, nii ilus paistab. See ongi ilus. Ideena paberil ja töötajate peades. Jälle üks mõte, mis on alanud õilsalt ja teoorias võimsalt, mis ongi alguses kaunis olnud. Siis aga tulevad rahvamassid, kes trambivad tuimalt sisse, vaatavad sõjakalt töötajatele näkku (noh, kus on tsirkus ja leib? Kus? Mida ägedat te nüüd meiega teete? Mul on imik. Aga mul on paras väike jõnglane. A mul on pubekas. Tehke midagi!) Neid ettevõtmisi ja üritusi, mis on alanud lahedalt, aga kasvanud üle piiride, võib nimetada mitmeid. Vana viljandlasena meenub esimesena muidugi Viljandi Folk. Sellest on saanud massiüritus, mida tulebki tänasel päeval nii võtta. Muidu on kööga. Isehakand hiidlasena saab nimetada kohvikutepäeva, mis ühel päeval kaotas järje käest. Aga see on juba pikem jutt. 

Ma ei ole muuseumiööga päris hästi kursis, et kui kaua juba ja mis numbritega alustanud, ent kujutada võib, et see oli muuseumide populariseerimiseks mõeldud, et tasuta sissepääsu ja vähekese lisaaktiviteedi abiga meelitada rahvast sisse astuma. Võib-olla ma eksin, siis vabandan.

Mõnes mõttes on muidugi kihvt astuda laupäeva õhtul uksest ja näha, et tänavad on seltskondadest pungil, trammipeatused on pungil. Veidi kehvemaks läheb siis, kui üritad muuseumi siseneda. Pressing, puhas pressing. Lisaks on kõik nii omas mullis, et elementaarne viisakus on kadunud. Kõik trügivad sisse, keegi ei mõtle, et kui esmalt välja lasta, et äkki siis saab sivamini sisse ka :) Ja samas vaimus edasi. 
Ma tunnistan, et olen ebaoriginaalne ja käin juba mitmendat korda ühtedes ja samades kohtades. Mugavus. Laiskus. Uksest väljudes on põhimõtteliselt seitse-kaheksa muuseumi vahetus läheduses. Aga süda kisub ikka oma lemmikute Tammsaare ja Vilde juurde, natuke ka Kadrioru kunstimuuseumi ja Mikkelisse ja...
Sul on valida, kas kimada kõik läbi või mitte kimada ja jääda ühte-kahte paika, istuda, süüa, nautida.

Tammsaare köök

Tammsaare teenijakamber


Vilde söögituba

Vilde kuldsete tammetõrudega ahi :)

Vilde köök
Ülemisel pildil pliit ühes soojakapiga ja alumisel vee soojendamiseks paak, vaskse kaanega ja puha, nagu Iseloomuga Majas Viljandiski. Ma muidugi ei arva, et see igavene hoorapurikas oleks üldse mõne õhtusöögi ära teeninud ja sooja vee kasutamise luksust pidanud nautima.



Vilde moodi kirjutamist sai harjutada
Sulega kirjutamist oli tõesti äge proovida, kuigi suht... kriipi ka, kui päris lõpuni aus olla. Nagu oleks eelajalooline dinosaurus või midagi sellist. Enne meid oli üks vanaproua lapselapsega, kes sattus sulest täielikku eufooriasse ja kriiskas vaimustunult. Ma selles valguses ei julgenud oma lapsele rääkima hakata, et ma ka olen, mitte just sulega, aga sulepeaga jõudnud koolis omal ajal natuke aega kirjatehnikat harjutada. Ma siis pärast ukse taga sosinal, kui kedagi kuulmas ei olnud, ikka muljetasin oma kogemustest. Jõle vanuri tunne tuli küll peale.
Miia-Malla oli higine, kuum ja niiske, seega ainus detail, mida haarata suutsin, oli naiste ilunurk :)

Ja nüüd õkva koju.

19 mai 2018

Sul vahel Hiiumaal igav ei hakka vä?

Üks päev, vist neljapäeval, viskas mul see kuumus ja sääsed ja kihulased üle. Nähes välja nagu oleks mind jalust niitnud kolmekordne puberteet ühes intensiivse muhkkatkuga (milline iganes see täpsemalt välja näeb), hüppasin ma rattale ja läksin minema.

Põikasin sisse Kummistu kalmistule, mis kannab vaieldamatult kõige ägedamat nime üldse, mida ma eales ühel kalmistul olen kuulnud olevat. Midagi neis rohtu kasvanud hauatähistes on... Paraku ma, pooleldi paljasjalgne, ei hakanud seal liiga põhjalikult ringi jalutama, sest ussid mõnnavad surnuaedades sajaga. Puugimagnet olen ma niigi, ussidega ei viitsi enam jännata.
Kummistu kalmistule lõpetati matmine juba kuskil 1920ndatel aastatel.



 Seejärel põikasin mööda Pühalepa (osa)vallamajast ja võtsin suuna Huusi mäele.

Värav/uks kuhugi...


Kui mulle juba ei meeldiks Soonlepa, siis võiks Hellamaa mu lemmikpaik Hiiumaal olla. Seal on avarust, seal on vaadet, seal on ilusad talukohad...


