20 mai 2018

Muuseumiöö

See öö, mis kaugelt vaadates ilus, nii ilus paistab. See ongi ilus. Ideena paberil ja töötajate peades. Jälle üks mõte, mis on alanud õilsalt ja teoorias võimsalt, mis ongi alguses kaunis olnud. Siis aga tulevad rahvamassid, kes trambivad tuimalt sisse, vaatavad sõjakalt töötajatele näkku (noh, kus on tsirkus ja leib? Kus? Mida ägedat te nüüd meiega teete? Mul on imik. Aga mul on paras väike jõnglane. A mul on pubekas. Tehke midagi!) Neid ettevõtmisi ja üritusi, mis on alanud lahedalt, aga kasvanud üle piiride, võib nimetada mitmeid. Vana viljandlasena meenub esimesena muidugi Viljandi Folk. Sellest on saanud massiüritus, mida tulebki tänasel päeval nii võtta. Muidu on kööga. Isehakand hiidlasena saab nimetada kohvikutepäeva, mis ühel päeval kaotas järje käest. Aga see on juba pikem jutt. 

Ma ei ole muuseumiööga päris hästi kursis, et kui kaua juba ja mis numbritega alustanud, ent kujutada võib, et see oli muuseumide populariseerimiseks mõeldud, et tasuta sissepääsu ja vähekese lisaaktiviteedi abiga meelitada rahvast sisse astuma. Võib-olla ma eksin, siis vabandan.

Mõnes mõttes on muidugi kihvt astuda laupäeva õhtul uksest ja näha, et tänavad on seltskondadest pungil, trammipeatused on pungil. Veidi kehvemaks läheb siis, kui üritad muuseumi siseneda. Pressing, puhas pressing. Lisaks on kõik nii omas mullis, et elementaarne viisakus on kadunud. Kõik trügivad sisse, keegi ei mõtle, et kui esmalt välja lasta, et äkki siis saab sivamini sisse ka :) Ja samas vaimus edasi. 
Ma tunnistan, et olen ebaoriginaalne ja käin juba mitmendat korda ühtedes ja samades kohtades. Mugavus. Laiskus. Uksest väljudes on põhimõtteliselt seitse-kaheksa muuseumi vahetus läheduses. Aga süda kisub ikka oma lemmikute Tammsaare ja Vilde juurde, natuke ka Kadrioru kunstimuuseumi ja Mikkelisse ja...
Sul on valida, kas kimada kõik läbi või mitte kimada ja jääda ühte-kahte paika, istuda, süüa, nautida.

Tammsaare köök

Tammsaare teenijakamber


Vilde söögituba

Vilde kuldsete tammetõrudega ahi :)

Vilde köök
Ülemisel pildil pliit ühes soojakapiga ja alumisel vee soojendamiseks paak, vaskse kaanega ja puha, nagu Iseloomuga Majas Viljandiski. Ma muidugi ei arva, et see igavene hoorapurikas oleks üldse mõne õhtusöögi ära teeninud ja sooja vee kasutamise luksust pidanud nautima.



Vilde moodi kirjutamist sai harjutada
Sulega kirjutamist oli tõesti äge proovida, kuigi suht... kriipi ka, kui päris lõpuni aus olla. Nagu oleks eelajalooline dinosaurus või midagi sellist. Enne meid oli üks vanaproua lapselapsega, kes sattus sulest täielikku eufooriasse ja kriiskas vaimustunult. Ma selles valguses ei julgenud oma lapsele rääkima hakata, et ma ka olen, mitte just sulega, aga sulepeaga jõudnud koolis omal ajal natuke aega kirjatehnikat harjutada. Ma siis pärast ukse taga sosinal, kui kedagi kuulmas ei olnud, ikka muljetasin oma kogemustest. Jõle vanuri tunne tuli küll peale.
Miia-Malla oli higine, kuum ja niiske, seega ainus detail, mida haarata suutsin, oli naiste ilunurk :)

Ja nüüd õkva koju.

3 kommentaari:

  1. Belgias kirjutavad lapsed algklassides ka tänapäeval sulepeaga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Huvitav, millest ajendatult see nii on jäänud... Kuigi kogemuse mõttes ja mingil perioodil võiks meilgi nii olla. Mul on tunne -aga see võib olla nüüd juba täiskasvanu tunne -, et sulega on käehoid kuidagi teine, tekib parem tunnetus. Lastele võib-olla just keerulisem, ei tea.

      Kustuta
  2. Jah, eks ikka käehoiu ja ilusama käekirja pärast. Kusjuures minu poeg käib Belgias nüüd juba keskkoolis, aga kirjutab ikka ainult sulepeaga, sest talle meeldib nii. :)

    VastaKustuta