19 mai 2018

Sul vahel Hiiumaal igav ei hakka vä?

Üks päev, vist neljapäeval, viskas mul see kuumus ja sääsed ja kihulased üle. Nähes välja nagu oleks mind jalust niitnud kolmekordne puberteet ühes intensiivse muhkkatkuga (milline iganes see täpsemalt välja näeb), hüppasin ma rattale ja läksin minema.

Põikasin sisse Kummistu kalmistule, mis kannab vaieldamatult kõige ägedamat nime üldse, mida ma eales ühel kalmistul olen kuulnud olevat. Midagi neis rohtu kasvanud hauatähistes on... Paraku ma, pooleldi paljasjalgne, ei hakanud seal liiga põhjalikult ringi jalutama, sest ussid mõnnavad surnuaedades sajaga. Puugimagnet olen ma niigi, ussidega ei viitsi enam jännata.
Kummistu kalmistule lõpetati matmine juba kuskil 1920ndatel aastatel.



 Seejärel põikasin mööda Pühalepa (osa)vallamajast ja võtsin suuna Huusi mäele.

Värav/uks kuhugi...


Kui mulle juba ei meeldiks Soonlepa, siis võiks Hellamaa mu lemmikpaik Hiiumaal olla. Seal on avarust, seal on vaadet, seal on ilusad talukohad...


Hellamaa kiigeplatsi juures on väga kenasti ümbrus korda tehtud ja selline korralik laululava isegi.
Hellamaa kiigeplats jääb mulle edaspidiseks meelde sellega, et siin panin ma "Minu Hiiumaa" tagakaanetekstile punkti. Ühes käes vana kooli õlis küpsetatud lihapirukad, teises nutitelefon tekstiga, nii ta sündis.
Hellamaa kiigeplats


Kohe edasi Hagaste poole sõtkudes on tee ääres Ühismeele kivi. No Hiiumaal on muidugi igal teepervel mõni kivi või kivikuhjatis.

Pärast Hagastet tuleb tõeline rist ja viletsus, suurte munajate kividega teelõik, mis kõik sääsekublad kihelema väristab. Oh, sügelevad kublad on tegelikult kõige väiksem mure sel teelõigu - kui korraks end unustad mujale vaatama või ühe käe lahti lased, võid kindel olla, et kraavi sa lendad. Kuskil sellel lõigul juhatab viit Marie Underi mälestuskivi juurde, kuhu ma siiski minema ei hakanud. Päike põletas juba mõnuga ja ma tundsin, kui mu palged lõõmasid.


Kummistu kalmistu järelkäija on Pühalepa kalmistu. Üks helge ja päikeseline koht, kasutuses ja hooldatud.

Järjekordne teeäärne kiva, sedakorda Vanapagana oma. Vahetus läheduses on veel Põlise leppe kivid, aga neid kivipilte läheb juba paljuks, ma leian.




Kui ma koju tagasi jõudsin, siis...oli meeletu hirm, et võiks igav hakata :)))  Ja lisaks ei olnud me ammu taaskasutust teinud. Seega oli paras aeg hakata triibumustreid vorpima. Vana raamatukoi Mae otsis oma Pühalepa mustriga järjehoidja välja, T. otsis kõik vanad ja oma pika ajalooga värvid välja. Loomulikult ei olnud värvide hulgas peaaegu ühtegi täpselt õiget tooni, väljaarvatud ehk see kärtspunane (nõukaaegne värv kogunisti, kõige vanem selles värvide plejaadis).

Nii et sai tööle pandud tõsine värvilaboratoorium :) Loomulikult viskas taoline segamine ja katsetamine varsti üle (eriti sellises kuumas) ja me otsustasime olla "loomingulised" :) Ma saan aru küll, et Pühalepa originaaltriibud hoiavad praegu oiates ja valukrampides keskkohast kinni, sest see on jäme vägivald nende suhtes, aga no olge ometi mõistlikud - miks ma peaksin mingi kümme uut värvi ostma, lisaks eelmisele kahekümnele potsikule!?





 Musta ja valgega on veel tegemata, sest ma vihastasin ikka lõplikult nende mutukate peale ja kobisin hoopis mandrile ära :)

Mandrile tulekuga seoses. Kuna ma siin viimastel nädalavahetustel olude sunnil katsetan aktiivselt erinevaid transpordivahendeid Hiiumaalt ja Hiiumaale liikumiseks, siis seekord jõudis järg selle otsebussini. No see, mis kaks korda päevas vist käib. Ma olen seda bussi kui tuld seni kartnud, sest see süsteem on võhikule omamoodi segane, lisaks on need bussijuhid sellised järsu ütlemisega vennad, et õrna naesterahva löövad ikka lapiti maha. Olles Heltermaa sadamale nii lähedal, siis ei ole mul vist nagu vajadust juba Hiiumaal peale minna, vaid lähen ise sadamasse, ostan ise praamipileti, sõidan üle ja siis Rohuküla sadamas kobin peatusesse ja peale. Busse on kaks (üks alustab teekonda vist Käina suunalt kuskil, teine Kärdlast), mõlemad tulevad praamiga üle, aga nagu selgub, siis üks lõpetab teekonna Haapsalus, Tallinnasse vurab neist üks. Loomulikult sattusin ma "vale" bussi peale, minu ees üks noormees niisamuti (jee, ma pole ainus ohmu!). Bussijuht käratas muidugi nii mõnuga ja napilt seda infot, et ega esimese hooga muhvigi aru saa, et mis nüüd valesti on, miks mulle piletit ei müüda ja miks mind just nüüdsama bussist välja visati :)
Õige buss õnneks peatus ka kohe sealsamas, aga nagu ma aru saan, siis oli mul napilt õnne, et peale sain. Jutt siis reede hommikust. Oleks vast hea ja habemega nali küll olnud, kui mul oleksid Rohukülas taas segased seiklused olnud ja ma sinna passima oleks jäänud.
Ainult et ma ei saagi nüüd aru, kuidas oleks mõistlik toimida... Internetis pole ma leidnud keskkonda, kus sellele bussile eelmüügist saaks piletit osta. Äkki Kärdla bussijaamast siis saab? Kuigi mul on ju sinna ostma minna suht... pointless, või mis. Arumaisaa, aga ju ei peagi saama ja mõned teekonnad peavadki jääma seiklusrikkaks :)

3 kommentaari:

  1. Nii armas oli näha Sinu blogis meie armsa rohelise värava pilti:) Järgmisel korral peatu ja astu sisse, saame tuttavaks!! Minul ka ei ole Hiiumaal igav:)


    Hellamaa elanik ja rohelise värava omanik, Sinu blogi lugeja

    VastaKustuta
  2. Ah, see oli nüüd küll midagi sellist, mida ma täistabamuseks nimetaksin :) Ja mõelda vaid, kui vähe jäi puudu, et ma oleksin klõpsu tegemata jätnud, sest ma tegelikult ka sõitsin mööda, siis ikka hakkas mind see värav vaevama ja ma keerasin otsa ümber ja tulin tagasi :)))))
    Aitäh kutse eest, vaat kui tulengi järgmisel korral :) Sama kehtib ka Soonlepa kohta ;)

    VastaKustuta