07 mai 2018

Teekond Tallinn-Hiiumaa

Ma ei harju ikka veel ära, et Tallinnas nii mugav ühistranspordiga liigelda on. Hüppad kodu ees trammile - ja oled peagi otse Balti jaamas. Saadad elu õiekese rongile ja hüppad uuesti trammile. No päris otse lennujaamas ei ole, aga nagunii tahtsin enne Ülemiste keskusest läbi lipsata. Ridikül näpu otsas, marsin läbi poed, mis vaja... nüüd võiks uuesti trammile hüpata, aga sealt on tegelikult nii lühike maa lennujaama, et oleks patt paar minutit veel trammi oodata.
Lennuk ei ole mul iganädalane vahend mandri ja saare vahet liikumiseks, seega on minu senised kogemused talvel ja pimedas. Täna tõotab uutmoodi seiklust. Näpud püsti, Mae!

Hiiumaale lennukiga tulla on tegelikult imelihtne. Esmalt astud seal kus iganes sa parajasti oled välja, ja vaatad korraks taevasse nagu vana teadmanaine. Kui ilm on okei, võib pileti ära osta. Kui on kehvavõitu ilmaprognoos, siis ma ei soovita, sest teatavasti jäetakse Kärdla lennud õige sageli ära. Ühe olulise seadme puudumise pärast. No kurja küll, tänase ilmaga võiks ma lausa ise selle lennuki maandada, nii head ilma ei juhtu just iga päev. Lennule regamine toimub lennujaamas ja ma soovitan sinna mitte eriti vara minna. Sest! Lennujaama kõikse magusam osa on mu meelest pärast turvakontrolli niisama ootesaalis tšillides, aga olge teadlikud, et registreerimine avatakse alles tund enne väljalendu, nii et... seda maiuspala siselennu puhul teile ei võimaldata.
See on see "Kiss&Fly" koht, aga noh... mul oli täna ainult fly, no kisses.

Turvakontrollis vonkles õige kenake järts sedapuhku, nii et sain jälgida oma lemmiktollionu. Ta võiks ständappi vabal ajal tegema hakata, ausõna. Kui tema lindi juurde liipasid kaks madalat ja laia mamuljat, siis vuristas ta laia elegantsiga "eesti keeles/iningliš/parusski/doitše/midagiveelmidamaeikuulnudhästi/italjaano". Selle viimase peale kukkus mul muidugi lõug vabaasendisse, sest see kõlas ja mõjus nagu täielik komöödiaõhtu. Aga juhtus nii, et tädikesed olidki belladonnad. Ja tollikutt purssis nendega kenasti itaaliat ja tädikesed näikse täitsa mõistvat seda keelt. Milline enneolematu teenindus, ma hüüatan eksalteeritult selle peale.
Minul muidugi nii toredasti ei läinud. Kõigepealt pinnis mind üks kuivikametnik vedelike osas (nagu nad ei teaks, et mulle on uhkuse asi reisida ilma mingite grip-kotikesteta - ma põhimõtteliselt ei võta kunagi kaasa midagi, mida pean sinna pakendama). Ja kõigi minu eitavate vastuste peale raius aga edasi, et a) ka lõhnaõli on vedelik, b)ka hambapasta on vedelik. Viimase korra "mul ei ole vedelikke" ma vist peaaegu urisesin talle vastuseks oma eituse.
Sama liini lõpus oli järgmine kuivikametnik, kes arvas, et ma vajaksin narkokontrolli. Saate aru, see süütu arvuti, mille peal ma teile blogipostitusi toksin, sai nüüd narkotestiga rüvetatud. Telefon niisamuti.
Vähemalt ei unustanud ma seekord ühtegi olulist asja turvakontrolli maha :)

Pealepanek, ärge te ehmatage, algab enamasti mingi 15-18 min enne väljalendu. See käib õudkähku, nii et olge valmis. Lauast teadustatakse ja juba inimesed lähevad, kokku on ju enamasti mingi kümmekond tegelinskit, seega kui paar minutit hiljaks jääte, siis teid juba hõigatakse üle lennujaama :) Kui te tunnete, et vajate seda 10 sekundit kuulsust, siis laske käia. Kogu pisike kamp ühte buss ja siis buss vurab... sinna hästi pisikeste raudlindude osakonda. Seal on koguni paar trepiastmekest, kuigi neid pole noortele ja tervetele isegi vaja, nii pisike on see linnuke.
Stjuuardid praade ei serveeri (igaks juhuks mainin), keegi pead ei silita, isegi turvavööde kasutust ei kontrolli, kohe on minek. Istumine on muide vabalt-rivitult.


Kuulge, kus see südamekujuline järv olema peaks siin Maarjamaal? Te ka ikka näete siin südant või?

Ja see järv, kas te näete ka seda asja, mida mina?

 Tõstke käsi, kes leiab, et see pole ilus! Hiiumaa ümbrus on nii saari ja laide täis, et ma seniajani nuputan, et kuidas see praam üldse mandri vahet sõitma mahub... Ja muide, ma nägin Sarve ka ära. Kahjuks liiga kaugelt, pildil see eriti tuntav ei jäänud, aga te peate mind uskuma.


Ja ma pean veel kord rõhutama, et sellist luksust ei ole just kuigi paljudes kohtades, et astud lennukist maha ja haarad kuuma ja suussulava pitsa (ma tean küll, et pole koledamat asja, kui riputada üles pitsapilt, aga noh... illustratiivne vahepala või nii). Igatahes jäta meelde, et lennujaama külje all on Roograhu sadam, kus saab saare parimat pitsat ja nii mõnegi hea prae. Ja avatud on nad aastaringselt muide, sellise saavutusega hiilgavad vähesed toidukohad.



7 kommentaari:

  1. Mina igastahes näen karusnahaga kaetud prinke tuharaid ja keskealiselt kauneid reisi! Hästi maalitud, loodus:D

    VastaKustuta
  2. Sa päästsid mu, Konn :D Ma olin valmis, et ma olen igavesti mõistetamatu friik, kelle nägemustes annab tooni soovmõtlemine.
    /kuigi karusnaha nägemiseks pean isegi mina kõvasti pingutama :DDDD/

    VastaKustuta
  3. Need võivad tissid ka olla. Meiega juhtus, et Hiiumaale lennata saime, aga tagasi mitte, sest Tln oli udus. Õnneks läks praam ja saime sellega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Või hoopis niipidi 🙄
      Muidu võiks jah rinnad olla, aga sa vaata vaid, kui ilusad reied sealt veel tulevad 🙂

      Kustuta
    2. Neid ei pannud tähelegi, sellisel juhul ikka pepuga tegu :)

      Kustuta
  4. minu arvates on tegemist ikkagi tissidega.
    Kuigi, ma näen igal pool ja kõiges ainult tisse

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 😀Freudil oleks selle kohta kobisemist ilmselt 😀

      Kustuta