Hellamaa kiigeplatsi juures on väga kenasti ümbrus korda tehtud ja selline korralik laululava isegi.
Hellamaa kiigeplats jääb mulle edaspidiseks meelde sellega, et siin panin ma "Minu Hiiumaa" tagakaanetekstile punkti. Ühes käes vana kooli õlis küpsetatud lihapirukad, teises nutitelefon tekstiga, nii ta sündis.
Hellamaa kiigeplats


Kohe edasi Hagaste poole sõtkudes on tee ääres Ühismeele kivi. No Hiiumaal on muidugi igal teepervel mõni kivi või kivikuhjatis.

Pärast Hagastet tuleb tõeline rist ja viletsus, suurte munajate kividega teelõik, mis kõik sääsekublad kihelema väristab. Oh, sügelevad kublad on tegelikult kõige väiksem mure sel teelõigu - kui korraks end unustad mujale vaatama või ühe käe lahti lased, võid kindel olla, et kraavi sa lendad. Kuskil sellel lõigul juhatab viit Marie Underi mälestuskivi juurde, kuhu ma siiski minema ei hakanud. Päike põletas juba mõnuga ja ma tundsin, kui mu palged lõõmasid.


Kummistu kalmistu järelkäija on Pühalepa kalmistu. Üks helge ja päikeseline koht, kasutuses ja hooldatud.

Järjekordne teeäärne kiva, sedakorda Vanapagana oma. Vahetus läheduses on veel Põlise leppe kivid, aga neid kivipilte läheb juba paljuks, ma leian.




Kui ma koju tagasi jõudsin, siis...oli meeletu hirm, et võiks igav hakata :)))  Ja lisaks ei olnud me ammu taaskasutust teinud. Seega oli paras aeg hakata triibumustreid vorpima. Vana raamatukoi Mae otsis oma Pühalepa mustriga järjehoidja välja, T. otsis kõik vanad ja oma pika ajalooga värvid välja. Loomulikult ei olnud värvide hulgas peaaegu ühtegi täpselt õiget tooni, väljaarvatud ehk see kärtspunane (nõukaaegne värv kogunisti, kõige vanem selles värvide plejaadis).

Nii et sai tööle pandud tõsine värvilaboratoorium :) Loomulikult viskas taoline segamine ja katsetamine varsti üle (eriti sellises kuumas) ja me otsustasime olla "loomingulised" :) Ma saan aru küll, et Pühalepa originaaltriibud hoiavad praegu oiates ja valukrampides keskkohast kinni, sest see on jäme vägivald nende suhtes, aga no olge ometi mõistlikud - miks ma peaksin mingi kümme uut värvi ostma, lisaks eelmisele kahekümnele potsikule!?





 Musta ja valgega on veel tegemata, sest ma vihastasin ikka lõplikult nende mutukate peale ja kobisin hoopis mandrile ära :)

Mandrile tulekuga seoses. Kuna ma siin viimastel nädalavahetustel olude sunnil katsetan aktiivselt erinevaid transpordivahendeid Hiiumaalt ja Hiiumaale liikumiseks, siis seekord jõudis järg selle otsebussini. No see, mis kaks korda päevas vist käib. Ma olen seda bussi kui tuld seni kartnud, sest see süsteem on võhikule omamoodi segane, lisaks on need bussijuhid sellised järsu ütlemisega vennad, et õrna naesterahva löövad ikka lapiti maha. Olles Heltermaa sadamale nii lähedal, siis ei ole mul vist nagu vajadust juba Hiiumaal peale minna, vaid lähen ise sadamasse, ostan ise praamipileti, sõidan üle ja siis Rohuküla sadamas kobin peatusesse ja peale. Busse on kaks (üks alustab teekonda vist Käina suunalt kuskil, teine Kärdlast), mõlemad tulevad praamiga üle, aga nagu selgub, siis üks lõpetab teekonna Haapsalus, Tallinnasse vurab neist üks. Loomulikult sattusin ma "vale" bussi peale, minu ees üks noormees niisamuti (jee, ma pole ainus ohmu!). Bussijuht käratas muidugi nii mõnuga ja napilt seda infot, et ega esimese hooga muhvigi aru saa, et mis nüüd valesti on, miks mulle piletit ei müüda ja miks mind just nüüdsama bussist välja visati :)
Õige buss õnneks peatus ka kohe sealsamas, aga nagu ma aru saan, siis oli mul napilt õnne, et peale sain. Jutt siis reede hommikust. Oleks vast hea ja habemega nali küll olnud, kui mul oleksid Rohukülas taas segased seiklused olnud ja ma sinna passima oleks jäänud.
Ainult et ma ei saagi nüüd aru, kuidas oleks mõistlik toimida... Internetis pole ma leidnud keskkonda, kus sellele bussile eelmüügist saaks piletit osta. Äkki Kärdla bussijaamast siis saab? Kuigi mul on ju sinna ostma minna suht... pointless, või mis. Arumaisaa, aga ju ei peagi saama ja mõned teekonnad peavadki jääma seiklusrikkaks :)