06 mai 2018

Suurel maal

Suurel maal on elu... suur. Ja käib sajaga. Tüdrukud tegid kõike seda, mida tüdrukud ikka mõnusaks äraolemiseks teevad. Ma saingi selle raamatu loetud (sellest ma kirjutan kunagi hiljem). Ma käisin kinos seda venivat kodumaist filmi vaatamas (sellest kirjutan ma hiljem). 



Olude sunnil sattusin ma vahepeal ka Nautica keskusesse, kus lõõritasin isehakanud superstaarid. Karm kogemus. Kõik need väikesed fännid, ohtrad nännid, klõpsuvad aparaadid. Loomulikult liiguvad helilained omasoodu, mis tähendab, et mõnes koridoris ja poes oli raske olla. Mu kõrvad purskasid vahepeal verd tõesõna. Muidugi ma usun, et nad kõik oskavad laulda, küllap lausa päris hästi, aga mõnes kohas hoones oli ikkagi valus kuulata.

Ja nüüd tuleb pühendus (trummipõrin, fanfaarid, inglikoorid!) blogija Nodsule. Kes veel ei tea, ma ütlen teile, et Nodsu on üle mõistuse normaalne toidublogija, keda keegi mulle alles lähiminevikus siin soovitas. Nodsu ei tee toidupilte. Nodsu ei anna katteta lubadusi. Nodsu retseptid ei eelda, et sa peaksid mööda gurmee-öko-mahe-talupoode ringi kihutama, et üks tagasihoidlik käkk kokku keerata. Nodsu retseptid ei eelda ülepea ekstra poodi minekut, sest noh... lühidalt öeldes teeb Nodsu süüa kapinurgas leiduvast, soovitavalt peagi riknema hakkavast kraamist, olles asendustes loominguline. That´s my girl! (ta vist ikka on tüdruk, ega mul läheb kesksoolisi nimetusi kasutavate blogijate sugu sageli kõrvust/silmist mööda). Igatahes, teada on fakt, et mu vererõhu ajavad lakke kõik toidublogijate lubadused kiirete/imelihtsate/üliargiste toitude valmistamised. Sest kui nii on välja hüütud, siis tavaliselt läheb just vastupidi.
Kui Nodsu viimane postitus kandis nime Kiire kohupiimakook, siis oli see minu jaoks nagu... härjale punane rätik. Lootsin verd ja kätshi :) Et raudselt ei ole see lihtne.

Kahjuks ei saa ma hiilata vanaks läinud komponentidega, sest noh... kuna ma laekusin korterisse, kust juba isegi hiired olid mõni aeg tagasi lahkunud, siis ei olnud mul ühtegi riknenud toiduainet võtta kapist. Aga muus osas juhindusin absoluutselt oma guru Nodsust. Isegi astusin paar sammu edasi, sest numbrilised kogused on mu jaoks kui hane selga vesi. Pildusin kaussi kokku kõik leiduva või, kaerahelbed, kröömikese vaniljesuhkrut (ärge kujutage ette, et ma leotaks ja kraabiks mingit vaniljekauna!), sutsu vett ja soola kah (Nodsu käskis). Siis lõin sinna massi sisse oma punased küüned (see koht meeldis mulle eriti, sest kujutasin kohe ette üht teist blogijat, nimelt Ebapärlikarpi, keda kätega salati rebimine kord endast välja viis - lehvitan sulle kaerahelvestest paakunud kätega).
Nodsu käskis muidugi tekkinud massi ahjuvormi mötserdada, aga milleks teha lihtsamalt kui saab keerulisemalt, läks muffinivormi. Ja ahju.


Nodsu, mu mentor, läks vahepeal blogima, minul oli arvutivaba õhtu ja mina leidsin hoopis lauanurgalt viimasest linnaskäigust ja koju tellitud sushist jäänud salvrätid ja otsustasin aega samuti ratsionaalselt kasutada. Aeg on õige pea küps kaanekujunduseks, seega harjutasin seda osa raamatu pealkirjast, mis tuleb autoril käsitsi kirjutada.


Kui kõik salvrätikud olid täis soditud, läksin nagu õige perenaine kunagi tagasi kööki. Võtsin kaerahelbepõhjad välja ja lõdva randmeliigutusega keerutasin kokku kohupiima ja muna. Rosinaid ei söö, seemneid ei olnud, magusast oli ülearugi, jäätist ei olnud, seega ei olnudki muud täidise sisse panna. Viuh ja ahju, viuh ja valmis. Ma arvan, et Nodsu oleks mu üle uhke... kui ma oleksin muidugi need kolepildid jätnud siia lisamata. 


Kümme minutit enne lahkumist avastasime, et Kadrioru park on retsilt inimesi täis. Vist põhjendatult, sest kisub tõepoolest ilusaks seal.

Ja nüüd uuele teekonnale:

2 kommentaari:

  1. Notsu on tüdruk.
    (nüüd tahaks kooki, soovitavalt kohupiimast)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa võid minna ja mu linnakülmikust võtta, sinna jäid mõned.

      Kustuta