21 mai 2018

"Córdoba valge tuvi" Dina Rubina


Hullult hea raamat. Olen selle otsas vist oma kaks või kolm nädalat istunud, ikka kevadiste toimetuste takistava mõju tõttu, ent iga kiirem liigutus päeval on seda magusam, mida lähemale tuleb õhtune hetk meeldiva punaselgse kaaslase seltsis. 

Ma võin selle raamatu juures ülistada kõike. Alustuseks haarav ja mitmekihiline lugu muidugi. Rändab ajas, kultuurides, geograafias. Otsapidi ulatub 16. sajandissegi. Tegevus toimub hõrgult eksootilistes paikades: Jeruusalemmas, Córdobas, kübeke Roomas, teine kübe Canale külas Itaalias ja imevähe paaris tülgastavamas kohas. Juba need kohaliku elu olmelisema poole kirjeldused on tõelised maiuspalad, näiteks: 

"Ei, jumala eest, roolikeerajal peab siin olema raudne kannatus! Ees roomanud Audi peatus kõnniteel oleva jalakäija kõrval ning allalastud klaasi kohalhakkasid käed vehklema. Käsi on siin vaja isegi lühikeseks ahhetuseks. Aastates isand trotuaaril asus põhjalikult teed juhatama, lastes mõistagi samuti käiku nii käed kui ka näo. Naljakas, tema žestide järgi võis aru saada Audi edasise marsruudi: bussijaam. Käelaba lauge kaardumine käänas tee vasakule... siis sündis kahe püsti aetud küünarvarre vahel veetorn, lõpetades liikumise ümmargustes kerkinud kulmudes; sööstis üles "Jakobi trepp" - mälestusmärk, ei kuhugi viiv viltune trepp: käeselg luges üle kõik astmed... ja siis juba mõlema käe õnnistava lehvitusega: otse edasi, muudkui otse ja otse...
Ilan tema kõrval jälgis seda stseeni melanhoolse mõnuga.
"Kas sa ei leia," tähendas ta, "et sündida siin kurttummaks on palju halastavam saatus kui mõnes põhjapoolses riigis?""

See eelnev lõik tuletab mulle koheselt "Minu Jeruusalemma" meelde, sealt jäi mind eredalt kummitama ka just see tänavakaoses toimuv omavaheline suhtlus, tee küsimine, liikluse seiskamie stoilise rahuga jms. 

Järgmiseks, põnev temaatika. Peategelane Zahhar Kordovin elab professionaalses plaanis kaksikelu: ühelt poolt hinnatud kunstiekspert, teisalt filigraanne võltsija. Teema saab lahatud üpris põhjalikult, ent ei maksa peljata - ka kunstikaugel inimesel on põnev lugeda ja detailidesse süüvida, erinevad nähtused ja mõisted, tööspetsiifika seletatakse arusaadavalt lahti. Puhas nauding!

Oo, ja mis veel kõnelda keelest! See sulnis ja mahlakas slaavlaste temperament kiirgub igast lausest, ma sulan selle sees. Ja kuna ajastu ja temaatika lasevad kaunil keelel täies ilus õilmitseda, siis mis saaks veel paremat lugejale osaks saada?! Suurepärane tõlge Veronika Einbergilt, olen tema tõlkest vist varemgi vaimustunud.
Mulle meeldivad need pisukesed verbaalsed torked, vaid üks näide paljudest:
""Ta sõitis muudkui ringi, võistles... vehkis floretiga, suskis seal kedagist... aga hoopis talle susati ära, vaat mis...""

Kaasaja ühiskonna valupunkte puudutati harva, praktiliselt üldse mitte. Üks koht jäi siiski meelde ja suutsin selle üles leida:

"Võiks arvata, et kristlastel tasuks see ajaloo õppetund omandada. Kuid... võta näpust, kahekümnenda sajandi keskel kutsub lühikese mäluga Euroopa ikka neidsamu maure oma rohelistele aasadele ja šampooniga pestud sillutatud tänavatele: tule, kiisu-tädikene, meile lapsehoidjaks sa... Ja siis möödub mõni aastakümme - viiv, kahekümnenda sajandi lault langenud ripsmekarv - ning uhke Euroopa lööb araks uute humanitaarsete hordide ees, komistab, taganeb, vabandab kõigi tekitatud ebamugavuste pärast, maksab hüvitisi, toetusi, stipendiume ja grante, kuid hilja juba: rohelised aasad on täis situtud, sillutatud tänavatel hulguvad mustadesse hõlstidesse ja rättidesse silmini kinni pakitud preilnad, legendaarsete nimedega keskväljakutel avaldavad raevukalt protesti juba segapäritolu kuulsad näitlejannad, šahiidivööd ümber... Hüvasti, Euroopa! Arrivederci, Rooma! Allahu Akbar, München... Euroopa küsimuse lõplik lahendamine pole enam mägede taga."

Kuld, puhas kuld, ma ütlen.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar