01 mai 2018

Mõtteid tublidusest

Mõned päevad tagasi tegi Kaamos hea postituse. Tema sõnavõtt oli ajendatud filmist "Seltsimees laps", mida ma - vist viimase eestlasena - pole veel näinud. Vist peangi jääma telelinastust ootama, need on need mandri ja saare vahet pendeldamise iseärasused. Kaamost jäi filmis lühidalt öeldes häirima Leelo ema hoiatus/ähvardus/lubadus, et kui Leelo on hea laps, saab ema rutem koju tagasi. Iseenesest väga jõhker koorem lapse õlgadele panna, aga see selleks, sel teemal on seal kommentaariumis juba juttu piisavalt.

Mulle tuli sealsest tagasisidest üllatusena, et on olemas neidki, keda häirib lihtne soov "ole tubli". Et see nagu tähendaks, et sa ei ole seni tubli olnud, aga et... ole tubli! Edaspidi või siis et ole natuke rohkem tubli. Vist oli umbes nii. Minu jaoks see vist ei kätke endas tähendust nagu sa ei oleks seni tubli olnud, täitsa võimalik, et sa oled siiani tubli olnud, aga ole edasi/sama(?) tubli. Või umbes nii ma olen mõelnud. Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid mu mõte liikus isiklikel põhjustel sealt edasi...

Ma tõepoolest kasutan sellist soovi, umbes nii keskmise sagedusega, noortele ja vanadele, igasugustele inimestele. Ja ma ei olnud kuni viimase ajani (täpsustan, möödunud suveni) mõelnud, et see võiks solvav olla. Pean tunnistama, et pärinen suguseltsist, kus hea sõna ja kiitus on kulla hinnaga. Üldiselt pole kunagi olnud kombeks kiita. Tunnustusvajadus jääb saatma kogu elu ja see on kuidagi nukker. Võib nüüd muidugi väita, et on vaks vahet, kas öelda "tubli! või "ole tubli!". No natuke ongi, kuigi ma ei omistaks antud kontekstis sellele nii suurt erinevust. Kiitus ja hea soov on ikka samas mõõdus. 
Aga siis sellest solvamisest. Mul oli tarvis anda pärast üht esinemist artistile lilled üle, ühtlasi lisasin  paar sõna (mitte publikule, vaid omavahel, kallistamise hetkel). Kuna igasugused etteasted ja ka ette astumised mulle eriti kontimööda ei ole, siis ega ma sellisel eneseületushetkel lausutud sõnu täht-tähelt ei mäleta, aga siira vaimustusega laususin midagi a la "sa olid nii tubli!". Või midagi sarnast. Kiidetu natuke just kui kangestus, aga sellisel hetkel ei ole võimalik sellele ju liialt tähelepanu pöörata. Hiljem, omavahel ja vabamas õhkkonnas, teele saates kordus sarnane olukord. Ja siis sõnas ta päris tõsiselt, et tubliks nimetamine on solvang, nagu sa muidu oleksid vilets, aga no nüüd selle asja siis tegid ära ja said hakkama. Umbes nagu koolilapse kiitmine, lisas ta veel juurde. 
Tunnistan, et see oli mulle uudne vaatenurk ja pärast seda olen selle sõnaga ettevaatlikum :) Vahel muidugi unustan ja libastun, see tuleb kuidagi nii loomulikult ju üle huulte. Inimesed lihtsalt tulevad erinevast keskkonnast, küllap on nende mõõdupuud ka siis natuke ühele või teisele poole kaldu. 

Saatuseirooniana, kui ma hiljem järele mõtlesin, siis ma tegelikult siiski käitusin õigesti ka tema mõõdupuu järgi võttes, sest üle-eelmise esinemise ajal ta oli paari publikulegi kuulda-näha apsuga hakkama saanud ja just seekord oligi põhjust teda sõnaga "tubli" kiita. Aga no see on juba selline kergelt kibestunud mõttekäik :)

9 kommentaari:

  1. Ma meenutan endale alailma lapsi kiites, et "tubli" öeldakse koerale õigesti tehtud triki eest =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oeh, nüüd veel tulevad koerad ka mängu😀 Targem vist siis tõesti kiitusega kitsi olla, siis ei eksi😀 Nii palju jama ühest väikesest sõnast.

      Kustuta
    2. Täna oli kasulapselaps meil hoida. Viskasin pulga, ütlesin:
      "Apport!"
      Tõi kenasti kohale. Kiitsin:
      "Tubli!"
      Liputas saba. No saba võisin ise liputada.
      Nali naljaks, aga kasutasin sõna "tubli" ja tubli tüdruk" täna kohe mitu korda.
      Mis teha, igal omad kiiksud:P

      Kustuta
    3. Tähendab, ma hakkan aru saama, et see ongi üks igati loomulik paradigma muutus, mis ühiskonnas aset leidmas. Vanasti, nii umbes minu ajal, loom oli loom. Lapsi leidus pea igas peres ja siis olid lapsed tublid. Nüüd pole laste saamine enam moes (hoidku taevas veel kiitmise eest, eks ole:D), peened tõunuustikud (pardon!) gucci-mucci kottides hoopis, järelikult kiidetakse neid. Tuleb ümber harjuda mis muud :)))))))

      Kustuta
  2. Vanamoodne on teinekord hea olla, ma kiidan oma lapselapsi ikka teinekord tublideks. Kitsi kiitja, nagu ma olen, ei tule seda väga tihti ette.
    Samas väldin tingimustega "tublitamist".
    "Ole tubli, siis saab koer terveks, ilm läheb ilusaks ja vanaisal ei lõigata jalga maha"
    Teistpidi seega "kui sa tubli ei ole, siis koer kooleb, jaanipäeval sajab lund ja vanaisa saab puujala".
    No kuulge...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tingimuslik kiitmine on jah iseasi, sellele okkalisele teele ma olen õnneks vähe sattunud. Seda ju võib, aga see peab olema ikkagi kattega lubadus, ma leian.

      Kustuta
  3. Minu jaoks on see laiem teema, sest kas inimene peab olema hirmus tubli kogu aja. Sellest soovist on väga palju neuroose jmt vaimuhaigusi tingitud. Inimesel on vahel õigus olla mittetubli. Ma olen vahel isegi sellisele soovijale vastanud, et kella 15 kuni 17 kavatsen olla mittetubli :). Tuttavad juba teavad mu iroonilist suhtumist sellesse sõnakõlksu.

    VastaKustuta
  4. Mind pani kohe mõtlema see lugu. Nimelt möödunud nädal põrkasin naabrimehega kokku ja tema siis kiitis, et ma nii tubli, kui oma jõutõmbeid harjutan. Ma siis kiitsin, et ta jälle omakorda tubli, et lõpuks aknad ära pesi. Polegi nüüd kindel, kas see "tubli" oli kerge irooniaga mõeldud? Ja kui lõpuni aus olla, siis jah, hästi treenitud kutsu tunne oli küll. Oleks võinud veel kõrva tagant ka sügada :D.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma hakkan mõtlema, et äkki on see taas seotud hoopis selle teemaga, et eestlane ei oska kiitust vastu võtta... Kellel koolipoisi ja kellel kutsa tunne :)

      Kustuta