03 mai 2018

"Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast" Egert Rohtla


Ka Fidži-Mariliis ütles, et reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine, et ise uuena edasi minna. Selles mõttes on Rohtla raamatu pealkiri mulle igati sümpaatne. Nagu ka lugemine ise, kuigi kindlasti on tegemist raamatuga, mida ma just väga kergekäeliselt vasemale ja paremale soovitada ei saa - selline tsenseerimata ja, ei saa öelda, et just toimetamata, aga ütleme siis nii, et ühtlaselt torust tulev jutt. Selle lugemiseks peab lugejas ikka paras annus masohhismi olema (minus vahel isegi on). 
Sest tüüp hakkab Eestist minema, hääletades, mõnikümmend eurtsi taskus (olgu-olgu, on lootust, et reisi kestel pangaarvele midagi tiksub juurde), lisaks on ta vist ka ajuti depressiivne ja midagi ehk veel. Ja kogu raamat kirjeldabki seda minekut, kulgemist, olemist, kogu ilus ja valus. Põhimõtteliselt kolab ta erinevate riikides just ühiskonna põhjamudas - seega väegagi eksootiline lugemine, eks ole. Kirjanduslik väärtus null, aga informatiivemotsionaalne pool on sajaga laes.

Paar mõtet. Noormees on arenemisvõimeline, peab tunnistama. Lõpuks ometi ütleb keegi selge ja kõlava häälega välja:
1) et kõik pagulased ei ole pehmed, karvased ja nunnud (lisan, et ta kohtab oma teel nii- ja naasuguseid tüüpe, kirjeldab neid samuti piisavalt, lihtsalt antud kontekstis toon ma just selle poole välja, sest meie peavoolumeedia tambib meile ainult ühte väravasse ajupesu);

2) milline aju- ja rahapesu käib igasuguste öko-mökoasjadega, alates kirjandusest kuni selleni, mida suumulgust sisse ajada. Tsiteerin:

"Oli paariaastane periood, kus mul oli tihti vaba raha ja kolasin vist ligi pool Eesti ökopoodidest ja -restoranidest läbi, katsetades igasugust kraami, mis seal leidus. Ostsin hirmkallist kirjandust sellest, kuidas endale klaastoru perse toppida ja vannis oma soolikaid puhastada. Muidugi, kui lugemisega klaastoruni jõudsin, rändas 25-eurone joogaeepos järgmisel päeval prügikasti. Kaotasin motivatsiooni. Mul pole vanni ja klaastoru ammugi mitte.
...
Jooga- ja meditatsioon on endiselt lahedad, aga see asjadehullus... Tagantjärele mõeldes mõttetu lollus ja raharaiskamine. Persse see kinoa, riisibulgur, goji-marjad, ja maniokijahu, kui meil on mustikad, tatar, punapeet, kapsas ja kaalikas."
 Kui kombelistele inimestele sobimatu kõnepruuk välja arvata, siis enam paremini annab ikka öelda.

Autorit tahaks lohutada ka. Nimelt kurdab ta seal mööda Saksamaa kiirteeäärseid tanklaid piineldes ja peaga vastu seina joostes (sakslased on teadagi millised), et oleks ta tšikk ja blond, siis läheks sakslastega hääletamine libedamalt. Ma sattusin hiljuti vaatama üht üle mõistuse haiget sarja (üllatuseks koguni riigitelevisioonist), kus kaks blondi mimmu hääletasin meritsi Portugali. Üldiselt see oli saade, mida korraliku koguse veinita ei kannatanud vaadata, aga kuna see oli nii pervo, siis ma  lihtsalt pidin talutavad tingimused vaatamiseks looma. Ma võiksin sellest sarjast tunde ja tunde siia kirjutada, sest mul ajavad emotsioonid üle ääre, aga las see olla. Lühidalt: neil läks veel hullemini, nii et, seltsimees Egert Rohtla, ära põe. Mehena, ilmselt ka pesemata ja kasimata mehena, läks sul kordades paremini.

P.S. Tänks, Lemps, soovitamast!

2 kommentaari:

  1. Toimetaja arvamus https://helioskirjastus.tumblr.com/post/161804558199/mine-ja-kaota-ennast

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh jagamast! See raamat jõudis minu lugemislauale kuidagi ootamatult ja soovituse põhjal, seega ei olnudki eeltööd teinud ega selle mõtiskluseni jõudnud. Samas kajavad sealt paljuski mind lugemise ajal vallanud mõtted.

      Kustuta